Mulle meeldib maailm (1)

Mulle meeldib maailm
Maitse üle ei vaielda . See on üks tihedamini kasutatavaid vanasõnu. Ta tulenebki sellest, et tihtipeale on konfliktide algatajateks just nimelt maitselised erinevused. Püütakse peale suruda oma arvamust või eluviisi ning kui seda ei aktsepteerita, ongi „kuri karjas”. Aga iga inimene ongi loodud nii, et tal oleks mõtteviis ja maalimavaade. Kõik elavad organismid on unikaalsed ja kellelegi ei tohiks midagi peale suruda. Just see omavaheline erinevus muudabki maailma nii kirjuks ja põnevaks. Kui hakata mõtlema, milline oleks elu, kui me kõik, nii inimesed, loomad, linnud , kalad kui ka, miks mitte, taimed, räägiks ühte keelt, näeks samasugused välja ja elaks iga sekund oma elust täpselt ühtede kommete järgi. Juba ainuüksi sellisest mõttest muutub nägu kurvaks ja mõte hakkab liikuma sellele, kas oleks peale elu oleks erinev. Praegu on ju maailm nii ilus. Ei saa muidugi öelda, et perfektne , kuna siiski ei ole võimalik saada üle ega ümber faktist, et kestavad sõjad, kus isegi väikesed lapsed tapavad üksteist hirmust ise surma saada. Kuid kui jätta seljataha halvemad pooled ja süveneda veidi meisse endisse, avastame, kui palju erinevaid kultuure, keeli, mõtte- ja eluviise meie seast leida võib.
Võimatu on olla terve aeg absoluutselt kõigile meeltmööda. Igaühel on oma käitumismaneerid ja suhtlusviisid. Kõik oleneb sellest, kuidas sind on kasvatatud ja kellega oled elu jooksul kokku puutunud. Ikka on nii, et inimesed, kes on väikesest peale palju koos aega viitnud, on ka oma edaspidises elus sarnased. Klassideski tekivad tihtipeale erinevad grupid. Sarnased karakterid hoiavad enamasti kokku. Nii on võimalik inimesi grupeerida . Küll laiema kui ka kitsama mõistega. Kuid kui vaadata igaüht meist kui individualisti, oleme mingist küljest kõik erinevad. Selles peitubki inimkonna võlu, et hoolimata meie erinevustest, suudame me siiski ühel pinnal koos elada. Muidugi tekivad erimeelsused. Suurematest kajastatakse päevast päeva meedias. Väiksematest on kuulda vähem, sest tihtipeale on sellised vägagi isiklikud. Näiteks perevahelised tülid, mis tekivadki enamasti iseloomude erinevustest. Kuna me kõik oma elu jooksul muutume, võime üks hetk ka oma lähedastele mingil määral vastu käima hakata ning selle tagajärjel lagunebki side inimeste vahel. Kui vaadata suuremaid konflikte, sõdasid, siis miks neid üldse peetakse? Nad ei too ju kasu mitte mingit aspekti arvesse võttes. Enamasti on põhjustajaks üks inimene või grupp, kes proovib oma võimu näidata. Tundub, et nende silmis loetakse võimu suurust selle järgi, kui palju inimesi suudetakse siit maapinnalt minema saata. Sellises võtmes sõdadest rääkides tundub, et see kõik on kohutav mõttetus. Fakt on aga see, et me kõik oleme erilised ning omame erinevat elumõtet. Tegelikult ei ole olemas seda ainuõiget mõtlemisviisi ning ei tohi hukka mõista ka sõdijaid. See, et siiani ei ole nende tegevust heaks kiidetud, ei tähenda veel, et see vale oleks, sest kui oleksid olemata olnud kõik lahingud ja maailmast eemaldatud kõik kurjus , siis ei oleks praegune seis absoluutselt selline nagu ta seda on. Kes teab, äkki halvata maailmas oleks hoopis üleliigsest headusest tekkinud inimeste vahel konfliktid.
