Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast (0)

Merendus - Kalapüük
5 VÄGA HEA
Punktid
Eesti Mereakadeemia
Merendusteaduskond
Sandra Kruuser KP31
Õngpüünised
Referaat Kalapüügitehnikast
Juhendaja : Ahto Järvik
Tallinn 2009

Sisukord


Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1.Õngpüüniste ajalugu 4
2.Õngepüügi kord Eestis 5
2.1Lubatud õngpüünised 5
3.Lihtkäsiõng 8
3.1Lihtkäsiõnge ritv 9
3.2 Lihtkäsiõnge tamiil 9
3.3Lihtkäsiõnge konks 9
3.4Lihtkäsiõnge ujuk 9
4.Spinning 10
4.1 Spinninguridvad 10
4.2Spinningurull 11
4.3Spinningu tamiil 11
4.4Lant 11
Landikonksud 11
5.Vedel 12
6.Sikuti 13
7.Lendõng 14
7.1Lendõnge ritv 14
7.2Lendõnge nöör 14
7.3Lendõnge konks 14
7.4Lendõnge rull 15
7.5Lendõnge rõngad 15
8. Tonka ehk põhjaõng 16
8.1Tonkaritv 16
8.2Tonkarull 16
8.3Pealiin 16
8.4Raskus 17
8.5Lips,konks 17
8.6Indikaator 18
9.Ankurdamata und 19
9.1Ketas 19
9.2Varras 19
9.3Tamiil 19
9.4Raskus, konks 20
10.Õngejada 21
10.1Pelaagiline jadaõng 21
10.2Põhjajadaõng 22
Kokkuvõte 23
Kasutatud kirjandus: 24

Sissejuhatus


Kalade püüdmist õngega tunti juba ürgkogukondlikul ajastul. Iseenesest mõista erinesid tolleaegsed püügivahendid tublisti kaasaegsest õngevarustusest, mida inimese loov mõistus sajandite vältel on viimistlenud ja täiendanud vastavalt muutunud tingimustele ja vajadustele. Vanad arheolooogilised uurimised tõestavad, et veekogude lähedal paiknevad rahvad valmistasid tollal õngekonksud kalade ja metsloomade luust, kuna õngenööri ülesannet täitis sitkest taimeväädist punutud palmik . Kalade õngitsemine ürgrahvaste juures omas ainult majanduslikku eesmärki.
Tänapäeval ekspluateeritakse kalavete rikkusi rahva ainelisteks vajadusteks märksa produktiivsemate püügivahenditega. Samuti on õngepüük väga populaarne sportliku kalapüügina.
Selles rehveraadis annangi ülevaate õngepüügi ajaloost, erinevatest õngpüünistest ning nende kasutamise korrast Eestis.

  • Õngpüüniste ajalugu


    Kalapüük on inimkonna jaoks nii ürgne tegevus, et selle algust ei saagi kindlaks määrata. Millal inimesed õngekonksu välja nuputasid, ei tea täpselt keegi. Iidsetelt asulapaikadelt on aga leitud luust asjandusi, mis on tunnistatud ürginimese õngekonksudest.
    Meie aladel saab õngepüügist kõnelda alates kiviajast (mesoliitikumist), kui pärast jääaega loodusolud paranesid ja asustus levis mandrijääst vabanenud alale . Leitud luukonksusid vaadates (vt. joonis 1) näeme aga, et need sarnanevad pigem pisikestele landikestele, kui nüüdisaegsetele õngekonksudele, mistõttu tasub oletada, et nii öelda sikutipüük oli kiviajal levinumgi sellest, mida me praegu õngitsemisena mõistame. Muidugi, õngekonkse valmistati ka puust, kuid see on asi, millest me õieti midagi ei tea. Õngitsemine tänapäeva mõistes on konksu peenuses sedavõrd kinni, et sai tõenäoliselt sündida alles pronksiajal, kui pehmest tinast ja vasest hakati kõvemat sulamit valmistama.
    Me ei tea, millal just ja kuskohas kujunes välja nii öelda klassikaline käsiõng – ritv + nöör + ujuk + raskus + konks – kuid selle vanus on mõõdetav aastatuhandetes. Niisugune õng püsis kogu aeg tagaplaanil, kuivõrd ahing ja võrk olid produktiivsemad, kuid õng oli nende kõrval pidevalt olemas. / Õngitsemine, lk. 11-13/
    Joonis 1
    Kiviaja õngekonksud

  • Õngepüügi kord Eestis


    Igaüks tohib tasuta ja püügiõigust vormistamata ühe lihtkäsiõngega kala püüda riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluval või eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul , arvestades lubatud püügiaegade, - kohtade ja kalaliikide kohta kehtestatud piiranguid.
    Kinnisasja omaniku loal tohib ühe lihtkäsiõngega kala püüda:
    • eraomanikule kuuluval avalikukuks kasutamiseks määramata veekogul;
    • siseveekogu poolt üleujutatud kinnisasjal või selle osal;
    • Eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul päikeseloojangust päiksesetõusuni

