Albert Camus:Kirjandus ja Absurd (1)

Sissejuhatus
Albert Camus oli prantsuse kirjanik ja filosoof . Kuigi teda on tihti seostatud eksistentsialismiga, eelistas ta, et teda tuntaks pigem inimese ja mõtlejana kui mingi koolkonna või ideoloogia esindajana. Albert Camus on Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1957. Ta oli esimene Aafrikas sündinud inimene, kes sai Nobeli kirjandusauhinna. Ta on ühtlasi laureaatidest kõige nooremana surnud.
Camus’ hilisema loomingu teemad ja märksõnad oleksid Alžeeria rannikulinnade lämbe palavus , ängistus, võõrastus, üksindus, absurd , mäss ja elu mõte.
Albert Camus on seda meelt, et õnn ja absurd on ühe maa lapsed. Absurd vajub inimese kukile siis, kui kõik lakkab olemast mõistuspärane. Absurdiinimene näeb, et elul pole kaalu – kõigi lootuste sadam on surm – kuid just selle tõsiasja tõttu asub absurdiinimene looma. 
Albert Camus’ elukäik
Albert Camus (alias Jacques Cormery) sündis 7.novembril 1913, kui perekond kolis Saint-Pauli maavaldusesse. Isa Lucien Camus oli esimeste Alžeeria kolonistide järeltulija, kes hukkus Esimese maailmasõja ajal Marne ’i lahingus, kui Albert oli 8- kuune . Ema Catherine Hélène Sintès oli hispaania päritolu ja halvasti ravitud meningiidi tõttu pooleldi kurt ja kõnehälbega. Väikese Camus’ perekonda kuuluvad veel vanem vend Lucien Jean Étienne, võimukas vanaema „proua Sintès”, ning onud tündersepp Ètienne ja raudteeametnik Joseph. Kuni 18. eluaastani möödub tema elu Belcourt’i vaestekvartalis Lyoni tänava majas nr. 93. Varakult isata jäänud poisi elus on tähtis koht kahel meesõpetajal: algklasside õptajal Louis Germainil ning hilisemal filosoofia õppejõul Jean Grenier’l. Juba varasest noorusest peale oli Camus’ tõeliseks kireks jalgpall, milles ta seitsmeteistkümndendal eluaastal ilmnenud tuberkuloosi tõttu osaleb hiljem küll ainult pealtvaatajana. Haiguse tõttu ei lubata tal ka kandideerida õpetajakutse saamiseks vajalikule eksamile, mistõttu ei saa temast peale filosoofiastuudiumi lõpetamist Alžiiri École Normale’is pedagoogi; ilmselt kiirendas aga haigus tema otsust valida kirjanikutee. See juba varases nooruses kogetud ning hiljem pidevalt kohaloleva surma lähedus mõjutas üsna ilmsesti ka tema vaimset kujunemist.
Lapsepõlve tähtsust nii oma isikule kui loomingule on Camus rõhutanud korduvalt ning öelnud, et igas loomeinimeses peituv salajane allikas saab tema puhul alguse just sellestsamast vaesuse ja valguse maailmast, milles ta lapsena elas, ja ta mälestus sellest on teda alati kaitsnud kahe ohu eest, mis ähvardavad kõiki loomeinimesi – vimm ja rahulolu. Vaesus ei tähenda talle armetust, selle rikkused ja rõõmud on lihtsalt teistsugused ning ometi tõelised. „Et tasakaalustada mulle loomuomast ükskõiksust, sattusin ma poolele teele viletsuse ja päikese vahele. Viletsus takistas mind uskumast, et kõik on hästi siin päikese all ja ajaloos, päike õpetas mulle, et ajalugu pole veel kõik.” Ta tunnisatb, et oma elu tähtsaimad õppetunnid võlgneb ta just omastele, kellel oli puudu peaaegu kõigest, kes aga ometi midagi ei ihaldanud, ning keda vaesus ei sundinud kunagi viletsuseks, ebausuks ega väärituseks. Ning et kõik, mis ta elus on saanud, on talle justkui kingitud , ilma et ta kunagi midagi oleks palunud ja millestki kunagi oleks osanud hoida.
Albert Camus’d käsitletakse prantsuse kirjanikuna ja tihti ununeb seejuures tema alžeeria päritolu: Camus oli küll prantslane , kui Alžeeria prantslane, seal sündinud, kasvanud ja elanud 27 aastat, mis tema enda ütlemist mööda määrasid kogu tema elukäigu. Vahemeremaid pidas ta ainsaks paigaks, kus on võimalik elada ja mille elu ja valgust ta alati armastas . Pariisi surutist ja päikese puudumist kurtis ta oma sõpradele sageli ning alati jäi ta seal end tundma võõrana.
