Osoonikihi hõrenemine ja osooniaugud Osoonikihi hõrenemine on üks globaalprobleemidest, mis on seotud osooni sisalduse vähenemisega stratosfääris polaaraladel ehk osooniaugu teke. Osoonikiht kaitseb elu Maal ultraviolettkiirguse surmava doosi eest. Osoon moodustab stratosfääris kaitsekilbi, mis neelab 99% maale langevast ultraviolettkiirgusest. Osoon moodustub atmosfääri ülakihtides hapniku molekulide lagunemise tagajärjel hapniku aatomiteks. Molekulide ja aatomite kokkupõrkumisel moodustub ergastunud osoonimolekul, toimub stabiliseerumine ja osoonikihi moodustamine. Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud
Osooniaugud Mis? Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniauk Antarktika kohal on tegelikult täiesti loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Miks? Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone.
stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääris keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Tõsiseks ohuks osoonikihile on keemilised ühendid, mille koondnimeks on freoonid. Freoonide toimel võib moodustuda niinimetatud osooniauk. Mis on osooniauk? Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks. Osooniaugu tekkimist kirjeldavad Chapmani võrrandid. Osooni tekib ja kaob
Selle tulemusena on õhu temperatuur keskmiselt 15°C. Seoses CO2 konsentratsiooni suurenemisega atmosfääris aga tekib olukord kus järjest rohkem päikesekiirgust peegeldub maale tagasi ning seega tõuseb ka temperatuur. Selle tulemusena hakkab sulama jää poolustel ja veetase tõuseb, samuti mõjuvad klimaatilised muutused elusloodusele. Kasvuhoone efekt oli ka peamine põhjus Kyoto Lepingu allakirjutamisel. Osooniaugud Teadlastele on alati olnud mureks, kuidas peatada osooniaugu suurenemist. Osooniauk asub Antarktise kohal. Osooniauke tekitavad freoonid ja nafta, kivisöe ja maagaasi põlemine. Osooniaugu laienemist soodustab ka vihmametsade põlemine. Kui osooniaugu laienemine jätkub sama hooga, siis 2030. aastaks on kliima soojenenud 5 kraadi võrra ja veetase on 166 cm võrra kõrgem. Kui ultraviolettkiired pääsevad läbi osooniaugu, siis taimede kasv aeglustub ja see tähendab hapniku vähenemist, mille järel tuhanded inimesed võivad surra hapnikupuudusesse.
sisaldusega piirkonnad. Kihti lõhuvad ja osooniauke tekitavad peamiselt kloori, fluori ja süsinikku sisaldavad ained freoonid ja lämmastikoksiidid (Koorits, Nei, 1998). Antud ühendite atmosfääri paiskumise põhisüüdlaseks võib pidada inimtegevust: tuntuimad freooni allikad on külmutusseadmed ning aerosoolid, lämmastikoksiide paiskavad õhku näiteks reaktiivlennukid ja põlluväetised. 1.1. Antarktika osooniaugu kujunemine 1950. aastatest alates toimuvate osooni mõõtmiste käigus avastati 1980. aastate alguses Antarktika kohale igakevadiselt tekkiv osooniauk. Seda kindlal perioodil tekkivat nähtust võib seostada polaaralale iseloomuliku pika pimeda talve üleminekuga valgele ajale. Pimeda talve jooksul tugevast külmast ja Maa pöörlemisest tulenevalt juhitakse õhuvoolud lõunapooluse suunas tekitades hiiglaslikke pööriseid (vanLoon, Duffy, 2011). Taoliselt tekkinud
Enamasti saastavad õhku autode- ja jõujaamade heitgaasid. Heitgaasid segunevad veeringesse, mille seguks tuleb happevihm. Tuul võib happevihmad teab kui kaugele viia. Kui happevihmad maha sajavad, tekitavad need ulatuslikku kahju. Happevihmad ei hävita ainult metsi, vaid ka inimeste poolt loodud esemeid nagu skulptuurid, ehitised ja teed. Seda tohutut hävingut saaks leevendada, kui heitgaaside hulka vähendada. Osooniaugud-Teadlastele on alati olnud mureks, kuidas peatada osooniaugu suurenemist. Osooniauk asub Antarktise kohal. Osooniauke tekitavad freoonid ja nafta, kivisöe ja maagaasi põlemine. Osooniaugu laienemist soodustab ka vihmametsade põlemine. Kui osooniaugu laienemine jätkub sama hooga, siis 2030. aastaks on kliima soojenenud 5 kraadi võrra ja veetase on 166 cm võrra kõrgem. Kui ultraviolettkiired pääsevad läbi osooniaugu, siis taimede kasv aeglustub ja see tähendab hapniku vähenemist, mille järel tuhanded inimesed võivad surra hapnikupuudusesse.
