Maa olevat sündinud merest ja võivat taas merre kaduda koos kõigega, kes temal elavad. Kuid ei ole võimatu, et ta taas merest esile kerkib. Sel puhul sünnivad temale ka uued inimesed. [5:22] 3.2 Parmenides Tema näol on tegemist filosoofiga, kellest teatakse kõige vähem filosoofia ajaloos. Ta sündis umbes 515 eKr (võib-olla ka juba 540 eKr) Phokise koloonias Eleas Lõuna-Itaalia läänerannikul, kus ta veetis suurema osa oma elust. Parmenidese (vt lisa 2) surma aasta on teadmata, tõenäoliselt suri ta pärast 450.aastat eKr. Parmenides pärines jõukast lugupeetud perekonnast ja tegutses kreeka kirjaniku Plutarchose (46-120 pKr) andmetel Elea seadusandjana. Ta olevat olnud ka filosoofiakooli rajaja, filosoofi ja luuletaja Xenophanese (umbes 570 470 eKr) õpilane. [1:21] 3.2.1 Filosoofilised vaated Parmenides läks ajalukku sellega, et rajas õpetuse oleva olemusest ja omadusest ontoloogia.
Veel ei olnud kujunenud uusasaegset ettekujutust autorist, kes kõige välise suhtes autonoomsena loob suveräänselt oma kujutlusmaailma. Eelkõige just uusi arusaamu, mis avasid seni aimamatuid mõtteteid, käsitati jumala häälena; ja mida enam keegi oli veendunud enda poolt üteldu õigsuses, seda tugevam oli ka veendumus, et kõneletakse mitte pelgalt enda nimel, vaid ollakse jumala poolt õnnistatud ja volitatud. Nii paistab end mõistvat ka Parmenides oma teoses. Paljud Parmenidese kaasaegsed autorid olid väljendanud inimese võimelisuste suhtes reserveeritud hoiakut. Oli levinud arusaam, et inimene võib küll õppida ja uusi kogemusi saada, kuid kas see kõik ka tõene on, seda pole inimene tegelikult teada võimalik. Surelik saab kõnelda vaid sellest, mis talle tõene näib; inimese osaks on vaid oletused, surematud jumalad on aga kõiketeadjad. Parmenides seevastu ei seosta tõde eranditult jumalatega ja inimesi eranditult pelkade oletustega.
käsitletud õpetusena, mis seob ühte eleaatide ja joonia filosoofia. “Nähtava maailma” põhiliseks karakteristikuks on Platoni silmis selle muutlikkus, pidevas saamises olemine. See oli ka joonia maailmamõistmise kandev iseärasus, mis iseäranis esiletõstetult figureerib Herakleitose õpetuses. On viiteid, et Platon oli oma kujunemisaastatel tegelenud Herakleitose õpetusega viimase õpilase Kratylose interpretatsioonis. Olemuste valdkonna karakteristikud vastavad põhiliselt Parmenidese kirjeldustele oleva enda kohta. (Väljaarvatud see, et Platon tõstab selgelt esile olemuste valdkonna immateriaalsuse. Lisaks muidugi see erinevus, et olev ise oli Parmenidese käsituses rangelt ühtne, Platon seevastu kõneleb ideede paljususest.) Teiselt poolt omab “nähtav maailm”, nii nagu Platon seda oma õpetuses käsitab, lähedast staatust Parmenidese kirjeldatud arvamuspärasele, näivale maailmale. Siiski ei ole “nähtav maailma” Platoni jaoks mitte olematu. Platon
maa ringlema. Väitis, et on olemas lõpmatu hulk maailmu, mis on tekkinud vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. Maad kujutles õhus hõljuva silinderja kehana. Anaximenes (588-524) pidas kõige aluseks on õhku. Maa, vesi ja pilved tekivad õhu tihenemisest, tuli õhu hõrenemisest. Seega tekib algaine tihenemisel jahenemine, hõrenemisel soojus. Herakleitos (535-475) asub oma ideedega pigem natuurfilosoofide ja eleaatide vahel. Vastandub teravalt Parmenidese muutumatuse-ideele ning seostub mileetlastega oma algaine- usu poolest. Maailm on tema järgi pidevas muutumises panta rhei (`kõik voolab') ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Kõik on suhteline, kõik muutub. Algaineks pidas tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte. Tihenedes saab tulest vesi, sellest maa koos kõige juurdekuuluvaga. Võimalik on ka vastupidine protsess hõrenemine. Maailm on tulest tekkinud ja saab maailma-aasta (10800 a
