Õppimise kognitiivsed käsitlused, kognitiivne õppimine (2)

Kognitiivne õppimine

On olemas kaks õppimisteooria liiki: * biheivioristlik ja *kognitiivne. Lähemalt tuleb juttu kognitiivsest õpiteooriast. Kognitiivse õppimisteooriaga on seotud sellised isikud- Tolman, Rescola, Kamin , Seligman(1950.ndatest).
Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid . Õppimise kognitiivset protsessi võib vaadelda ka vaimse tegevuse operatsioonide jadana: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine , tajumine , teabe vastuvõtt, teabe mõistmine, meeldejätmine, meeldetuletamine , õpitu kasutamine, lõplik omandamine. Lühidalt võib öelda, et kognitiivne õppimine on inimese sisemise aktiivsuse produkt .
Kognitiivse õppimise tunnused: *uue käitumise omandamiseks piisab ka selle ühekordsest nägemisest, *nähtu jäljendamine ei pea toimuma kohe, vaid siis kui on sobiv olukord, *uus käitumisviis omandatakse ilma välise tasustamisega, *uue käitumisviisi rakendamine sõltub oodatavast tagajärjest- karistust püütakse vältida.
­Kognitiivne
Stiimul → tunnetusprotsessid → reaktsioon

Õppimise kognitiivsed käsitlused

1950ndateks sai selgeks, et inimese ja tema käitumise seletamine on keerulisem, kui biheiviorismile jõukohane on. Kognitiivsete õppimisteooriate areng on võimalikuks saanud tänu kognitiivse psühholoogia arengule. Peamised seisukohad, mida kognitiivsed õppimisteooriad eeldavad, ning mis erinevad biheivioristlikest õppimisteooriatest, on:

• Õppija on aktiivne, õppija tegutseb õppimise nimel
  
• Õppimine sõltub oluliselt õppija olemasolevatest teadmistes, uskumustest ja hoiakutest.
  
• Muutuse käitumises kutsub esile muutus teadmistes ja mõtlemises.
  
• Inimesed õpivad kogu elu – seega ei saa inimestele lihtsalt midagi ära õpetada ja nii jääb.
  
• Õppija peab oma teadmisi ja õpitavat kontrollima, õppija käes peab olema kontroll selle üle, mida ta teab ja selle üle, mida ta omandab.
  

