Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Pascal ja Camuse". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
absurd, pascal, absurdi, universum, pascali, meelelahutus, absurditunde, kujutlusvõime, sfäär, teegi, petavad, veatu, meelelahutuse, avaldusi, mõistuspärane, petta, seisundit, vaatlema, tervikuna, suutma, loodusele, pidama, lõputu, segadusse, vahepeal, põhjendab, sunnib, mõistatused, olemuseks, armastada, iseennast, iseendaga, kutsuvad, inimelujääb see meile alati võõraks. Descartes- radikaalse kahtluse printsiip. Meditatsioonide alguses ütleb, et tuleb teha nii, et seame kahtluse alla kõik selle, mis vähegi võimalik. Kui kahtleme metoodiliselt ja radikaalselt kõiges, mis on (kas maailm üldse olemas on?) ja vaadata kas jääb järele midagi, milles enam kahelda ei ole võimalik. Sellisel juhul oleme leidnud esimese kindla kivi, millelt alustada. Camut- väidab et filosoofia algab absurdist ja absurd ei ole teoreetiline konstruktsioon, see on meeleolu (sama fundamentaalne kui Aristotelese imestus, Decarte kahtlus). Absurd- olukord, kus tunneme võõrandatust. Näeme selgemini, et meil ei ole siin kohta. Filosoofia põhiküsimus: ,,Miks pole ma siiani sooritanud enesetappu?" Bibihhin- mõtleb meeleolude üle. Tuju puudumine ei tähenda seda, et pole tuju ja meeleolu. Meeleolu pole seepärast, et meie olemine on meelestatud millestki muust. Tuju on küll aga ei tea
lähtuvad absurdimomendi olemasolust, kus oluline on võõrandatus, Bibihhin aga peab olulisimaks meeleolu ning nn tuju puudumist/määratlematust. 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon lähtub justkui elu mõtte küsitavusest, küsimusest, kas keegi on meie käest küsinud nõusolekut olemasoluks. Eksistentsiaalse situatsiooniga tegelevad Camus, Pascal, ka Heidegger. 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Postmodernistlik lähtekoht peab filosoofiat suureks hulgaks tekstipraktikateks, essentsialistlik määratlus on selle järgi siiski vaid üks paljudest. 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem?Milline on teie seisukoht selles küsimuses? Filosoofia elitaarsus seisneb eksistentsiaalsete küsimuste olemasolus/ nende
Küsimused Camus' Sisyphose müüdi kohta: · Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi?- Maailma tihkus ja võõrus on absurd. Kõhedus, mida meis tekitab inimese enda ebainimlikkus on absurd. See võõras, kes meile aegajalt peeglis vastu tuleb, kelle me enda fotode järgi ära tunneme on absurd. Niipea kui absurdi tunnistatakse muutub ta kireks mis on piinavam kui ükski teine kirg. Absurditunde avaldused väljenduvad erinevates, kuid sugulaslikes maailmates ja nimelt aru, elukunsti ja lihtsalt kunstimaailmas . Alguses on absurdi atmosfäär, lõpuks on absurdi universum ja vaimne hoiak, mis heidab maailmale eripärast valgust ja näitab tema eesõigustatud ja halastuseta nägu, mida teisiti pole võimalik ära tunda . · Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
Kordamisküsimused kohustusliku kirjanduse kohta. (Need küsimused peaksid teile andma aimu, kui täpselt tuleb loetud tekste eksamil teada ja millele tähelepanu pöörata. Eksamil tulevad küsimused pole täpselt needsamad, kuid kui te oskate neile vastata, siis oskate vastata, siis oskate tõenäoliselt vastata ka eksamiküsimustele.) Küsimused Camus' Sisyphose müüdi kohta: Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi? o Absurditunne võib ükskõik kellele ükskõik missugusel tänavanurgal näkku karata. Niisugusena nagu ta on oma ahastamapanevas alastuses, oma särata valguses on ta hõlmamatu. o Kui meilt vahel küsitakse, mida me mõtleme, ja me vastame: ,,Ei midagi", siis võib see mõnel puhul olla vale. Armastajad teavad seda väga hästi. Aga kui