tugevaid hingekirgi) J6uab linnav2rava juurde kust leiab linnavalvuri kelleks on 6iglus ja kes ei luba tal siseneda. Aga p2iesetytred st. meeled, veenavad 6iglust et ta lubaks luuletaja linna ja viiks ta nimetu jumalanna ette. Nii sis tutvustab Parmenides jumalanna s6nade kaudu teooriat olemisest, mis langeb kokku t6elisega mida on v6imalik kujutada ja teooriat fyysilisest maailmast ni nagu inimesed seda kogevad. ZENON (5 saj. eKr) Teda peetakse Einsteini relatiivsusteooria esiisaks. Parmenidese 6pilane ja alluv 20 a. Kaitsmaks oma 6petaja teooriat et olemine ei paljune, n2itas ta kaudse teostuse meetodil et katse paljust ja liikumist m22ratledaviib lahendamatute sisuliste vastuoludeni. Kellel on hea v2imees, see on saanud endale poja, kellel mitte, on kaotanud tytre. Zenon v2itis, et ei liikumist ega paljust ei ole olemas. Achilleus ja kilpkonn (kiirejalgne Achilleus ei j6ua kunagi kilpkonnale j2rele sest
minu silmade ja juuste värvi kohta. Igas minu keha rakus leidub üksikasjalikult kirjeldus selle kohta, kuidas on ehitatud teised keharakud. Pisimaski osakeses leidub tervik. Anaxagoras nimetas neid “kõike kõigest” sisaldavaid “algosakesi” “seemneteks” või “idudeks”. Ta kujutas ette, et on olemas jõud, mis “korrastab” ja loob inimesed ja loomad, lilled ja puud. Seda nimetas ta “vaimuks” ehk “mõistuseks”. Parmenidese õpetaja oli filosoof Xenophanes. Xenophanese filosoofiast teame eelkõige tema luule kaudu, mida on aga säilinud ainult hilisemate kreeka autorite kirjanduslikes laenudes. Oma luules ta kritiseerib ja heidab nalja paljude kaasaegsete nähtuste ja ideede üle, nagu näiteks kreeka mütoloogia inimesekujuliste jumalate üle, ning pilab ka kreeklaste suurt austust sportlaste vastu. Xenophanes hülgas, nagu ka Herakleitos, usu jumalatesse ning sellesse, et jumalad
tingimus ja sellisena alus, mis valitseb kõige oleva üle. Eeldus, et olev tervikuna on elav. Eleaatide koolkond Lõuna – Itaalias asunud kreeklaste linnriigi Elea järgi Parmenides, Xenophanes, Zenon Parmenides (u. 540 – 480) Poeem “Loodusest” Filosoofiline teos müüdi vormis. Jumalanna õpetus: olev peab paratamatult olema või paratamatult mitte olema või peab niihästi olema kui mitte olema, mis on aga võimatu. Parmenidese järgi on olev tekkimatu, hävimatu, jagumatu, täiuslik ja liikumatu. Esmakordselt esineb olemise mõiste! Parmenides Parmenides Teadlikkus mõistuse ja kogemuse konfliktist Näivus ja tõelisus alethes - tõeline, tõene Doxa – arvamus Sofistid Vaidluskunsti õpetajad Varasemate filosoofiliste õpetuste kriitika Protagoras: “Inimene on kõigi asjade mõõt, olevaile, et nad on” Relativism (ka subjektivism ja skeptitsism)
Beethoven oli kurt. Beethoven oli muusikaliselt andekas. 7. Induktiivne ja deduktiivne teadusekäsitlus. Karl Popper. Karl Popper püüdis induktsiooniprobleemist mööda minna, väites, et induktsiooni otseselt õigustada ei saa, küll aga võib induktsiooni teel saadud järelduse tõesuse kasuks rääkida asjaolu, et seda ei ole õnnestunud falsifitseerida, mis seda järeldust korroboreerib. 8. Zenoni apooriate tähendus. Näited. Zenon oli Parmenidese õpilane, kes püüdis teda kaitsta. Zenon oma apooriatega võttis midagi Parmenidese tõekspidamiste vastu. Põhiapooria, millega Zenon tõestas, et Parmenidesel on õigus oli Ahilliuse ja kilpkonna võidujooks. Argumentidega selle kasuks, et pole võimalik paljusus ning liikumine. Üldse oli apooriaid umbes 45, meieni on jõudnud ainult 9, nende seas "Dihhotoomia", "Achilleus ja kilpkonn" ja "Nool". 9. Sokratese meetod Platoni esituses.
