Päikesesüsteem (0)

Referaat
Päikesesüsteem
10.05.07
Sissejuhatus: 2
Päikesesüsteem 3
3
3
Päike 4
Merkuur 5
Veenus 6
Maa 7
Marss 9
Jupiter 10
Saturn 11
Uraan 12
Neptuun 13
Pluuto 14
Komeet 15
Asteroid 15
Kokkuvõte: 16
Kasutatud kirjandus: 17

Sissejuhatus:

Alati on hea midagi juurde õppida, eriti siis kui see on üldiselt maailmas teada asi, aga sul pole veel selle kohta teadmisi. Mõnikord on ettejuhtunud, et teemaks on tulnud ette Päikesesüsteem ja mul pole olnud pea kunagi midagi erilist selle kohta öelda. Seetõttu loodan, et selle referaadi koostamisel jääb meele ka midagi huvitavat.
Loomulikult see ei ole ainus põhjus miks ma tahaksin Päikesesüsteemi kohta rohkem teada, põhimõtteliselt ma ju elan siin (päikesesüsteemis nimelt).Ma arvan, et alati peab teadma tähtsamaid asju oma elukoha(laiemas mõttes) kohta, ning arvatavasti see referaat valgustab mind nii mõnestki kohast.
Selle teema käsitlemisel kasutasin rohkesti tänapäeva tehnoloogia võimalusi – arvutit, kuid ka mõningaid raamatuid (k.a. füüsika õpikut).

Päikesesüsteem

Päikesesüsteem on umbes 5 miljardit aastat vana. Arvatakse, et sel ajal tekkis gaasipilv , mille mass oli umbes kaks Päikese massi. See pilv sisaldas vesinikku, heeliumit ning peale nende veel 1- 2 % raskemaid elemente. Raskusjõud tõmbas pilve aina kokku poole ja pärast miljoneid aastaid kestnud kokkutõmbumist muutus aine tihedus ning temperatuur pilves nii suureks, et kergemad aatomituumad hakkasid ühinema raskemateks. Päikese kui tähe väljakujunemine võttis aega umbes 50 miljonit aastat.
Päikesesüsteem koosneb Päikesest ning sellega seotud objektidest ja nähtustest. Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt väike täht, mis siiski moodustab 99,86% Päikesesüsteemi massist ning on gravitatsiooniliselt domineeriv. Peale selle on Päikese sisemus Päikese suure massi tõttu jõudnud termotuumareaktsiooni jaoks Päikesesüsteem
vajaliku tiheduseni ja temperatuurini ning vabastab tohutul hulgal energiat, millest suurem osa kiirgub kosmosesse elektromagnetkiirguse kujul. Suurem osa sellest kiirgusest on nähtav valgus.

Päike

Päike on meie päikesesüsteemi täht. Päikese ümber tiirlevad planeet Maa ja teised planeedid , nii Maa-sarnased planeedid kui ka gaashiiglased. Peale selle tiirlevad Päikese ümber veel asteroidid , meteoroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja tolm. Tuumakosmokronoloogia abil hinnatakse Päikese vanuseks 5 miljardit aastat. Päike koosneb peamiselt vesinikust (73,46%) ja heeliumist (24,85%)... Oma olemuselt on Päike samasugune täht nagu kõik ülejäänudki. Teised tähed paistavad meile vaid väikeste valguspunktidena, kuna nad on väga kaugel.
Kogu Päikese aine on äärmiselt kõrge temperatuuri tõttu plasmaolekus. Nii pöörleb Päikese väline gaasiline kiht aeglasemalt Päikese tuumast. Päikese pinnal on temperatuur umbes 5800 K. Päikeselaigud on "külmad" piirkonnad, ainult 3800 K, mis tunduvad ümbritseva piirkonnaga võrreldes tumedamana. Päikese poolt väljastatud energia ei ole ühesuurune. Samuti mitte päikeselaikude aktiivsus. 17nda sajandi viimasel poolel oli periood väga madala päikeselaikude aktiivsusega, mida kutsutakse Maunderi Miinimumiks. See langeb ühte ebaloomulikult külma perioodiga Päike
Põhja-Euroopas, mida tuntakse mõnikord, kui Väikest Jääaega. Päikesesüsteemi moodustumise ajast peale on Päikese väljastatud energiahulk suurenenud umbes 40%.
Päikese mõjuringis orbiitleb kaheksa planeeti ja palju muid väiksemaid objekte (komeedid, asteroidid, kääbus planeedid jt.)

