Õngpüünised (0)

Õngepüük
Õngpüünis on püünis, millega püügi põhimõte seisneb kala peibutamises õngekonksule kinnitatud söödaga või muu peibutusvahendiga, mille haaramisel kala haakub .
Lubatud õngpüünised on:
1) lihtkäsiõng, mis koosneb ridvast, kuni 1,5 ridva pikkusest õngenöörist, üheharulisest konksust ja millega püügil kasutatakse looduslikku sööta ning mis võib olla varustatud raskuse ja ujukiga;
2) spinning, mis koosneb rõngastega ridvast, ridvarullist, õngenöörist ja landist või rakisest, võib olla varustatud vahetrossi, lisaraskuse ja nn peibutustirguga;
3) käsiõng, mis koosneb ridvast, õngenöörist ja sellele lipsudega kinnitatud kuni kolmest üheharulisest konksust või kirptirgust, võib olla varustatud ridvarõngaste, raskuse, ujuki või noogutiga ja rulli või haspliga õngenööri kerimiseks;
4) vedel, mis koosneb õngenöörist, landist või rakisest, võib olla varustatud vahetrossi ja lisaraskusega, ning mida veetakse paadi järel;
5) sikuti, mis koosneb lühikesest ridvast, rullist või hasplist, õngenöörist ja tirgust või kirptirgust ja võib olla varustatud vahetrossiga;
6) lendõng, mis koosneb ridvast, rullist, õngenöörist ja konksust, millega püügil kasutatakse veepinnal ujuvat looduslikku sööta või kunstpeibutist;
7) haakeõng, mis koosneb õngeridvast, õngenöörist, raskusest ja kuni kolmest nöörile kinnitatud üheharulisest õngekonksust, mille teraviku ja sääre vaheline kaugus ei ületa 15 mm;
8) põhjaõng ( tonka , krunda), mis koosneb õngenöörist, raskusest, kuni kolmest lipsudega kinnitatud üheharulisest konksust, võib olla varustatud ridva või ujukiga;
9) ankurdamata und – koosneb õngenöörist, ühest kuni kolmeharulisest konksust ja ujukist, millele on keritud õngenöör, ning võib olla varustatud vahetrossi ja lisaraskusega. Püügivahend ei või olla kinnitatud põhja, kalda, paadi külge või mujale;
10) põhjaõngejada – koosneb ankurdatud õngeliinist ja sellele lipsude abil kinnitatud õngekonksudest ning on asetatud veekogu põhja;
11) triivõngejada – koosneb ankurdamata õngeliinist ja sellele lipsude abil kinnitatud õngekonksudest ning triivib hoovuse või tuule toimel;
12) mail – koosneb ankurdatud õngeliinist ja sellele lipsude abil kinnitatud õngekonksudest, mis on ujukite või ujuva õngeliini abil põhjast kõrgemale tõstetud.
13) Lant on käesoleva määruse tähenduses puust, metallist või muust materjalist valmistatud peibutis , mis imiteerib kala looduslikku toitu.
14) Rakis on käesoleva määruse tähenduses abivahend surnud kala söödana kasutamiseks.
15) Kirptirk on käesoleva määruse tähenduses üheharuline konks , mille varrele on kinnitatud raskus või tehismaterjalist peibutis.
16) Nooguti on käesoleva määruse tähenduses elastsest materjalist varras õngeridva otsas kala võtu avastamiseks.
17) Haspel on käesoleva määruse tähenduses vahend õngenööri kerimiseks.
18) Tirk on käesoleva määruse tähenduses lant või rakis, millel on kuni 3 konksu harude vahega mitte üle 30 mm.
Teravik
Suuava
Säär
Kael
KONKSU KONSTRUKTSIOON
Pöörleja
Pöörleja
Sööt
Toru
Raskus
Õngejada liin
Õngekonks söödaga
Triivõngejada taglastus
Kurnpüünised
Kurnpüünis on püünis, millega püügi põhimõte seisneb veekogu osa ümberpiiramises ja sealt kala kättesaamises püünise kokkuvedamisega.