Vahetult peale Teise maailmasõja lõppu algavad Alžeerias rahutused ja esimesed väljaastumised koloniaalvõimude vastu, mis otsustavalt maha surutakse. 1940. aasta kevadest Pariisi elama asunud Camus elab sünnimaal toimuvale kogu südamega kaasa. Pärast Pariisi elama asumist jätkab Camus ajakirjanikutööd mõned aastad Paris Soir’is, seejärel vastupanuliikumise häälekandja Combat toimetuses ning hiljem ajakirja L’Express kaastöölisena. Camus mõistab hukka vägivalla ja terrorismi, mis tema kodumaal Alžeerias eksisteeris. Tema unistuseks oli föderatsioon, milles mõlemal kogukonnal, nii moslemitel kui mitte-moslemitel, oleks õigus õiglusele ja kodumaale .1956. aastal loobub Camus ajakirjanikutööst ja seega kirjalikest arvamusavaldustest põhjendusega, et hetkel pole ta nõus ühegi kildkonnaga.
4. jaanuaril 1960 hukkus Albert Camus autoõnnetuses. Ta oli koos sõprade Michel ja Janine Gallimard’i ning nende tütrega teel Pariisi. Tema kotist leiti kasutamata jäänud rongipilet – viimasel hetkel oli ta otsustanud sõita autoga – ning pooleliolev romaanikäsikiri „Esimene inimene.”
Kirjandus ja absurd
Absurd (ladina keeles absurdus ‚mõttetu’, ‚ totter ’), absurditunnetus kirjanduses, mille filosoofiliseks aluseks on maailma mõistusliku alge eitamine . Seega vastandub vaatele, mille järgi alluvad nii inimese elu ja tegevus kui ka loodusnähtused ja ajaloosündmused sihikindlale korrapärale. Kirjandusse tuli absurdi mõiste ühes eksistentsialismiga pärast II maailmasõda.
Kui Camus oli 34-aastane, visandas ta päevikusse oma loomingu olnud ja tulevased teemad: Absurd, Mäss, Kohtumõistmine, Piinatud armastus ja Parandatud looming ehk Süsteem.
Absurdi teema sisaldab teostes: „Võõras”-„ Sisyphose müüt”-„ Caligula ” ja „Arusaamatus.” Suurem osa absurdi mõiste filosoffeerimist esineb teostes „Võõras” ja „Sisyphose müüt.”
„Võõras”
Albert Camus kirjutab 1940. aasta mais oma päevikusse: „Võõras on valmis.” Camus on 26-aastane. Neli aastat tagasi oli ta alustanud tööd oma esimese romaaniga, mis ei saanudki kunagi valmis („Õnnelik surm” ilmus alles pärast autori surma).
Selle kirjutamise ajal sündiski mõte „Võõrast”, esimesed märkmed uue romaani jaoks pani Camus kirja 1937. aasta aprillis : „Jutustus - mees, kes ei taha ennast õigustada. Ta eelistab arusaama, mis teistel temast tekib. Ta sureb , olles üksi teadlik oma tõest - sellise lohutuse tühisus.” See on äärmiselt tabav „Võõra” kokkuvõte.
Hiljem avab Camus oma päevikus teose sisu veelgi: „Võõras kirjeldab inimese alastiolekut silmitsi absurdiga.” Absurd on Camus’ selle perioodi võtmesõna. „Võõras” moodustab 1930ndate lõpus, 1940ndate alguses valminud Camus’ absurditriloogia ühe osa.
“Sisyphose müüt”
„Võõra” filosoofilisi tagamaid avab ennekõike paralleelselt valminud „Sisyphose müüt”, mille mitmed laused pärineksid otsekui Meursault ’ mõttemaailmast, näiteks: „Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata” või „Võõras iseendale ja maailmale, ainukeseks relvaks mõte, mis end eitab, niipea kui ta end jaatab”.
„Sisyphose müüt”, kirjeldab absurdsuse kogemust. See leiab oma
manifestatsiooni Mina ja maailma ületamatus kuristikus. Inimest võib korraga haarata absurdsuse teadvus, kui argipäeva kulissid mahakistakse ja kui ta seisab korraga selle maailma vaenulikkuse ja võõrastuse ees.
„Võõrastus haarab meid: arusaamine, et maailm on “tihe”, aimdus kuivõrd võõras on üks kivi, läbimatu meile ja millise intensiivsusega loodus või maastik meid eitab...
Maailm püüab meist vabaneda : ta on jälle taas ta ise.”
Inimene leiab aga iseendas kõrvaldamatu igatsuse kadumaläinud ühtsuse ja mõtestatuse järele. See kuristik inimese ühtsuse, selguse ja mõtestatuse püüdluse ning maailma vahel sisaldab endas absurdse.