Tõsiseks ohuks osoonikihile on keemilised ühendid, mille koondnimeks on freoonid. Freoonide toimel võib moodustuda niinimetatud osooniauk. Osoonikiht ei koosne peamiselt osoonist. Osooni kontsentratsioon on seal lihtsalt kõrgem kui mujal: umbes üks sajast tuhandest osoonikihi molekulist on osooni molekul. Osooniauk Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks. Osooniaugu tekkimist kirjeldavad Chapmani võrrandid. Osooni tekib ja kaob stratosfääris pidevalt,
Osooniaugud Keskkonnaõpetus Astrid Salumäe 10.a Loksa Gümnaasium 10/12 Mis on osooniaugud? Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniauk Antarktika kohal Osooniauk Antarktika kohal on tegelikult täiesti loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid
See tekib siis, kui hapnikust juhtida läbi elektrilahendus.[6] Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Kui osoonikihti ei oleks, oleks elu Maa peal jäänud ookeanide sügavamatesse kihtidesse. Osoonikihti ohustavad freoonid, mille toimel võib moodustuda nn osooniauk.[7] 1.4 Osoonikihi hõrenemine Osoonikihi hõrenemine on üks globaalprobleemidest, mis on seotud osooni sisalduse vähenemisega stratosfääris polaaraladel ehk osooniaugu teke.[9] Osooni lagundavad eelkõige kloori ja broomi sisaldavad ühendid. Näiteks sisaldavad kloori freoonid, mida 1930. aastatel hakati (erinevate nimetuste all) väga ulatuslikult kasutama 3 külmikusüsteemides ja aerosoolpakendites. [10] 1.5 Osooniauk Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt
Osoonikihi hõrenemine Geofüüsikaliselt on osoonikiht 10-50 km kõrgusel maapinnast Maad ümbritsev osooni ehk "trihapniku" kiht Osoonikihi hõrenemine on üks globaalprobleemidest, mis on seotud osooni sisalduse vähenemisega stratosfääris polaaraladel ehk osooniaugu teke. Osooniauk Antarktika kohal avastati 1970. aastate alguses. 1986 avastati osoonikihi hõrenemine ka põhjapoolkeral Arktikas. Tagajärjed Suurenev Maale jõudva UV-kiirguse hulk võib põhjustada mutatsioone organismides. Võib muutuda rakkude keemiline koostis ja pidurduda nende kasv. Naha kiire vananemine. Eestis Osoonikihi paksuse mõõtmise ajalugu pole Eestis kuigi pikk, kuid siiani on tulemused jäänud normi piiresse. Eestis mõjutab olukorda kõige rohkem Narva elektrijaam.
........................................................................................................................................................21 3.1Osoonikihi olukord väljaspool polaaralasid..............................................................................................................21 3.1.1Osoonikihi olukord Skandinaaviamaade ja Eesti kohal.....................................................................................22 3.2Osoonikihi hõrenemine ja osooniaugu tekkimine polaaralade kohal.......................................................................23 3.2.1Polaaralade osooniaugu keemiline teooria.........................................................................................................23 3.2.2Polaaralade osoonikihi olukorra sõltuvus atmosfääri dünaamikast...................................................................24 3.2.3Osoonikihi olukord polaaralade kohal.........................................
Üleujutused on muutunud tihedamaks kui kunagi varem Süsiniku saaste Süsiniku tase tõuseb iga aasta, kuna põletatakse liiga palju fosiilseid kütuseid Igal aastal lisandub inimtegevuse tõttu atmosfääri CO2 kujul umbes 8-miljardit tonni süsinikku. Selle tõttu tõusis ülemaailmne temperatuur 0.5 kraadi Osooni kiht Osoonikihi kahanemist põhjustavad klorofluorosüsinikud (CFCd). Osoonikihti tekivad osooniaugud. Osooniaugu tekkimist põhjustab inimese poolt õhku paisatud freoongaasid. Kasvuhoone efekt Enamik kasvuhoonegaase tekib looduslikult. Tööstusrevolutsiooni tõttu on kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris viimase 420 000 aasta kõrgeim. Enamik inimtegevusel õhku paisatud kasvuhoonegaasid tegivad fosiilsete kütuste põletamisel. Tuleviku kliima Tuleviku kliima muudab inimeste elupaiku ja arvukust
Kui füüsikat valesti kasutada siis võib see isegi tappa nt: kui töötad elektri seadmega märjal põrandal siis see võib sind tappa. Füüsikaga seotud ohud on eelkõige need, mille tekkimise on teinud võimalikuks füüsika areng. Kõige tuntum neist on globaalse tuumasõja oht. Aga ohtlik on ka raske avarii tuumatehnoloogia mistahes muus valdkonnas.Inimohvritega õnnetused liikluses või rikkis elektriseadmete kasutamisel on samuti võimalikuks saanud tänu füüsikale. Osooniaugu tekkimise taga on samuti suuresti just füüsika areng.Aga ohtlik on ka raske avarii tuumatehnoloogia mistahes muus valdkonnas.Aga üldiselt on füüsika meile väga vajalik. Koostaja: Riho Sagor Juhendaja: Laur Leetjõe Kool: Jüri Gümnaasium Klass: 10 kultuur
