Päikesesüsteemid referaat (0)

Sissejuhatus
Referaadi teemaks on „Päikesesüsteem ja selle tekkimine“. Selle töö eesmärgiks on anda ülevaade meie Päikesesüsteemist üldiselt, selle tekke ajaloost ning kirjeldada meie Päikesesüsteemis olevaid planeete ning muid objekte.
Allikateks valisin interneti, ajakirjad , televisiooni ning raamatud. Nendest sai välja selekteeritud minu arvates kõige põnevam ja tähtsam informatsioon meie Päikesesüsteemi kohta.
Töö jaotasin erinevatesse peatükkidesse. Alustasin meie Päikesesüsteemi kirjeldamisega, liikudes erinevate siseplaneetide ja teiste objektide poole.
1. PÄIKESESÜSTEEM
Kui planeet Maa on meie kodu, siis meie naabruskonnaks on päikesesüsteem.
Päikesesüsteem on taevakehade süsteem, mille moodustavad Päike, kaheksa planeeti koos oma kaaslaste ehk kuudega, asteroidid ( väikeplaneedid), komeedid ning tähtedevaheline tolm ja gaas .
1.1. Päike
Päike on meie kohaliku Universumi keskpunktiks. Ta hoiab meie planeete orbiidil, annab eluks vajalikku energiat ja domineerib meie taevas.
Päikese vanuseks loetakse umbes 4,6 miljardidt aastat. Tema keskmiseks pinnatemperatuuriks on 5500 kraadi ja päeva pikkus 25,38 Maa ööpäeva. Ta koondab endast 99,8% Päikesesüsteemi massist nii et ülejäänud ruumi peavad ära mahutama ennast veel kaheksa planeeti, kääbusplaneedid, asteroidid, komeedid ja meteoorkehad .
Päike on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosnev kuuma gaasi kera. Ehituselt jaguneb ta kolmeks piirkonnaks : südamikuks ning kiirgus-ja konvektsioonitsooniks. Päikese pind 500 kilomeetri paksune fotosfäär ( Päikese atmosfääri helendav alumine kiht), kust lähtub nähtava päikesevalgusena suur osa tema kiirgusest. Meieni jõuab see ümbes kaheksa minutiga.
Päikesel on äärmiselt tugev magnetväli, mis kaugusega küll nõrgeneb, kuid ulatub Pluuto -tagusesse ruumigi.
Aeg-ajalt toimuvad Päikesel ka metsikud plahvatused, millega käib kaasas tohutu energiahulk ja Päikesest eemale suunatud osakestevoog. Kui Maa või kosmoselaev peaks nenede teele sattuma, võib see mõjuda tähelepanuväärselt. Kosmoselaeva elektroonika võib saada rikutud, aga maised efektid ulatuvad raadioside katkemisest kuni imeilusate virmalisteni pooluslähedases taevas.
Päikese kroon on Päikese atmosfääri välisosa, mille sära jääb täieliku päikesevarjutuse ajal nähtavaks. Päikese müstilise krooni üle murravad teadlased siiani pead, kuna see ulatub Päikesest küll väga kaugele, aga samas on tema pind 200 korda kuumem, kui Päikese nähtav pind .Kuidas soojus päikese pinnalt kroonile jõuab, pole veel täpselt teada, aga arvatakse, et selles on oma osa päikese mahnetvälja võnkumistel.

1.2. Päikesesüsteemi tekkimine
Kuna loodus oli teadaolevalt jumalate looming, siis kuni 18. saj. keskpaigani Päikesesüsteemi tekke kohta üldse mitte mingeid küsimusi polnudki.
Päikesesüsteemi tekke ja päritolu kohta on aegade jooksul arendatud palju teooriaid, aga praegusajal on aksepteeritud ja paremini tõendatud „nebulaarhüpoteesiks“ nimetatav varint, millele panid teineteisest sõltumatult aluse kaks kuulsat teadlast Immanuel Kant ja Pierre - Simon Laplace . Selle stsenaariumi kohaselt sai kõik päikesesüsteemis eksisteeriv alguse tohututest tähtedevahelise gaasi pilvedest või udukogust, mida tuntakse ka molekulaarpilve nime all.