Blaise Pascal „Mõtted“ Pascal käsitleb inimese eksistentsiaaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage! Pascal ütleb: „Kuna oleme igas mõttes piiratud, siis avaldub keskmine asend kahe äärmuse vahel kõigis meie võimetes. Meie meeled ei taju midagi äärmuslikku, liigne lärm teeb meid kurdiks, liigne valgus pimestab, liigne kaugus ja liigne lähedus takistab meil nägemast, liiga pikk ja liiga lühike jutt jääb meile segaseks, liiga palju tõde vapustab meid...“(lk 44). Ehk siis teiste sõnadega:
Kas inimesed eiravad filosoofilisi küsimusi või polegi selliseid küsimusi ja filosoofid on need enda jaoks lihtsalt välja mõelnud, vaevavad end ilma põhjuseta? Leian, et kohati võib tõesti märgata, et teatud küsimusi või elunähtusi püütakse nii-öelda üle seletada, kuigi saaks ka palju lihtsamalt ja loogilisemalt asjasse suhtuda. Samas on minu arvates kindlasti vajalik, et inimese elus tekiks see hetk, kus peaks küsima oma elu eesmärkide, põhjuste jms kohta. 7. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage Maailm on lõputu sfäär ning seda on inimesel üpris võimatu hoomata, sest kogu nähtav on ainult nähtamatu täpp looduse avaruses. Inimeste kujutlusvõime ja mõtted aga ei küündi selleni. Inimene ise on selles määratu suures maailmas samamoodi vaid tilluke osa, on lõpmatuse ja olematuse vahel -
Samuti hakkab inimene mõistma, kui mõttetu on kannatada. Sellisel hetkel avaldub Camus sõnul absurditunne. Inimese vai justkui ärkab ning hakkab mõistma tegelikkust seda, mis on väljaspool seda rutiini ja ärgipäevamöllu. Sellisel hetkel paljastub ka, kui arusaamatu on elamine. See absurditunne sunnib põgenema kas lootusse või enesetappu. Samuti ütleb Camus, et see "iiveldus", mida tekitab inimeste enda ebainimlikkus ning selle ebainimlikkuse teadvustamine ja tajumine, on absurditunde avaldus. 2. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi? Absurditunde põhjuseks peab Albert Camus ühel hetkel pinnale kerkivat küsimust - milleks?. Samuti tülpimust igapäevarutiinist ning rahutust, mis ongi absurditunde aluseks. Absurd tekib irratsionaalse ja meeletu selguseiha vastandumisest, mis sõtlub nii inimesest kui ka maailmast. 1. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimede suhtes)
Lõputusest on kergem ehk aru saada kui mõelda päikese peale. Päikese kõrval oleme meie- inimesed nii tühised ja imetillukesed. Samas kui päike ise on võrreldes universumiga põhimõtteliselt samas vahekorras. Kui mõelda aga millegile väga väikesele meie- inimeste mastaabis on see meie jaoks ju sisuliselt olematu, olgugi et reaalselt täiesti olemas. Inimene võrreldes lõpmatusega = olematus, olematusega võrreldes kõiksus keskpunkt ei millegi ja kõige vahel. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Esimene harjumus on meie loomus. Kes harjub usuga, jääb sellele truuks ega saa enam lakata põrgut kartmast. Meie loomulikud põhimõttedki on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted, mille me oleme omandanud vanematelt. Kui me oleme harjunud kasutama mingeid valesid põhjendusi (näiteks loodusnähtuste tõestamisel), siis ei tahagi me õigeid põhjendusi omaks võtta, see ongi meie loomus
Kuid samas on see ka vajalik- see võib anda uusi mõtteaineid mõnes teises valdkonnas, tuua välja mingeid erilisi seoseid. Samuti nõustun sellega, et igal inimesel võib tulla peale soov filosofeerida, või teevad nad seda isegi enese teadmata. Tihti peetakse filosoofilist arutelu või mõtteid vähetähtsateks, tänapäeval kaaluvad selle üle kiire elutempo ning pidev muretsemine, soov pürgida materiaalsete eesmärkide poole. 7. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage! Inimene on keskpunkt eimillegi ja millegi vahel, olematuse ja lõpmatuse vahel. Olematuse jaoks on inimene kõiksus, lõpmatuse jaoks olematus. Kui võrrelda inimest kõige väiksemate osakestega, mida ta ise ei näe ning millest tal aimugi pole, on ta tähtis, suur, kõikvõimas. Kuid