kui ka alumises kihis. Tugevalt oksüdeeriv ja kiirestilagunev aine Osooni molekul Miks on see vajalik? Osoonikihi tähtsus seisneb selles, et ta neelab tugevasti Päikeselt tulevat lühilainelist ultraviolettkiirgust ja infrapunast kiirgust, kaitstes sellega Maal elavaid organisme. Mis on osooniaugud? Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks. Osooni tekib ja kaob stratosfääris pidevalt. Tegurid, mis seda põhjustavad Peamiselt tekitavad osoonikihti erinevad: keemilised ained nagu kloori- ja broomiühendid haloonid teised tööstuses kasutatavad keemiad kasvuhoone gaaside leviku suurenevus
Osoonikihi hõrenemine on üks globaalprobleemidest, mis on seotud osooni sisalduse vähenemisega stratosfääris polaaraladel ehk osooniaugu teke. Osoon on mürgine, ebameeldiva lõhnaga, atmosfääris harvaesinev gaas. Osoonikihi tähtsus: 1. Sisaldab osooni, trihapnikku - terava lõhnaga gaasi 2. Kaitseb elusloodust ultraviolettkiirguse eest Osooni halvad omadused: 1. Maapinna lähedal on osoon raskekujuline saastaja, fotokeemilise sudu üks koostisosa ja happevihmade üks komponente 2. Vahetu kokkupuude kahjustab taimi ning ärritab inimeste kopse 3
Osoon on maakera ümbritsev kaitsekiht mis takistab kahjuliku ultravioletkiirguse jõudmist (suurtes kogustes) maale. Osooniauk Antarktika kohal Osooniagud Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Üks osooni vähenemise põhjus on jätkuvalt ülemäärane kloori ja broomi sisaldus stratosfääris, mis tekitab talve teisel poolel ja varakevadel arktilise osooniaugu. Teine põhjus tuleneb kasvuhoonegaaside kasvavast sisaldusest, mis omakorda tingib stratosfääri jätkuva jahtumise ja korraldab ringi sealse õhuringluse ja osooni geograafilise jaotuse. Looduslik Osooni kontsentratsioon atmosfääris varieerub ka looduslikult vastavalt temperatuurile, ilmale, laius- ja pikkuskraadile. Ka muude looduslike nähtuste nagu vulkaanipursete toimel atmosfääri paisatavatel
Tuhapilv kattis 125 000 km2. Pinatubo purse hukkus umbes 900 inimest, hävis umbes 8000 maja. Purske tagajärged Pinatubo purske tagajärjed olid märgatavad üle kogu Maa. See tõi kõige jõulisema aerosoolide heidisele stratosfääri. Järgmiste kuude kestel atmosfääris leidus globaalne väävlihappeline udu. Oli registreeritud temperatuuri järsk langus 0,5 °C ning tohutu osoonikihi vähendus (suure osooniaugu Antarktika üle moodustus). Pinatubo tänapäeval Praegu vulkaani alal juhtuvad pidevad allmaatõuked, mis ei luba selles rajoonis kümnendate kilomeetrite raadiuses mingit ehitust korraldada. Uusi purskeid ei toimu. Pinatubo vulkaan on mäeturismi objekt.
ultraviolettkiirgust ja infrapunast kiirgus, olles seega kasvuhoonegaas. 1970ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse
Sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid koos fotosünteesi tekkega atmosfääri hapnikumolekulid, millest moodustus osoonikiht. Tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk osooniaugu Antarktika kohal. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest olulisimat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid e freoonid. Freoonideks nimetatake madala molekulmassiga ehk väikese süsiniku aatomite arvuga fluoro- ja kloroalkaane. Enamasti on nendeks metaani või etaani fluoro- ja kloorühendid. Freoonid on väga püsivad, mittepõlevad, mittemürgised ning rõhu all toatemperaaturil kergesti veeldatavad gaasilised ained
ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna küüniks selle paksus vaid mõne sentimeetrini. Osoonikiht on kõige peenem atmosfääris asuvatest filtritest. Osoonikihi hõrenemine Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri sattunud saasteained. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Kaua arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kahtlused inimmõju kahjulikust toimest seoses ülehelikiirete lennukite lendude ja nende heitgaaside sattumisega osoonikihi kõrgusele. Üheks suuremaks ohuks osoonikihile peetakse nn freoone. Freoonid on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku ja fluori. 1. jaanuarist 2015 on igasugune halogeenitud klorofluorosüsivesinikkude lisamine seadmetesse keelatud. Mida on Eestis osoonikihi kaitseks tehtud?