See pilv koosnes ainest, mis oli paisatud maailmaruumi eelmiste tähegeneratsioonide surmaga kaasnevate protsesside ajal. Seal polnud mitte ainult vesinikku ja heeliumi ( levinumaid elemendid Universumis), vaid ka nende eelmiste tähepõlvkondade toodetud raskemaid elemente. Niisuguses pilves hakkasid üksikud piirkonnad aeglaselt kokku tõmbuma, tingituna läheduses plahvatanud supernoova ( massiivse tähe elu lõppfaasi) tekitatud lööklainest ja ühtlasi pöörlema. Ühe sellise regiooni saatuseks oli saada Päikesesüsteemiks ja teda nimetatakse presolaarseks udukoguks. Taolist moodustist hoiab koos tema enda raskusjõud ja magnetväli ning kui ta aste-astmelt üha enam kokku tõmbus ja pöörlemine sellest kiirenes, muutus säärane udukogu ka lapikuks keerlevaks gaasikettaks, mille mõõtmed olid tuhandeid kordi suuremad, kui Päikesesüsteemil praegu.
Kokkutõmbumise jätkudes koondus enamus ainest udukogu keskpunkti ja muutus kasvava rõhu tõttu ka kuumemaks. Sellest tsentraalosast oligi saamas Päike.
Miljonite aastate pärast muutus pöörleva ketta aine klombiliseks. Need klombid jätkasid kasvamist ja liitumist ning mõni neist said piisavalt suureks, et olla planeet.
Kuna ketta sisemine piirkond muutus liiga kuumaks, siis suutsid tahke oleku säilitada vaid kivimid ja metallid. Ei saanud moodustuda jää ja gaasid ei saanud veelduda. Seetõttu on ka siseplaneedid Merkuur, Veenus , Maa ja Marss kivimimaailmad.
Kaugemal oli temperatuur aga madalam, mistõttu erinevad jäätüübid said kujuneda. Päikesesüsteemi keskmises levilas hakkasid domineerima gaasilised Jupiter ja Saturn , aga veidi väiksemad planeedid nagu Uraan ja Saturn keskmest veelgi kaugemal.
Samal ajal olid noore Päikese südamikus alanud ühinemisreaktsioonid, mis tõi kaasa tohutu energiakoguse vabanemise. See omakorda põhjustas Päikeselt lähtuva supertuule, mis pühkis kogu süsteemi ülejäänud gaasist puhtaks, nii et ükski suur planeet ei saanud enam tekkida.
Kuigi antud teooria oli alguses puhas spekulatsioon, sest selline Päikesesüsteemi tekkimise kirjeldus pandi kokku vaid teoreetilise konstruktsioonina, siis praeguseks on leitud kindlaid tõendeid samasuguste protsesside toimumise kohta noorte tähtede ümber mitmel pool mujal meie galaktikas.
2. PÄIKESESÜSTEEMI KUULUVAD PLANEEDID
Kõigepealt peaks siinkohal lahti seletama planeedi definatsiooni, kuid see polegi nii kerge, kuna planeedi definatsiooni üle on juba pikemat aega vaieldud. Olgugi, et sõna „planeet“ on tegelikult kasutusel olnud juba tuhandeid aastaid.
Algselt ei olnud sõna „planeet“ defineerimisega mingeid probleeme, sest oli teada vaid 9 planeediks nimetatud taevakeha , mis kuulusid meie Päikesesüsteemi ehk siis ilmselgelt oli planeet iga tõeliselt suur Päikese ümber liikuv keha. Kui aga 1992. aastast avastati Neptuuni-taguseid objekte, tõusis võimalike planeetide arv mitmekümneni. Alates 1995. aastast on aga neid avastatud lausa sadu. Planeedi defineerimine muutus eriti aktuaalseks aga peale seda, kui 2005. aastal avastati Neptuuni- tagune objekt, mis oli suurem, kui tol ajal meie väiksemaiks planeediks peetud Pluuto. See avastus muutis ka planeedi definatsiooni. See on järgmine: Päikesesüsteemi planeet on taevakeha, mis tiirleb ümber päikese, on küllalt suur, et oma gravitatsiooni toimel püsida ligikaudu kerakujulisena, ning on „puhastanud oma ümbruse“ väiksematest taevakehadest.