avanemiseni kunstis,religioonis ja filosoofias. VI ega ka V sajandil e.m.a. ei näinud ükski kreeklane veel uneski oletust,et olemise olemus on ,,idee" selle termini hegellikus tähenduses.Tõsi küll,Elea filosoof Parmenides väitis,et ,,üks ja seesama on mõte ja see,millest ta/mõte/ mõtleb",ning mõned filosoofia ajaloolased,eelkõige Hegel,kaldusid seda teesi tõlgendama teesine olemise ja mõtte samasusest,seejuures hilisema idealismi vaimus.Tegelikult väljendus Parmenidese teesi idee,et mitteolemise eksteerimist ei ole lubatav mõelda.Kui me püüame mitteolemist mõelda,on see igal juhul olemas mõtlemise objektina. Veelgi enam.Olemine ka mitteolemine ei olenud Parmenidese jaoks iseenesest mitte ainult abstraktse mõtlemise kategooriad."Olemine"-see tähendas asjalist olemist,kehade ja nende omaduste maailma."Mitteolemine" tähendas kehade puudumist ehk tühjust. On ainult kehad,tühjust ei ole ega saagi olla .Maailmaruum on hiiglasuur,liikumatu,täiesti täis
Seega on ta üks neist alateadvuses püsib hirm, et Tomas võtab teda kui vaid järjekordset ,,keha". tsehhi intellektuaalidest, kes kommunstliku reziimi ajal oli sunnitud enda See avaldub naise unenägudes. töökohast arstina loobuma. Talle antakse küll võimalus enda sõnad tagasi Olemise ,,kergus" ja ,,raskus". Teos algab arutlusega, kus autor võtta, kuid mees otsustab endale kindlaks jääda. Tomas võidab oma räägib nii Nietzsche kui Parmenidese teooriatest ja käsitlustest. Raamatu nõrkuse naiste vastu alles elu lõpupoole, kus nad Terezaga maale elama minategelane usub, et kuna inimelu on kordumatu, on kõik teod suunduvad. tähtsusetud. Tähtsusetu elu elamine on kerge. Kergus muutub aga talumatuks, kuna enda tähtsusetusega on raske leppida. Samuti on meie
liikumises, mitmekesine - näiv maailm(ebatõene maailm) 2. Maailm mõtlemise järgi See on olemuslik ja tõene. Tunnus on muutumatu, kuna liikumise ja mitmekesisuse väljendamine mõtlemises on võimatu Areng: olemisest muutub mitteolemiseks Mitteolemine on olemas- lause räägib vastu. Kui mõtlemises tekib loogiline vastuolu, siis selline mõtlemine ei saa olla tõene Järeldus: 1)liikumist ei eksisteeri 2) ei saa olla tekkimist ega hävimist 3) olemine peab olema ühtne Parmenidese arusaam maailmast 1. Arvamuse järgi - ettekujutus 2. Mõtlemise järgi - tõene maailm *Zenon Tuntud apooria järgi(Apooria- mõtlemise raskus, väljapääsmatu olukord mõtlemises.) Kuidas väljendada liikumist, arengut mõtlemises? Apooriad: 1)Dihotoomia- igat ruumilõiku võib lõpmatuseni jagada 2)Achilleus ja kilpkonn- aega saab lõpmatuseni jagada Antiik atomistika(aatomiõpetus) Leukippos *Demokritos(u460-370 eKr) Võtavad kasutusele mõiste aatom->antiikajal oli sellel teine tähendus
7. R.Descartes ´i cogito. Selleks, et midagi väita tuleb enne kindlaks teha enda olemasolu. Ta alustas kõiges kahtlemises, ka selles, et ta on olemas. Kahtlus tulenes asjaolust, et meeled võivad meid petta. Ta jõudis järeldusele, et siis kui ta mõtleb on ta olemas. Cogito ergo sum. 9. Elea koolkond kui ratsionalismi eelkäija: · Miks võib koolkonda nimetada ratsionalismi eelkäijaks? · Parmenidese ja Zenoni arusaam maailmast. Arusaam tõeõpetuse järgi Arusaam arvamuse õpetuse järgi Mm on ühtne ainemass, sest puudub tühjus, mis mm-le on omane paljusus ja asju saab üksteisest ainet ainest eraldaks eristada Mm on liikumatu Mm-s toimub liikumine Õpetus tugineb mõistusele Õpetus tugineb meelteandmetele