Merkuur

Merkuur on Päikesele kõige lähem ning ka kõige väiksem Päikesesüsteemi planeet. Ta asub Päikesele umbes 3 korda lähemal kui Maa. Merkuur kuulub Maa-sarnaste planeetide hulka. Ta on Maa kaaslasest Kuust pisut suurem. Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil on 4879,4 km, planeedi pindala on 75 miljonit ruutkilomeetrit. Merkuuri sisemuses domineerib suur rauast tuum, mille raadius ulatub 1800-st kuni 1900 km-ni. Maalt on Merkuuri väga halb vaadelda, kuna ta asub Päikese lähedal ja jääb Maast suhteliselt kaugele. Merkuuri on võimalik vaadelda aastas kahel või kolmel perioodil lühikest aega, kas heledas koidu- või ehataevas madalal silmapiiri kohal. Eestis on ta jälgitav ainult kevadise ja sügisese pööripäeva paiku, mil hämarik on lühike. Merkuur on kollast või tumehalli värvi. Ta on Päikesesüsteemi tumedaim planeet: ta peegeldab päikesevalgusest ainult 5–6%. Planeedi pind on tumedam isegi basaldist (basalt: peeneteraline kuni klaasjas harilikult musta värvi vulkaaniline kivim .). Vaade Merkuurile Mariner 10-lt
Öeldakse, et Merkuuril atmosfäär praktiliselt puudub. Tema atmosfäär on äärmiselt hõre ning koosneb põhiliselt vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist.
Kosmosest on Merkuuri pildistatud vaid ühe automaatjaama (Mariner 10, USA, 1974-75) poolt. See jaam tegi kokku kolm möödalendu, kahjuks on kõigil piltidel üks ja seesama poolkera .

Veenus

Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet, suuruselt kuues meie Päikesesüsteemis. Ta on heleduselt teine objekt taevas peale Päikese ja Kuu. Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks. Veenusel ei ole magnetvälja, arvatavasti oma aeglase pöörlemise tõttu. Selle planeedi atmosfäär koosneb peamiselt süsihappegaasist. Teleskoobis paistab Veenus alati sirbikujulisena, kuid selle pind pole vaadeldav, sest taevas on seal kogu aeg pilves - mitme kilomeetri paksused pilvekihid, mis koosnevad arvatavasti väävelhappetilkadest, varjavad täielikult meie vaate Veenuse pinnale. Pilvekihtide vahel puhub kogu aeg tuul, mille kiirus on 300-400 km/h.
Pinnavormidelt on Veenus üsna sarnane Maaga. Veenus on üldiselt tasane , rohkem kui pool pindalast mahub poolekilomeetrilisse kõrgusvahemikku. Veenusel on kuni 3 km kõrgusi mägesid, 2 km sügavune, 1500 km pikkune ja 150 km laiune lõhe ning vulkaan , mille jalami läbimõõt on 300-400 km. Põhjapoolkeral paikneb Austraalia suurune Ishtari maa või manner . Planeedi idaosas asub Veenuse kõrgeim tipp Maxwelli mägi. Lõunapookeral paikneb umbes 7-10 kilomeetri kõrgune Aafrika suurune Aphrodite maa.
Ultraviolet Veenus Planeedi pind sarnaneb kivikõrbega. Pinnaseproovid ja pinnafotod näitavad normaalse maise koostisega tardkivimite ( graniit , basalt) olemasolu. Veenuse tasandikud koosnevad põhiliselt basalt-laavast. Oma osa võib olla ka tuule poolt kantud vulkaanilisel tuhal ja liival .

Maa

Maa on kolmas planeet Päikesest ja suuruselt viies meie päikesesüsteemis. Maa on ainuke teadaolev koht, kus on elu. Praeguse teadmiste seisu juures võib öelda, et elu Maal sai alguse väga lühikestel ajavahemikel pärast algset perioodi, mil Maad intensiivselt pommitasid asteroidid. See pommitamine lõppes umbes 3,9 miljardit aastat tagasi.Maa vanus on hinnangute kohaselt 4,55 ± 0,05 miljardit aastat.
Maa atmosfäär kaitseb Maa elusloodust – kaitseb külma eest öösel ja liigse soojuse eest päeval, ta on päästvaks soomuseks meteoriitide ja mitmesuguste kiirguste vastu. Suur osa Päikeselt Maale saabuvast soojusest kiirgub maailmaruumi tagasi. Tänu sellele püsib Maa pinnal temperatuur mõistlikes piires meie jaoks. Päike soojendab Maad ebaühtlaselt, sellepärast ongi meil selline nähtus nagu ilm (tuul, vihm, lumi, jt). Kuid on ka ohtlik päikesekiirgus – ultraviolettkiirgus , aga selle eest kaitseb meid atmosfääri osoonikiht. Tänapäeval tuntakse muret osoonikihtidesse tekkivate aukude pärast, mis on tingitud looduse reostumise ja heitgaaside tõttu.
Maa kaaslaseks on Kuu. Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi.Apollo-lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi:

• Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest.
  
• Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldustükk, millest moodustuski Kuu.
  
• Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga
  

Maa ja Kuu lähedalt mööda.
Tänapäeval on siiski teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees. Selle kohaselt langes Maale üsna tema moodustumise algjärgus hiigelsuur (ligikaudu
Marsi-suurune) taevakeha . Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast hulgaliselt materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum.

Marss

Marss on enim uuritud planeet Päikesesüsteemis. Marss, tuntud ka punase planeedi nime all on Päikesesüsteemi neljas ja suuruselt seitsmes planeet, mis asub Päikesest 1,5 korda kaugemal kui Maa ja saab seepärast 2 korda vähem soojust. Atmosfäär koosneb peamiselt süsinikdioksiidist, lämmastikku ja argooni on kuni 2%, hapnikku 0,3%; veeaur, kui see kõik sadestuks Marsi pinnale, moodustaks vaid u. 0,02 mm paksuse veekihi..
Enamik Marsi pinda meenutab punakat kivikõrbe. Heledamad alad, nn. mandrid , on keskmiselt 3 km kõrgemad tumedatest nn. meredest. Mäeahelike ja orgude kõrguste vahe küünib 14 km-ni. Marsil asub Päikesesüsteemi kõrgeim mägi, kustunud vulkaan Nix Olympica, mille jalami läbimõõt on 600 km, kraatri läbimõõt 80 km ja kõrgus 24 km.
Osa pinnavorme - kuivanud jõesänge meenutavad orud, poolenisti ärauhutud valliga kraatrid - lubavad arvata, et varem on Marsil olnud vett. Planeedi lõunapoolusel on jääst sajamiilise tunnikiirusega väljapurskuvad süsihappegaasi joad . Geisrite purskamise tagajärjel tekivad jääle mustad laigud ning lehviku- ja ämblikukujulised Planeet Marss
jäljendid. Marsi kuud Phobos ja Deimos, arvatavasti juhuslikult Marsi külgetõmbejõu mõjupiirkonda sattunud asteroidid, on korrapäratu kujuga kaljurahnud.
Esimene kosmoselaev , mis külastas Marssi, oli Mariner 4 1965. aastal.

Jupiter

Jupiter on viies ja suuruselt suurim planeet päikesesüsteemis. Oma mõõtmete, keemilise koostise ja energiabilansi poolest on Jupiter midagi tähe ja planeedi vahepealset.
Jupiteril nagu kõigil hiidplaneetidel puudub tahke pind. Jupiteri 1000 km paksune atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust (70%) ja heeliumist (27%) ( protsendid massi järgi), vähe leidub metaani, ammoniaaki, etaani, atsetüleeni, fosfiini ja veeauru. Maa-taolise tiheda (oletatavasti kivimitest koosneva ) tuuma raadius on umbes 4000 km.
Jupiteri atmosfääris äratab tähelepanu Suur Punane Laik, mida on vaadeldud kolm sajandit. Laik on suhteliselt püsiv keeriseline moodustis, mille läbimõõt on paar korda suurem Maa läbimõõdust.
Esimest korda külastas Jupiteri 1973. aastal planeetidevaheline kosmoseaparaat Pioneer 10.Kosmoseaparaat Galileo tiirles 8 aastat ümber Jupiteri ning pakkus senini kõige täpsemat infot nii Jupiterist kui selle suurematest kaaslastesst – Io, Europa, Ganymedese ja Kallisto. Tegelikult on Jupiteril 16 kuud, kuid ülejäänuid ei loeta päris kuudeks kuna nad on liiga väiksed oma mõõtmetelt.
Jupiteril on 20 korda tugevam magnetväli kui Maal. Tugevatel magnetväljadel on oma roll kuudel, eriti Io - vulkanismi energia, keskkonna kujundamisel.
Planeet Jupiter