Taevakehad , mis tiirlevad ümber Päikese ja on oma gravitatsiooni tõttu ligikaudu kerakujulised , kuid ei ole oma orbiidi ümbrust puhastanud, nimetatakse siis kääbusplaneetideks.
Kuna kääbusplaneetide alla kuulub nüüdsest ka Pluuto, siis on planeete meie Päikesesüsteemis 8 ja need on: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun .
2.1.Merkuur
Merkuur on Päikesesüsteemi kõige sisemine planeet st. Päikesele lähim planeet, kuid siiski mitte kuumim planeet. Tema keskmine kaugus Päikesest on 59 909 175 km. Tema mass on 0,055 Maa massi ja üks Merkuuri aasta võrdub 0,241 Maa aastaga. Keskmiseks pinnatemperatuuriks on 178,9 kraadi.
Tema tuum koosneb usutavasti peamiselt rauast ja ulatub 70 protsendini planeedi raadiusest. 30 protsenti moodustavad kivimid. Järgneb 600 kilomeetri paksune vahevöö, mille peal on „armiline“ koor, mis on umbes 100-200 kilomeetrit paks. Need „armid“ on tegelikult löögikraatrid, mis on tekkinud komeetide ja asteroidide põrgete tagajärjel. Seepärast sarnaneb Merkuur väliselt vägagi meie Kuuga.
Merkuuril puudub märkimisväärne atmosfäär.Leitud on jälgi sellistest gaasidest naguvesinik, heelium, hapnik, kaltsium, kaalium , naatrium ja isegi veeaur. Planeedi pinna järk-järgulise tumenemise on põhjustanud päikesetuul.
Merkuuril on väga nõrk magnetväli, ainult üks protsent Maa omast.
Intrigeerivalt on tuvastatud, et Merkuuril leidub jääkatet. Seda võib leiduda poolustelähedaste kraatrite põhjast, kuhu päikesevalgus ei ulatu ja see on tekkinud tõenäoliselt kas siis planeedi sisemusest immitsenud veeaurust või komeetidega põrkumisel kaasatoodud jääst.
2.2. Veenus
Veenus on Päikeselt vaadates teine planeet. Tema keskmine kaugus Päikesest on 108 208 930 km. Üks veenuse päev on 243 Maa päeva ning tema mass on 0,815 Maa aastat. Keskmine pinnatemperatuur on 462 kraadi, mis on kõrgem, kui Päikesele lähemal asuval Merkuuril, mis tuleneb sellest, et Veenuse atmosfääris toimub tugev kasvuhooneefekt .
Veenusel arvatakse olevat Maaga väga sarnane siseehitus südamiku, vahevöö ja koorega. Tema vedel raudsüdamik on küll piisavalt suur, aga Maaga võrreldavat magnetvälja ei tekita, kuna tema temperatuur on liiga kõrge.
Veenuse eritunnuseks on üle 1000 vulkaani ja 90 korda Maa-pealset väärtust ületav puruksmuljuv õhurõhk.
2.3. Maa
Peaaegu kogu meie inimliigi ajaloo jooksul oleme olnud eksiteel, et meie elame kosmilise orkestri keskel ja Maa on orkestrijuht , ehk siis et Maa paikneb Universumi keskmes ja kõik tiirleb justnimelt ümber tema. Tegelikult tiirleb Maa nagu seitse teist peaplaneeti ümber Päikese, moodustades ühiselt Päikesesüsteemi.
Maa on eriline selle poolest, kuna teadaolevalt on ta ainukene planeet Universumis, millele toetub elu, mis on arenenud sellise tasemeni, et uurida ennast ja ümbritsevat kosmost. Kõik see on saanud võimalikuks tänu Maad puudutavate tingimuste erakordsele kooskõlale.