Ka veel hiljuti oli filosoofia ja kohati on ta praegugi pigem teadmisega kui tarkusega tegelev distsipliin. Filosoofia kujunes vana-kreekas 7.-6. sajandil e.m.a. seoses linnriikide ehk poliste tekkimisega. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega. Esimesed filosoofid olid Thales, Anaximandros, Anaximenes, Empedokles, Pythagoras, Herakleitos, Parmenides jt. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast. Eristatakse Herakleitose joont ja Parmenidese joont filosoofia ajaloos. Herakleitos tunnistas saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (see, mis muutumise kestel samaks jääb) ühtsust ning rõhutas saamise poolt, Parmenides tunnistas ainult olemist. Parmenides pidas tõe kriteeriumiks (loogilist) mõtlemist. Tema õpetust kaitses tema õpilane Zenon oma apooriatega: Achilleus ja kilpkonn, lendav nool, lõigu poolitamine... Aforism Hegelilt: filosoofia uurib kõike, kuid siiski mitte päris kõike ses kõiges, vaid ainult
PROTAGORAS ( u. 480-410). Allikmaterjal tema kohta on äärmiselt napp. Meil on kasutada ainult üksikuid autentseiks peetavaid fragmente. Kõige tuntum nendest kõlab järgmiselt: Kõigi asjade mõõt on inimene, olevate – et/kuidas need on, olematute – et/kuidas need ei ole (DK 80 B 1) Selle lausega olevat alanud Protagorase teos, mis hilisemate autorite tunnistuste järgi olevat kandnud pealkirja “Tõde” ja kujutanud endast programmilist vastulauset Parmenidese õpetusluuletuses arendatud arusaamale. Antud loengus eelistatud interpretatsiooni kohaselt tuleks aga sedagi Protagorase seisukohta mõista 5. sajandi kreeka elu mõistelise üldistusena, mis pretendeeris sellele, et sõnastada antud elukorraldust määrav printsiip. Niisugune interpretatsioon toetub siiski pigem taustateadmisele sofistide kui sotsiaalse nähtuse kohta, kui antud teesile endale. Kuna kontekst puudub, on siit väga raske välja lugeda, kuidas Protagoras oma väidet mõistab
sõltumatutena, ei moodusta Platoni enda töödes omaette alasid . Platoni ideeõpetuse moraalifilosoofilised, tunnetusteoreetilised, keelefilosoofilised, metafüüsilised ja ühiskonnafilosoofilised dimensioonid põimuvad tema tekstides ühtseks kimbuks, mille eeliseks mõisteline selgus küll tõesti ei ole. Tema teooria jagab oleva kaheks -- olemused ja näivus. See teooria on tavamõistuse jaoks vastuvõetavam kui Parmenidese äärmuslik teooria. Platon jagab maailma kaheks nähtav maailm milleks on meeltega tabamine, näivus, paistvus, tekkimine, hävimine, muutumine ning ajaline ja ruumiline. Teiseks on ideede ja olemuste maailma milleks on mõistusega tabav, tegelik, tõeline, tekitatu, hävimatu, muutumatu, igavene, ajatu ja lihtne täiuslik. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda võrdleb Platon koopapildi abil. Inimesed on nagu koobas ning oleme aheldatud koopasse näoga avause poole. Ning meil on
samas ka apeiron. Pythagoras- tegelas matemaatikaga, tema jaoks arche arv. Kaust esimesena sõna filosoof. 4. Parmenides- tegelas ka oleva alge küsimustega. Arendas eeldust, et alge peab olema ainus ja valitsev. Tema mõtlemine lähtub triviaalsest tõigast, et on. Toob sisse olematu mõiste. Piiritleb olema archena vastandina olematule. Mõtlemise vajalik otsustav vahetegu: kas on või ei ole? Otsustus on või ei ole on Parmenidese järgi hädavajalik, on 3 võimalikku teed: et on, on ja ei ole, et ei ole(käimatu tee)Tuleb valida tee ja seda mööda käia, vihja metoodilisele mõtlemisele. Zenoni apooriad- Achilleus ja kilpkonn, Lendav Nool. 5.Herakleitos- seda kõigile samat maailma ei teinud jumalatest ega inimestest keegi, vaid ta on alati olnud, jääb igavest olema, mõõdujörgi süttiva ja mõõdujärgi kustuva utlena. Tuli- arche-liikuv, kooshoidev. Teine arche- logos-kõne lausumine. 6