    Õngepüügiõigus on igaühe eluaegne õigus. /Kalapüügiseadus/
    Õngitsemise mõiste on tegelikkuses märksa laiem kui õngepüügi mõiste seaduses (kus seda käsitletakse kui kalapüüki ühe lihtkäsiõngega) ja õngitsemiseks kasutatakse ka enamust nende vahendite hulgast, mis on määratletud kui harrastuslikud püügivahendid. Eestis on huvikalastajad traditsiooniliselt kasutanud angerjapüükiks merest ka jadaõngi, milledega püüdmine eeldab aga piiratud püügiõiguse olmasolu. Viimase saamiseks tuleb pöörduda vastava maakonna keskkonnateenistuse poole, esitada avaldus jne, kusjuures tasub teada, et keskkonnateenistus ei ole kohustatud igale soovijale vastavat luba väljastama, kuna maakonniti kehtivad kutselise kalapüügi vahenditele piirarvud, aga niisugune õngejada on määratletud just kutselise kalapüügi vahendina.
    Huvikalastaja peab omandama harrastusliku kalapüügi õiguse, kui tema püügivahendid ei piirdu ühe lihtkäsiõngega. Praktikas näeb see välja nii, et keskkonnateenistusets või kalastusklubist ostetakse kalastuskaart. Kalastuskaart peab kalapüügil kaasas olema ning see tuleb nõudmise korral esitada keskkonnainspektorile. /Õngitsemine lk. 20/

  • Lubatud õngpüünised


    Lubatud õngpüünised on:
    • lihtkäsiõng, mis koosneb ridvast, kuni 1,5 ridva pikkusest õngenöörist, üheharulisest konksust ja millega püügil kasutatakse looduslikku sööta ning mis võib olla varustatud raskuse ja ujukiga;
    • spinning, mis koosneb rõngastega ridvast, ridvarullist, õngenöörist ja landist või rakisest, võib olla varustatud vahetrossi, lisaraskuse ja nn peibutustirguga;
    • käsiõng, mis koosneb ridvast, õngenöörist ja selle lipsudega kinnitatud kuni kolmest üheharulisest konksust või kirptirgust, võib olla varustatud ridvarõngaste, raskuse, ujuki või noogutiga ja rulli või haspliga õngenööri kerimiseks;
    • vedel, mis koosneb õngenöörist, landist või rakisest, võib olla varustatud vahetrossi ja lisaraskusega, ning mida veetakse paadi järel;
    • sikuti, mis koosneb lühikesest ridvast, rullist või hasplist, õngenöörist ja tirgust või kirptirgust ja võib olla varustatud vahetrossiga;
    • lendõng, mis koosneb ridvast, rullist, õngenöörist ja konksust, millega püügil kasutatakse veepinnal ujuvat looduslikku sööta või kunstpeibutist;
    • haakeõng, mis koosneb õngeridvast, õngenöörist, raskusest ja kuni kolmest nöörile kinnitatud üheharulisest õngekonksust, mille teraviku ja sääre vaheline kaugus ei ületa 15 mm;
    • põhjaõng (tonka, krunda), mis koosneb õngenöörist, raskusest, kuni kolmest lipsudega kinnitatud üheharulisest konksust, võib olla varustatud ridva või ujukiga;
    • ankurdamata und – koosneb õngenöörist, ühest kuni kolmeharulisest konksust ja ujukist, millele on keritud õngenöör, ning võib olla varustatud vahetrossi ja lisaraskusega. Püügivahend ei või olla kinnitatud põhja, kalda, paadi külge või mujale;
    • õngejada, mis koosneb õngeliinist ja sellele lipsude abil kinnitatud õngekonksudest;
    • põhjaõngejada – veekogu põhja asetatud õngejada;
    • triivõngejada – ujuv ankurdamata õngejada, mis triivib hoovuse või tuule toimel;
    • mail – ankurdatud õngejada, mille konksud on ujukitega või ujuva õngeliini abil põhjast kõrgemale tõstetud.
    • Lant on käesoleva määruse tähenduses puust, metallist või muust materjalist valmistatud peibutis , mis imiteerib kala looduslikku toitu.
    • Rakis on käesoleva määruse tähenduses abivahend surnud kala söödana kasutamiseks.
    • Kirptirk on käesoleva määruse tähenduses üheharuline konks, mille varrele on kinnitatud raskus või tehismaterjalist peibutis.
    • Nooguti on käesoleva määruse tähenduses elastsest materjalist varras õngeridva otsas kala võtu avastamiseks.
    • Haspel on käesoleva määruse tähenduses vahend õngenööri kerimiseks.
    • Tirk on käesoleva määruse tähenduses lant või rakis, millel on kuni 3 konksu harude vahega mitte üle 30 mm. /Kalapüügieeskiri/

