Suurim hädaoht peitub võiduhetkes (0)

Suurim hädaoht peitub võiduhetkes
Tihti arvatakse, et võit on millegi lõpp-punkt, suure töö tulemus ja võimalus oma saavutusi nautima jääda. Inimese elu on aga pidev areng, mida viib edasi soov miskit ära teha ja vahepealsed võidud selles ei tohiks olla muud kui motivatsiooni kasvatajad. Tegelikult võib võit olla pimestav ning selles peitubki tema hädaohtlikkus.
Võite on elus palju ning seda erinevates valdkondades. Tõsiasi on aga see, et nende hulk sõltub inimesest endast, tema tahtejõust, järjekindlusest ja võimest neid üldse märgata. Näiteks on palju neid, kes tahavad midagi ära teha, millegagi silma paista, mis paneks kaaslased ja ka iseenda uhkust tundma. Selline mõtteviis on kindlasti heaks teejuhiks, sest ilma eesmärkideta on raske midagi suurt saavutada. Siiski peaksid inimesed oskama hinnata ka väiksemaid eneseületusi ning nende üle rõõmu tundma.
Võib arvata, et peaaegu igale inimesele meie seast meeldib tähelepanu ja tunnustus, mis käivad kaasas suurte võitudega. Hetkeni, mil inimene suudab endale veel aru anda ja oma käitumist kontrollida, on kõik hästi. Tihti aga juhtub nii, et muututakse koos oma võiduga ja lihtsast rõõmust kasvab välja ülbus, mis laseb end teistest paremaks arvata. Näiteks endine maailmameister Andrus Värnik, kes tegi endale karuteene sellega, et pidas end pärast üht suurvõistlust kõikvõimsaks, kaotades sellega oma toetajate poolehoiu. Sellepärast ongi tähtis, et saavutused ei muudaks inimest uhkeks ja teistele ebameeldivaks.
Võitudeni jõutakse väga mitmeid teid mööda. Enamasti ikka läbi suure töö ja vaeva, kuid on ka neid, kel lihtsalt veab või kes kasutavad selleks ka ebaeetilisi radu. Tänapäeva ühiskonnas on palju kõrghariduse ja eduka karjääriga inimesi, kel jääb selja taha pikk võitude rada. Need inimesed on õnnelikud, sest on osanud vältida võitude hädaohtu, nad on osanud hoida ja hinnata saavutatut, mille nimel on nähtud vaeva. Samas on neid, kes teiste ebaõnnele tuginedes ja neid halvustades midagi võidavad. Arvan, et viimastel on võidus peituv hädaoht sagedasem, sest väärtushinnangud on teistsugused , eesmärk on vaid võita ning mitte eneseületuse, vaid sohiga.
Tavaliselt on inimestele omane püüdlikkus millegi parema poole. Selline mõtteviis on vajalik, et areng elus seisma ei jääks. Ometi on hulk neid, kes lepivad vähesega, pidades seda oma võiduhetkeks ning arvates, et kõik on tehtud. Hetk, mil inimene jääb endaga rahule, võib saada tema arengule saatuslikuks, sest võtab tihti motivatsiooni edasipingutamiseks. Näiteks nooruk, kellel on huvi ja annet bioloogia vastu, kes on ülikoolis seda õppinud ning töötab tavalise algkooli õpetajana, peab oma elutööd tehtud olevat. Ta suudaks kindlasti enamat, aga lihtsalt on arvamusel, et on jõudnud lõppu. Kui hinnatakse oma väiksed võidud suureks, võivad suuremad saavutused üldse tulemata jääda.
Ka kadedus on omadus, millest inimesed pääsenud pole. Nii võib juhtuda, et pärast suuri saavutusi on võitja ühel hetkel ümbritsetud kadedatest inimestest, kes ei suuda leppida, et pole ise millegagi hakkama saanud. Kadedus on selles olukorras ohuks , mis võib lõhkuda sõprussidemeid ning murda ka inimese enda, sest tal puuduvad toetajad, keda saaks usaldada .
Võidud inimese elus on nagu arvud jadas, neil kõigil on oma tähtsus ning nende vahel on seosed. Oluline on see, kuidas inimene neid enda jaoks väärtustab ning kas ta oskab leida tee ühest võidust teiseni või mitte ja vältida kõige selle juures nende hädaohtlikkust.