elu eesmärgina. Tänapäeva kiire tempoga maailmas tähendab see aga suuremas osas pidevat liikumist mööda saavutustetreppi oma sihtmärgi suunas ning filosoofilises diskursis 2 nähakse pigem peatumist ja peamistelt orientiiridelt hetkeks kõrvale kaldumist, et mitte öelda aja raiskamist. 1. tekst 1. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage! Pascali järgi on looduses inimene lõpmatusega võrreldes olematus ning olematusega võrreldes kõiksus, paiknedes seega kahe äärmuse vahel. Ta on väike täpp planeedil Maa, mis omakorda on väike täpp päikesesüsteemis, mis omakorda on väike täpp Linnutee galaktikas, mis
Kuigi teda on tihti seostatud eksistentsialismiga , eelistas ta, et teda tuntaks pigem inimese ja mõtlejana kui mingi koolkonna või ideoloogia esindajana. Albert Camus on Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1957. Ta oli esimene Aafrikas sündinud inimene, kes sai Nobeli kirjandusauhinna. Ta on ühtlasi laureaatidest kõige nooremana surnud. Camus' hilisema loomingu teemad ja märksõnad oleksid Alzeeria rannikulinnade lämbe palavus, ängistus, võõrastus, üksindus, absurd, mäss ja elu mõte. Albert Camus on seda meelt, et õnn ja absurd on ühe maa lapsed. Absurd vajub inimese kukile siis, kui kõik lakkab olemast mõistuspärane. Absurdiinimene näeb, et elul pole kaalu kõigi lootuste sadam on surm kuid just selle tõsiasja tõttu asub absurdiinimene looma. 1 Albert Camus' elukäik A l b e r t C a m u s ( a l i a s J a c q u e s C o r m e r y) s ü n d i s 7 . n o v e m b r i l 1 9 1 3 , k u i
mõjutamisel, mis võib otsustada nende elu. Nad peavad suutma näha ja kuulata enesetapja südamesse, tema hinge, kuna seal võib tavaliselt vastus end peita. Enesetapjate nimekirja võib lisanduda ka neid, kellel on elu mõte olemas. Neil on käsil mingi projekt või idee, neil on olemas kindel tegevusplaan, mis on nende elust tähtsaim. Kui nad saavutavad selle, siis nad tapavad endid, kuna neil ei ole enam midagi tähtsat, mis neid elus hoiaks. Absurdi müürid. Absurd on kõikjal meie ümber. Kõik, mis me teeme, kõik, mida me mõtleme, kõik, millest me unistame. Kõike seda võime me absurdiks nimetada. Absurdi mõistmine on nagu iseenda tundma õppimine. See on teekond tõelise mina juurde, teekond, kus me maalime ise enda tõelise mina-pildi. Kõik tegevused ja toimetused, mida me igapäev teeme, on üks osa meist. Kui aga tekib küsimus, milleks seda kõike? Kui meie senised tegevused ei paku enam pinget, siis tuleb hakata
teadmise allika küsimus!) Klassikalised empiristid ainus teadmise allikas saab olla kogemus. See ka 22) Mis on skeptitsism? Skeptitsism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt meil kas ei ole mingit teadmist või ei saa olla propositsionaalset teadmist kas mitte millegi kohta või mingis kindlas valdkonnas. Me ei usu päriselt seda, mida meie meeled meile ütlevad.Kahtlemisele rajanev mõttesuund.Kahtleme ühes ja teises. 23) Küsimus Blaise Pascali raamatu « Mõtted » kohta: kuidas Pascal määratleb inimest? Inimene on loodud ilmselgelt mõtlema, selles seisneb kogu tema väärikus ja väärtus-see määrab inimese suuruse.. Tema ainus ülesanne on õigesti mõelda. Inimene ongi nii iseenda kui teiste ees ainult üks suur teesklus, vale ja silmakirjatsemine. Inimene on seotud kõigega, mida ta teab. Ta koosneb kahest vastandlikust ja eri liiki olemusest hingest ja kehast.