Lubatud kurnpüünised on:
1) põhjanoot, mis koosneb võrdse pikkusega veoköitest, tiibadest ja pärast ning mille veoköied toimivad kalapeletina ehk hirmutina;
2) veonoot, mis koosneb veoköitest, tiibadest, noodakerest ja pärast ning mis kokkuvedamisel kurnab läbi kogu veekihi ümberpiiratud alal;
3) kaldanoot – veonoot, millega loomus veetakse kaldale;
4) pöördnoot ehk pöörinoot – veonoot, millega loomus veetakse ujuvvahendile või jääle;
5) liiv, mis koosneb jäigast raamist ja sellele kinnitatud võrkkotist;
6) kuurits, mis koosneb jäigast liigendraamist ja sellele kinnitatud võrgulinast;
7) tõstevõrk – horisontaalselt vette asetatav tõstetav püünis, mis koosneb raamist ja sellele kinnitatud võrkkotist ning on ilma varre või ridvata. Raami läbimõõt või iga külje pikkus peab olema vähemalt 1 meeter;
8) püüvõrk – ühest otsast ankurdatud ja teisest otsast veetav üle 80 mm silmasuurusega ning kuni 120 m pikkune võrksein.
Veonoodapüük ja püük kaldanoodaga
Kaldanoodaga püütakse migreeruvaid kalakoondisi. Eestis näiteks säinast. Varem on veonoot Eestis kasutusel olnud jääalusel räimepüügil. Püügi põhimõte: Üks nooda tiib kinnitatakse jäigalt (kaldale, ankruga, jääle jne.). Teist tiiba pidi alustatkse nooda vedu, mis toimub ligilähedaselt ovaalset trajektoori pidi ja minnakse kuni kinnitaud veoköis on täies pikkuses vees. Siis tullakse tagasi teatud kaugusele esimesest (kinnitatud) tiivast. Edasi alustatakse nooda kokkuvedu mõlemast otsast kuni vette jääb vaid pära.
Seinnoodapüük
Seinnoot kujutab endast võrkseina, millega laeva (või paadi) abil piiratakse kalaparv ümber. Ülemine selis on suhteliselt kõrge ujuvusega ja on veepinnal. Raskustega varustatud alumine selis vajub alla, nii et püügi alguses on seinnooda sein püstloodis. Alumise selise külge kinnitatud veorõngaid läbib nn. veotross, millega seinnooda alumine selis veetakse kokku. Selle tulemusena jääb kalaparv nagu suurde võrkkotti. Püütakse enamalt jaolt pelaagilisi parvekalu (heeringat, makrelli jne.). Seinnoodapüügil kasutatkse teinekord füüsikalisi ärritajaid: valgus- ja heliallikaid. Seinnoodapüügi eelisteks on suur manööverdamisvõimalus ja operatiivsus püügil, mis tihti tagavad väga suured saagid.
Eristatakse seinnootasid selle järgi, kas nendega opereeritakse ühelt laevalt (ühetiivalised) või kahelt laevalt (kahetiivalised). Viimasel juhul on püügilaevad tavaliselt väiksemad ja baseeruvad emalaeval.
Seinnoodapüügil on väga tähtis arvata ära püütava kalaparve käitumine: kas ta püüab liikuda horisontaalselt (eemalduda lähenevast seinnoodaseinast) või sukeldub.
Esimesel juhul on püük edukas, kui seinnooda kokkuvedamine toimub nii, et kalaparv liigub suunas, kus seinnoot ei ole enam avatud. Teisel juhul on püügi edukus sõltuv seinnooda veotrossi kokkuveo kiirusest. Arvestada tuleb, et paljude kalaliikide sukeldumiskiirus ohu olukorras võib ulatuda 0.8 ja isegi 1 m/s.
Suuremad seinnoodad on ülemise selise pikkusega 1000 – 3000 m ja seina kõrguseks võib olla 300 – 400 m. Tihti valmistatakse seinnoodad sektsioonidena (mida on suhteliselt kerge ühendada ja ka lahtiühendada. Sõltuvalt püügiobjektist ning –kohast kasutatakse konkreetsel püügil kas kõiki või ainult osa sektsioone.
Seinnooda alumine selis on lühem ja võib koos küljeselistega moodustada poolovaali.
Seinnoodapüügi tehnika
Seiinnodapüük seisneb järgmistes tegevustes: 1) kalaparve otsimine, 2) Nooda heitmine , 3) nooda kokkuvedu, 4) nooda nõudmine, e. osaline pardale võtmine ( kuivatamine ), 4) kala väljavõtmine ja 5) nooda lõplik väljavõtmine ning lappamine püügikorda
Kalaparve otsimine
Kalaparvi otsitakse visuaalselt (vaatekorv), vaatlustega lennukilt või helikopterilt, hüdroaksutiliste kalaotsimise vahenditega (hüdrolokaatoritega).