Meie ümber peab olema kõike võrdselt. Piisavalt headust ja kurjust , erimeelsusi ning arusaamisi. Me tahame siiski elada nii, et oleks põnev. See on aga võimalik ainult siis, kui meie elu on kõike muud kui üksluine, kui saab vaheldust. Inimestel, kes on elu jooksul palju maailma eri kohti oma silmaga näinud ja sealset eluolu omal nahal tunda saanud, on kindlasti olnud põnevam elu, kui neil, kes on terve oma elusoleku aja veetnud paikselt. Ma ei mõista hukka kedagi, kes viimast eluviisi harrastavad. Otse vastupidi. Kui neile sobib selline eluolu rohkem, võivad nad vabalt ka nii jätkata, kuid mina olen isiklikult seikleja iseloomuga , kes tahab kõike kord ise järele proovida. Mõte sellest, et üks päev ma pistan oma varbad ka Vaiksesse ookeani, käin ära Eiffeli torni tipus, õpin selgeks mõne aafrika hõimu kohaliku keele ja pildistan Austraalias koaalasid, tõstab kohe märgatavalt mu isu välja rännata. Kuna olen omal nahal tundnud, kui erinevad kultuurid on ainuüksi Euroopas, ootan huviga , et saaks näha, millised on eluolud näiteks Indoneesias või missugune võib välja näha üks õige Namiibia hõimutants.
Ka erinevate keelte alusel saab inimesi grupeerida. See, mitut keelt üks isik oskab, näitab minu jaoks tema intelligentsust ja tolerantsi maailma vastu. Ma mõistsin seda ise alles aasta tagasi, kui palju annab juurde ja kui palju muutub käitumine sinu suhtes, kui oskad end väljendada mitmes erinevas keeles. See, et sa suudad rääkida võõrriikides nende emakeeles näitab just austust kohalike vastu ning näitab sind ennast väga heas valguses. Kuid keelteoskuse ainsaks plussiks ei ole pidev tolerants vaid ka see põnevus, mis valdab inimest õppimise ajal ning rahuldus, kui märkad, kuhu sa jõudnud oled. Kui oled kord juba keelteõppimise järjele saanud, ei tahakski lõpetada. See tõstab tuju kohe nii märgatavalt kui näiteks välismaal olles selle riigi kodanikega nende emakeeles suheldes mõne nalja räägid ja nemad sellest esimese korraga aru saavad. Sind valdab tunne, nagu sa oleksid millegi väga heaga hakkama saanud ja sallivuse parandamiseks maailmas omaltpoolt väikese panuse andnud. See lihtsalt tekitab sinus sisemise rahulolu ja tunde, et sa ei ole ainult oma emamaa kodanik, vaid tükk kogu Maa elanikkonnast.
Maailm, kus me elame on väga suur, kuid iga inimene moodustab sellest pisikese osa. Mina nimetaks meie planeeti lihtsalt öeldes kõige suuremaks pusleks, mida inimkond tunneb, sest igat juppi on vaid üks ning nad kõik on erinevad. Neid kokku lappides leiame, et ühtevärvi osakesed sobivad paremini kokku, kuid on ka kahe või isegi mõne rohkema tooni vahepealseid, mis moodustavad nende ühenduspunktid. Kuid on ka üksikuid värvilisi juppe, mis sobivad pea igale poole. Lõpptulemiks saame ühe terviku, kus ei ole puudu ega üle ühtegi detaili. Just nii näeb see pusle välja kõige ilusam ja peab lõputult vastu. Mõned jupid küll väsivad ja kukuvad , kuid nende asemele tekivad kohe uued, mis tühjad augud taas täidavad. Aga siiski jääb ta igaveseks pidama . Värvid võivad küll vähesel määral muutuda, aga selles peitubki võlu. Võime võtta vastu uuendusi ja olla mitmekülgne - see muudabki maailma tervikuna nii huvitavaks, koos kõikide oma erinevate kultuuride, keelte, mõtteviiside, nahavärvide, jalanumbrite, valitsemismeetodite ja muuga . Ma loodan, et ka minu jupike muutub aastatega üha värvilisemaks ning on ühenduspunktiks erinevate toonide vahel. Maailm on ju täis põnevaid seiklusi, mis kõik ootavad avastamist. Minule see meeldib ja ma naudin seda täiel rinnal.