Nende arvates ei ole mingit mõtet küsida eksistentsialistlike küsimusi. Eksistentsialistid arvates aga need inimesed eiravad selliseid küsimusi. Mina isiklikult arvan, et ei ole mingit mõtet süveneda eksistentsialistlikesse probleemidesse kuna maailma toimimine olevikus sisaldab piisavalt palju küsimusi, mille üle mõelda. (lause kehtib kui olen õieti aru saanud, mille üle eksistentsialistid filosofeerivad) Pascali tekstid Blaise Pascal peab inimese loomuseks harjumist. Pascal toon oma filosoofilistes tekstides välja, et inimene juba lapsena harjub erinevate õpetussõnadega, mida vanemad temale räägivad. Näiteks olema viisakas, käituma korralikult, mitte panema käsi kuumale pliidile. Pascal mainib, et isegi eriala valik on seotud harjumisega. Kui meile lapsest saati räägitakse, et õpetaja amet on auväärna ja tore siis me hajume selle mõttega ja hakkamegi õpetajaks. Harjumine takistab
21) Mis on epistemoloogia? Vastus : Epistemoloogia ehk teadmisteooria (ka tunnetusteooria) on filosoofia valdkond, mis tegeleb teadmise ja selle episteemilise õigustuse loomusega. Ta hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. 22) Mis on skeptitsism? Vastus : Skeptitsism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt meil kas ei ole mingit teadmist või ei saa olla propositsionaalset teadmist kas mitte millegi kohta või mingis kindlas valdkonnas. 23) Küsimus Blaise Pascali raamatu « Mõtted » kohta: kuidas Pascal määratleb inimest? Vastus : Inimene on loodud ilmselgelt mõtlema, selles seisneb kogu tema väärikus ja väärtus- see määrab inimese suuruse.. Tema ainus ülesanne on õigesti mõelda. Inimene ongi nii iseenda kui teiste ees ainult üks suur teesklus, vale ja silmakirjatsemine. Inimene on seotud kõigega, mida ta teab. Ta koosneb kahest vastandlikust ja eri liiki olemusest hingest ja kehast.
........................ 7 4. Kokkuvõte...................................................................................................................................... 11 Kasutatud kirjandus:...........................................................................................................................12 2 1. Elulugu Blaise Pascal sündis Clermont'is, kus tema isa Étienne Pascal pidas Auvergne'i maksuringkonna valitava kuningliku nõuniku ametit. Ema Antoinette Bégon suri, kui Blaise oli kolmeaastane, vanem õde Gilberte kuuene ja noorem õde Jacqueline mõnekuune. Haridus oli kodune ja Blaise'i puhul suunatud esialgu keeltele. Igasugune matemaatika pidi ootama. Poiss näitas üles erakordset andekust, kuid tema tervis oli habras. Isa pidas vajalikuks raamatukappi
Albert Camus ,,Sisyphose müüt" Enesetapp, absurd, elu mõtte otsinguil, donzuanism, jumala olemasolu, Sisyphose müüt. [ -- ] ,,See on absurd," tähendab ,,see on võimatu", aga ka ,,selles on vasturääkivus". Kui ma näen, et keegi ründab külmrelvaga kuulipildujarühma, leian ma, et tema tegu on absurdne. Niisamuti võime absurdseks lugeda mõne kohtuotsuse, vastandades seda otsusele, mida faktid pealtnäha oleksid eeldanud. Absurdsus on seda suurem, mida suuremaks paisub vahe võrreldavate objektide vahel. Absurdsus sünnib võrdlusest. Ta tekib mingi situatsiooni ja