Visuaalsel otsingul on soovitav jälgida ka lindude käitumist, samuti ka mereimetajate käitumist. Kalaparve kohal on vesi tihti tumedam .
Üpris efektiivne on kala otsimine lennukilt või helikopterilt. Vaatamata kallidusele on see siiski suhteliselt laialdaselt kasutatav. Kalaparve avastamisel teatab lennuk sellest püügilaeva kaptenile ja viskab ette poi. Õhust võib märgata kalaparvi sügavusteni kuni 15-20 m ja rohkemgi , sõltuvalt vee läbipaistvusest.
Siiski kõige enam kasutatakse kala otsimiseks hüdrolokaatoreid. Hüdrolokaator võib kalaparve avastada pea kõikidel sügavustel ja mitme miili kaugusel püügilaevast. On võimalik hinnata ka kalaparve liikumist, tihedust jne. Hüdrolokaatoriga jälgitakse kalaparve kuni seinnooda kokkuvademise lõpuni.
Nooda heitmine
Seinnoot seatakse püügivalmis – lapatakse noodaplatvormile, kinnitatakse kokkuveotrossi otsad ja seatakse töökorda muud taglastuselemendid. Nooda lappamist noodaplatvormile alustatakse nn. jooksutiivast ja lõpetatakse lõputiivaga e. päraga. Tuleb jälgida, et alumine selis oleks nooda sisseheitmiseks nooda seespool ja ülemine selis välisküljel.
Kindlsti tuleb nooda ettevalmistamise ajal kindlaks teha tuule suund ja tugevus, ka hoovustel, kui see on võimalik.
Saagi suurus sõltub väga tugevasti nooda heitmisest. Igal juhul tuleb nooda heitmist alustada kohast, mis tagab, et heitmise lõpuks (jooksutiiva võtuks pardale) oleks laeva asend selline, et teda hakkab kandma (triivima) nooda sisse. Samas tuleb arvestada ka kalaparve liikumist.
Kui selline koht on määratletud aeglustab püügilaev käiku ja liigub sinna. Nooda heitmine piirdub tegelikult jooksutiiva otsa sisseheitmisega, sest edasi hakkab noot ise platvormilt vette jooksma . Koos noodaga jookseb seinervintsilt või poolidelt ( spetsiaalsed poomid) maha ka kokkuveotross koos kronsteinil olevate rõngastega.
Nooda heitmine võib toimuda spetsiaalse paadi abil või ilma selleta. Viimasel juhul lastakse kõigepealt vette suur poi ujuvankruga.
Noot heidetakse vette tavaliselt väljavenitatud ringi pidi. Mida kartlikum on püütav kala, seda suurem kaar tuleb parve ümber teha. Vastavalt olukorrale reguleerib kapten laeva liikumist (käiku, kurssi) eesmärgiga, et heitmise lõpuks oleksid mõlemad seinnooda tiivad võimalikult lähestikku ja kalaparv asuks nooda keskel.
Seinnooda kokkuvedu
Kui nooda mõlema tiiva otsad on laeva juurde veetud hakatakse võtma välja kokkuveotrossi. Selleks kinnitatakse noodatiivad ja pingevaba kokkuveotrossi mõlemad otsad viiakse läbi jõuplokkide vintsile. Kokkuvedu võib toimuda nii ainult ühest otsast kui ka mõlemast. Viimane on eelistatum , sest nooda kokkuvedu on kiirem ja nooda tiivad on paremini koos.
Tuleb arvestada, et sel ajal on noot alt avatud ja kalal on võimalus sukelduda noodast välja. Eriti, kuna kogu noot on liikuv. Kokkuveo kiirus väheneb kokkuvedamise lõpuks, kuid on ikkagi 15-20 m/s.
Jälgida tuleb ka, et laev ei satuks ise noota. Selleks tuleb tihti töötada tagumise käiguga.
Seinnooda pardale võtmine
See on kõige aeganõudvam etapp (40 %). Kaasajal kasutatakse jõuplokke või nooda väljavõtmise kompleksseadmeid
Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et laev ei sõidaks ahtriga noota. Kui see juhtub, tuleb nooda võtmine katkestada ja oodata, kuni ahter on jälle noodast väljas. Laev peab olema allatuult.