Saturn

Saturn on Päikesesüsteemi kuues planeet ning suuruselt teine planeet päikesesüsteemis. Saturn on gaashiid, mille moodustab põhiliselt vesinik . Tema väline pind ei ole tahke, vaid kujutab endast ammoniaagi-, vee- ja metaanipilvede kogumeid, mille teevad värviliseks fosfor ja mõned teised elemendid. Saturni on külastanud kosmoseaparaadid Pioneer 1 (1979), Voyager 1 (1980) ja Voyager 2 (1981). Nad said üksikajalikku informatsiooni mitte ainult planeedi kohta, vaid vaatlesid ka rõngaste süsteemi ja avastasid 12 kuud ( praeguseks on teada et neid on vähemalt 22 ja arvatavasti isegi rohkem). Saturni suurim ja Päikesesüsteemi suuruselt teine kuu Titan on ainus teadaolev kuu, millel on atmosfäär – põhiliselt koosneb see lämmastikust. Planeet Saturn
Saturn on ümbritsetud rõngaste süsteemiga, mis on meie päikesesüsteemi kõige ulatuslikum ja tähelepanuväärsem. See lai, kuid õhuke süsteem paistab olevat jagatud mitmetesse laiadesse rõngastesse. Iga rõngakese moodustavad jäätunud kivimitükid, mis on väga erinevate suurustega. See rõngaste süsteem on kohati ainult meetreid paks, kuid ulatub peaaegu 500 000 kilomeetri kaugusele. Need rõngad on Saturnist nooremad, nende vanuseks arvatakse olevat ainult mõnisada miljonit aastat. Saturni pöörlemistelg on orbiidi tasandi suhtes kaldu, mistõttu rõngad on näha erinevate nurkade all.

Uraan

Uraan on seitsmes ja suuruselt kolmas planeet meie päikesesüsteemis. Uraani avastaja pani algselt uraanile nimeks Georgia Planeet. Kuid selle nime asemel hüüti seda planeeti Herschel-iks. Nime "Uraan" esitas esimesena Bode vastavalt (kooskõlas) teistele planeetide nimedele klassikalisest mütoloogiast.
Uraani on külastanud ainult üks kosmoselaev, Voyager 2, 24. jaanuaril 1986. aastal.
Uraan koosneb põhiliselt kivimist ja erinevatest jäädest, ainult umbes 15% vesinikust ja vähesest heeliumist (vastandina Jupiterile ja Saturnile , kus on peamiselt vesinik). Uraanil ei ole kivist tuuma nagu Jupiteril ja Saturnil, ning et tema materjal on rohkem või vähem ühtlaselt jaotunud ja tema materjal on enam- vähem ühtlaselt jaotunud. Uraani magnetväli on veider , sellepärast et ta ei ole koondunud planeedi keskmesse ja on kaldunud peaaegu 60 kraadi pöörlemistelje suhtes.
Uraani atmosfääris on umbes 83% vesinikku, 15% heeliumi ja 2% metaani. Nagu teistel gaasiplaneetidel, on Uraanil pilvedevöönd, mis lõõtsub kiiresti ümber planeedi.
Uraan on mõnikord väga selgetel öödel napilt nähtav ka palja silmaga, teda on üsna kerge märgata binokliga.
Planeet Uraan

Neptuun

Neptuun on kaheksas ja viimane ning suuruselt neljas planeetidest meie päikesesüsteemis. Mõõtmetelt on Neptuun väga lähedane Uraanile: läbimõõt 0,96, mass 1,2, tihedus 1,3 Uraani omast. Neptuuni koostis on arvatavasti sarnane Uraani koostisele: mitmesugused "jääd" ja kivimid koos umbes 15% vesiniku ja vähese heeliumiga. Nagu Uraanil, aga erinevalt Jupiterist ja Saturnist, pole tal arvatavasti eristatavat sisemist kihistust, tal on pigem rohkem või vähem ühetaoline koostis. Aga kõige tõenäolisemalt on seal kivisest materjalist väike tuum (umbes Maa massiga). Tema atmosfäär koosneb põhiliselt vesinikust ja heeliumist väikese metaani lisandiga.
Uraaniga sarnane on ka välimus, mida esmakordselt võis uurida 1989. a. "Voyageri" poolt tehtud fotodelt. Nimelt Neptuuni on külastanud ainult üks kosmoselaev, Voyager 2 25. augustil 1989 aastal. Kaaslasi on Neptuunil kaks: Triton ja Nereis. Triton, üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis, liigub nimelt nii planeedi vastassuunas pöörlemisele kui tiirlemisele. Planeet Neptuun . Nagu teistelgi hiidplaneetidel, on ka
Neptuunil rõngad. Saturni ega ka Uraani vastu need rõngad oma suurusega ei saa, kuid Jupiteri rõngastest on need suuremad.