pooluse suunas järjest madalamatesse kihtidesse. Õhuringluse ja ühtlasi osooni liikumise intensiivsus on aastast-aastasse erinevad. Seetõttu ei ole ka osoonikihi paksus kõigil aastatel ühesugune. Suured on ka päevast-päeva kõikumised, mis ilmnevad kõige enam kevadkuudel. Üks põhjus on jätkuvalt ülemäärane kloori ja broomi sisaldus stratosfääris, mis tekitab talve teisel poolel ja varakevadel arktilise osooniaugu. Osoon on gaas, mis neelab Päikese ultraviolettkiirgust ja kaitseb Maa elusolendeid. Suur ultraviolettkiirguse hulk tekitab keharakkudes kahjulikke muutusi. Ilma osoonikihita poleks maal elu. Osoon hävineb siis, kui inimesed reostavad õhku (tekivad osooniaugud), inimesed heidavad prügi hulka osooni lagundavaid aineid, võivad osooniaugud suureneda, suurettevõtete korstnatest paiskuvad kuumad gaasid tõusevad vaikse jaheda ilmaga
Osoonikiht ümbritseb Maad 10-50 km kõrgusel. Osoonikihi tähtsus seisneb selles, et ta neelab Päikeselt tulevat lühilainelist ultraviolettkiirgust ja infrapunast kiirgus, olles seega kasvuhoonegaas. 1970-ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud, kus aine kontsentratsioon on eriti vähenenud. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud. Näiteks on osooniaugud Antarktika kohal loomulik nähtus, kuna seal on osooni lagunemine intensiivsem kui selle teke
Osoonikihi hõrenemine. Fotosünteesi tekkega sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid atmosfääri hapnikumolekulid, moodustus osoonikiht. Arvatavasti just tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, osoonikihi ulatuslikku hõrenemist täheldati hiljem ka Põhja-Kanadas. Kaua arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kahtlused inimmõju kahjulikust toimest süvenesid seoses ülehelikiirete lennukite lendude ja nende heitgaaside sattumisega osoonikihi kõrgusele. Läbi hõrenenud osoonikihi tungiv ultraviolettkiirgus võib suuresti mõjutada elu Maal: muuta taimede keemilist koostist, pidurdada nende kasvu jpm..
tulekahjude suits varjutab päikest merevee tase tõuseb, Antarktika jää sulab ruttu, üleujutused, tormid nakkushaigused levivad kiiremini lahendused: 1. vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 2. kohandada vanu tehnoloogiaid 3. üritada kohaneda kliima soojenemisega osoonikiht- peamiselt stratosfääris paiknev kiht, mis sisaldab osooni, mis neelab Päikeselt lähtuvad violettvalgust osoonikihi hõrenemine, osooniaugu teke- globaalprobleem, mis on seotud osoonikihi vähenemisega stratosfääris polaaraladel põhjused: katalüsaatori sattumine atmosfääri saasteained atmosfääris (freoonid) ohud: vähikasvaja sagenemine UV-kiirgus on surmav mügarbakteritele (seovad õhust lämmastikku) pärilikkude haiguste sageduse suurenemine lahendused: 1. vähendada lennukite arvu, kõrgust 2. riikide ühine kokkulepe osoonikihi kaitsmiseks 3
probleeme atmosfääri ülemistes kihtides. Kui CFC jõuab atmosfääri ülemistesse kihtidesse siis need lagunevad UV valguse all, mille käigus vabaneb kloori aatom. Need kloori aatomid aga reageerivad osooniga, lõhkudes nende molekulid mille tagajärjel osoon kaob. Kloori aatomid vabanevad jälle järgnevate reaktsioonide käigus see tõttu saab üks kloori aatom hävitada kuni 100,000 osooni molekuli11 Osooniaugu ajalugu Esimest korda märgati osooni vähenemist alumises stratosfääris Antarktika kohal 1970-ndatel Briti Antarktika Ekspeditsiooni (BAS) poolt. Folkloor "räägib", et kui 1985. a tehti osoonimõõtmisi, siis osooni vähenemine stratosfääris oli nii tugev, et teadlased arvasid, et nende instrumendid ei ole korras. Ehitati uued riistad ja pandi tööle ning kui need kinnitasid mõned kuud hiljem eelnevaid mõõtmisi, tunnistati, et osooni vähenemine on tõepoolest aset leidnud.12