Maa on planeetide järjekorras kolmas planeet Päikesest ja tema kaugus Päikesest on 149 597 870 km. Tema pinnatemperatuuriks on -88 kuni +58 kraadi, mis pole ei liiga kõrge ega liiga madal vaid täpselt paras vedela vee olemasoluks. Maal on aga vett tohutul hulgal, seda eeskätt atmosfääri ja ookeanide omaduse tõttu hoida soojust. Eks oma osa etenda selles nii planeedi magnetvälja kaitsev toime kui ka vulkanismi ja teiste soojusallikate osatähtsus. Kui neid tegureid poleks, oleks Maa jäine koht hulga külmunud veega ja seega poleks elu Maal võimalik.
Maa liigub ümber Päikese peaaegu ringikujulisel orbiidil ja üks täisring võtab aega ühe aasta. Üks ööpäev on aga ajavahemik , mis kulub Maal ühe sellise täispöörde tegemiseks, et päike alustaks meridiaanilt ( kujuteldavalt joonelt, mis ühendab üle taeva põhja-ja lõunasuunda) ning jõuaks tagasi meridiaanile, kusjuures meie ajasüsteem jagab selle ajavahemiku 24 tunniks.
Kuna Maa pöörlemistelg ekliptika ( Päikese näiva aastase liikumise suurringjoon taevaskeral) suhtes on 23,4 kraadi kaldu, siis vahelduvad Maal ka aastaajad . Maakera pöörlev mass on kui hiiglaslik vurr, mis hoiab oma telge kogu aeg ühes suunas. Kui siis Maa on ühel pool Päikest, võib tema põhjapoolkera olla kaldu Päikese poole, aga lõunapoolkera sellest eemale-sel juhul on põhjas suvi ja lõunas talv. Kuus kuud hiljem on seega olukord täpselt vastupidine . Sügisel ja kevadel on mõlemal juhul tegemist keskmise asendiga nende äärmuste vahel.
Maa on kujult veidikene lapikum, kui ideaalne kera.
Siseehituse mõttes jaguneb Maa südamikuks (tuumaks), vahevööks ja (maa) kooreks. Maa tuumas genereeritakse märgatav magnetväli, mis tekitab ümber Maa magnetilise „mulli“ ja see kaitseb meie planeeti Päikeselt ja tähtedevahelistelt allikatelt lähtuva korpuskulaarkiirguse ( aineosakeste voo) eest.
Maa tahke pealispind on jaotatud segmentideks, mida nimetatakse laamadeks . Need moodustuvad vahevöö tugevast pealiskihist ja koore kivimitest . Laamad nihkuvad üksteise suhtes, nii et kohtumiskohtades nad kas libisevad üksteise alla või tekitavad lauppõrke. Niisugused nähtused põhjustavad vulkaanilist aktiivsust, maavärinaid ning isegi mäestikke. See fakt tasub mainimist, kuna selline joon on ainuomane vaid Maale.
Maal on dünaamiline atmosfäär, mis koosneb 78 protsendist lämmastikust ja 21 protsendist hapnikust. Samuti on Maal kliimasüsteem. Mõlema käivitajateks on Päikeselt saabuv energia ja veega toimuv tsükkel vedelast gaasiliseks ja uuesti tagasi.
Mõned gaasid, eelkõige veeaur, süsihappegaas ja metaan takistavad osaliselt pinnasoojusel kiirguda maailmaruumi ja hoiavad seetõttu planeedi pinna soojemana, kui ta oleks nende toimeta. Seda nimetatakse kasvuhooneefektiks. Lisaks peaks veel nimetama kolmest hapniku aatomist koosneva molekuliga osooni, mille õhukene kiht atmosfääri ülaosas kaitseb meid Päikese ohtliku ultraviolettkiirguse eest.
Atmosfääri saab jämedalt jagada kolmeks kihiks. Maapinna kohal on troposfäär, kus leiavad aset peaaegu kõik meie ilmanähtused. Sellele järgnevad stratosfäär, mesosfäär, termosfäär ja ekosfäär.
