ÕPITEOORIATE VÕRDLUS ja LÜHIKOKKUVÕTE (0)

ÕPITEOORIATE VÕRDLUS ja LÜHIKOKKUVÕTE
BIHEIVIORISTLIK SUUND
 
Plussid
Probleemid
tegevus on kontrollitav ja juhitav
objektiivne hindamine
kiire faktiomandamine
mõõdetavus
käsitleb mehhaanilist õppimist
õpetajal lihtne õpeprotsessi juhtida
süsteemsus
teaduslik teadmine
väline motivatsioon
mälu treenimine
valmisteadmised
pinnapealsus (õpetamises, hindamises)
autoritaarsus , ühesuunalisus
faktid ei seostu kogemusega
ei hinnata protsessi
õppija passiivsus, õppija vastutus madal
isiksust ei arvestata
ei nõuta õpetajalt innovaatilisust
õppija ei loo seoseid
 
KOGNITIIVNE SUUND
 
Plussid
 Probleemid
teadlikkus
tõlgendamine
loovus
individuaalsuse arvestamine
vastastikune areng
ennastjuhtiv, aktiivne õppija
hinnatakse protsessi
õpetaja on õpiprotsessi suunaja
õpetaja on loominguline ja analüütiline
õppija tajub seoseid
õppija arendab mõtlemist     
 valmismudeleid ei ole
hinnangu subjektiivsus
ei sobi passiivsele õppijale
ei käsitle mehhaanilist õppimist
õpetajale kõrged nõudmised
õpetaja suur vastutus
tulemusi on raske mõõta
õppijal on suur koormus ja vastutus 
 
 KONSTRUKTIVISTLIK SUUND
 
 Plussid
 Probleemid
 uus teadmine ja kogemus
õppija on aktiivne ja iseseisev
teadmiste ja keskkonna suhe
õpetaja on suunaja ja toetaja
integreeritud, seostatud ja süsteemne teadmine
protsessi hindamine
õppija vastutus
avatus
arvestatakse õppija eelnevat kogemust 
 vajalikõppija ja õpetaja küpsus
õpetaja vastutus
vajab head ettevalmistust õpetaja poolt (meetodid, õpikeskkond)
õpetajal on vaja teada õppija tausta
õppija sõltub liidrist 
 HUMANISTLIK SUUND
 