  • Lihtkäsiõng


    Lihtkäsiõng on püügiriist, mille olemasolu ja ehitust teab peaaegu iga inimene ja mis ka paljude kalameeste meelest on see kõige lihtsam ja algelisem kalastusvahend, kui västar välja arvata. Just selles lihtsuses peitubki kõige suurem voorus – kontakt kalaga, keda kalastaja välja meelitada tahab on lihtõngepüügil kõige vahetum ja sportlik moment. /Õngitsemine lk. 99/
    Lihtkäsiõng on õng, mis koosneb ridvast, õngenöörist ja üheharulisest konksust. Ritv võib olla kuitahes pikk, kuid sellel ei ole rõngaid ega rulli (vt. joonis 2). Õngenööri pikkus võib olla võrdne kuni 1,5-kordse ridvapikkusega. Õng võib olla varustatud õngetina ja ujukiga. Konks varustatakse söödaga, milleks võib olla vihmauss , kärbsetõuk, sääsevastne, viljatera, mais, juust jne. Õngitsejate saagiks on ahvenad , särjed, latikad, kogred jt lepiskalad .
    Lihtkäsiõngega võib püüda iga inimene, selleks ei ole vaja eriluba. Üks inimene võib korraga püüda vaid ühe lihtkäsiõngega. / www.ctc.ee/pub/NL.../Fish_day_prog_addmat1_EST.doc, 26.09.09/
    Joonis 2
    Lihtkäsiõng

  • Lihtkäsiõnge ritv


    Esiisade ajal tehti ridvad kergemast ilma oksakohtadeta puust. Sellised ridvad aga tõrjuti välja kergemate bambusritvade poolt, siis tulid liimitud bambusritvad, seejärel klaaskiust ehk fiiberritvad, nüüdseks on kätte jõudnud süsinikritvade aeg. Siiski pole süsinikridvad praegu ainuvalitsejaiks. Selliste vooruste nagu kergus ja painduvus kõrval on neil kaks olulist puudust: kõrge hind ja õrnus. Seepärast on ka klaaskiust või komposiitmaterjalidest õngitsemisritvadel alles oma kindel koht.
    Ridva pikkus sõltub püügipaigast, mõnes jõekäärus piisab 3-4 meetrisest ridvast, mõnes kohas jääb ka 10 meetrisest ridvast väheks. Tavakalastajale sobib 6-7 meetrine ritv.
    Ritvu liigitatakse nende painduvuse järgi, mida sujuvam on paindekõver seda pehmem on ritv. Igapäevaseks kalastamiseks on paremad keskmised ja jäigemad ritvad. Sellise ehitusega ritvad vajuvad omaenese raskuse all vähem looka, võimaldavad täpsemalt sööta mängitada ja ergemalt kala haakida. /Õngitsemine lk. 102-103/

  • Lihtkäsiõnge tamiil


    Õngesööt, mida kalale pakutakse peab vees välja nägema ja liikuma hästi loomulikult. Rakenduse valiku peamine põhimõte: rakendus peab olema nii kerge kui antud püügioludes veel olla saab. Harva tasub lihtkäsiõngel kasutada jämedamat tamiili, kui 0,16mm ja lipsuna jämedamat, kui 0,12mm. /Õngitsemine lk. 106/

  • Lihtkäsiõnge konks


    Eelistatud on pisikesed ja peenest traadist õngekonksud suurustes nr. 12-24. Sellised konksud kaaluvad väga vähe, mistõttu sööt hõljub vees loomulikumalt, ning need ei vigasta sööta. Konksu suurus peab sobima õngesööda suurusega. /Õngitsemine lk. 106/

  • Lihtkäsiõnge ujuk


    Ujuki valikul tuleb lähtuda veekogust. Seisevvees on kasutusel nooljama, vooluvees ümarama kehaga ujukid .Ujuk kinnitatakse lihtkäsiõnge tamiilile jäigalt./ Õngitsemine lk.107/

  • Spinning


    Spinning on kalapüügiriist, mis koosneb rõngastega ridvast, rullist, õngenöörist ja landist (Vt. joonis 3). Lant on puust, kummist, metallist või muust materjalist valmistatud ning kuni kolme kuni kolmeharulise konksuga varustatud peibutis. Spinninguga püütakse kõikvõimalike röövkalu – ahvenat, haugi, forelli , koha.
    Spinninguga püüdmiseks peab omama harrastuspüügiõigust tõendavat dokumenti. Enne kui spinninguga püüdma minnakse peab uurima , kas sellel aastaajal ja kohas tohib püüda. /www.ctc.ee/pub/NL.../Fish_day_prog_addmat1_EST.doc, 26.09.09/
    Joonis 3
    Spinning