olemas, järelikult pole liikumist olemas. Ainult muutumatu liikumatu olemine. MÕTLEMINE JA OLEMINE ON IDENTED. Kõige kõrgem reaalsus on mõtlemine. Parmenides võtab kasutusele SUBSTANTSI mõiste. Olemise blokk on tema jaoks kuuli kujuline. Kera on täiusliku olemise sümbol. Parmenidest nimetagake vahel ka loogika isaks. Parmenidesel kohtame esimest korda OLEMISE mõistet, mis omandab lääne filosoofia ajaloos keskse koha. Olemine on. Mitteolemine ei ole. Zenon Eleast Parmenidese õpilasena püüab ta õpetaja vaateid kaitsta arendades välja teravmeelseid mõttekäike, APOORIAID. APOORIA(kr.k. - mitte tee, väljapääsmatus). Apooria sisaldab alati kaks teineteisega vastuolus olevat lauset. Esimene konstanteerib meeleliselt haaratavat vaieldamatut fakti. Esitab 45 apooriat, millest on meieni säilinud. 1. Võidujooks Achilleuse ja kilpkonnade vahel. ACHILLEUS EI JÕUA KILPKONNALE KUNAGI JÄRELE. 2. Lendav nool ei lenda. Ta lendab näiliselt
uskuma. Maailm on tõepoolest väga ebakindel: mõtlemise baas on tõestusteta uskumine. 2 Loogika ajalugu 2.1 Antiikloogika 2.1.1 Aristotelese-eelne periood Keskajast pärineva legendi järgi leiutas loogika Kreeka filosoof Parmenides (5 sajand e.m.a.) Egiptuses kaljurüngaste vahel. Tegelikult Parmenides loogikat siiski ei leiutanud, st arutluste struktuuri kui sellist ta ei käsitlenud. Küll aga põhjendas Parmenides oma filosoofilisi vaateid pikkade arutluste abil. Oletatakse, et Parmenidese väitlusmeetod pärineb kokkupuutest Pütagorase koolkonna matemaatikaga. Parmenidese õpilane Zenon Eleast (5 sajand e.m.a.) astus oma õpetajast sammu kaugemale ja põhjendas Parmenidese vaateid kuulsate Zenoni paradokside ehk apooriate abil, milles ta justkui näitas, et ruumi ja liikumist pole tegelikkuses olemas. Kuulus apooria, mis demonstreerib liikumise võimatust: te väidate, et liikumine on olemas, seega saab kõndida mööda teed punktist A punkti B
arvulistes suhetes. ELEAADID Xenophanes u 570 oli luuletaja, laulja, Ta kritiseeris julgelt antiik-kreeka religiooni. Naeruvääristas inimlikke kujutlusi jumalaist. Kõigi nähtuste mitmekesiduse taga on muutumatu olemine. Parmenides x-i õpilane. Räägitakse suure sukartusega tema vaimu sügavusest ja mõttelaadi tõsidusest. On säilinud õpetuslik poeem (u 150 rida) heksameetris. Temalt pärineb ''Parmenidese poeem''. Esimeses osas ''Elu kui olemine''eitab ta muutusi. Teises osas ''Elu kui näivus''väidab , et näivuse tasandil muutused tegelikult on olemas. Arvas, et mitteolevat pole võimalik mõelda. Mõtlemine ja olemine on identsed. Kõige kõrgem reaalsus on mõtlemine. Meeled petavad meid, kuid mõistus paljastab tõe. Kogemused on põhimõtteliselt eksitavad. Tõe juurde viib vaid puhas mõistus. Zenon Eleast P-i õpilane
sõltu vaatleja nägemisnurgast. Tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud. Ideede maailm ei sõltu inimestest. Meeltega tajutav maailm ilmneb erinevalt sõltuvalt vaataja nägemisnurgast. Meelelise maailma kohta saab meil olla ainult usk või kujutlus. Subjektiivsus kaasneb usuga ja mitte teadmisega. Ainsus ja paljulisus Herakleitose väitel ei saa astuda kaks korda samasse jõkke; olemine on pidevas muutumises ja iga hetk on eelmisega võrreldes juba teisenenud. Parmenidese järgi on reaalsus üks ja jagamatu. Ta kuulutab, et kõiksus moodustab ainsuse, mis on olemas samana ja iseenese läbi. Igasugune paljusus ja muutumine, mida surelike arvamised maailmas näevad, on ekslikud. Seal sisalduvad kujutlused tekkivast ja kaduvast- kõigist eristustest, mille vahele astub aeg. Ka liikumine on illusioon. Maailm ei muutu! Ja kuna maailm ei muutu, kuna olev ei ole lõpmatult jagatav, on see üks ja jagamatu.