Tagajärjed- liustike sulamine, maailmamere veetase tõus, madalamate saarte ning rannikualade üleujutamine. Kliimamuutus ohustab liigilist mitmekesisust ning ökosüsteemide stabiilsust. Paljude liikide elukohad hävivad kliima soojenemise, metsade mahavõtmise ja teiste keskkonnaprobleemide koosmõjul. 6. OSOONIAUK on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Osooniauke tekitavad freoonid ja nafta, kivisöe ja maagaasi põlemine. Osooniaugu laienemist soodustab ka vihmametsade põlemine Mõju keskkonnale- Osoonikihi kahanedes jõuab maapinnale suurem hulk ultraviolettkiirgust, mis mõjutab inimeste ja loomade tervist, taimi, mikroorganisme, ehitusmaterjale ja õhukvaliteeti. Inimtegevuse mõju atmosfäärile ja õhu saastumine: Inimtegevuse tagajärel satub õhku palju saasteaineid. Fossiilsete kütuste põletamisel paiskub õhku palju süsihappegaasi, väävli ja lämmastikuühendeid, mis soodustavad nii happevihmade teket kui
suured tuhamäed ja keskkonnareostuse. Lisaks kaasneb tohutu veekulu. Põletamisel on kahjud veelgi suuremad. Põlevkivi põletamisel eraldub vääveldioksiidi, lämmastikuühendeid ja muid saasteid mis eralduvad suitsugaasina, järele jääb aga suur kogus tuhka (Tänane saastetase ca 75 000 SO2 aastas). Põlevkivi järjepidev põletamine ja õhku paisatav saaste hulk tekitas ka 2003a. idaviru kohale meeletu osooniaugu. Kui normaalse osoonikihi paksuseks hinnatakse 300400 ühikut, siis meie kohal oli osoonikiht vaid 200 ühikut, milles ei ole midagi imestada ja vaevalt selline juhtum viimaseks jääb. Statistikaameti järgi on eesti vääveldioksiidi, kasvuhoonegaaside üks suuremaid saastajad euroopas. 6
siis võib arvata, et niisugustel muutustel on märgatavaid tagajärgi. Tänu õhku paisatavatele saasteainetele oleme jõudnud ka teise kliima soojenemist soosisva teguri juurde milleks on osoonikihi hõrenemine. Arvatakse, et tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn osooniaugu Antarktika kohal. Osoonikihi ulatuslikku hõrenemist täheldati hiljem ka Põhja-Kanadas. Läbi hõrenenud osoonikihi tungiv ultraviolettkiirgus võib suuresti mõjutada elu Maal: muuta taimede keemilist koostist, pidurdada nende kasvu jpm. 4 Rahvusvahelised kokkulepped Maailmas on sõlmitud mitmeid kokkuleppeid jätkusuutliku arengu tagamiseks. Säästva arengu peamine idee majanduskasv ja inimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda
mõned tundlikumad taimeliigid. USA-s haigestub juba praegu nahavähki mitukümmend tuhat inimest aastas rohkem kui varem. 1970. aastal sooritas prantsusmaa kaks termotuumapommi katsetust. Plahvatuskohas pidanuks õhu osoonisisaldus vähenema 5-10% võrra. Kuigi esialgu plahvatuspiirkonnas osoon lagunes, siis umbes kümne sekundi pärast juba 90% sellest taastus. Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, aga osoonikihi hõrenemist on tähendatud ka Arktika, Euroopa ja Põhja-Ameerika kohal. Osoonikihi hõrenemine on üks vähestest globaalsetest probleemidest, millega võitlemisel on saavutatud teatavat edu. Ei ole siiski selge, kas osoonikihi mõningane taastumine on tingitud looduslikest rütmidest või vähenenud freoonide kasutamisest. 1987. aastal kirjutasid nelikümmend riiki alla Montreali protokollile, mis piirab
See tundus nii uskumatu, et hakati koguni instrumente üle kontrollima. Mais 1985 avaldati sensatsiooniline ettekanne avastatud osooniaugust Antarktise kohal. See tekitas suure segaduse: NASA oli satelliidilt Nimbus 7 aastast 1978 pidevalt osoonikihti mõõtnud ja polnud mingit õhenemist märganud. Nagu nüüd selgus, oli andmeid töötlev arvuti programmeeritud nii, et madalad väärtused heideti automaatselt kõrvale kui võimatud ning loeti need mõõtmisvigadeks. 1994. aastal oli osooniaugu all juba 70% Antarktikast. Kuigi ekvaatori suunas osoonikiht pakseneb, on ta ka seal hõrenenud ja probleeme tekitamas. Pärast UNEP-i (ÜRO Keskkonnaprogramm) poolset tõsist ettevalmistamist ja selgitustööd kirjutati 1987. aastal alla Montreali protokollile, millega riigid kohustusid vähendama CFC-ühendite tootmist. Montreali protokollile kirjutasid vaatamata ilmsele vastumeelsusele alla kõik suuremad CFC-sid tootvad