  • Spinninguridvad


    Spinninguridvad jagunevad ühekäe- ja kahekäeritvadeks. Neid valmistatakse liimimata ja liimitud bambusest, metallist ja plastmassist. Ühekäeritvad on kerged, lühikese käepidemega, ühe- või kahejätkuline. Parim kahekäeritv on 2.0-2,5 meetrit pikk ja ühejätkuline. Ritv peab olema sirge, mitte liiga jäik ja mitte ka liiga vetruv. Ridva paine on õige, kui ritv paindub algul ainult pitsiotsa ligidalt. Kui survet vähehaaval suurendada, peab paindekoht mööda ritva sujuvalt käepideme poole tulema. /Kalastaja Käsiraamat, lk. 62-63/

  • Spinningurull


    Tänapäeval kasutatakse inertsivabat rulli, millel on kas lahtine või kaetud statsionaarpool. Selliste rullide pool ei pöörle. Tamiil jookseb heitel maha üle rullipooli otsa seni, kuni heidetud lant tamiili veab. Statsionaarrullid on kas vasaku käe kerimisega või parema käe kerimisega. / Kalastaja Käsiraamat, lk 63/

  • Spinningu tamiil


    Spinningunööriks kasutatakse tänapäeval eranditult suure tõmbetugevusega odavat sünteetilist nööri, nn. tamiili. Statsionaarrulli kasutamisel peab tamiili jämedus olema 0,25-0,35 mm. Jämedam tamiil võib ebameeldiva sasi moodustada. Roteeriva rulliga kalastamisel piisab 0,4- 0,5 mm läbimõõduga tamiilist./Kalastaja käsiraamat, lk 65/

  • Lant


    Landid jagunevad pöörlevateks ja võnkuvateks. On helendavaid ja helisevaid lante ja kala- ning konnaimitatsioone (vt. joon 4). Kasutatakse ka rakiseid prepareeritud väikekaladega ja elussöödaga. Millised neist valida sõltub aastaajast , veekogust, ilmast ja paljudest teistest teguritest. /Kalastaja käsiraamata, lk. 66/
    Joonis 4
    Lant

    Landikonksud


    Landikonksud valitakse sellised, millel on lühike säär ja teravike vahed 20-25 mm. Konks peaks olema landi laiune või veidi laiem. /Kalastaja Käsiraamat, lk. 66/

  • Vedel


    Kalapüük vedeliga on igivana püügiviis. Selleks läheb vaja pikka nööri ja head lanti. Kõik muu on teisejärgulise tähtsusega. Vedelit veetakse paadi järgi.
    Vedelippüügiks sobib tavaline jäiga pitsiga spinninguritv koos rulli, tamiili (umbes 100 m ), tina, landi ja pöörlatega. Tina on vajalik ainult kerge landi korral.
    Vedelipüügiks sobivad kõik landid. Landi asemel võib kasutada ka rakist.
    Vedelipüük on kõige mugavam kahekesi kalastades: üks aerutab, teine hoiab vedelit. Vedeliga saab püüda hauge ja ahvenaid./Kalastaja Käsiraamat, lk 98-99/

  • Sikuti


    Sikuti on kalapüügiriist, mis koosneb lühikesest ridvast, rullist, õngenöörist ja tirgust või kirptirgust (vt. joonis 5). Kirptirk on üheharuline konks, mille varrele on kinnitatud raskus või tehismaterjalist peibutis. Konks varustatakse söödaga. Söödaks kasutatakse enamasti punast surusääse vastset nn marmõssi. Tirk on väike lant, millel on kuni 3 konksu.
    Sikutiga püütakse enamasti talvel jääaugust. Vahel kasutatakse sikutipüüki ka suvel näiteks üle paadiserva. Talvel püütakse sikutiga ahvenat, särge, kiiska, haugi. Sikutiga püügiks peab olema harrastuspüügi luba. /www.ctc.ee/pub/NL.../Fish_day_prog_addmat1_EST.doc, 26.09.09/
    Sikuteid valmistatakse mitmesugusest materjalist: hõbedast, tinast, punasest ja valgevasest, roostevabast terasest , tsingist jm. Sikuti alumise otsa sisse on joodetud üks või kaks õngekonksu. Teises otsas on auguke või rõngas õngenööri kinnitamiseks.
    Sikuteid valmistatakse igasuguses suuruses. Mida sügavamast veest püütakse, seda suurem ja raskem on sikuti.
    Peamiseks saagiks on ahven , haug, koha, harvem ka kiisk , luts, turb ja säinas.
    Talvine tirgutamine on on edukas üksnes siis, kui kalade asukoht üles otsitakse. Kalade peatuskoha leidmine on vaevarikas, sest sageli siirduvad nad lühikese aja jooksul ühest kohast teise.
    Sikuti valikul on oluline arvestada, et päiksepaistelisel päeval ei ole hea kasutada väga helkivaid sikuteid, vaid valida tumedamad. Heledalt läikiva sikutiga on on püük edukam pilves ilmaga ja hommikutundidel. /Kalastaja Käsiraamat, lk. 75-77/
    Joonis 5
    Sikuti