sündi. Inimene on niisugune olend, kelle päriskodu ei ole siin maailmas 6. Romantismi antropoloogia (lähtub nii kristlikust kui klassikalisest konseptsioonist) *Inimene on isiksus(kordumatu sisemaailmaga subjekt; See sisemaailm on absoluutselt unikaalne), mille saladus väljendub tema loomingus. N:luuletaja suudab oma teost ette kandes tuua inimesteni vaid killukese oma mõttemaailmast, temas endas on peidus midagi palju sügavamat. *Inimene on maailma kroon tänu oma kujutlusvõimele. Kujutlusvõime abil loome me fantaasiamaailma, mida isegi jumal ei suuda, sest kõik, mis jumal mõtleb, ta loob, ta ei saa fantaseerida(N: ta ei saa mõelda ringikujulist ruutu, inimene aga küll). 7. Kontstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia Hegel: ,,mina" vahendatuse protsessid. Marx: inimene on ühiskondlike suhete summa 20.saj saabub ,,subjekti surm" postmodernismis ja poststrukturalismis. See, mille kohta ma olen harjunud ütlema ,,mina", on katseliselt kokkusattunud narratiivid
Mis on maailm Bibihhini arvates? a. Maailm on: mis on ümberringi- mis on kaugel ja lähedal kõik, mis on olemas, ja kõik, mida ei ole ,kõik on maailm. b. Maailm on universum- lõputu ruum, milles meie oleme tühised. 2. Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem? a. Maailm on tervik, mis ei ole mõõdetav summaga. Summa määratakse tervikust lähtuvalt. Terviku ja summa samasus on ideaal...maailm absoluutselt terve, tervik kui niisugune. b. Kas universum on lõputu ( lõpmatuse osa on lõpmatu ja seega oleme me universumiga võrdsed) või lõplik (Kui lõplik, siis on täiuslik ja seega on inimene ka täiuslik). Lõpmatus on lõplik. 3. Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet? a. Inimene võib väga üksikasjaliselt määratleda oma koha ajas ja ruumis, vaatamata selle ei tarvitse inimene end leida. b. Inimene on tühine. Inimeste kord matkib looduse korda. Me oleme mõttetud võrreldes maailmaga
mõtlemise ja intellekti, ka tegelikkuses eksisteerivad. Eelneva arutluse põhjal on Descartes jõudnud tõdemusi, et on vähemalt olema võimalus, et nad võivad eksiteerida, kui nad on puhta matemaatika objektiks, sest me tajume neid selgelt ja täpselt. Sellejaoks otsustab Descartes endale kõigepealt selgeks teha, kujutlemise ja puhta mõistmise vahet. Descartes jõudis oma arutluses mõistmisele, et see kujutlusvõime, mis meis kõigis olemas on, niivõrd kui ta mõistmisvõimest erineb, ja meie enese vaimu olemuse jaoks nõutav ei ole, ei muuda asjaolu, et ka ilma selleta, oleksime kahtlemata samavõrd needsamad inimesed, kes me praegugi oleme. Sellest on võimalik järeldada, et meie kujutlusvõime sõltub mingitest muudest asjast kui meie ise. Descartes järeldab, et kui eksisteeriks mingi keha, millega vaim oleks ühendatud nii, et ta võiks end omal suval tema poole suunata justkui jälgimiseks, siis
sest väljaspool enesetappu pole lunastust. Inimesed on kui ühiskondlikud nukud, kes kannavad kokkulepet viimase hingetõmbeni ja autuse häbimärki. Põlatakse neid kes on julged olnud ja läinud vabasurma ja samas lükatakse kartusest surma edasi. Surm on paratamatus, millele me iga päev ei mõtle. See muutub kaugeks, tundmatuks ning üks hetk me alateadlikult eirame seda. Lülitame oma elurütmist välja, meil pole selleks aega. See on ehk miks Pascal hakkas rääkima meelelahutusest. Vormist et kirjeldada lihtsa inimese lihtsat elumaailma. Meelelahutus tema väidete põhjal pole muud kui mõtemall, läbi mille püüti mõelda vähem surmale, milletulemusena eirati selliseid mõtteid ning püüti saavutada õnnelikust. Mõtte selle kõigel on ülipositiivne aga samas naiivne. Surma kui olemuse kohta on minul endal hoopis teine arvamus. Ma nõustun Cioraniga selle kohapealt, et surma peab teadvustama,et saaks hinnata elu väärtuslikust