Ilmakujundid jaotuvad maakeral aga jämedalt vöönditesse. Troopika -ehk ekvatoriaalne vöönd, milele järgneb subtroopika tsoon. Siis tuleb parasvööde ja lõpuks polaarpiirkond. Need vööndid esinevad mõlemal poole ekvaatorit.
Maa ainukeseks looduslikuks kaaslaseks on Kuu. Tegelikult ei tohiks teiste planeetide looduslikke kaaslasi kuudeks kutsuda, ent paljuaastane tava on selleks liiga tugevalt juurdunud. Ometi on olemas ainult üks Kuu ja see on meie oma.
Kuu läbimõõt moodustab Maa omast veidi üle neljandiku ( 3474 kilomeetrit). Ta tundub meile oma mõõtude poolest küll Maast tublisti väiksemana, kuid looduslike satelliitide seas on ta pigem suur.
2.4. Marss
Marss on nimetatud vanade roomlaste sõjajumala järgi ja see võib olla kõige tõenäolisem koht, kust veel Päikesesüsteemis elu võib leida.
Planeetide järjekorras on ta neljas alates Päikesest. Tema keskmine kaugus Päikesest on 227 936 640 km, mass 0, 10744 Maa massi ja üks aasta 1,8807 Maa aastat. Keskmine temperatuur -87 kuni -5 kraadi.
Marsi pind on tolmune ja liivane ja sisaldab palju rauda, mistõttu ongi ta roostekarva. Sageli möllavad seal ka suured liivatormid, mis võivad kesta nädalaid ja mähivad planeedi tolmupilvesse.
Kosmosesondidelt tehtud fotodelt on leitud Marsil pikki ja sügavaid kuivi jõesänge meenutavaid orgusid. Tõenäoliselt on Marsil väga kauges minevikus olnud vett, on olnud jõed ja ookeanid, mis tähendab, et seal võis kunagi eksisteerida elu.
Marsil on kaks kuud ( Phobos ja Deimos), mis kujutavad endast tolmuga kaetud korrapäratuid kaljurahne.
Marsile ainuomaseim joon on Päikesesüsteemi suurim vulkaan Olympus Mons, mis ulatub 24 km üle Marsi pinna, olles kolm korda kõrgem Mount Everestist.
2.5. Jupiter
Jupiter on Päikesesüsteemi suurim planeet, ületades Maa läbimõõdu üksteist korda, olles seega tõeline hiiglane.
Jupiter on alates Päikesest järjekorras viies planeet. Keskmine kaugus Päikesest on 778 412 000 km ja tema üks aasta on 11,9 Maa aastat. Efektiivne temperatuur on -148 kraadi ja tema satellliitide hulgas on Galileo kuud ( ümber Jupiteri tiirlevad kuud). Need on Kallisto, Ganymedas, Europa ja Io. Veel on Jupiteril 59 väiksemat kuud.
Põhimõtteliselt on Jupiter gaasiline hiidplaneet. Teadlased pole veel kindlad, kas gaas asendub planeedi keskmes kivisüdamikuga või mitte. Juhul, kui tahke kivisüdamik on olemas, võiks see olla ümbes 10 korda massiivsem, kui Maa.
Jupiteril on väga võimas gravitatsioonijõud, tõmmates enda poole kõike, mis tema lähedusse satub. Lähemad asteroidid ( Päikesesüsteemi väikekehad) ja meteoorkehad ( asteroiditaolised kehad, mille läbimõõt on väiksem, kui 1 km) on sunnitud sukelduma Jupiteri atmosfääri. Jupiter on nagu hiiglaslik tolmuimeja , mis puhastab oma lähikosmost prahist.
Teleskoobiga vaadates näeb Jupiteri pinnal ribasid või triipe. Need on pilvemustrid, mis tiirutavad ümber planeedi. Tumedamaid ribasid nimetatakse vöönditeks, heledamaid tsoonideks ning kummalgi poolkeral on mõlemat kolm.