  • Lendõng


    Lendõng koosneb ridvast, rullist, õngenöörist ja konksust (vt. joonis 6). Lendõngepüük on väga vana õngitsemise meetod, millega põhiliselt püütakse forelli ja lõhet, kuid töötab ka väga erinevate liikide püügil nagu: haug, harjus , karpkala, meriahven, triipahven jne. Lendõngepüüki saab harrastada nii magevees , kui ka soolases vees./ http://en.wikipedia.org/wiki/Fly_fishing , 26.09.09/
    Lendõngel on väga palju erinevaid nimesid: piitsõng, kärbseõng, liblikaõng, forelliõng. Kalastamine lendõngega on laialt levinud Kesk-Euroopas, Skandinaaviamaades ja Põhja-Ameerikas. Eriti populaarne on lendõng Inglismaal,. Eestis leidub lendõnge kasutajaid vähe.
    Lendõnge osad on ritv, nöör, rull. Oluline on sööda valik ja tehissööda valmistamine, samuti heitetehnika omandamine. /Kalastaja käsiraamat, lk. 71)

  • Lendõnge ritv


    Lendõnge ridva pikkus on 2,2 – 2,75 m , rõngaid 7 või 8, käepideme pikkus 30-35 m, kaal 120-200 g, pitsi läbimõõt 2,0-2,5 mm, rulli kinnitamise koht käepideme lõpus. Ridva materjaliks on tavaliselt bambus või klaasfiiber . Ritv peab olema vastupidav, kerge ja väga nõtke. /Kalastaja käsiraamat, lk. 71/

  • Lendõnge nöör


    Nöör on ridva otsene pikendus ja peab ridvaga hästi sobima. Ta on kooniline , punutud, materjaliks peamiselt siid ja sünteetilised materjalid.. Rulli peal võib olla veel paarkümmend meetrit tamiili, et seda vajaduse korral järgi anda.
    Nööri jätkuks on lips pikkusega 60-100 cm. /Kalastja Käsiraamat, lk. 71/

  • Lendõnge konks


    Konks peab suuruselt vastama kasutatavale tehisputukale. Eelistatavad on kergemad, lühikese säärega õngekonksud. Konks tuleb siduda lipsu otsa kindlalt. Kevadel ja sügisel eelistatakse väiksemaid, suvel suuremaid tehisputukaid. /Kalastaja Käsiraamat, lk. 71/

  • Lendõnge rull


    Lühikese nööri korral saab heita ka rullita, ent ta pakub siiski palju eeliseid, näiteks võimaldab kasutada peenemat lipsu ja käeliigutusega pikendada või lühendada nööri aktiivset osa. Lendõnge rull peab olema üsna suur ja tasakaalustama ritva nõnda, et raskuskese oleks käepidemes. /Kalastaja Käsiraamat, lk. 71/

  • Lendõnge rõngad


    Rõngad peavad 2,5 m pikkusel ridval paiknema järgmiselt: esimene (käepideme poolt) 62 cm kaugusel ridva tüveosast, teine 42 cm kaugusel esimesest . Järgmised vahekaugused on 37, 35, 32 ja 25 cm. Kuuenda rõnga ja pitsrõnga vahe on 18 cm. Pikema ridva korral muutuvad vahekaugused ülaltoodud kaugustega proportsionaalselt . Otsarõnga ava läbimõõt on 4-5mm. /Kalastaja Käsiraamat, lk 71-72/
    Joonis 6
    Lendõng

  • Tonka ehk põhjaõng


    Põhjaõng, tonka, krunda- selliseid nimesid kannab püügiviis, mille puhul võtmisest ei anna märku ujuk(erandiks krunda) vaid sellest saadakse aimu muul moel, õngeraskus ja enamasti ka sööt paiknevad aga püügiajal veekogu põhjal (vt. joonis 7).
    Tonka on passiivne püügivahend mis vajab kalamehe abi vaid kala haakimisel ning välja toomisel. Lihtsaim põhjaõng koosneb õngenöörist, sellele jäigalt kinnitatud raskuset ning liini otsa seotud konksust. Sellega on võimalik tabada praktiliselt kõiki Eesti veekogudes elavaid soomuselisi, kuid traditsiooniliselt püütakse tonkaga suuremaid kalu või just neid, kes põhjast toitu otsivad. Tonka leiab laiemat kasutust veekogudel, kus teiste püügivahendite võimalused on tugeva voolu või suure kauguse tõttu piiratud või nende kalade püügil keda teistsuguste vahenditega on raske tabada.
    Krunda erineb tavatonkast ainult selle poolest, et võtu signalisaatoriks on tamiilil ridvatipu ja veepinna vahel olev ujuk./Õngitsemine lk.156/