seega kasvuhoonegaas. 1970-ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse
seega kasvuhoonegaas. 1970-ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse
seal asub osoonikiht, mis neelab UV-kiirgust, stratopaus c. mesosfääri, temperatuur langeb kiiresti, u. 50km kuni 85km kõrgusel maapinnast, helkivad ööpilved, mesopaus d. termosfääri temperatuur tõuseb, õhumolekule väga vähe, aga olemasolevatel on suur energia, virmalised ja kosmoselaevad 5. Mis on osooniaugud? Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. 6. Mis ühendid lagundavad osooni? Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks. 7. Mis on albeedo
(E-õpe, 2012) 1970-ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti.(E-õpe, 2012) Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse
Osoonikihi hõrenemine Fotosünteesi tekkega sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid atmosfääri hapnikumolekulid, moodustus osoonikiht. Arvatavasti just tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, osoonikihi ulatuslikku hõrenemist täheldati hiljem ka Põhja-Kanadas. Kaua arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kahtlused inimmõju kahjulikust toimest süvenesid seoses ülehelikiirete lennukite lendude ja nende heitgaaside sattumisega osoonikihi kõrgusele. Läbi hõrenenud osoonikihi tungiv ultraviolettkiirgus võib suuresti mõjutada elu Maal: muuta taimede keemilist koostist, pidurdada nende kasvu jpm.. Antarktikat ümbritsevas ookeanis
Kui järgmisel sajandil süsihappegaasi hulk atmosfääris kahekordistub, tuleb ilmaruumi serv meile veel 20 kilomeetri võrra lähemale. Atmosfääri kokkutõmbumine võib endaga kaasa tuua ennustamatuid tulemusi. Satelliitide orbiidid hakkavad muutuma. Kosmosesaast rändab atmosfääris kauem, enne kui ära põleb. Teadlased hoiatavad, et kui kasvuhoonegaasid atmosfääris jätkuvalt kogunevad, kiirendab stratosfääri külmemaks muutumine osooni lõhustumist ja seega ka arktilise osooniaugu suurenemist. Nüüdseks on avastatud, et 50 kuni 90 kilomeetrini ulatuv mesosfäär on viimase 30 aasta jooksul jahtunud kiirusega üks kraad aastas. See on kümme korda kiiremini, kui eeldati. Põhjus on lihtne. Troposfäär soojeneb suuresti soojuskiirguse toimel, mida maapind kiirgab. Kui kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris tõuseb, jääb soojuskiirgus maapinna lähedale lõksu. Ka ei suuda soe õhk üles liikuda. Troposfääri osoon neelab edukalt päikesesoojust ja
keskkonda, kus see ületab selle aine loodusliku sisalduse. Saasteained võivad põhjustada keskkonnas aineringete ebastabiilsusi, hälbimusi ja võivad häirida organismide (kaasa arvatud inimese) normaalset elutalitlust ja -keskkonda. Sõltuvalt sellest, millisesse keskkonda saasteaine jõuab, saab eristada õhusaastumist, mullasaastumist, veekogude saastumist nimetataksevee reostumiseks. Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks. Osooni aukude tekkimise põhilisteks põhjusteks on : reaktiivlennukid, tahkekütusel töötavad raketid, transport, freoonid. Kasvuhooneeffekt temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb
Kuidas osoon tekib stratosfääris? Lihtsas mõttes: ultraviolettkiirgus lõhestab O2 molekule, tekkinud atomaarne hapnik ühineb molekulidega. Mis kemikaalid on süüdi? CFC inimese poolt loodud kloori, fluori ja süsiniku ühendid jahutusvedelikes, aerosoolides, lahustites, vahutekitajates Halogeenid tuletõrjujad kasutavad kustutustöödel broomi sisaldavaid halogeeniühendeid Lämmastikugaasid NOx. 26. Osooniaugu mõjud tervisele Mõjud tervisele · Nahavähk, päikesepõletused, silmakahjustused · 10 % osoonikihi vähenemine >25 % nahavähi sagenemine mõõdukatel laiuiskraadidel aastaks 2050 · Immuunsüsteemi nõrgenemine · Bakterite ja viiruste DNA mutatsioonid 27. Hapestumise põhjused Põhjused: Kütuste põletamine; Tööstuste saaste; Transpordist pärinev saaste (vanade autode ja madala kvaliteediga kütuse kasutamine).