Liikumine maises maailmas ja taevas Sirgjooneline liikumine ei saa olla pidev, sest maailm on kerakujuline ja lõpliku raadiusega. Nii et sirgjooneliselt liikudes jõuab kord kätte maailma äär, kust tuleb tagasi pöörduda. Niimoodi võib liikuda lõputult, kuid mitte pidevalt. Seevastu ringjooneline liikumine võib olla lõputu ja pidev. Maailma keskel on kerakujuline Maa ning ümber tema liiguvad ringjooneliselt planeedid (sealhulgas ka Kuu) ning pöörleb nn kinnistähtede sfäär. Liikumine ei ole võimalik ilma vormi ja mateeriata. Siit järeldab Aristoteles, et liikumine on igavene, mis tähendab ka, et maailm on igavene. Igasuguse liikumise algpõhjuseks pidas Aristoteles jumalat kui liikumatut liikumapanijat, kui igavest kehatut täiuslikku vormi. Jumal on "täiuslik filosoof". Ta on puhas ratsionalistlik vaimsus, võrdsustatud "iseendast mõtleva mõtlemisega". 11.Aristoteles tarkusest, olemusest ja tõest.
olend võtab vastu ja annab edasi jumalikku kirgastumist vastavalt oma võimetele, see kuninga Theodorichi juures. tähendab vastavalt seisusele, mis tal on olevuste · Kahtlustatuna äraandmises ta vangistatakse ja astmikul, vastavalt tasandile, kuhu Jumala mõte on mõistetakse piinarikasse surma. ta hierarhiliselt paigutanud. Kiirgusest alguse saanud universum on särav, kaskaadidena langev · De consolatione philosophiae voog ja esimesest Olendist välja voolav valgus Filosoofia lohutusest paneb oma muutumatule kohale igaühe loodud · Selle teose kirjutab ta vanglas karistust oodates. olenditest. · See on dialoog autori ja Filosoofia vahel. · Esimene kõneleb proosas ja teine vastab luules.
Funktsionaalsed definitsioonid(mida kultuur teeb? Mis on kultuuri def. ) Materiaalne: materiaalsete eluvajaduste rahuldamine · Sotsiaalne: ühiskonna vajaduste rahuldamine; stabiilse ja efektiivse soo juurutamine. · Ideaalne: indiviidi vaimsete vajaduste rahuldamine Inimese kultuuriline determineeritus · Rollid vs isiksus: essentsialistlik subjektivism vs konstruktivistlik/ strukturalistlk seisukoht. Pascal, Mõtted Hegel, vaimu fenomenoloogia John Dewey, inimloomus ja käitumine George Herbert Mead, Meel, ise ja ühiskond Pierre Bourdieu, Praktilised põhjused · Habitus; harjumus on omandatud kalduvus(sotsiaalses kontekstis) mõelda, tunda ja käituda mingil kindlal viisil, mis käivitub teatavate väliste tingimuste/ signaalmärkide esinemise puhul. · Sotsiaalne roll harjumuste kogum, mis kuulub ,,üldistatud Teisele"
pühendada. Samas on inimene erilise tähelepanu all, armu ja karistuse objekt. Millegi puuduva igatsus, millest inimene veel enne sündi ilma jäi viitab sellele, et meie päriskodu on teispoolsuses ja me otsime transtsendeerumist. · romantismile omane antropoloogia inimese saladus peitub isiksuses. Oma loomingulistes inpulssides on inimene ise. Inimene on isiksus, mille saladus väljenub tema loomingus. Inimene on tänu oma kujutlusvõimele maailma kroon. Inimene kujutlusvõime ületab isegi jumala kujutlusvõimet. Jumal ei saa mitte olevast mõelda, inimene saab. Inimene saab olla Faust ja flirtida surma endaga. · konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia Mis asi on mina? Kuidas jõuda minani? Mina ei olegi muud kui vahenduste erinevad kihid. Märgatakse ennast kui objektidele vastanduvat punkti. Mina on vahendatud ka sotsiaalsete suhetega. Isand ja teenija kumbki pool on konstrueeritud läbi teise suhtumisest iseendasse. Marx