  • Tonkaritv


    Tonkaritvaks kõlbab 2.-4. klassi spinningu ritv sõltuvalt sellest millisel veekogul ning missugustes tingimustes kalastatakse. Tonkaritva pikkus jääb vahemikku 1,7-2,4m.lühemaga on tülikam sooritada pikemaid heiteid, liialt pika ritva korral hakkab püüki sageli segama tuul./Õngitsemine,lk.157/

  • Tonkarull


    Kuna tonkaga on heitmist vähem kui spinninguga ei pea rull olema nii kvaliteetne. Väga laialdaselt kasutatakse ketasrulle. Kui veekogu kaldal on palju segavaid tegureid(puud, põõsad) kasutatakse inertsivaba rulli./Õngitsemine, lk.157/

  • Pealiin


    Pealiin võib olla tamiilist või nöörist. Pealiin peab olema kindlasti nii tugev, et heitmisel raskuse kindlasti kinni peab./Õngitsemine, lk.157/

  • Raskus


    Raskus, mis enamasti on valmistatud seatinast, võib olla tamiilil vabalt libisev või jäigalt kinnituv, erineva kuju ja kaaluga. Valiku määravad ära tingimused, millistes püük toimuma hakkab.
    Püüdes tugevas voolus tuleks kasutada võimalikult väikese veetakistusega raskust, soovitavalt litri- või lusikakujulist-see jääb põhja vajudes praktiliselt kohe pidama ning ei lohista konkse järel. Seisvas vees ei oma raskuse kuju tähtsust, seega võib kasutada seal ka kuuli, koonuse või värtna või muu sellise kujuga raskusi. Raskuse asemel võib kasutada ka spetsiaalset raskustatud söödatopsi, mis täisetakse peibutussöödaga./Õngitsemine, lk.158-159/

  • Lips,konks


    Olenemata sellest kas pealiin on tamiilist või nöörist, peaks lips võimaluse korral olema tamiilist. Lipsu keskmine pikkus on ca 30cm, läbimõõt 0,01-0,02 mm võrra peenem peanöörist. Lips kinnitatakse peanööri külge aas-aasaga viisil või pöörlaga. Et lips peanöörist eemale turrituks, peab lipsu tamiil olema üsna jäik.
    Konks tuleks tonkale valida vastavalt söödale. Kuna tonkapüügil kasutatakse enamasti just suuremaid söötasid, peab ka konks olema suuremapoolne ja võimaluse korral pikema säärega. Tonkapüügil tuleb sageli kontrollida konksude teravust- rakendust kaldale kerides lohisevad konksud mööda põhja ning puutuvad kokku kõikvõimaliku põhjas vedelevaga ja seetõttu nürinevad konksud kiiresti./Õngitsemine, lk.159/

  • Indikaator


    Indikaatoriks võib olla nõtkemat sorti ridvapits ise, aga ka ridvapitsi küljes asetsev kelluke või pitsi lähedale tamiilile kinnitatud kergemapoolne raskus. Öisel tonkapüügil kinnitatakse ridva otsale ka helendavaid valguspulki. On ka selliseid indikaatoreid, mis hakkavad võtu korral samaaegselt plinkima ja häält tegema/Õngitsemine, lk.160/
    Joonis 7
    põhjaõng

  • Ankurdamata und


    Ankurdamata undatest on Eestis kasutusel peamiselt kaks unnatüüpi: ketasund ja „ punn “. Unnapüük on passiivsevõitu püügiviis
    Ketasunn koosneb ümmargusest lamedast kettast, tamiilist, tinast,lipsust ja konksust. /Kalastaja Käsiraamat, lk.102/

  • Ketas


    Ketasunna ujukiosa koosneb kettast ja vardast. Ketta võib valmistada lepa - kuuse- või haavapuust, kuid väga head on ka korgist või vahtplastist kettad . Korgist või vahtplastist kettad tehakse veidike väiksemad, kui puuketta läbimõõt on 150 mm, siis plastketta läbimõõduks sama tõstevõimet säilitades piisab 130 mm./Õngitseja, lk. 189-190/

  • Varras


    Varda pikkus on 150-180 cm. Selle alumine ots võib olla kerajas. See kera osa aitab kaasa unna tasakaalustatusele ning vähendab unna triivivust tuules ja liikuvas pinnavees. Varda tipus on sälk tamiili jaoks, mis ei tohi olla liiga kitsas ega liiga sügav. On hea kui varras on kahte värvi: alumine osa valge, tipp aga must. Nii on und veekogul paremini jälgitav. /Õngitseja, lk.190/

  • Tamiil


    Traditsiooniliselt on unnal põhinööriks kas kapronnöör või üsna jäme tamiil. Nii kapronnööri kui ka jämeda tamiili puudusteks on, et need sugugi ei veni ega pehmenda söödakala haaranud röövkala sööstusid, mis tõttu rakendus kipub lipsusõlme koha pealt katkema.
    Kuna unnapüük toimub tihtipeale hämaras, siis on undade puhul ka täiesti omal kohal värvilised fluortseeruvad tamiilid. /Õngitseja, lk.190-191/