Saagi pardale võtmine
Eelnevalt kinnitatakse nooda pära küljeselis spetsiaalsele väljaulatuvale poomile.
Kala tõstetakse pardale kas suurte võrkkotiga – kapleriga või pumbatakse. Tihti ei võeta kala üldse püügilaevale vaid kohe transport- või töötlemislaevale.
Seinnooda konstruktsiooni valiku põhiprintsiibid
Peamised püügi efektiivsust mõjutavad seinnooda tehnilised parameetrid on nooda pikkus, kõrgus ja alumise selise taglastus (raskused, veoköie haarad ).
Seinnooda pikkus valitakse arvestades püügiobjekti käitumist ja püügilaeva manööverdusvõimet. Tähtis on teada püütavate kalaparvede keskmisi mõõteid (eriti diameetrit) ja horisontaalse ning vertikaalse liikumise kiiruseid.
Seinnooda kõrgus määratakse lähtudes teadmistest kalaparve asukoha sügavusest (kaugus veepinnani) ja parve sukeldumiskiirusest. Reeglina on nooda alumise selise sügavus nooda heitmise järel (rõngad on kokkuveetud) võrdne 0.6 – 0.7 nooda rakenduskõrgust. Tuleb arvestada ka rakenduskoefitsiente. Vertikaalne rakenduskoefitsient on seinnoodal küllat suur – 0.8 ja rohkemgi.
Alumine selis peab olema võrdlemisi raske, et see kiirelt vajuks.
Nakkepüünised
Seisevvõrgupüük
Seisevvõrgupüük on üks peamisi püügiviise siseveekogudes ja ka rannikumeres. Seisevõrkudega võob püüda väga paljusid kalu. Läänemeres, s.h. Eesti rannikumeres on peamisteks püügiobjektideks ahvven, koha, lest , särg, säinas, vimb , siig , lõhi ja meriforell , viimastel aastatel ka hõbekoger. Eesti sisevetes on peamisteks püügiobjektideks samuti ahven , koha, särg aga ka latikas , haug, säinas, linask jt.
Võrgupüügi üheks omapäraks on püügi suhteliselt kõrge selektiivsus. Silmasuuruse reguleerimisega on võimalik püüda kala valikuliselt nii liigiti , kui ka liigisiseselt .
Nakkepüünis on püünis, millega püügi põhimõte seisneb kala takerdumises või sissemässumises võrgulinasse või kiilumises selle silma.
Lubatud nakkepüünised on:
1) nakkevõrk ehk võrk – selistele (nööridele) rakendatud tasapinnaline võrksein. Võrkude piirarvu ja püügiõiguse tasu arvestamisel loetakse arvestusliku võrgu suuruseks võrk, mille ülemise selise pikkus on 70 m, või võrgujada üldpikkusega kuni 70 m;
2) abar – nakkevõrk, millele on ühele või mõlemale küljele juurde rakendatud suuresilmne võrgulina;
3) seisevvõrk – ankurdatud nakkevõrk;
4) triivvõrk – ujuv ankurdamata nakkevõrk, mis liigub hoovuse või tuule toimel ja võib olla kinnitatud püügialusele;
5) raamvõrk – silmadest läbiaetud horisontaalsete ja vertikaalsete pinedega nakkevõrk;
6) võrgujada – omavahel ühendatud kaks või enam nakkevõrku.
Nakkevõrkude konstruktsioon
Nakkevõrk kujutab endast ristkülikukujulist tasapinnalist võrgust seina, mis koosneb peeneniidilisest (praegu peamiselt monokiust) võrgulinast, mis on rakendatud horisontaalsetele ja vertikaalsetele nööridele (paeltele), mida nimetatakse ülemine-, alumine- ja küljeselis.
Võrgupüügitehnika ja püügi korraldamine
Töönduslikul võrgupüügil ühendatakse võrgud ainadega (lipsudega) jadaks . Jadas võib olla seisevvõrgupüügil Eesti rannikumeres ja siseveekogudes kuni 10-20 (30) võrku. Sõltub püügikohast, -ajast ja –objektist.
Mõnel pool kasutatakse veel seisevvõrgujada kinnitamist veekogu põhja löödud vaiade külge, kuid peamiselt on jadade fikseerimiseks siiski mitmesugused ankrud
8