Huvitavaim objekt planeeil on nn. Suur Punane Laik, mis kujutab endast tohutut antitsüklonit ( ümbritsevast õhkkonnast tunduvalt suurema õhurõhuga ala). See on kestnud juba 175 aastat ja paistab meile vaadeldes punase plekina. Põhjustab suuri keeristorme.
2.6. Saturn
Saturni kutsutakse ka Päikesesüsteemi juveeliks tänu oma suurejoonelisele rõngassüsteemile. Suuruselt on ta teine planneet Päikesesüsteemis.
Järjekorras on ta alates Päikesest kuues ja tema keskmine kaugus Päikesest on 1 426 725,4 km. Efektiivne temperatuur on -178 kraadi. Tema atmosfääris on 93% vesinikku ja 5% heeliumi, lisaks veel metaani, veeauru, ammoniaaki, etaani, fosfiini. Saturnil on ka palju kuusid/ kaaslaseid. Suurim nendest on Titan.
Saturn on samuti gaasiline hiidplannet nagu Jupitergi. Arvatavasti on tal ka väike kivisüdamik, mis on ümbritsetud metallilise vesiniku kihiga. Ta kiirgab rohkem energiat, kui saab tegelikult Päikeselt ja on ainukene planeet, mille tihedus on väiksem, kui veel.
Saturni rõngad on laiad , aga kokkusurutud ja koosnevad loendamatust hulgast erineva suurusega jäätükkidest. Lisaks leidub seal ka veel kivimipuru. Neid rõngaid leidub ka Jupiteril, Uraanil ja Neptuunil, kuid siiski pole need ühelgi neist nii muljetavaldavad, kui Saturnil.
2.7. Uraan
Uraan on seitsmes planeet Päikesest. Keskmiseks kauguseks Päikesest 2 870 972 200 km. Päev Uraanil kestab 17, 24 tundi ning suuri kuusid on tal 5- Miranda, Ariel, Umbriel , Titania, Oberon . Lisaks on tal 22 väikekuud ja 2 rõngast.
Erinevalt Jupiterist ja Saturnist pole tal võimsat vesinikuatmosfääri. Südamik on arvatavasti kivimitest, mille ümber on teatava hulga kivimitega segunenud vedel või külmunud vesi. Suhteliselt õhuke atmosfäär lõpeb leebe pilvekihiga. Sinine välimus on tingitud metaanimolekulidest, mis neelavad ära päikesevalguse punase osa ja nii peegeldub peamiselt sinine valgus.
Uraani ainuomaseks jooneks on tema telje kalle ( 98 kraadi), mis tähendab planeedi küliliasendit.
2.8. Neptuun
Kaheksas ehk viimane hiidplaneet asub 4 498 252 900 km-i kaugusel Päikesest. Tema päev kestab 16, 11 tundi. Tal on 13 kaaslast , kellest suurim on Triton ( väga külma ja jäise pinnaga) ja 2 rõngast.
Mõõtmetelt on ta väikseim gaasihiid, kuid omab suhteliselt suurimat südamikku, mis koosneb kividest ning jääst. Sinakas-roheline värvus on tal intensiivsem, kui Uraanil, mistõttu arvavad teadlased, et lisaks metaanile hoolitseb selle eest mõni senitundmatu keemiline ühend.
Neptuuni eripäradeks võiks pidada tema pinnal puhuvaid ülikiireid tuuli, mis on kõige kiiremad meie Päikesesüsteemis ( kuni 2000 km/ h), põhjustades ülisuuri torme ja keeriseid. Lisaks on Neptuunil omadus kiirata rohkem päikeseenergiat kui seda neeldub.
3. MIS SAI PLUUTOST?
Enamik täna elavaid inimesi on saanud täiskasvanuks teadmisega , et meie Päikesesüsteemis on siiski üheksa planeeti. Lisaks eelkirjeldatud planeetidele kuulus sinna ka mõõtmetelt kõige pisem planeet nimega Pluuto. Nüüdseks on ta hiidplaneetide nimekirjast kustutatud, kuid miks?