Osoonikihi asukoht Soojendab päikesekiirgus (UV-kiirgus), mis neeldub osoonis 8 Lennukid lendavad troposfääri alumises kihis (stabiilsuse tõttu) Väga kuiv veeauru on vähe ja seetõttu ka pilvi on vähe Esinevad polaarsed stratosfääripilved pooluste lähedal, talvel, kui temp. langeb alla -78°C. Oluline roll osooniaugu tekkimisel Õhu tihedus väga väike ülespoole liikudes - Stratopaus Mesosfäär 50-85 km Temperatuur kõrgusega langeb (väliskihil -90 kuni -100 °C) Ilmapallid ja lennukid mesosfääri ei jõu ja satelliidid on kõrgemal raske uurida Helkivad ööpilved - Mesopaus Termosfäär 80-(1000) km Temp. kõrgusega tõuseb üle 1000 kraadi Õhk väga hõre ISS ja satelliidid asuvad termosfääris
Seega flour ei osale osooni hävitamises. · Osoon ja aerosool- osooni tasakaalu kõgutavad katalüsaatorid ja aerosool oma muutlikusega. Osooni kahanemist pühjustab ka vulkaanipurske järgne aerosoolitulv. · Lennuliikluse mõju osoonikihile- stratosfääri paiskub lennuki ja raketikütuse põlemisel hulgaliselt põlemisjääke, peaasjalikult lämmastikdioksiide ja veeaur ja aeroloosiosakesi. · Osooniauk- osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Osoonikihi hõrenemine on üks vähestest globaalprobleemidest, millega võitlemisel on saavutatud teatav edu.
OH, lämmastikoksiidid NOx ja halogeenid (kloor, broom). Loomulikus olukorras on teke ja lagunemine tasakaalus. Osooniaugud 1984 1997 Osoonikihi paksus Põhja- Ameerika kohal. 1970-ndatel avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Ligi poole osooni lagunemisest põhjustab hüdroksüülitsükkel, ~20% pannakse NOx-de arvele, ülejäänud kloor ja broom. Viimaste lisandumisel atmosfääri on inimesel oluline roll tänu kloororgaaniliste ainete kasutusele. Vajalikud tingimused lagundajate tekkeks: väga madal talvine temperatuur + kevadine soojenemine ja päikesekiirgus. Osoonikihi paksus 1970.-ndatel ja 1990-ndatel. Skaala Dobsoni ühikutes (1/100 mm). Kloor ja osoon
kolmandast, esmapilgul märkamata jäänud sündmusest. Näiteks: astroloogilised seaduspärasused on suure tõenäosusega määratud mitte tähtkujude asendiga vaid mingi maise mõjuga. 17.5. Tooge näited füüsika ohtudest. Füüsikaga seotud ohud on eelkõige need, mille tekkimise on teinud võimalikuks füüsika areng. 1) globaalne tuumasõja oht 2) raske avarii tuumatehnoloogia mistahes muus valdkonnas 3)Freoonide kasutamisest tingitud osooniaugu tekkimine 4)Inimohvritega õnnetused liikluses või rikkis elektriseadmete kasutamine 17.6. Tõsteplatvorm laskub vertikaalselt alla kiirendusega 2 m/s2. Kui suure jõuga rõhub platvormile sellel asuv tsemendikott massiga 50 kg? 12 18. P 18.1. Mille poolest eristub füüsika teistest loodusteadustest? Füüsika uurib kogu olemasolevat loodust (mateeriat) ja selle juures kõige
langeda isegi 1,5-ni. Õhk on Eesti kohal peale iseseisvumist märksa paranenud. Seoses autode hulga järsu suurenemisega oluliselt kasvanud transpordist pärineva saaste osakaal. e. Osoonikihi hõrenemine Tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Läbi hõrenenud osoonikihi tungiv ultraviolettkiirgus võib suuresti mõjutada elu Maal: muuta taimede keemilist koostist, pidurdada nende kasvu jpm. Inimese tervisesse puutuvalt seostatakse osooniprobleeme üha sageneva nahavähiga, kuid osoonikadu võib ohustada ka silmi. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest
Kõik koduses majapidamises tekkivad jäätmed, kaasa arvatud ohtlikud jäätmed. Omnivoorid kõigesööjad, segatoidulised, kõigetoidulised loomad. Ontogenees üksiku organismi individuaalne arenemine alates viljastatud munast kuni loomuliku surmani. Optimaalala ökoloogilise teguri selline intensiivsus, kus teguri toime organismi arengule on kõige soodsam. Osooniauk- on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat Paleoendeem kauges minevikus tekkinud takson, mis on endeemne levila kahanemise tõttu. Parasiidid nugilised, organismid, kes elavad teistes organismides (endoparasitism) või nende pinnal (ektoparasitism) ja kasutavad nende koostis- või toitaineid. Obligaatparasiidid peavad elutsükli jooksul tingimata mõnd aega peremehe arvel toituma; fakultatiivparasiidid nugivad ainult soodsail juhtudel ja elavad ülejäänud aja vabalt. Parasitism e
H-d põhjustavad mulla ja magevee happestumist ja vähendavad eeskätt okasmetsade produktiivsust · Kasvuhooneefekt- temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb läbi päikesekiirgust, kuid ei lase tagasi õhkkonda pikalainelist (soojus-) kiirgust ega veeauru. Globaalökoloogias põhjustab samasugust nähtust õhkkonna CO2 hulga suurenemine Maa atmosfääris. · Osooniaugud-osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks. · Müra- ebameeldivad või tervist kahjustavad helid, mille põjustajad võivad olla nii looduslikud (äike) kui tehislikud. Müra tugevust mõõdetakse detsibellides (dB). Pidev müra tekitab stressi, tugev kestev müra põhjustab kurdistumist.
