Maailma algaine (0)

Mis on maailma algaine
Enne filoosofia teket seletati maailma tekkimist mütoloogiliselt. 7.sajand e.Kr. oli Vana-Kreekas ühiskondliku murrangu ajaks. Rauast töövahendite levimine eelmistel sajanditel tõi kaasa käsitöö ja kaubanduse kiire arengu, rahamajanduse ja orjaturgude tekke; toimus ühiskonna kihistumine . Aeglaselt muutuv kogukondlik ühiskonnakorraldus asendus uue, dünaamilise ja vastuolulisega. Selle mõtestamiseks ei piisanud enam mütoloogilisest maailmaseletusest: kujunesid esimesed maailma kui tervikut puudutavad abstraktsetes mõistetes sõnastatud küsimused.
See sündmus: filosoofia sünd: leidis aset 6.sajandil e.Kr. Ioonias. Ioonia oli hellenistliku maailma tähtsaim piirkond ning sealt pärinevad vanimad filosoofilise sisuga kirjutised nii luules kui proosas . Ioonia filosoofia Mileetose koolkonnd (VI-V saj. e. Kr.) olid esimene kreeka filosoofiakoolkond, (presokraatikud), lähtusid oma aja empiirilistest teadmistest, tegelesid müütiliste kujutluste ümberformuleerimisega. Ühiseks põhiküsimuseks oli, mis on oleva alge. Rajasid õpetuse materiaalsest ürgalgest, milleks oli mingi konkreetne aine või protsess.
Thalese teoorias on (624-545)- kõige alus vesi ja kõik saab jälle veeks . Maa on lame ketas, mis ujub vee peal: lainetus põhjustab maavärinaid.
Anaximandros arvas (610-547), et elu algalus on apeiron (‘ piiramatus , lõpmatus’), mis on määratlematu – aoriston. Algainest eraldusid kõigepealt külmus ja soojus , nende koostoimest niiskus ja teised ained. Viimased asetusid oma raskuse järgi: maa keskele , vesi selle peale, osa auras minema, tekkis kuiv maapind . Kõige ümber õhk, ja tuli, millest said taevakehad ümber maa ringlema. Väitis, et on olemas lõpmatu hulk maailmu , mis on tekkinud vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. Maad kujutles õhus hõljuva silinderja kehana.
Anaximenes (588-524) pidas kõige aluseks on õhku. Maa, vesi ja pilved tekivad õhu tihenemisest, tuli õhu hõrenemisest. Seega tekib algaine tihenemisel jahenemine, hõrenemisel soojus.
Herakleitos (535-475) asub oma ideedega pigem natuurfilosoofide ja eleaatide vahel. Vastandub teravalt Parmenidese muutumatuse-ideele ning seostub mileetlastega oma algaine-usu poolest. Maailm on tema järgi pidevas muutumises – panta rhei (‘kõik voolab’) – ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Kõik on suhteline, kõik muutub. Algaineks pidas tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte. Tihenedes saab tulest vesi, sellest maa koos kõige juurdekuuluvaga. Võimalik on ka vastupidine protsess – hõrenemine. Maailm on tulest tekkinud ja saab maailma-aasta (10800 a.) möödudes jälle tuleks, millest siis sünnib uus maailm. Tuli sisaldab mingit jumalikku kosmilist üldprintsiipi, mida Herakleitos koguni logoseks nimetab
Demokritose arvates ei vaja maailma tekkimine planeerivat ja juhitavat vaimu ja liikumapanevaid vaime. Selline maailm tekib juhusest, kuid juhuslikkus on meie teadmiste puudulikkus tõeliste põhjuste suhtes. Aatomite kokkupõrkest tekkinud pööris, on kõigi asjade ainus, tõeline põhjus.