). Eksistentsialistlik filosoofia tegeleb indiviidi uurimisega, pöörates tähelepanu just tema iseärasustele, samas teda sarnaste indiviidide mõisteks üldistamata. 54. Selgitage Kierkegaard väidet: „…usk algab just nimelt sealt, kus lõpeb mõtlemine.“. Kierkegaard oli puhta usu pooldaja, st. ta arvas, et kui inimene on usklik, siis peab ta usule täiesti alluma ja ainult uskuma. Tema väite kohasel saavat uskuda vaid seda, mis on absurd. Absurdsusi ei saa loogiliselt mõteldes lahti seletada, neid saab ainult uskuda, sellest ka niisugune väide. 55. Selgitage, mida tähendab Kierkegaardi kohaselt olla filister. 56. Selgitage, mida tähendab Kierkegaardi kohaselt olla esteet. Kierkegaardi kohaselt on esteet see, kes on keskendunud maailma naudingutele. Lisaks sellele ei salli ta rutiini ja seega otsib koguaeg uusi elamusi, kuni ka see muutub rutiinseks tegevuseks, mis omakorda teeb rahulolematuks. 57
). Eksistentsialistlik filosoofia tegeleb indiviidi uurimisega, pöörates tähelepanu just tema iseärasustele, samas teda sarnaste indiviidide mõisteks üldistamata. 54. Selgitage Kierkegaard väidet: ,,...usk algab just nimelt sealt, kus lõpeb mõtlemine.". Kierkegaard oli puhta usu pooldaja, st. ta arvas, et kui inimene on usklik, siis peab ta usule täiesti alluma ja ainult uskuma. Tema väite kohasel saavat uskuda vaid seda, mis on absurd. Absurdsusi ei saa loogiliselt mõteldes lahti seletada, neid saab ainult uskuda, sellest ka niisugune väide. 55. Selgitage, mida tähendab Kierkegaardi kohaselt olla filister. 56. Selgitage, mida tähendab Kierkegaardi kohaselt olla esteet. Kierkegaardi kohaselt on esteet see, kes on keskendunud maailma naudingutele. Lisaks sellele ei salli ta rutiini ja seega otsib koguaeg uusi elamusi, kuni ka see muutub rutiinseks tegevuseks, mis omakorda teeb rahulolematuks. 57
et on üks asi, mida ei saa temalt ära võtta ja selleks on mõtlemine. Inimene on ja eksisteerib niikaua kuni mõtleb, ühesõnaga rangelt võttes on ta mõtlev asi. Inimene võib otsustada ainult nende asjade üle, mida ta tunneb. Me teame juba, et oleme olemas, aga võib sündida, et kõik, mis on seotud keha loomusega, on unenäopildid. Niisiis peame õppima tajuma reaalsust ja kujuteldavat. Ja kui mõelda nii, et mitte ükski kujutletud asi pole tõeline, siis ometi eksisteerib ju kujutlusvõime ise ning see moodustab osa inimese mõtlemisest. Ja me näeme ju valgust, kuuleme müra, tunneme soojust see on aistimine ning ei saa ka kuidagi olla ebaehtne ja see pole ka midagi muud kui mõtlemine. Descartes leiab, et ta vaimule pakub rohkem lõbu eksi mina ja ta ei talu enda surumist piiridesse. Niisiis laseb ta ohjad lõdvaks, nii saab ta end hõlpsamalt juhtida. Descartes vaatleb nüüd üht keha eraldi, ta võtab selleks vaha. Vaadeldes teda, siis oma
· "Geenius on see, kes oma mõtted alati teoks teeb." (H.de Balzac) · "Iga inimese elu on tervikuna võttes tragöödia, kuid üksikasjades komöödia." (Arthur Schopenhauer) · "Iga inimese mälu on tema erakirjandus" (A. Huxley) · "Illegaalse sissetuleku pealt ei saa võtta seaduslikke makse." (Al Capone) · "Inimene on ühiskondlik loom" (Aristoteles) · "Investeering teadmistesse teenib parimat intressi." (Benjamin Franklin) · "Järgne oma rõõmule ja universum avab sulle uksed seal, kus sa enne nägid ainult seina." (Joseph Campbell) 2 · "Juhtidel veab, et inimesed ei mõtle." (Adolf Hitler) · "Kas sa mõtled, et sa suudad või ei suuda, igal juhul on sul õigus." (Henry Ford) · "Keel on rahvuse hing." (Aleksei Tolstoi) · "Keha kannatab ainult oleviku pärast; hing kannatab mineviku, oleviku ja tuleviku pärast