kasvuhoonegaas. 1970-ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone
saasteallikast kaugel. H-d põhjustavad mulla ja magevee happestumist ja vähendavad eeskätt okasmetsade produktiivsust Kasvuhooneefekt-– temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb läbi päikesekiirgust, kuid ei lase tagasi õhkkonda pikalainelist (soojus-) kiirgust ega veeauru. Globaalökoloogias põhjustab samasugust nähtust õhkkonna CO2 hulga suurenemine Maa atmosfääris. Osooniaugud-osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks. Müra- ebameeldivad või tervist kahjustavad helid, mille põjustajad võivad olla nii looduslikud (äike) kui tehislikud. Müra tugevust mõõdetakse detsibellides (dB). Pidev müra tekitab stressi, tugev kestev müra põhjustab kurdistumist. Reovesi-vesi, mida on kasutatud olmes
o Osoonikihti kahandavad ained (klorofluorosüsinikud ehk freoonid) o Inimese tervist ja ökosüsteeme kahjustavad saasteained (PM, NOx, SO2 PAH, raskemetallid jne) o Osoon tekib päikesekiirguse toimel ekvaatori kohal ja liigub pooluste suunas, kus prevaleerivad osooni lõhustavad protsessid. Osoonirikka õhu tungimist pooluste kohale takistavad Coriolise efektist tingitud tuuled. o www.nasa.gov lehel on üldist infot osooniaugu kohta o http://ozonewatch.gsfc.nasa.gov/ on osooniaugu suurus satelliidifotodel o Osooniauk 03.09.2009 Osooniauk 31.08.2014 o o o Allikas: http://ozonewatch.gsfc.nasa.gov/ o Suurim osooniauk on olnud eeloleva kodulehe andmetel 24.09.2006 o Osooniauk 24.09.2006 o 4 Kasvuhooneefekt
Maapinnalähedase kihi (troposfääri) piiridesse mahub umbes 10 % kogu atmosfääris leiduvast osoonist. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses oli osooni troposfääris kakskolm korda praegusest vähem. Osoonikihi talvine hõrenemine Antarktika kohal, mida nimetatakse osooniauguks, leiab aset alates 1980ndate algusest. Esialgu polnud see kuigi suur, kuid süvenes alates 1982. a. iga aastaga. 1985. aastal ilmus esimene publikatsioon Antarktika talvise osooniaugu kohta ja 1987. aastaks õnnestus nähtus teaduslikult ära seletada. Osooni peamiselt lagundavaks aineteks on freoonid, mis lenduvad külmkappide, konditsioneeride ja mitmete pihustatavate ainete balloonide kasutamisel. Peale freoonide õhkupaiskumise vähenemist vähenesid ka osooniaugud. HÜDROSFÄÄR 26. teab vee jaotumist Maal: maailmameri ja siseveed (liustikud, põhjavesi, jõed, järved, sood) 27
ühenditega. Freoonide töönduslikku tootmist reguleerib 1987. aastal sõlmitud Montréali protokoll.)) Osoonikiht ei koosne peamiselt osoonist. Osooni kontsentratsioon on seal lihtsalt kõrgem kui mujal: umbes üks sajast tuhandest osoonikihi molekulist on osooni molekul. Osoonikihi hõrenemine on üks globaalprobleemidest, mis on seotud osooni sisalduse vähenemisega stratosfääris polaaraladel ehk osooniaugu teke. Maa hoiab imepäraselt oma õrna elustikku päikesekiirguse ohtliku osa eest tekitades päikesekiirguse abil osooni ehk trihapniku. Osoonikiht kaitseb Maad Päikeselt tuleva UV kiirguse eest. Osoonikihi üldine paksus ca 3mm. Osoonikiht ehk osonosfäär ümbritseb Maad 10-50 km kõrgusel. Osonosfäär tekkis 300-500 milj. aastat tagasi hapniku tootvate bakterite, fotosünteesi, päikese (ultraviolett) ja kosmilise (lühilainelise) kiirguse toimel. Suurim
annaabi.ee 