„Absurdne tekib inimese suhtumisest, mis küsib, ja maailmast, mis mõistusevastaselt vaikib.” Sellest absurdsusest tuleb kui esmasest teadvusest ja eeldusest kinnipidada. Selle järeldusena pole mõtet mitte mingisugusel metafüüsilisel maailma mõttel. Meil pole põhjust
mitte midagi sealpoolset loota . Antu tuleb ammendada. Inimese saatuseks on maailmas, millel puudub mõte ja Jumal, kannatused enda peale võtta. Absurdsuse kangelane on Sisyphos . Jumalad andsid talle karistuseks mitte kunagi teostatava ülesande. Aga sellel hetkel, kui ta teadlikult oma kaljukamaka juurde tagasipöördub, et oma piina uuesti alustada on ta oma saatusest siiski üle.
„Ei ole saatust, mis poleks põlgusega ületatav... Ta teeb saatusest endale inimliku võimaluse, mis inimeste endi vahel tuleb korraldada.”
Kuna väljaspool inimest ja maailma ei saa olla midagi absurdsemat, jääb püsima väärtus, mida absurdne ei saa eitada, ilma et ta iseennast kaotaks, see on elu ise. Inimese põhiliseks hoiakuks on seega astumine igasuguse absurdi vastu omaenese identiteedi nimel. Inimene ise hoiab omaenda mõttest kinni. Ta teab, et seda ei suuda miski hävitada.
„Sisyphose müüdis” olevatest arutlustest:
Absurd ja enesetapp - „On üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele. Niipea kui absurdi tunnistatakse, muutub ta kireks, mis on piinavam kui ükski teine kirg . Aga küsimus on selles, kas inimene suudab selle kirega elada, kas ta suudab ennast selle võimukaile seadustele allutada ja põletada südant, mida see kirg samal ajal lakkamatult piitsutab. Absurdi ja enesetapu seos: küsimus, kuivõrd enesetapp on absurdi lahenduseks. Inimese kohta, kes ei vigurda, võib põhimõtteliselt väita, et tema teod on määratud tema tõekspidamistega. Veendumus eksistentsi absurdsuses peab järelikult tingima inimese käitumise.”
Absurdi müürid – „Absurditunne võib ükskõik kellele ükskõik missugusel tänavanurgal näkku kärata. Niisugusena, nagu ta on – oma ahastamapanevas alastuses, oma särata valguses on ta hõlmamatu. Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisimas alati kaasa heliseb. Absurd sõ1tub samavõrd inimesest kui maailmast. Ta on esialgu ainus side nende vahel. Ta aheldab nad teineteise külge, nii nagu ainult vihkamine võib kokku liita.”
Absurdi vabadus – „Kas surra, päästa end hüppega, ehitada ideede ja vormide hoone oma mõõdu järgi? Või sõlmida absurdiga südantrebestav ja imeline kihlvedu? Tehkem siin veel viimane pingutus ja tuletagem kõik järeldused. Inimlik keha, hellus , looming, tegu ja ülevus asuvad selles arutus maailmas kõik jälle oma köhale. Inimene saab viimaks maitsta absurdi veini ja ükskõiksuse leiba, millest ta oma suurust toidab.”
Camus’ mõtteid
 „On raske mõista, et mõned inimesed peavad kõvasti pingutama, et olla normaalsed.”
 „Ma elan oma elu pigem nii, et Jumal on olemas ning surres saan teada, et tegelikult ei ole; kui et elan nii,et Jumalat ei ole olemas ja surres saan teada, et tegelikult ikkagi on.”
 „Me usaldame harva neid, kes on meist targemad.”
 „Ära kõnni mu ees, ma ei pruugi järele tulla. Ära kõnni mu taga, ma ei pruugi ees astuda. Kõnni mu kõrval ja ole lihtsalt mu sõber.”
Kokkuvõte
Camus’e looming see on mõtlemine piltides. Me ei leia tema juures süstemaatilisi filosoofilisi käsitlusi, küll aga filosoofilist kirjandust ja poliitilisi esseesid, jutustusi, draamasid ja päevaraamatuid, kus ta oma mõtteid väljendab.
Albert Camus kirjutab essees “Sisyphose müüt”: “Absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest” ning resümeerib: “absurd ei ole mitte inimeses ega maailmas, vaid nende samaaegses olemasolus”. Eksistentsialistliku kirjandusteksti ülesanne on seega kirjeldada ja kaaluda maailma heidetute ja maailma samaaegse olemasolu vastasseisu .
Kasutatud kirjandus
Albert Camus – „Esimene inimene”
Albert Camus – „Pagendus ja kuningriik ”
Albert Camus – „Õnnelik surm”
 http://www.opleht.ee/Arhiiv/2004/29.10.04/aine/3.shtml
 http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/oppematerjalid/Joosep%20Tammo%20-%20Albert%20Camus.pdf
 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9659163F060E16BFC22570B2003E08C9
 http://www.postimees.ee/311003/esileht/kultuur/117780.php
 http://et.wikipedia.org/wiki/Absurd
 http://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Camus
 http://et.wikiquote.org/wiki/Albert_Camus
 http://my.tele2.ee/indrme/Camus.pdf
7