Kriminaalkirjanduse mõsite ja põhitõed (0)

Kriminaalkirjandus - seikluskirjanduse eriliik, mis põhineb kurjategija(te) ja politsei vastasseisul. Põnevus ja seikluslikkus luuakse keeruliste kriminaalsete olukordade lahendamise ja poolte pingelise võitlusega, millest tuleb üldjuhul võitjana välja positiivne pool. Kriminaalkirjanduse tuntud viljelejad on inglased Arthur Conan Doyle ( 1859 -1930) ja Agatha Christie ( 1891 -1976) ning prantslane Georges Simenon (1903 -1989) jt
Kriminaal romaan ja igasugune muu põnevusromaan: katkestamised pinevail kohtadel, tõeliste otsade peitmised ja siis lõpuks äkilised avalikustamised jne.; õieti peitubki põnevusromaani autori meisterlikkus teose šablooniliste ehitusvõtete osavas varieerimises ja rakendamises. Need võtted on enamikus liiga mehaanilised, välised ja tihtipeale lausa vägistavad tõsielulist psühholoogiat.
Kriminaalsuhted rajanevad alluvuse printsiibil või suhetele, kus pooled ei ole võrdsed (riik>kõrts tänav odavad motellid kõik väga reaalne räiged räpased masendavad Inimesed ükskõiksed toored julmad ei pürginud millegi poole Tegevus on tegelikult lühike kuigi tundub pikana.
Kriminaalromaani "rajaja". Ta tõestas, et saladused ja õudused võivad olla vägagi reaalsed.
Tänapäeval suurlinna keskond . Õudus kirjandus Selle eesmärk on tekitada lugejas põnevust ja hirmu tunnet. Tavatud sündmuskohad - (üksikud lossid, kummitavad majad, õised surnuaiad) Väärastunud tegelased - ( sarimõrvarid , süütajad, vägistajad).
Kriminaal - teose keskmeks on peategelane, kelle silme läbi sündmusi jälgitakse. Selleks on dektetiiv, politseinik või juhuslik sündmustesse haaratu, kes hakkab kuritegu uurima . Tüüpiliseks miljööks vanad lossid ja ka suurlinnad. Õudus- eesmärgiks on äratada lugejates hirmu ja põnevust. Tegevuskohtadeks surnuaiad, üksikud lossid. Tegelasteks süütajad, vägistajad, kõike kirjeldatakse üksikasjalikult.
1. Romaanis peab olema kõige enam üks detektiiv ja üks kahtlusalune ja vähemalt üks ohver ( laip ).
2. Kahtlusalune ei tohi olla professionaalne kurjategija; ei tohi olla detektiiv; peab tapma isiklikel põhjustel.
3. Kriminaalromaanis pole kohta armastusel .
4. Kahtlusalusel peab olema teatud positsioon
a) elus: ta ei tohi olla lakei või toatüdruk,
b) raamatus: ta peab olema üks peategelastest .
5. Kõigel peab olema mõistuspärane seletus, fantastika pole lubatud.
6. Selles pole kohta ei kirjeldustel ega psühholoogilisel analüüsil.
7. Mis puutub andmetesse loo kohta, siis tuleb alluda järgmisele vastavusele : "autor : lugeja = kahtlusalune : detektiiv".
8. Vältida tuleb banaalseid olukordi ja lahendusi