Hapniku referaat keemiast (0)

1 Hindamata

Elva Gümnaasium
Hapnik
Referaat keemiast
Karl-Gabriel Hiie
9.C klass
2013/2014 õppeaasta
Sisukord
Sisukord..........................................................................................2
Hapnik.............................................................................................3
Üldiseloomustus......................................................................3
Avastamine..............................................................................3
Saamine...................................................................................3
Omadused................................................................................3
Kasutamine..........................................................................3-4
Osoon ja Osoonikiht ................................................................4
Kokkuvõte...............................................................................4
Allikad.............................................................................................5
Hapnik
Hapnik on üks levinumaid elemente maal. Atmosfääris on hapnikku umbes 21% ja seda tekib pidevalt juurde läbi fotosünteesi ning jääb vähemaks läbi erinevate protsesside ja reaktsioonide, nagu näiteks kõdunemine, oksüdeerumine ning põlemine, mille kaudu eraldub atmosfääri süsinikdioksiid (CO2) ja veeaur (H2O), mida kasutatakse fotosünteesis taimede poolt, et toota hapnikku juurde. Hapnik moodustab ka palju ühendeid teiste elementidega, moodustades oksiide , happeid, soolasid, aluseid ja ka orgaanilisi ühendeid.

Üldiseloomustus
Hapnik, ehk O2, asub perioodilisuse tabelis 2. perioodi VI rühmas ning on värvitu, lõhnatu ja maitsetu mittemetall. Tema sulamistemperatuur on -218.4°C ja keemistemperatuur on -183°C. Hapnikus on prootoneid/elektrone 8, neutroneid 8 ja 2 elektronkihti (1. kihis 2 elektroni, 2. kihis 6 elektroni) ning aatommass on 15.9994 amü-d. Õhuhapnik on taastuv loodusrikkus.
Avastamine
Hiina õpetlane Mao Hoa arvas 7.- 8. sajandil, et õhk koosneb kahest gaasist. Hapniku on uurinud veel Leonardo da Vinci, Robert Hooke, John Mayow. Esimesena kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi Uppsala apteeker Carl Wilhelm Scheele . Katsete tulemustest valmis tal traktaat , mis ilmus 1777. aastal. Scheele oli saanud hapniku küll katseliselt varem kui Priestley , ent teate hapniku avastamisest avaldas Priestley enne Scheele kuulsa traktaadi ilmumist. Avastaja on veel ka inglise teadlane Daniel Rutherford. Ta nimetas õhku hapniku ja lämmastiku seguks. Hapniku avastajaks loetakse enamasti Joseph Priestley't, kuumutades elavhõbedaoksiidi (HgO), kuid umbes samal ajal üksteistest sõltumata avastas hapniku veel Carl Wilhelm Scheele. Priestley ei nimetanud saadut alguses hapnikuks, selle nime (inglise keeles oxygen ) andis hiljem Antoine Lavoisier, kes arvas, et hapnikku on vaja kõikide hapete moodustamiseks. „Oxygen“ tuleneb Kreeka keelsetest sõnadest oxys ja genes , mis koos tähendavad „happe moodustumist“. Poolteist sajandit enne Priestleyt, Scheelet ja Rutherfordi avastas hapniku ja selgitas selle füsioloogilist osa hingamisel Hollandi teadlane Cornelius van Drebel. Drebeli uurimused tulid avalikuks alles hiljuti , sest mitu sajandit hoiti neid puutumatult Hollandi salaarhiivis.
Saamine
Hapnikku saab mitmel erineval viisil, näiteks suuremates kogustes saab hapnikku fotosünteesi, elektrolüüsi ja KClO3 kuumutamise läbi. Väiksemates kogustes saab seda igasuguste reaktsioonide läbi.
Omadused
Hapnik on värvusetu, lõhnatu ja maitsetu mittemetall, mis on küllaltki hästi reageeriv teiste ainetega, tavatingimustes reageerib ta ka enamuste ainetega, kui aeglaselt. Hapnikul on 2 allotroopset vormi- dihapnik (O2) ja trihapnik ehk osoon(O3). Paljud ained liituvad hapnikuga reageerimisel, mille tagajärjeks on sageli põlemine. Lihtainete põlemisel tekivad ühendid hapnikuga, näiteks N + O2 ----> NO2. Hapniku oksüdatsiooniaste on enamustes ühendites -II (peale fluoriidide). Hapnik soodustab ja kiirendab aine põlemist ning tõstab leegi temperatuuri. Vedel hapnik võib rõhu all plahvatada ning sellepärast kasutatakse veldelat kapnikku ka lõhkeainetes.
Kasutamine
Suurem osa elusorganisme kasutavad hingamisel õhust saadavat hapnikku oma elutegevuses. Õhu hapnikusisaldus (21%) on elutegevuseks normaalne. Kui see väheneb 9%-ni, siis tekivad eluohtlikud seisundid . Kuid ka sellest suurem hapnikusisaldus on ohtlik. Hingamiseks on puhas hapnik liiga mürgine. Kui inimene hingab 15 minutit puhast hapnikku, tunneb ta peapööritust ja võib hakata oksendama. Hapnikku kasutatakse kütuste põletamiseks tööstuses ja transpordis . Meditsiinis kasutatakse hapnikku peale hingamisaparaatide ka anaeroobsete mikroorganismide poolt tekitatud haiguste raviks, nagu gangreen . Hapnikku kasutatakse ka paljudes alades ja tehnoloogiates. Moodsates kosmonautide skafandrites kasutatakse madala rõhuga hapnikku, mis on puhtam, kui see, mida meie hingame. See on vajalik selleks, et skafandrite paindlikkust tagada. Kunstlikult toodetud hapnikku kasutatakse ka allveelaevades, kus on aga normaalse rõhu ja koostisega õhk, mitte nagu astronautidel. Hapnikku kasutatakse ka metallitööstuses. Suure hapniku rõhu all eraldatakse sulametallist üleliigne väävel ja süsinik. Reaktsioon on eksotermiline ning temperatuur tõuseb seega 1700°C juurde.
