10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-10-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
7 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
fibrouspaper2
Õppematerjali autor
Osoon ja osooniaugud Katrin Olhovikov Mis on osoon? Normaaltingimustes on osoon sinakas gaas, mis neelab punast valgust ja ultraviolettkiirgust. Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääris keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Tõsiseks ohuks osoonikihile on keemilised ühendid, mille koondnimeks on freoonid. Freoonide toimel võib moodustuda niinimetatud osooniauk. Mis on osooniauk?
Osooniaugud Keskkonnaõpetus Astrid Salumäe 10.a Loksa Gümnaasium 10/12 Mis on osooniaugud? Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniauk Antarktika kohal Osooniauk Antarktika kohal on tegelikult täiesti loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid. Praeguseks on sealne osoonikiht 33% 1975.-nda aasta väärtusest. Osoonikihi hõrenemine 1. Pidev osoonikihi hõrenemine üle maailma 4% kümne aasta jooksul. 2. Suurem hõrenemine kevadel poraalaladel.(Antarktikas septembrist detsembrini)
orgaanilise ühendi (tavaliselt alkaani) vesiniku aatomid on asendunud kloori või fluori aatomitega. Üks levinumaid freoone on diklorodifluorometaan (CCl2F2) [1]. Freoonid on mittepõlevad ning mittemürgised[2]. Ei lahustu vees ning on püsivad gaasilised ühendid. Samas võivad nad keskkonna sattudes jõuda kõrgematesse atmosfääri kihtidesse, kus nad päikesekiirguse toimel lagunevad ja reageerivad stratosfääris paikneva osoonikihti moodustavate ühenditega[1]. 1.2 Osoon Osoon moodustab Maa ümber efektiivse kaitsekilbi, mis on õrn ja kergesti purustatav. See paikneb 20 kuni 50 kilomeetri kõrgusel stratosfääris nii hõreda kihina, et kogutuna kokku ühele kõrgusele, moodustaks ta vaid mõnesentimeetrise kihi. Osooni kontsentratsioon muutub stratosfääri eri kõrgustel, kuid tema hulk ei ületa kunagi ühte sajatuhandikku ümbritsevast atmosfäärist [3]. Osoon (O3) on mürgine, ebameeldiva lõhnaga, atmosfääris harvaesinev gaas. Õhu
Maailmas süvenevad globaalprobleemid . Need ei mõjuta enam üksikuid inimgruppe ja ökosüsteeme, vaid hõlmavad kogu maakera. Atmosfääris suureneb antropogeensete saasteainete hulk. Kuigi nende sisaldus õhus on suhteliselt väike, mõjutavad nad oluliselt atmosfääris toimuvaid protsesse. üheks globaalprobleemiks on kujunenud atmosfääri saastatusest tingitud osoonikihi õhenemine. Osoonikiht on kaitseekraan, mis neelab suure osa elusloodusele ohtlikust ultravioletkiirgusest. Osoon on kogu eluslooduse seisukohalt väga vastuoluline ja tähtis gaas. Stratosfääris moodustavad osooni molekulid osoonikihi, mis kaitseb elusloodust surmava annuse ultraviolettkiirguse eest. Osoonikihi tekkimine oli väga tähtsaks elusorganismide arengu eelduseks. Seepärast on väga oluline saada võimalikult palju infot osoonikihi olukorra ja seda mõjutavate tegurite kohta. Kuna keskonnaprobleemid on üheks minu huvialaks, siis olen ma mitmete aastate
OSOONIAUGUD Referaat SISUKORD SISSEJUHATUS Osoon on kolmest hapniku aatomist koosnev molekul. Atmosfääri alumistes kihtides on osoon ohtlik saastaja, olles sudu ja happevihmade üks koostisosa. Keskmiselt 30 km kõrgusel maapinnast stratosfääris moodustuvad osoonimolekulid ultraviolettkiirguse (UV) toimel, tekkinud osoonikiht kaitseb atmosfääri alumisi kihte UV-kiirguse eest. Kaitsev toime seisneb tema võimes neelata UV- kiirgust. Möödunud sajandi jooksul on kerkinud esile globaalse olulisusega probleem osoonikihi hõrenemine inimtegevuse tõttu paisatud keemiliste elementide tulemusel.
ultraviolettkiirguse eest. Osoonikihi tekkimine oli väga tähtsaks elusorganismide arengu eelduseks. Seepärast on väga oluline saada võimalikult palju infot osoonikihi olukorra ja seda mõjutavate tegurite kohta.1 Osoonikihi talvine hõrenemine Antarktika kohal, mida nimetatakse osooniauguks, leiab aset alates 1970ndate lõpust. Teadlased märkasid stratosfääri osooni hulga olulist vähenemist Antarktika kohal 1980ndate aastate alguses. 2 Kõige suuremad osooniaugud esinevad Antarktikas, kus tuuled tekitavad õhukeeriseid ning aitavad osoonikihti lagundavatel ainetel atmosfääris püsida. Külmutusseadmetest ja lahustitest pärinevad kloori, fluori ja broomi sisaldavad süsivesinikud lõhuvad atmosfääri ülakihtidesse jõudes kolmest hapniku aatomist koosnevaid osoonimolekule. Lõunapoolkeral ongi osooni hulga vähenemise mõju kõige tuntavam ning seal elavad inimesed saavad kõige rohkem nahka ja silmi ohustavat UV-kiirgust.3 1 http://staff.ttu
.................................................................lk. 7 Kasutatud kirjandus.....................................................lk. 8 2 Hapniku üldtutvustus Hapniku sümbol on O. Ladinakeelne nimetus oxygenium. Keemiliste elementide perioodilisussüsteemi VI rühma element, mittemetall. Järjekorranumber 8 ja aatommass 15,9994. Hapnikul on kaks allotroopset esinemisvormi dihapnik O2 ehk tavaline hapnik ja trihapnik O3 ehk osoon. Dihapnik on normaaltingimustel lõhnata ja värvita gaas, lahustub vähesel määral vees ja ühineb peaaegu kõikide elementidega moodustades oksiide. Hapniku oksüdatsiooniastmed ühendeis on -II ja -I. Looduses on hapnikku elementidest kõige rohkem. Teda tarvitatakse keemia- ja metallurgiatööstustes, meditsiinis, vedelat hapnikku lõhkeainete valmistamisel. (ENE 3) Hapniku avastamine Hapniku avastamist takistasid tema iseloomulikud omadused : värvuseta, lõhnata ja maitseta gaas.
Globaalsed kliimamuutused Kasvuhooneefekt Osoon Aune Altmets, MSc Euroakadeemia Keskkonnakaitse teaduskond Olulisemad teemad: Kliimamuutuste olemus ja põhjused. Kliimamuutused geoloogilises ajaloos. Kliimamuutuste mõju erinevatel laiuskraadidel. Kasvuhooneefekti olemus ja peamised kasvuhoonegaasid. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ja Kyoto lepe. Osoon ja osooniekraan. Osooniauk Antarktika kohal ja selle tekkemehhanism. Kliima on ikka ja alati muutunud. Seda põhjustavad erinevad globaalsed protsessid. Kliimasüsteem nagu teised suured looduslikud süsteemid on isereguleeruv ja rakendab oma stabiilsuse säilitamiseks mitmesuguseid tagasisidesid ja kompenseerivaid mehhanisme. Infot kliima kohta Maa geoloogilises ajaloos on võimalik saada: 1) jää puursüdamikest hapniku ja vesiniku isotoopkoostis
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid