Globaalsed probleemid (1)

Veekriis ja veekogude reostumine .
Kuigi ligikaudu 71% Maa pinnast on kaetud veega, on vähem kui 1% sellest kõlblik joogiveeks, toiduvalmistamiseks, pesemiseks või põllukultuuride kasvatamiseks. Samal ajal on ilmne, et vee tarbimine kasvab kiiremini kui rahvastik . Samal ajal on maailma veeressursid jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt: mõnel pool tuntakse teravat veepuudust, teisal teevad muret üleujutused.
Suurimad veekulutajad on maailmas põllumajandus, tööstus ja kodune majapidamine . Vastavalt elatustaseme tõusule kasvab ka igapäevane veekasutus: nii näiteks kulub tööstusriikides inimese kohta 220 liitrit vett ööpäevas, kuna arengumaades on see näitaja vaid 3 liitrit. Veepuuduse ja madala elukvaliteediga on tihedas seoses antisanitaarsed olud ning veereostus.
Näiteks ka väike naftareostus võib saatuslikuks osutuda tuhandetele lindudele - kokkupuutel naftasaadustega kaotab nende sulestik veekindluse, mistõttu on nad määratud hukkumisele. Naftareostuse tagajärjel võivad hukkuda kalade mari ja maimud, tekkida väärarendeid, maksa- ja sugunäärmekahjustusi, hävib ka suur osa planktonist. Nafta hankimine on eriti ohtlik arktilistes vetes (kuid ressursside ammendumise järel nafta kaevandumine just sinna kandubki) Külmades vetes võib merre sattunud naftat pidada praktiliselt igaveseks saasteks, sest sellistes tingimustes nafta ei lendu ega lagune.
Kui arenenud tööstusmaades on vee kasutamine juba ammu nii tehniliselt kui ka majanduslikult (vee hinna kaudu) korraldatud, siis paljudes arengumaades heitvett peaaegu ei puhastatagi. Endistes N.Liidu maades ja Ida-Euroopa riikides on tõhusamad veepuhastussüsteemid alles rajamisel. Eestis on viimastel aastatel saanud kaasaegsed puhastusseadmed rida väikelinnu.
Puhas joogivesi on probleemiks paarikümnes Eesti asulas, kuhu tuleb see tsisternidega kohale vedada.
Puhta vee kulu saab vähendada mitmeti. Näiteks vähendada tööstuses kasutatavat otse puhtast loodusest ammutatavat vett, aga ka tõsta elanikkonna teadlikust, et vesi on kallis loodusvara ning seda tuleb kasutada võimalikult kokkuhoidlikult. Vee korduvkasutamist saab rakendada suurtes tööstusettevõtetes, kus vett kasutatakse näiteks jahutuseks. Juba korra kasutatud soojenenud vesi juhitakse spetsiaalsetesse basseinidesse, kust ta pärast jahtumist uuesti ringlusse läheb. Suur osa veekogudesse juhitavast heitveest puhastatakse eelnevalt inimese poolt rajatud puhastusjaamades. Puhastusmeetodite valikul tuleb arvestada, milliseid aineid heitveed sisaldavad ning vastavalt sellele valida puhastusmeetod.
Praktilisel heitvee puhastamisel kasutatakse tavaliselt erinevate meetodite kombinatsioone sõltuvalt sellest, kui palju ja millistest ainetest tuleb heitvett puhastada.
Tänapäeval on maailmas raske leida veekogu, mis oleks inimtegevusest puutumata jäänud.
Maakera üha suurenev rahvaarv muudab puhta vee üha kallimaks ja väärtuslikumaks. Inimkond peab vett kasutama mõõdukalt ja mõistusega, kuna see on otseselt tema enda huvides.
Osoonikihi hõrenemine.
Fotosünteesi tekkega sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid atmosfääri hapnikumolekulid, moodustus osoonikiht. Arvatavasti just tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava.
1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, osoonikihi ulatuslikku hõrenemist täheldati hiljem ka Põhja-Kanadas. Kaua arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kahtlused inimmõju kahjulikust toimest süvenesid seoses ülehelikiirete lennukite lendude ja nende heitgaaside sattumisega osoonikihi kõrgusele. Läbi hõrenenud osoonikihi tungiv ultraviolettkiirgus võib suuresti mõjutada elu Maal: muuta taimede keemilist koostist, pidurdada nende kasvu jpm..
Antarktikat ümbritsevas ookeanis hõljuv plankton on mereloomadele oluliseks toiduks. Päikese ultraviolettkiirgus võib häirida planktoni paljunemist ja seeläbi ka kogu ookeani toiduahelat. Inimese tervisesse puutuvalt seostatakse osooniprobleeme üha sageneva nahavähiga, kuid osoonikadu võib ohustada ka silmi.
Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained , millest olulisimat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid . Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse külmutusseadmetes, vahu tekitamiseks olmekeemias ( aerosoolid !), ehitusmaterjalide tööstuses, õhukonditsioneerides jm. Seega on CFC ühendid kerkinud esile just sel sajandil kuid juba praegu piiratakse nende kasutamist seoses nende keskkonnaohtlikkusega pea kõikides arenenud riikides.
Kui 10-20 km kõrgusel stratosfääris etendab osoonikiht Maa elusorganisme kaitsvat osa, siis maapinna lähedal tekib osoon , mis on elusorganismidele kahjulik. Maapinna lähedal on osoon seega selgelt õhusaaste. See osoon võib tekkida kahel viisil: osa sellest tekib n.ö. looduslikult, kuid sel moel moodustub vaid väike osa maapinnalähedasest osoonist. Märksa enam täieneb see kiht inimtegevuse läbi. Liiklusest, energiajaamadest jm. satub atmosfääri mürgiseid gaase, millest hiljem kujuneb keemiliste reaktsioonide läbi maapinnalähedane osoon.
Rahvastikuprobleemid .
Maa elanike arvu tõus 1 miljardini 19. sajandi algul võttis 3 miljonit aastat. Juba järgmise 130 aasta jooksul rahvaarv kahekordistus ja jõudis 2 miljardini umbes 1930. aastal. 2000. aastal arvatakse Maa elanike arv olevat 6,3 miljardit. Isegi juhul, kui arengumaade rahvad suudaksid sajandivahetuseks vähendada sündimust 3,8 lapselt ema kohta 3,3 lapsele, suureneks maailma elanikkonna arv aastaks 2150 11,6 miljardini.
Eestis ei ole rahvaarvu ülemäärane kasv probleemiks, pigem on olukord vastupidine. Viimase rahvaloenduse andmeil elas 1989. aastal Eestis 1 565 662 inimest, neist 61,5% (963 000) eestlasi. Tähelepanuväärsed sündmused on arenenud alates 1988. aastast, mil algas sündivuse kahanemine nii venekeelse elanikkonna ja seejärel (1990.a.) ka eestikeelse elanike seas. Kuna samal ajal suurenes ka suremus , siis tekkis negatiivne (-5%) iive. Seega kahaneb Eesti rahvaarv praegu igal aastal ühe Põltsamaa linna võrra. 1995.a. elas Eestis 1 492 000 inimest, kellest 958 000 olid eestlased Tõsi, demograafid väidavad, et 1996. aastal olevat sündimuse langus pisut pidurdunud.
Eestile on iseloomulik, et suur osa rahvastikust on koondunud Põhja- ja Kirde-Eestisse, kus asuvad ka suuremad tööstusettevõtted. Samas regioonis on ka teravamad keskkonnaprobleemid Eripärane on ka see, et tervelt 1/3 eesti elanikkonnast elab Tallinnas.