stu. Avaldub hermeneutiline lähenemine. Heidegger läheb tagasi antiiki ja otsib, mis see sõna tähendas. Kr. Keeles looming, ladina k. instrumentaalsus. Keskaegne puusepp on Heideggeri meelest tehnika alla kuuluv, aga hüdroelektrijaama projekteerimine ja ehitamine mitte. Heideggeril on alguses olemas seade, seejärel hakatakse see käima panema. Inimene mõtleb endale vajaliku seadme välja ja hakkab mõtlema, kuidas saaks looduse selle heaks tööle panna. Ta leidis, et aatompomm lõhkes Parmenidese teostes. Elea koolkonnast sai alguse ohtlik mõtteviis, mis on alates Uusaja algusest juba juurdunud. Inimene teeb seda, mis talle vaja on. Heidegger arvab, et tuleks toetuda Herakleitose saamise-filosoofiale. JOHN SEARLI HIINA TOA ARGUMENT. John Searle koostas selle idee kritiseerimiseks Hiina toa argumendi. Ta kirjeldas järgmist olukorda Oletame, et olete suletud akendeta tuppa ja välismaailmast heliliselt isoleeritud. Teie jalge ees on suur korv plastmassist hiina tähtedega. Teil
loodud, ning mida ei saa määrata. (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 37) 8 Anaximenes (vt Lisa 3) Anaximenes väitis, et kõikide asjade algaineks on õhk või udu. Anaximenese arvates tekkisid nii maa, vesi kui ka tuli õhust. Seega jagas ka tema arusaama, et looduses toimuvate muutuste allikaks on teatud algaine. (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 38) Parmenides (vt Lisa 4) Parmenidese arvates oli kõik olev alati olemas olnud. Ta arvas, et miski ei saa tekkida mittemillestki. Samuti ei saa miski olev muutuda mittemillekski. Tema arvates loovad meie meeleaistingud maailmast väära pildi, mis ei ole kooskõlas inimese mõistusega. Oma ülesandeks pidas ta paljastada kõik "meelepettuse" vormid. (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 38-39) Herakleitos (vt Lisa 5) Herakleitos arvas, et nii heal kui kui ka kurjal on oma koht tervikus
Anaximenes (u. 585-525) (Anaximandrose õpilane) - temal arche piiritletud, õhk, mis on nii aine kui ka samas apeiron (piiritu). Pythagoras (580-500) - tema jaoks oli arche arv. Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused. See õpetus jälle midagi vahendlikku, mitte meelega tabatav. Pythagoras olla ka leidnud arvulised seosed helide vahel. 2 4. Parmenidese filosoofia oleva ainulisusest ja tunnetuse kolmest teest, Zenoni apooriad kui selle teooria illustratsioonid. Parmenides (u. 540-470): Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed: et on (tõe tee), on ja ei ole (doxa), et ei ole (käimatu tee). Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine (vahetegu, kr. krisis). Selleks on vaja jumalikku hoolt. Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest:
arvavad, et see on kaugeim. Heidegger:"Olemise unustus" Olemine saamine = paariskategooria (Herakleitos). Millest inimene erineb loomast (masinast)? Inimene on mõtisklev olend. Mõtisklemine mitteobjektiveeriv mõtlemisviis. 29. Heideggeri suhtumine traditsioonilisse filosoofiasse (enne ja pärast Sokratest). Heideggeri järgi on Herakleitose tähtsus: "Et olla tähelepanelik tänase maailma olemuse suhtes, tähendab mõtiskleda Sokratese eelsete filosoofide Herakleitose, Parmenidese mõtteterade üle. Sellega tahab Heidegger öelda, et tänapäevased probleemid on sõnastatud juba selleaegsete filosoofide poolt. Tuleb ainult see algus üles leida ja sealt edasi liikuda. Inimkond peab leidma oma mõtlemise tee alguse üles. Tema mõtlemises peitub sügavat tegelikkuse lähedust ja nakatavat jõudu. Tema fragmendid tiivustasid edasimõtlema ning edasi uurima. Ta leidis ja on leidnud endale palju mõtteosalisi. Kuigi
Sokratese osutatud seisukohta võiks vaadelda vastusena küsimusele: millistel eeldustel inimteadmine areneb? Võib ütelda, et Sokrates on antud väitega sõnastanud ühe vajaliku tingimuse, mis peab olema täidetud selleks, et teadmine areneks. Ta väidab: selleks, et teadmine areneks, peab teadmisi kujundav inimene omama kriitilist suhet oma teadmisesse. Teoreetiline mõtlemine on immanentselt kriitiline mõtlemine. Seda on demonstreerinud juba varasemadki teemad, näiteks Parmenidese ja Zenoni kriitika tavaarusaamade aadressil. Kuid nende kriitika seisnes selles, et nad tõrjusid argumenteeritult teiste seisukohti, mis oli oma seisukoha väitmise aluseks. Sokrates lisas sellele juurde ülimalt olulise tunnuse – teoreetiline mõtlemine peab olema kriitiline ka iseenda tulemuste ning nende eelduste ja aluste suhtes. Selleks, et inimteadmine areneks, tuleb inimestel teadvustada endale oma teadmiste piire. Teoreetilise teadmise üheks tunnuseks ongi see,
Väitis et on olemas lõpmatu hulk maailmu, mis on tekkinud vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. Maad kujutles õhus hõljuva silinderja kehana. Anaximenes (588-524) - kõige alus on õhk. Maa, vesi ja pilved tekivad õhu tihenemisest, tuli õhu hõrenemisest. Seega tekib algaine tihenemisel jahenemine, hõrenemisel soojus. Herakleitos (535-475) Asub oma ideedega pigem natuurfilosoofide ja eleaatide vahel. Vastandub teravalt Parmenidese muutumatuse-ideele ning seostub mileetlastega oma algaine- usu poolest. Maailm on tema järgi pidevas muutumises panta rhei (`kõik voolab') ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Kõik on suhteline, kõik muutub. Algaineks pidas tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte, olles ühtlasi midagi "mõistusaine" taolist. Tihenedes saab tulest vesi, selllest maa koos kõige juurdekuuluvaga. Võimalik on ka vastupidine protsess hõrenemine
· Jumal kasutab selleks jõudusid, mille nimeks on "ideed". · Philoni jumalakujutlus · ZENON ELEAST · Ideede koondmõisteks on LOGOS s.o. Maailma valitsev u. 490 - 430 mõistus. · Parmenidese õpilasena püüab ta õpetaja vaateid · Philon nimetab Logost ka "Jumala pojaks". kaitsta arendades välja teravmeelseid mõttekäike · Logos vahendab Jumalat ja inimesi. Seisab inimeste eest APOORIAID. Jumala palge ees. · Zenon Eleast · See mõttekäik on hiljem kristliku filosoofia lähtepuntiks.
Pythagoras otsis maailma ainet ürgseadustest (muutumatutest arvulistest suhetest). Arvud olid omakorda seotud müstilise ideega - vist pärit Idast (hingede rändamine, reinkarnatsioon). Inimene võis taassündida loomana - looma ei tohi ohverdada ega süüa. Inimese eesmärgiks oli sellest ahelast vabaneda (kasinuse, askeetlusega). EELEA KOOLKOND XENOPHANES (u. 570-?): asub elama Eelasse. Temast säilinud luulelõigud. Mänginud suurt rolli Parmenidese kujunemisel. "Kõigi nähtuste mitmekesisuse taga asub muutumatu (=liikumatu) olemine." PARMENIDES (525-480): sünnib Eeleas. Üks Eelea väljapaistvaim kodanik. Tähtis filosoof antiikajal (vaimu sügavus). Jätnud jälje Platoni filosoofiasse. Kirjutanud poeemi heksameetris (pikkus 150 rida). Poeem kirjeldab reisi tõejumalanna juurde. 2 osa: 1)elu kui olemine (eitatakse liikumist); 2)elu kui näivus (muutused on, kuid nad on näivad). Kuidas jõuda tõeni
Reegli autoriks on G.W. Leibnitz. (Reegli kuuluvus klassikalisse loogikasse on vaieldav.) LOOGIKA AJALOOST (vt Tamme, Tammet, Prank. Loogika. 1997, lk 19-51) Parmenides (~540-470 eKr) eristab meeltel põhineva arvamuse dÒxa mõistusega tunnetatavast tõest ¢l»qeia . Temalt on ka samasuse seadus (olemise kaudu). Herakleitos (~540-480 eKr). Dialektik. Võttis kasutusele seaduse mõiste (lÒgoj) ja mõiste kui mõtlemise objekti. Zenon Eleast(~490-430) Apooriad Parmenidese kaitseks. Protagoras (~480-410), Gorgias, Prodikos ja teised sofistid. Tõdede subjektiivsus. Mõistete täpsustamine. Sünonüümid. Loogika mõiste üks võimalik autor on Demokritos (~460-370 eKr). Tõestamise teooria. Loogika seadused. Vastandab tegelikult oleva ja kindla teadmise sofistidele. Induktsioon. Sokrates (470-399). Induktsioon ja üldiste tunnuste leidmine üksikutes mõistetes. Platon (427-347). Väitluskunsti ülesanne on vastuolude avastamine.