Osoon ja osoonikiht
Osooni leidub veeauruta õhukihis, mis algab maapinnast 18 km kõrguselt ja lõpeb umbes 50 km kõrgusel. Osooni võib leiduda ka kuni 90 km kõrgusel. Seda õhukihti nimetatakse stratosfääriks. 90 % sellest paikneb stratosfääris Õhus on osooni äärmiselt vähe, stratosfääris on teda 5-10 korda rohkem kui maapinnal. Maad ümbritseva osoonikihi paksus on kõigest 2,5 – 7 mm. Kõige paksem (7mm) on osoonikiht polaaraladel, kõige õhem (2,5mm) troopikaaladel. Keskmine paksus on 3 mm. Osoonikihi paksusel parasvöötme kohal on tüüpiline aastane käik. Kõige paksem on ta märtsis-aprilli alguses ja seejärel langeb tasapisi kuni kõige õhema seisuni oktoobris -novembris. Osoon tekib massiliselt troopilise stratosfääri ülakihtides, kust meridionaalne õhuringlus kannab seda pooluse suunas järjest madalamatesse kihtidesse. Õhuringluse ja ühtlasi osooni liikumise intensiivsus on aastast- aastasse erinevad. Seetõttu ei ole ka osoonikihi paksus kõigil aastatel ühesugune. Suured on ka päevast-päeva kõikumised, mis ilmnevad kõige enam kevadkuudel. Üks põhjus on jätkuvalt ülemäärane kloori ja broomi sisaldus stratosfääris, mis tekitab talve teisel poolel ja varakevadel arktilise osooniaugu. Osoon on gaas , mis neelab Päikese ultraviolettkiirgust ja kaitseb Maa elusolendeid. Suur ultraviolettkiirguse hulk tekitab keharakkudes kahjulikke muutusi. Ilma osoonikihita poleks maal elu. Osoon hävineb siis, kui inimesed reostavad õhku (tekivad osooniaugud ), inimesed heidavad prügi hulka osooni lagundavaid aineid, võivad osooniaugud suureneda , suurettevõtete korstnatest paiskuvad kuumad gaasid tõusevad vaikse jaheda ilmaga kiiresti kõrgustesse ja võivad põhjustada lokaalseid osoonihõrendusi või lämmastiku ja klooriühendid satuvad atmosfääri. Osonosfääri lagunemise tõttu jõuab Maale lühilainelist ultraviolettkiirgust (lainepikkusega alla 300 - 400 nm), mis põhjustab inimestel nahavähki ja katarrakti, ta hävitab nukleiinhapped ning pidurdab rakkude paljunemist, muudab DNA struktuuri ja vähendab põllusaaki.. Osoonikihi talvine hõrenemine Antarktika kohal, mida nimetatakse osooniauguks, leiab aset alates 1980-ndate algusest. Esialgu polnud see kuigi suur, kuid süvenes alates 1982. a. iga aastaga. 1985. aastal ilmus esimene publikatsioon Antarktika talvise osooniaugu kohta ja 1987. aastaks õnnestus nähtus teaduslikult ära seletada. Osooniaukude kohal ei ole loomad ja taimed kaitstud ultraviolettkiirguse kahjuliku toime eest. Praegu on maakera pooluste kohal kaks suurt osooniauku – üks lõuna- ning teine põhjapoolusel. Antarktikas, mille kohal on suur osooniauk, mis võib hävitada toiduahela kõige alumine lüli – planktoni, mis on ultraviolettkiirgusele kõige haavatavam. Siis võivad hukkuda kõik loomad, kes sõltuvad sellest toiduahelast.
Kokkuvõte
Hapnik on elutähtis element suuremale osale meie planeedil elavatele organismidele. Tänu fotosünteesile ja vähemal määral teistele looduslikele protsessidele on õhuhapnik taastuv loodusrikkus. Siiski on inimese järjest intensiivistuv majandustegevus viinud selleni , et ka hapnikuvaru on hakanud vähenema. Seda kasutatakse paljudel elualadel, näiteks: kütuste põletamisel,tööstuses ja transpordis, meditsiinis ning osaleb paljudes keemilistes protsessides. Nii di- kui trihapnik on puhtal kujul elusorganismidele mürgised . Hapnik on värvitu, maitsetu ja lõhnatu gaas ja väga vajalik mittemetall. Peale dihapniku kasutatakse ka hapniku allotroopset teisendit trihapnikku ehk osooni. Nii di- kui trihapnik on puhtal kujul elusorganismidele mürgised.
Osoon moodustab 10 - 50 km kõrgusel maapinnast osonosfääri, mis kaitseb meid kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Viimastel aastakümnetel on inimtegevuse mõjul osoonikiht hõrenenud.
Allikad
http://www.chemicalelements.com/elements/o.html
http://www.envir.ee/1031
http://en.wikipedia.org/wiki/Oxygen
http://education.jlab.org/itselemental/ele008.html
ENE 3 (lk 310) (1988) Tallinn Kirjastus „Valgus“
http://www.annaabi.ee/osoon-ja-osooniaugud-mx4736.html
http://vesikuielukeskkond.weebly.com/hapnik.html
http://www.messergroup.com/ee/Tooted_ja_Lahendused/gaasidest/Hapnik/index.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Hapnik
http://et.wikipedia.org/wiki/Atmosf%C3%A4%C3%A4r
3
4
5
6

.ODT Laadi alla originaalfail 9 lk · .odt · 8 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-05-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

8 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Halvjaaar Õppematerjali autor

Referaat teemal "Hapnik", räägib hapnikust kui elemendist, selle avastamisest, kasutusaladest ja hapnikuühenditest

Hapnik Referaat Keemia Osoon osoonikiht

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

pptx

Hapnik ja selle avastamine

Hapnik Anti Ivaste 9.A Sissejuhatus Hapnik on üks levinumaid ja olulisemaid elemente Maal. Teda leidub maakoores, vees, õhus ja elavates organismides kõikidest elementidest kõige rohkem. Maa atmosfääris on hapnikku umbes 21% ja teda tekib pidevalt fotosünteesi käigus juurde. Samas aga väheneb hapniku hulk atmosfääris, kuna ta osaleb paljudes keemilistes reaktsioonides. Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid).

Keemia

doc

Hapniku referaat

HAPNIK Referaat Sisukord 1. Sissejuhatus.............................................................................................3 2. Hapniku avastamine..............................................................................4 3. Hapniku üldiseloomustus......................................................................5 4. Hapniku omadused................................................................................6 5. Hapniku kasutamine.............................................................................7 6. Osoon ja osoonikiht...............................................................................8 7. Hapnik ja loodusrikkus vajab kaitset..................................................9 8. Millal ilmus maale hapnik...................................................................10 9. Kokkuvõte..........................................................................................

Keemia

doc

Referaat: Hapnik

HUGO TREFFNERI GÜMNAASIUM Referaat HAPNIK Tartu 2009 Sissejuhatus Hapnik on üks levinumaid ja olulisemaid elemente Maal. Teda leidub maakoores, vees, õhus ja elavates organismides kõikidest elementidest kõige rohkem. Hapnik moodustab umbes 50% maakoore massist. Vaba elemendina leidub teda õhus 20,95% mahu järgi, seotuna vees 85,8%, mineraalidesumbes 50%, inimorganismis 65%. Hapnikku tekib pidevalt fotosünteesi käigus juurde. Samas aga väheneb hapniku hulk atmosfääris, kuna ta osaleb paljudes keemilistes reaktsioonides. Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid).