 Plussid
Probleemid 
 dialoog, õppimine koos õppijatega
protsessi hindamine
individuaalne lähenemine
isiksuse arvestamine
eneseteadvuse tugevdamine
usk inimesse , tema tahtesse areneda
loovuse rakendamine
avatus, positiivsuse esiletoomine 
 vajalik õppija ja õpetaja küpsus
raske hinnata tulemusi
raske sobitada aineid
tulemused sõltuvad pühendumisest
õppija sõltub liigselt motivatsioonist
iseseisvu
BIHEIVIORISM
Teaduses on biheiviorism 20. sajandi alguses tekkinud psühholoogia, sotsioloogia, etoloogia ja kasvatusteaduse suund. Biheivioristid (ehk käitumusliku psühholoogia koolkond) olid esimesed, kes hakkasid õppimist kui protsessi teaduslikult uurima ning nende lähtepunktid on siiani, võiks öelda kõige enam, igapäevast õpetamistegevust mõjutanud.
Biheivioristid, oma teooriate loomisel, ei arvesta piiri inimese ja looma käitumise vahel, kuna suurem osa eksperimentidest on läbi viidud loomadega ja nendest saadud tulemused on üldistatud inimesele. Kahtlemata on tegemist lihtsustamisega, kuid tuleb tunnistada, et suures plaanis leitud psüühika seaduspärasused kehtivad.
Biheivioristlik teooria väidab, et õppimine toimub ainult assotsatsioonide või sidemete loomisega oma kogemuste või käitumise vahel. Seega on esimesel kohal reageerimine keskkonna märguannetele ning mõtlemise osa peetakse õppimise juures teisejärguliseks, kuna mõtlemisprotsessi peetakse järelduslikuks konstruktsiooniks.
Biheivioristid asetavad rõhu välise käitumise kujundamisele ning selle muutmisele. Nad leiavad, et ainukesed faktid, mida õppimise puhul saab tõsiselt fikseerida on keskkonna märguanne ja õpitud reageering sellele. Ehk biheivioristid väidavad, et õppimine on käitumise muutmise võimalus ja järelikult arengu toimumise põhjus.
Hinnangu andmine õppimisele on kvantitatiivne - mida, kui palju ja kui hästi. Õppimine on seda parem, mida enam "õigeid" reaktsioone õppija mäletab või vajadusel reprodutseerib. Õpetaja rolliks on ainult soovitavate reaktsioonide õhutamine.Biheivioristlikus käsitluses rõhutatakse õpetaja aktiivsust, kuna õpetaja valib välja nn. õiged "ärritajad", et saada soovitud käitumist ning tasustab seda. Õpilane on passiivses rollis ning just kui ei vastutaks õppimise eest. Õppija poolt ei oodata uusi tegevusi ega uusi lahendusi, sest valikutegemine, edasiliikumiskiiruse ja hindamine on jäetud ainult õpetaja kanda.Biheivioristide kuulsamateks esindajateks olid Ivan Pavlov, John B. Watson , Edward L. Thorndike ja B.F. Skinner .
SOTSIAALNE ÕPPIMINE
Sotsiaalse õppimise teooria kasvas välja biheivioristlikest lähtepunktidest 1960. aastatel, mille suuna esindajad uurisid sotsio - kultuurilise keskkonna mõju indiviidi õppimisele ja käitumisele läbi miteerimise.
Biheivioristid püüavad õppimist kirjeldada läbi tegevuse (stiimul - reaktsioon) puudutamata sealjuures mõtlemisprotsesse.
Õppimine tasustamise vahendusel oli ja on äärmiselt oluline, aga kui sobivaid käitumisviise omandatakse ainult sellega, et keegi tasustab õigeid reageeringuid, peaksid inimesed läbi katsetama tohutul hulgal sobimatuid ja ebaolulisi variante , leidmaks lõpuks need, mis pälvivad teiste heakskiitu. Kui kaugele me sellisel juhul enda arengutasemega jõuaksime? Arvatavasti mitte algklassiõpilase tasemest kaugemale.
Ilmselge, et inimesed, puutudes kokku uute esemete või situatsioonidega käituvad viisil, mida nad on kusagil juba näinud või näevad teisi sarnastes situatsioonides tegemas. Seega jätavad inimesed uusi käitumisviise meelde/õpivad igasuguse välise tasustamiseta (Skinner - õppimise efektiivsus sõltub tasustamisega). Näiteks vastuvõtul pakutakse kuuekäigulist õhtusööki. Seega on laual, võrreldes tavalise õhtusöögiga, tunduvalt rohkem nõusid ning erinevaid söögiriistu. Inimene, kes puutub esmakordselt kokku mitmekordse õhtusöögiga, püüab hoolega jälgida, milliseid söögiriistu ja millises järjekorras kasutavad temast pädevamad lauanaabrid - ehk tegeleb lauanaabrite imiteerimisega saades vahetut käitumisteavet sotsiaalsest keskkonnast.
Paljudel juhtudel ei kasuta inimesed sotsiaalsest keskkonnast õpitud vahetult pärast teabe saamist, vaid kunagi hiljem kui tekib sobiv moment. Näiteks viie aastane Sirje mängis liivakastis koogivormidega. Otse tema kõrval mängis Mati, kes oli oma tegevusega niivõrd süvenenud, ja ei märganud, kuidas ta korraga Sirje vormitud koogi ära lõhkus. Tüdruk sai pahaseks ja ütles ärritunult "Vaata, mis sa nüüd tegid!" Matile paistis tüdruku ärritus nalja tegevat ja lõhkus meelega veel ühe liivakoogi. Sellepeale karjus Sirje "Sa oled igavene kaabakas!". Sirje ema, kes oli ligiduses, nõudid, kust tüdruk sellised sõnad õppinud oli. Sirje vastas selle peale, et tädi Mare ütleb alati nii, kui ta kellegi peale vihaseks saab.
Viimase näite põhjal saab öelda, et sotsiaalse õppimise vahendusel ei õpita ainult ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumist ning võib omandada ka antisotsiaalseid käitumismalle (vt. Mõtisklused ja küsimused - Koolivägivald). Seega peavad kõik täiskasvanud ja eelkõige õpetajad olema väga tähelepanelikud, kuidas nad käituvad ning reageerivad erinevatele sündmustele.Sotsiaalset õppimist on ulatuslikult uurinud Albert Bandura
Allpool on toodud punktid, mis iseloomustavad sotsiaalset õppimist kõige paremini:

• uue käitumisviisi omandamiseks, piisab tihti selle ühekordsest nägemisest;
  
• nähtut ei pruugi jäljendada kohe, vaid siis kui tekib sobiv olukord;
  
• uus käitumisviis omandatakse sageli ilma välise tasustuseta;
  
• uue käitumisviisi rakendamine sõltub oodatavatest tagajärgedest (karistust kaasatoovaid käitumisviise püütakse pigem vältida, sest inimesel on võime seada ennast teise isik rolli).
  