Pluuto

Pluuto on 1930. aastal avastatud kolme kaaslasega taevakeha Päikesesüsteemis.
Alates avastamisest kuni 2006. aastani nimetati teda planeediks ning loeti Päikesesüsteemi üheksandaks planeediks. 24. augustil 2006 otsustas Rahvusvaheline Astronoomiaunioon kvalifitseerida Pluuto ümber kääbusplaneediks. Ta jääb suuruselt alla isegi seitsmele päikesesüsteemi kuule – Kuule, Iole, Europale, Ganymedesele, Kallistole, Titanusele ja Tritonile. Pluutost kaugemal asuv teine kääbusplaneet on Eris. Pluutot ei ole külastanud ükski automaatjaam. 19. jaanuaril 2006 asus Pluuto poole teele NASA kosmosesond New Horizons, mis jõuab sinna aastal 2015.
Pluutol on kaaslane, mis tiirleb ainult 19 000 km kaugusel taevakeha keskmest, mille nimi on Charon. 2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast - Nix ja Hydra .
Astronoomid veendusid Pluuto atmosfääri olemasolus esmakordselt 1989 ja planeet on sellest ajast pidevalt Päikesest eemaldunud. 1988. aastal viibis Pluuto Päikesele kõige lähemal viimase 248 aasta jooksul. Palju ei teata Pluuto atmosfäärist, kuid see koosneb tõenäoliselt peamiselt lämmastikust, millele lisaks veidi metaani ning süsinik monooksiidi. Atmosfäär on äärmiselt hõre, kuna pinnarõhk on vaid paar mikrobaari.
Erinevalt teistest planeetidest, Pluuto kääbusplaneedina pöörleb ümber oma telje vastupidises suunas.
Kääbusplaneet Pluuto

Komeet

Komeet on Päikesesüsteemi äärealadelt pärinev taevakeha, mis koosneb peamiselt jääst, tahkest süsinikdioksiidist ja mitmesugustest anorgaanilistest ja orgaanilistest lisanditest. Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Tahket tuuma ümbritseb komeedi pea ehk kooma , sellest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Komeetidel on sageli kaks (või rohkem) saba.
Kõige tuntumaks komeediks võib pidada Halley komeeti.
Komeet

Asteroid

Asteroidideks nimetatakse väikesi planeedisarnaseid taevakehi, mis tiirlevad Kepleri seadustele vastavatel orbiitidel ümber Päikese. Asteroidide ametlik nimetus oli kuni Rahvusvahelise Astronoomiauniooni XXVI peassambleeni 24. augustil 2006 väikeplaneedid. Nüüd on nad arvatud Päikesesüsteemi väikekehade hulka. Neid on nimetatud ka planetoidideks. Kuni 2002. aastani oli suurim teadaolev asteroid 1 Ceres. 24. augustil 2006 arvati Ceres kääbusplaneetide hulka.
Meteoriit Asteroid
Meteoriit on planeetidevahelisest ruumist Maa pinnale langenud tahke keha ( meteoorkeha ) jääk. Meteoorkeha, mille läbimõõt on suurem kui 1 kilomeeter , nimetatakse asteroidiks. Meteoor on tavaliselt tolmukübeme kuni rusika suurune. Suurte meteoriitide põrkumisel maapinnaga toimub plahvatus, mille ajal meteoriit pihustub ja jätab järele hiidkraatri.
Meteoriit

Kokkuvõte:

Planeete on uuritud mitmeid sajandeid , ning ikka tuleb välja et midagi on veel uurimata ja avastamata. See annab eelduse, et astronoomi elu võib isegi olla kohati väga põnev ja astronoomina saad uurida kindlasti midagi uut. Kui sul veab võid midagi kogemata avastada , kuna paljud planeedid on suht juhuslikult avastatud. Paljud arvavad et on veel mingeid päikesesüsteeme mille mõnel planeedil leidub elu. Kuid ma jään selles suhtes neutraalseks, eks aeg näitab kas on võ ei ole.

Kasutatud kirjandus:

E. Pärtel; J. Lõhmus, Füüsika IX klassile. Soojusõpetus Aatom ja Universum
http://opik.obs.ee/osa2/ptk02/tekst.html
http://et.wikipedia.org/wik i
http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/4klass/1kosmos/elutuba/mars.html
http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/4klass/1kosmos/elutuba/venus.html
17