Tegelikult on Pluutoga olnud probleeme juba alates tema avastamisest 1930. aastal. Juba siis teadsid astronoomid, et temas on midagi justkui paigast ära. Alustuseks oli ta teistest planeetidest palju väiksem, siis oli ta kokku pandud jääst ja mitte gaasist või kivimitest. Orbiit on tal tugevalt elliptiline ning märgatavalt kaldu teiste planeetide orbiitide suhtes.
20. sajandi viimastel ja 21. sajandi esimestel aastatel hakkasid astronoomid avastama hulgaliselt Pluuto-sarnaseid objekte sealpool Neptuuni orbiiti ja leidsid objekti, mis oli isegi suurem, kui Pluuto, mistõttu kerkis küsimus, kas nimetada need teised leitud objektid Pluuto järgi samuti planeetideks?
Lõplik otsus tehti 2006. aastal Rahvusvahelise Astronoomialiidu peaassableel ( RAL). Kõigepealt sõnastati esimest korda tehniline planeedi definitsioon, mille kohaselt on Päikesesüsteemis ainult kaheksa planeeti Merkuurist Neptuunini.
Pluuto asetub uude kääbusplaneetide kategooriasse. Siin on määratlus sarnane täis-planeedi omaga , aga kahe erandiga-orbiiditsoon pole vaba võistlevaist objektidest ja kääbusplaneet pole ise mõne teise keha kaaslane ehk kuu. Niisuguse käsitluse kohaselt on Päikesesüsteemis kolm kääbusplaneeti: Pluuto, Eris ja Ceres.
4. PÄIKESESÜSTEEMI TEISED TAEVAKEHAD
Kaugel Neptuuni taga asub väikeste, müstiliste jäiste maailmade kodu, mis on veel sisuliselt kaardistamata ja avastamata. Need objektid on sõltuvalt oma kaugusest liigitatud mitmesse kategooriasse.
Esimesena tuleb Kuiperi vöö, jäiste kehade kogum, mis tiirleb ümber Päikese mitte kaugel väljaspool Neptuuni orbiiti. Seejärel tuleb hajus ketas , piirkond, mis ulatud Kuiperi vööst kaugele tahapoole , mille piirkonna kehad on paisatud tugevalt elliptilistele ja suure kaldega orbiitidele.
Veel palju kaugemal asub Oorti pilv, kust on aravatavasti pärit enamik komeete. Usutakse, et Oorti pilv ümbritseb Päikesesüsteemi igast küljest ning sisaldab miljardeid komeete.
4.1. Asteroidid
Tihtipeale peetakse asteroide Päikesesüsteemi moodudtumisest järele jäänud prahiks, aga tegelikult võivad nad meile planeetidevahelise keskkonna ajaloost üsnagi palju jutustada.
Asteroidid on taevakehad, mis koosnevad kivimitest ja metallilistest ainetest ning mille läbimõõt ulatub mõnest meetrist sadade kilomeetriteni. Enamik neist tiirleb ümber Päikese Marsi ja Jupiteri vahel. Seda ala nimetatakse asteroidide vööks. On ka asteroide, mille orbiit ristub Maa omaga, mistõttu võivad nad Maaga kokku põrgata.
Praeguseks on kataloogi kantud umbes 400 00 asteroidi ja 14 000 nendest on saanud omale ka nime.
Tänapäeval ollakse üksmeelel, et asteroidid tekkisid ja tekivad kamakatest, mis pole saanud võimalust korralikuks planeediks koonduda.
Asteroide on liigitatud erinevatesse rühmadesse ja perekondadesse, vastavalt sellele, milliseid ühiseid orbiiditüüpe nad jagavad, milline on nende päritolu ja keemiline koostis. Ligikaudu 75% neist on C-tüüpi, ehk süsinikasteroidid-neid on õnnistatud rohke süsinikuga.
S-tüüpi ehk räniasteroidid moodustavad 17% kõigist asteroididest. Usutakse, et nad on läbinud kuumenemise ja sulamisfaasi. Neil on ka suurem peegeldamisvõime.