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 5 MEDITATSIOONID Põhiideed: Descartes alustab esimest meditatsiooni mõttega, et kõik, mida ta kunagi on uskunud, on pettus. Eksiarvamuste hävitamiseks tuleb leida mingi põhjus kahelda põhitõdedes. Aga kuigi saame kõik tõed meelte kaudu, ei saa me kõigis tõdedes siiski kahelda, kuna leidub ka selliseid tõdesid, mida ei saa kahtluse alla seada. Näiteks ei saa kahelda selles, et inimene omab keha. Samas võib inimene ka unes asju tajuda, kuid neid asju tegelikult ei eksisteeri, seega on tegemist pettusega. Pealegi ei ole kunagi võimalik eristada unenägu reaalsusest. Descartes jõuab järeldusele, et tõesed on ainult aritmeetika ja geomeetria, kuna need ei uuri keerulisi looduslikke kaheldavaid nähtusi. Nende teaduste uuritavad põhitõed jäävad kehtima ka unes. Lõpuks jõuab Descartes järeldusele, et inimene on oma harjumuste ohver ning isegi kui tal
õnnetused, sunnibki teda looma unistusi ideaalist. Mida vaesem ühiskond, seda rikkam jumal. Kõik ideed tulenevad inimese peast, enda põhjustatud. Inimese olemus on sama mis inimese keha, mis on minu ainus tõeline olemus. Ka filosoofia saab alguse inimese aistingutest ning kehast. Kui inimesed loobuksid kristlusest, siis ei tähendaks see seda, et loobutaks ideaalidest, vaid tuleks humanism (usk inimesesse), mis pööraks tähelepanu lisaks hingele ka vajadustele, tuleb armastus. B. Pascal - Süda peab langetama otsuse jumala vastu või mitte pigem uskuda, sest kui polegi olemas, siis sa ei kaota midagi. Miks on oluline Jumala olemasolu uskumine? Defineerib, kuidas oma elu siin elame, kas igaveseks eluks vms või praegu hetkes üritame kõik võtta. Kui otsustab jumala kasuks, rajab inimene oma elu jumalale, ususse jumalasse, siis päästab see inimese kahe lõpmatuse vahelt ja olemasolu viletsusest (kahe lõpmatuse
Teemad on läbisegi. Kasuta otsingut! ÕIGE VASTUS ON ESITATUD RASVASES KIRJAS!!! Aristoteles eristas loomulikke ja kunstlikke asju. Erinevus on tema arvates selles, et · loomulikud on need inimese loodud asjad, mida inimesel tõesti vaja läheb (nt maja), kunstlikud aga need inimese loodud asjad, mida tegelikult vaja ei lähekski (nt ehted) . Ei, Aristotelese arvates on inimese loodud asjad kõik kunstlikud. Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida ka teistes tähendustes, kuid praegu on jutt Aristotelese arusaamast. · loomulikud asjad tekivad iseenesest, kunstlikud asjad loob aga inimene · loomulikud on need inimese loodud asjad, mis on kooskõlas valmistaja kavatsusega, kunstlikud aga need, mis ei ole kooskõlas valmistaja kavatsusega (nt ebaõnnestumise tõttu). Ei, Aristotelese arvates on inimese loodud asjad kõik kunstlikud. Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida k
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav- ja tähelepanu nautiv- ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna ,,väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumises". Isiksus Sokratese käsitlus armastusest: armastus
annaabi.ee 