Kognitiivsete õppimisteooriate juures muutub väga oluliseks õppija areng, kuna olemasolevad teadmised on paljuski arenguliselt määratud.
Õppimise kognitiivsed käsitlused jagunevad: *õpitud abitus, * latentne õppimine, *kognitiivsed kaardid, * taipamine ja *vaatlusõppimine.
Õpitud abitus on inimese või looma õpitud veendumus , et tal pole võimalik toimuvate sündmuste üle mingit kontrolli kehtestada. Õpitud abitus võib tekkida nii omaenda kogemuse tulemusena kui ka sisenduse mõjul. Selle õppimise kohaselt inimestel kujuneb arusaam, et teatud asjad toovad endaga kaasa kindlaid tagajärgi, ning kui seda teatud asja häiritakse, siis võib ilmneda tagajärgedes probleeme. Õpitud abituse põhjuseks peetakse õppimise ebaõnnestumist, seda et inimese õppimist on segatud .
Õpitud abitust seostatakse tihti depressiooniga.
Latntne õppimine on õppimine, mis ei ole demostreeritud samal ajal kui see ilmneb. Latentne õppimise korral õpitakse ära mingi uus käitumine, kuid seda ei kasutata enne, kui selle eest pole ootust kinnitust saada.
Kognitiivne kaart- vaimne esitlus, või pilt, ümbrusest. Kognitiivsed kaardid arenevad välismaailmast kogemuste saamise teel, isegi kui sellel ei ole avalikku vastust. Näiteks: Inimesed loovad oma ümbruskonna kognitiivseid karate , mis põhinevad teatud orientiiridel, Kui nad satuvad uud ümbrusse, kanduvad nende kognitiivsed kaardid konkreetsetele teedele üle. Tolmani järgi on stiimulid organismile signaalideks, mille tulemusel kujunevad kognitiivsed kaardid ja toimub latentne õppimine ilma kinnituse osaluseta. "Stiimulid, mida sisse lubatakse, ei ole väljuvate reaktsioonidega seotud lihtsate üksüheste lülituste kaudu. Sisenevaid impulsse töötatakse tavaliselt keskkontrollruumis ümber keskkonna esialgseks kognitiivselaadseks kaardiks. Ja see esialgne kaart, mis näitab teid ja radu ja keskkonnasuhteid, määrabki lõpuks, millised on lõpuks looma reaktsioonid, kui neid üldse on." (Tolman 1948:192)
Taipamine- see on äkiline arusaam sellest, et mida peab tegema, et lahendada probleem. Taipamisega on seotud Wolfgang Köhler, kes uuris šimpansite käitumist ning tegi nendega mitmeid katseid . Katsed seisnesid selles, et puuvili asetati šimpansite käeulatusest välja(riputati puuvili kongi otsa jne) ning jälgiti, kuidas lahendavad šimpansid sellise olukorra.
Vaatlusõppimine õppimine teise inimese käitumise jägimise kaudu. Inimesed õpivad palju isiklikust kogemusest, aga nad võivad õppida ka jälgides teiste tegevust ning seda, mis teistega seejärel juhtub. Eriti palju õpivad imiteerides lapsed – nende jaoks on täiskasvanute vaatlemine nn õige käitumise õppimine.
Vaatlusõppimisel on neli komponenti: 1) Tähelepanu(milliseid mudeli käitumise aspekte märgatakse; kuidas neid väärtustatakse); 2) Säilitamine (sündmuste kodeerimine reeglite või mõistete vormis); 3) 'käitumise produktsioon ' (sümboolsed mõisted `tõlgitakse' käitumise keelde; jälgitakse ja arvestatakse oma käitumise tagajargi); 4) Motivatsioon

Kas televiisori vaatamine põhjustab agressiivsust?

Üheski uurimuses, olgu tegu mis tahes psühholoogiakoolkonnaga või vaatenurgaga, ei ole väidetud, et televisioonis esitatud vägivalla vaatamine oleks lapse psüühilise arengu seisukohalt ohutu või tähtsusetu. Üksmeelt ei ole selles, kui suurt ohtu vägivallaga seotud meelelahutuste jälgimine kaasa toob.
1972. aasta mais tegi suur ameerika uurimisrühm ettekande, milles on öeldud, et nende uuringute põhjal õhutab televisioonis näidatav vägivald inimesi agressiivselt käituma. Hiljem uuringutulemuste kohta kommünikee esitanud komitee nõudis, et lisataks juurde: tõenäoliselt muutub agressiivsus suuremaks nendel noortel, kes juba varem on vägivalla altid, ja et mõju sõltub ka keskkonnast. Hilisemad uurimused on järjekindlalt kinnitanud väidet, et vägivallasaated õhutavad agressiivselt käituma. Uurimusi üksikasjalikumalt loetlemata võib kokku võttes öelda: palju vägivallastseene sisaldavaid sarjafilme vaadanud lapsed käituvad kooliõues oma kaaslastega agressiivselt ning mitte ainult uuringute tegemise ajal, vaid ka palju nädalaid, koguni pool aastat hiljem. Kui nad olid olnud agressiivsed juba varem, siis muutusid nad veelgi agressiivsemaks.
Ühes põhjalikus, vaatluste alusel tehtud uurimuses on Lefkowitz ja tema uuringurühm väitnud, et poisid, kes 8-aastasena vaatasid meelsasti vägivallafilme, olid eakaaslastest agressiivsemad nii uuringute ajal kui ka kümme aastat hiljem. Niisiis selgus vastu üldisi ootusi, et televisioonisaadete agressiivsuse mõju ei piirdu üksnes väikelastega, vaid puudutab samavõrd ka suuremaid lapsi ja murdeealisi. Samuti selgus, et keskkond ei suuda nähtud agressiivsuse tekitatud mõju neutraliseerida sel määral, kui on tahetud uskuda.