Kolmas kategooria on M-tüüpi asteroidid ehk metallilised asteroidid. Koosnevad rauast ja niklist ning asuvad põhivöö keskosas. On suhteliselt heledad objektid.
4.2. Komeedid
Komeedid on väikesed Päikesesüsteemi kehad, mis koosnevad jää, kivi ja tolmu segust. Arvatakse, et nad moodustusid Päikesesüsteemi kaugemates äärealades, samal ajal kui seespool tekkisid planeedid.
Komeedi tahke osa on tuntud tuumana. Aeg- ajat Päikese lähedusse sattudes muutub see tahkest olekust otse gaasiliseks, tekitades tuuma ümber tohutu pilve, mida nimetatakse komeedi peaks.
Saba ei teki muideks mitte igale komeedile. Sabad on kaheosalised: gaasist saba ning tolmust saba, mille tekitavad vastavalt gaasi molekulid ning tolmuosakeste puntrad, kui nad päikesekiirgusest soojendatuna komeedist eralduvad. Kuna sabasid tõukab eemale päikesetuul, siis on nad alati suunatud Päikesest eemale. Seega, kui komeet on teel Päikesest eemale, liigub ta saba ees.
Üsna mitmeid teadlasi üsub, et vesi toodi Maale algselt komeedi kujul. Seda on ka uuritud ja vähemalt osa keemiliste isotoopide uuringuid näivad vihjavat, et vähemalt osal komeetidest on sama tüüpi vesi nagu Maal. Põnev on ka võimalus, et komeedid tõid Maale orgaanilisi ühendeid, millest lõpuks areneski elu.
4.3. Meteoorkehad
Meteoorkehad ehk meteoroidid on planeetidevahelises ruumis liikuvad tahked kehad, mis Maa atmosfääri sattudes põhjustavad meteoori ning võivad meteoriitidena maapeale langeda. Meteoroidid on läbi maailmaruumi tuhisevad kamakad, meteoorid taevas eredalt vilksatavad jäljed-langevad tähed ning meteoriidid tükid, mis ei jõua aurustuda ning jõuavad maapinnale.
Kokkuvõte
Kogu Päikesesüsteemi, tema tekke ja objektide teema on äärmiselt põnev. Sellest võiks põhimõtteliselt kirjutama jäädagi, kuna materjali ja informatsiooni on äärmiselt palju ning iga päevaga tehakse sel teemal üha uusi ja uusi avastusi.
Teemat uurides sain teada väga palju uut ning huvitavat, millest varem aimugi polnud. Näiteks mille poolest üks või teine planeet eriti teistest erinev ning ainulaadne on, millest koosneb Päikesesüsteem, mis ja miks toimuvad erinevad nähtused erinevatel planeetidel, miks arvati planeetide seast järsku välja Pluuto, mis toimub Päikesel ja palju palju muud.
Kindlasti jään teemat kuulama / jälgima ka edaspidi.
KASUTATUD ALLIKAD
INTERNET
Planeedi definitsioon http://et.wikipedia.org/wiki/Planeedi_definitsioon http://fyysika.onepagefree.com/files/Teema%203%20-%20P%C3%A4ikeses%C3%BCsteemi%20planeedid.pdf
Asteroidi definitsioon http://et.wikipedia.org/wiki/Asteroid
Neptuun http://et.wikipedia.org/wiki/Neptuun
Päike http://www.slideshare.net/KerliMark/pike
Päikese kroon http://et.wikipedia.org/wiki/Kroon _(t%C3%A4psustus)
Meteoorkehad http://et.wikipedia.org/wiki/Meteoorkeha
RAAMATUD
Lisa Miles ja Alastair Smith (1999). Astronoomia ja kosmos. Tallinn: Koolibri.
Watson , F. (2009). Tähistaevas.Tallinn: Koolibri.
AJAKIRJAD
Jõeveer, M. ( 2004). Kas Päikesesüsteemi avastamine jätkub? Horisont , nr. 3/ 2004, lk. 7-9
TELEVISIOON
National Geographic Channel. Universumi tõed 2. 27.01.2013, kell 12.00.