5. saj olid komöödiad aga päevakajalised, ehk poliitilised. Aristophanes oli üks kirjanik. Lisaks poliitilisusele olid nad ka nilbed. Tragöödiates on poliitiline taust vaid aimatav. Aischylos oli ka kirjanik. Filosoofia. Sokrates, Platon ja Aristoteles on just sellest ajast. 5. saj tegeles maailma üldise ülesehitust puudutavate probleemidega, aga seletaine läks arhailise ajaga võrreldes rohkem loogilisele pinnale. Parmenides- olev on ja olematut ei ole. Parmenidese arvates on ainuke asi, mida on võimalik ilma endaga vastuollu minemata ütelda: "Olev on ja olematut ei ole". Selle eelduseks on, et olev on muutumatu ning sellest tulenevalt hävimatu, igavene ja liikumatu, kuna selleks, et muutumine oleks võimalik, peaks olema ka midagi muud peale oleva (muutumine eeldab algseisundi saamist mitte olevaks ja uue seisundi ehk vast mitte olnu saamist olevaks), mis on aga võimatu, kuna kõik, mis pole olev, on mitte-olev, mitte-eksisteeriv.
sellepärast ei saa öelda, et ta on tekkinud eimillestki, samuti ei saa olev muutuda olematuks. Järelikult on olemas ainult üksainus iseenesega identne liikumatu, jagamatu, muutumatu ja igavene olemine. Kui kõik on üks, siis muutumine ja liikumine on vaid näivused. Olemine on, mitteolemist ei ole, seda ei saa tunnetada ega sõnas väljendada. Et seda näha, ei tohi usaldada meeli, vaid tuleb kasutada mõistust. 6 ZENON Eleast (~490-430) eKr Apooriad (kr. ¢por^a) Parmenidese seisukohtade kaitseks. I grupp on suunatud asjade paljususe vastu. II grupp apooriaid on suunatud liikumise vastu. Parmenides väitis, et liikumist ei ole. Aga see läheb ju vastuollu kogemusega! Zenon näitab, et liikumise olemasolu eeldades lähme vastuollu mõistusega. Dihhotoomia (kaksikjaotus). Achilleus ja kilpkonn. Probleem ei seisne selles, kas Achilleus saab kilpkonna kätte, vaid selles, kuidas on see võimalik? Kuidas võib nii olla, et veatu loogiline arutlus annab valejärelduse
Eleaadid Elea koolkond kujunes 6. saj. keskel ja püsis 5. saj. keskpaigani e. Kr. Varaseimad tunnistused elea filosoofiakoolkonna kohta pärinevad Platonilt (Sofist 242 D). Platoni järgi peetakse koolkonna asutajaks Xenophanest, Jooniast LõunaItaaliasse emigreerunud filosoofi. Tegelikuks asutajaks on aga pigem Parmenides. Selle kohta, kas Parmenides oli Xenophanese õpilane, tunnistused kindlat vastust ei anna, Diogenes Laërtiose järgi oli ta Xenophanese "kuulaja" (akousts). Parmenidese kohta tavatsetakse öelda, et ta rajas loogika, Russel vädab, et tegelikult rajas ta metefüüsika, mis põhineb loogikal. Xenophanese, Parmenidese, Zenoni ja Melissose sidumisest Elea koolkonna nimega ei tohiks veel julgelt tuletada nende filosoofide ühtset doktriini. Parmenidesest on olnud vahetult mõjutatud veel teisedki filosoofid või filosoofilised koolkonnad (nt. Empedokles, Anaxagoras, Demokritos). Parmenides ja Zenon kuulusid mingil ajal pythagorlaste liitu.
annaabi.ee 