  • Raskus, konks


    Raskuse ülesanne on hoida söödakala tarvilikul sügavusel. Enamasti jääb unnatina kaal vahemikku 6-12 g, kuid see oleneb paljus ka unnaketta ja söödakala suurusest . Raskus võib olla kinnitatud jäigalt või libisevalt, kuid eelistada tasuks viimast- võtmisel tajub röövkala pisemat vastupanu ning tamiili venimus hakkab paremini toimima . Jäik raskus kinnitatakse söödakalast umbes 0,5 meetri kaugusele. Libiseva tina korral võib alumiseks stopperiks olla lipsu pöörel, 20-30 cm kõrgemal asuvaks ülemiseks stopperiks näiteks tinahaavel või ka stoppersõlm ja pärl.
    Konksud võivad olla ühe- kahe- või kolmeharulised. Konksu sidumisel tamiili külge tuleks eelistada selliseid sõlmi, mis lasevad konksusilmal sõlmes vabalt liikuda , ei poo seda- siis liigub vabamalt ka söödakala. /Õngitseja, lk.192/

  • Õngejada


    Õngepüük õngejadaga on kaubanduslik kalapüük. Koosneb pikast liinist, mida kutsutakse pealiiniks, mille külge on lipsudega kinnitatud söödastatud konksud. Pealiinile on kinnitatud haruliinid (vt. joonis 8). Õngejada võib olla, kas pelaagiline või põhjaõngejada. Järjest võib olla sadu või isegi tuhandeid konkse. Jada võib olla ankurdatud või triiviv.
    Õngejada tapab palju merikilpkonnasid ja merelinde.
    / http://en.wikipedia.org/wiki/Longline_fishing , 26.09.09/
    Joonis 8
    Õngejada

  • Pelaagiline jadaõng


    Pelaagiline jadaõng on triivpüünis, millega püütakse suurte pelaagiliste kalade hõredaid koondisi ( tuun, purikala, mõõkkala, hai, lõhe). Ühe laeva pealt merre heidetud jada üldpikkus võib ulatuda kuni 160 km, õngede arv 2000 ja rohkem. Liin koosneb tavaliselt 15-720 m pikkustest sektsioonidest. Pelaagilse põhjaõnge püügitegur on tunduvalt väiksem kui põhjalähedasel jadaõngel. Saaki võib lugeda heaks, kui kala püüavad 5% söödetud õngedest (vt. joonis 8) . /Eesti Kalandus 1991 nr. 8, lk. 4/

  • Põhjajadaõng


    Põhjaõnge kasutatakse põhjalt toituvate kalade püügiks. Neile on iseloomulikud lühikesed 0,3-0,8 m pikkused lipsud , tänu millele on lihtne püüki mehaniseerida. Jada ankurdatakse otstest. Õngekonksude arv ühes jadas võib ulatuda 2000 kilomeetrini, aga jada pikkus kümnete kilomeetriteni (vt. joonis 9). /Eesti Kalandus 1991 nr. 8, lk. 4/
    Joonis 9
    põhjajadaõng

    Kokkuvõte


    Lubatud õngpüüniseid on Eestis kolmteist. Alustades kõige lihtsamast ehk lihtkäsiõngest ja lõpetades keerulisemate õngejadadega. Mõned neist vajavad omakorda kalapüügiluba, teised aga mitte. Õngpüüniste algusajaks meie aladel saab pidada kiviaega, millest annavad märku leitud kiviaja luukonksud.
    Õngepüügil ja õngitsemisel on töönduslik eesmärk (õngejadad), kuid veel olulisemalt on õngitsemine alati olnud sportlik tegevus. Õngpüünised on just olulised ja kõige rohkem kasutatavad harrastuslikus kalapüügis.

    Kasutatud kirjandus:



    25
    • .DOC Laadi alla originaalfail 25 lk · .doc · 33 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #1 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #2 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #3 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #4 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #5 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #6 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #7 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #8 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #9 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #10 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #11 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #12 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #13 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #14 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #15 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #16 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #17 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #18 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #19 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #20 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #21 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #22 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #23 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #24 Õngpüünised Referaat Kalapüügitehnikast #25
    Punktid 5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
    Leheküljed ~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-10-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 33 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor triini14 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Õngpüünised Kalapüügitehnika spinning lendõng varras tamiil

