Kirjand: Valgus ja vari (Juhan Liiv) (1)

Juhan Liiv
Valgus ja vari
Kas poleks imeline , kui saaksime ise otsustada ja valida missugusesse aega, kultuuriruumi, keskkonda ja ühiskonnakihti me sünnime? Sellisel juhul saaks igaüks ise otsustada, kes on tema ema ja isa ning missugused on isikud, kes teda eluteel kõige enam mõjutavad. Paraku on läbi ajaloo saatnud suurt osa inimestest tume vaesuse- ja orjusevari, mattes enda alla unistused, lootused ja võimalused. Kaasaegset tehnoloogilist innovatsiooni ja ühiskondlikku heaolu kõrvalt vaadates on raske ette kujutada, et kõigest 150 aastat tagasi oli veel suur osa eestlastest mõisnike orjaks, ega saanud eales pakkuda iseendale ega oma järeltulijatele soovitud ja unistatud elujärge.
Eelnevalt kirjeldatut on kajastanud oma teoses „Vari“ ka oluline Eesti kirjanik Juhan Liiv. Raamatu peategelase Villu unistuste ja soovide ees seisis alati sümboolselt tumeda ja võimsa varjuna mõjuv mets. Juba nooruses unistas Villu vabadusest, iseseisvusest ning võimalusest pürgida kõige tugevama ja ehedama vabaduse sümboli – Peipsi järve ilusa ja idüllilise sinise vee poole. Tema elupäevade lõpuni varjutas seda aga igavesti seisev mets.
Villu oli ühiskondlike olude vang – tal ei olnud pükse, saapaid, süüa, ega ka sõpru. Tema ainsaks kaaslaseks oli kallis vanaema, kes kõrgest east tingitult ei olnud enam sotsiaalne ega ettevõtlik. Pärast vanaema surma võeti noormees Kuuse tallu kasulapseks, kus ta sai tunda nii isa-, ema-, õe-, kui ka vennaarmastust, mida ta varem ealeski polnud kogenud. Teda õpetati lugema ja kirjutama, ning kordki elus tundis Villu, et tal on elus võimalik veel midagi saavutada ja oma rahvast tõepoolest hädast ja viletsusest välja aidata.
Nimetatud teose mõneti mõistatuslik ja vastuoluline lõpp andis siiski ehedalt mõista, et vaatamata heade inimeste suuremeelsetele tegudele ja püüdlustele seisis ka vanaduspõlves peategelase silmapiiril sümboolne metsavari. Kuigi Villu eluteel oli olnud mitmeid päikesekiirtena mõjuvaid isikuid ja sündmusi, ei olnud need piisavad pimestamaks kõikehõlmavat orjuse- ja vaesusevarju.
Paraku ei ole Eesti ainus riik, mis ajalooliselt on pidanud silmitsi seisma orjuse alandava ja rahvast rõhuva ikkega. Nii päris- kui teoorjus on olnud laialt levinud kogu maailmas terve ajaloo vältel ning mitmetes piirkondades on inimest omandina käsitletud veel 20. sajandilgi. Ka viimastel aastatel on palju kõneldud illegaalsete äritegevuste kartellidest, kes „värbavad“ endale vaeseid töötajaid ning peagi võtavad viimased vangistusse ning kohustavad töötama ebainimlikes tingimustes.
Iga inimhing vajab sirgumiseks, arenemiseks ja täienemiseks igapäevaselt valgust ja päikesekiiri nii otseses kui ülekantud tähenduses. Vajame avarust, et õppida piiritult unistama , vabadust, et lasta inspiratsioonil lennata ning lähedust, toetust ja armastust, et õppida väärtustama inimest ennast. Vabadus ja sõltumatus teistest on igaühe olulisim põhiõigus ning kellelgi oleks tohtinud ka ajalooliselt olla õigust sellesse korda sekkuda. Orjapõlve ränk pimedus on jätnud ränga varju iga eestlase südamesse ja hinge, kuid sarnaselt Juhan Liiviga asun seisukohale, et ka seesugustest kogemustest tuleb õppida, saada tugevamaks ja targemaks, et tulevikus vältida olukordi , millele keegi hiljem tagasi ei taha ega julge vaadata. Inimene on loodud valguses ja valgustama peab ta ka teisi enda ümber- selles peitubki inimkoosluse edasiviiv jõud ja positiivne energia.