KOGNITIVISM
1920. aastate alguses märgati biheivioristliku õppimiskäsitluse piiranguid ning tunnetati, et õppimine ei toimu ainult stiimuli - reaktsiooni põhimõttel. Vastukaaluna kujunes sellele välja kognitivismi koolkond. Algselt nende õppekäsitlused ei leidnud suuremat vastukaja, kuid alates 1960. aastatest hakkasid need järjest rohkem õppemaastikul domineerima.
Kognitivismi keskseks uurimisobjektiks on ajutegevuse protsessid õppimise käigus ( tajumine , mälu, mõtlemine). Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid
Kognitiivset protsessi võib vaadelda ka vaimse tegevuse operatsioonide jadana: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine, tajumine, teabe vastuvõtt, teabe mõistmine, meeldejätmine, meeldetuletamine, õpitu kasutamine, lõplik omandamine.
Kui võrrelda kahte koolkonda biheivioriste ja kognitiviste, siis biheivioristid mõistavad õppimisena muutusi indiviidi käitumises ning välises tasustamises, kuid see osa õppimises, mis käivitub ja kulgeb sisemise huvi mõjul ning millega kaasneb analüütiline mõtlemine, jäi tahaplaanile ehk inimese aktiivsuse allikas asus temast väljaspool. Kognitivistid lähtuvad arusaamast, et õppimine saab alguse indiviidi sisemisest aktiivsusest, mis väljendub huvina ümbritseva maailma vastu. Teadmised on sümboolsed ning vaimsed konstruktsioonid inimese ajus ja õppimine toimub nende sümboolsete kujutiste edastamise käigus mälule, kus neid töödeldakse. Kogu aktiivsuse allikat peetakse olevat peidus inimeses endas.
Siiski sarnasus kahe õppimisteooria vahel on - mõlemad vaatlevad õppimist õppuri kohanemisega keskkonnas ning teadmisi vaadeldakse õpetaja poolt antuna ja muutmatutena.
Tuntumateks kognitiviivse suuna esindajateks on Jean Piaget, Jerome S. Bruner
KONSTRUKTIVISM
Konstruktivism kasvas välja kognitiivsetest teooriatest 1980 - 1990. aastatel ning seda peetakse õppimise tulemuslikkuse seisukohast kõige efektiivsemaks.
Konstruktivism vaatles, kuidas õppijad mõtestavad oma kogemusi. Õppimine ei ole enam teadmiste vastuvõtu protsess, vaid sisemine tõlgendamise protsess. Inimesed õpivad mõtlemise ja kogemuste koosmõjul ning sellele järgnevate keerukamate kognitiivsete skeemide arendamise kaudu ehk õppija konstrueerib teadmised, tuginedes oma varasematele kogemustele ja teadmistele .
Konstruktivistid näevad õppimist individuaalse protsessina, mille käik ja tulemused on alati erinevad, lähtudes õppija maailmapildist. Teadmised omandatakse kõige efektiivsemalt, kui nad on hõivatud nende teadmiste loomisega ning õpilased on pigem õppeprotsessi aktiivne oas, mitte tühi anum, mida teadmistega täidetakse. Õppimine on õppija enda tegevuse tulemus.
Õpetajal on toetav roll ( giid , nõuandja, juhendaja , järeleaitaja) kes suunab, mitte ei anna valmisteadmiseid. Saadud teadmisi on õpilased võimelised hõlpsasti rakendama uutes situatsioonides, probleemide lahendamisel, arutlemisel ja edaspidisel õppimisel.Tähtsaks peeti käelist tööd, kuna selle kaudu võivad lapsed kergemini näha oma töö tulemusi.
Konstruktivistid peavad õppimise juures väga oluliseks ka õpikeskkonda, mis peab olema rikkalik, varieeruv, motiveeriv ning individuaalne. Pidevalt rõhutatakse sotsiaalset konteksti ja teiste inimeste kaasmõju õppimisele.Konstruktivistid soovisid luua nn. uut haridust, mille eesmärgiks oli endisest vabamate ja õpilasekesksemate teadmiste omandamise võimalused.Konstruktivistliku teooria kuulsamateks esindajateks on John Dewey ning Jean Piaget kes oli algselt kognitivismi teooria rajaja.
HUMANISM
Teine maailmasõda tõi kaasa suuri muudatusi. Teiste seas pandi alus ka uutele väärtushinnangutele ning pärast maailmasõda hakati üha rohkem väärtustama inimest. Hakati leidma võimalusi inimese motiveerimiseks ja kuidas tõsta eelkõige inimese sisemist potensiaali.
Lähenemisviisi aluseks sai nägemus loovast ja vaimsele kasvule põrgivast inimesest. Humanistliku käsitluse järgi on inimese tegevuse keskne pürgimus realiseerida igale inimesele omast kasvu- ja arengupotensiaali. Igal inimesel on teatud põhiõigused, ennekõike õigus individuaalsusele, isiklikule vabale kasvule ja arengule.
Õppimist pidasid humanistid õppija enda tegevuse tulemina ehk tegevus pidi lähtuma ainult läbi oma sisemise aktiivsuse. Oluliseks peeti õppima õppimist. Inimene pidi olema alati avatud oma kogemustele ja muutustele, suhtlema ning tegutsema koos teiste inimestega, mille tulemusena sünnivad uued teadmised. Teadmine pidi olema humanistide seisukohalt isiklik, kogemuslik, suhtlemise kaudu arenev ja süvenev. Uut teadmist katsetatakse, analüüsitakse, hinnatakse ning see areneb tegevuses edasi. Õppimine pidigi olema protsess, kus teadmisi luuakse kogemuste muutuste kaudu. Hinnang õppimisel pidi tulema õppija enese poolt. Väljaspoolt antud hinnang õppeprotsessile pidi oleme teisejärgulise tähtsusega.Tähtsamad esindajad koolkonnas Abraham Maslow, Paul
Freire, Malcolm Knowles, Jack Meziro