Keemia

docx

Hapnik

Hapnik SISSEJUHATUS Hapnik on üks levinumaid ja olulisemaid elemente Maal. Teda leidub maakoores, vees, õhus ja elavates organismides kõikidest elementidest kõige rohkem. Maa atmosfääris on hapnikku umbes 21% ja teda tekib pidevalt fotosünteesi käigus juurde. Samas aga väheneb hapniku hulk atmosfääris, kuna ta osaleb paljudes keemilistes reaktsioonides. Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid)

Keemia

ppt

Hapnik

HAPNIK KOOSTAJA: LIIS KULDMA SISSEJUHATUS · Hapnik on üks levinumaid ja olulisemaid elemente Maal. · Maa atmosfääris on hapnikku ~21%. · Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. · Hapnik osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis, mädanemis ja põlemisprotsessides. · Hapnikku leidub väga paljudes ühendites. HAPNIKU AVASTAJAD · Inglise teadlane Joseph Priestley tuntud Prestley katse. · Hiina õpetlane Mao Hoa arvas, et õhk koosneb kahest gaasist. · Uppsala apteeker Carl Wilhelm Scheele esimene, kes kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi. · Inglise teadlane daniel Rutherford nimetas õhku hapniku ja lämmastiku seguks. · Hollandi teadlane Cornelius van Drebel. HAPNIKU ÜLDISELOOMUSTUS Hapniku keemiline sümbol on O. Hapnik asub perioodilisustabeli 2

Keemia

doc

Hapnik Referaat

HAPNIK O Hapnik, O, Oxygenium- keemiliste elementide perioodilisusüsteemji 6 rühma element, mittemetall ; järjenumber 8, aatommass 15,9994. Hapniku oksüdatsiooniaste ühendis on II ja I. Hapniku aatomis on: 8 prootonit ja 8 neutronit ning 8 elektroni, välises elektronkihis on 6 elektroni. Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas. Et saavutada püsivat väliskihti, on hapniku aatomil vaja liita veel 2 elektroni Looduses on Hapniku elementides kõige rohkem, ta moodustab umbes 50% maakoore massist. Vaba elemendina leidub teda õhus 20,95% mahu järgi, seotuna vees 85,8%, mineraalidesumbes 50%, inimorganismis 65% jm. Hapniku toodetakse vedelat õhku rektifitseerides, õhku fraktsioneeriivalt veeldades või vett elektrolüüsides.Hapniku tarvitatakse keemia-, metallurgia-, jm tööstusts, meditsiinis jm. Hapnik on üks levinumaid ja olulisemaid elemente Maal

Keemia

doc

Referaat "Hapnik"

.........................lk. 6 Kõdunemine..............................................................lk. 6 Mädanemine...............................................................lk. 7 Roiskumine.................................................................lk. 7 Põlemine..................................................................lk. 7 Kasutatud kirjandus.....................................................lk. 8 2 Hapniku üldtutvustus Hapniku sümbol on O. Ladinakeelne nimetus oxygenium. Keemiliste elementide perioodilisussüsteemi VI rühma element, mittemetall. Järjekorranumber 8 ja aatommass 15,9994. Hapnikul on kaks allotroopset esinemisvormi dihapnik O2 ehk tavaline hapnik ja trihapnik O3 ehk osoon. Dihapnik on normaaltingimustel lõhnata ja värvita gaas, lahustub vähesel määral vees ja ühineb peaaegu kõikide elementidega moodustades oksiide. Hapniku oksüdatsiooniastmed ühendeis on -II ja -I

Keemia

docx

Osooni augud - Referaat

Tallinna Ülikool Robert Ginter Osooni augud Referaat Juhendaja: Kalle Truus Tallinn 2015 Sissejuhatus Maailmas süvenevad globaalprobleemid. Need ei mõjuta enam üksikuid inimgruppe ja ökosüsteeme, vaid hõlmavad kogu maakera. Atmosfääris suureneb antropogeensete saasteainete hulk. Kuigi nende sisaldus õhus on suhteliselt väike, mõjutavad need oluliselt atmosfääris toimuvaid protsesse. üheks globaalprobleemiks on kujunenud atmosfääri saastatusest tingitud osoonikihi õhenemine.

Ökoloogia ja keskkonnakaitse

Rohkem sarnaseid