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Õngepüük
    22
    ppt

    Õngepüük

    Kordusküsimused 10. Õngpüünised §3. Õngpüünised (Kalapüügieeskiri) (1) Õngpüünis on püünis, millega püügi põhimõte seisneb kala peibutamises õngekonksule kinnitatud söödaga või muu peibutusvahendiga, mille haaramisel kala haakub. (2) Lubatud õngpüünised on: 1) lihtkäsiõng, mis koosneb ridvast, kuni 1,5 ridva pikkusest õngenöörist, üheharulisest konksust ja millega püügil kasutatakse looduslikku sööta ning mis võib olla varustatud raskuse ja ujukiga; 2) spinning, mis koosneb rõngastega ridvast, ridvarullist, õngenöörist ja landist või rakisest, võib olla varustatud vahetrossi, lisaraskuse ja nn peibutustirguga; 3) käsiõng, mis koosneb ridvast, õngenöörist ja sellele lipsudega kinnitatud kuni kolmest

    Kalapüügitehnika
    Õngpüünised
    8
    doc

    Õngpüünised

    Õngepüük Õngpüünis on püünis, millega püügi põhimõte seisneb kala peibutamises õngekonksule kinnitatud söödaga või muu peibutusvahendiga, mille haaramisel kala haakub. Lubatud õngpüünised on: 1) lihtkäsiõng, mis koosneb ridvast, kuni 1,5 ridva pikkusest õngenöörist, üheharulisest konksust ja millega püügil kasutatakse looduslikku sööta ning mis võib olla varustatud raskuse ja ujukiga; 2) spinning, mis koosneb rõngastega ridvast, ridvarullist, õngenöörist ja landist või rakisest, võib olla varustatud vahetrossi, lisaraskuse ja nn peibutustirguga; 3) käsiõng, mis koosneb ridvast, õngenöörist ja sellele lipsudega kinnitatud kuni kolmest

    Kalapüügitehnika
    EESTI KALANDUSE STRATEEGIA 2014 – 2020
    92
    pdf

    EESTI KALANDUSE STRATEEGIA 2014 – 2020

    .................... 92 5 1. Sissejuhatus Kalavarude kasutamisel lähtutakse ökosüsteemipõhisest lähenemisviisist, millega tagatakse mere bioloogiliste elusressursside sh püütavate liikide populatsioonide püsimine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikul tasemel. Optimaalne ressursikasutus on tagatud läbi tasakaalu saavutamise kutselise ja harrastuskalapüügi vahel. Eesti kalanduse jaoks on oluline kalapüügi ja vesiviljeluse abil tagada toiduvarude kättesaadavus läbi majandus-, keskkonna- ja sotsiaalsete tingimuste loomise ja toetamise. Väiksemahulise rannapüügi puhul on rannakaluritel renoveeritud sadamad, kust kala maale tuua ja säilitada ning nende tegevused on sektori sees mitmekesistatud nii, et see võimaldab neil püütud kala ise väärindada ja otse turustada. Püügihooaja väliseks ajaks on loodud mitmekesistamise võimalused, mis võimaldavad saada

    Loomakasvatus
    NOORTELAAGRI KORRALDAJA KÄSIRAAMAT
    192
    pdf

    NOORTELAAGRI KORRALDAJA KÄSIRAAMAT

    EESTI NOORSOOTÖÖ KESKUS HARIDUS- JA TEADUSMINISTEERIUM NOORTELAAGRI KORRALDAJA KÄSIRAAMAT Tallinn 2005 Koostanud: Elo Talvoja Viire Põder Helen Veebel Argo Bachfeldt Anne Luik Kadri Kurve Kujundaja: Tiina Niin Keeletoimetaja: Anne Karu Tehniline toimetaja: Reet Kukk ISBN 9985-72-158-6 (trükis) ISBN 9985-72-159-4 (PDF) SISUKORD Noorsootöö seadus 5 Noortelaagri tegevusloa väljastamise kord 10 Noortelaagri ning projektlaagri juhataja ja kasvataja kvalifikatsiooninõuded 12 Noortelaagri registri asutamine ja noortelaagri registri pidamise põhimääruse kinnitamine 15 Noortelaagri registri pidamise põhimäärus

    Amet
    Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused
    528
    doc

    Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused

    ülepüük.  Ülepüügi tõttu kaob osa veekogude algupärased kalapopulatsioonid ja asenduvad teistega, liigilised koosseisu muutused on ettearvamatud.  Liiga intensiivne kalapüük võib lisaks kalade arvukuse muutusele põhjustada ka hoopis püsivamaid evolutsioonilisi muutusi, mille käigus muutuvad esmajärjekorras kalade kasvu kiirus ja suguküpsuse saabumise aeg. See tähendab, et intensiivse kalapüügi tingimustes saavad järglasi eelistatult need kalad, kes koevad võimalikult noorelt. Hilisema suguküpsemisega isendid püütakse tõenäoliselt enne, kui nad jõuavad paljuneda.  Muutustele võib järgneda olukord, kus varem esinenud liikide ökoloogilised funktsioonid võtavad üle veekogu asustavad organismid. Halvematel juhtudel häirub aga oluliselt veeökosüsteemi talitlus või see muutub oluliselt vaesemaks

    Keskkonnakaitse ja säästev areng



    Meedia

    Vasakule Paremale

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun