Olümpiamängud (0)

Olümpiamängude elustamise idee pärineb Prantsusmaalt. Suur huvi seda teoks teha tekkis 19. sajandi keskpaiku Inglismaal ja Kreekas.
Ajavahemikus 1859–1889 korraldati Ateenas antiikolümpiamängude eeskujul mitu korda Zappase mänge. Neist võistlustest võtsid osa ainult kreeka sportlased .
Põhiettekandega esines Pierre de Coubertin . Ta tegi ettepaneku hakata rahvusvahelise spordielu edendamiseks uuesti korraldama olümpiamänge ja esitas nende elustamise kava. Kongressist osavõtjad kiitsid tema ettepaneku heaks ja otsustasid pidada esimesed nüüdisaja olümpiamängud 1896. aastal Kreekas.
Olümpialiikumise organiseerimiseks ja kooskõlastamiseks moodustati Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Selle esimeseks presidendiks valiti kreeka kirjanik Demetrios Vikelas ja peasekretäriks Pierre de Coubertin.
Nüüdisaegsed olümpiamängud ehk kaasaegsed olümpiamängud ehk olümpiamängud on tähtsaim ja suurim rahvusvaheline tali- ja suvespordialade võistlus, kus osalevad tuhanded sportlased rohkem kui 200 maalt. Nii suve- kui ka taliolümpiamänge korraldatakse iga nelja aasta tagant, kuid kordamisi, mistõttu toimuvad olümpiamängud iga kahe aasta tagant. Nüüdisaegsed olümpiamängud on inspireeritud antiikolümpiamängudest, mida peeti 8. sajandist eKr kuni 4. sajandini pKr Kreekas Olümpias. 1894. aastal asutas parun Pierre de Coubertin Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK), mis on olümpialiikumise kõrgeim võim ja juhindub oma tegevuses Olümpiahartast.
Olümpiamängud on kasvanud niivõrd suurteks, et peaaegu iga maa ja rahvus on spordivõistlusel esindatud . Olümpiamängude suurus on pannud olümpialiikumise proovile mitmes vallas: boikotid, dopingu kasutamine, korruptsiooniskandaalid ja terrorism . Iga kahe aasta tagant avaneb tundmatutel sportlastel tänu olümpiamängudele ja nende suurele meediakajastusele võimalus koguda nii rahvuslikku kui ka rahvusvahelist tuntust. Olümpiamängud annavad ka olümpialinnale ja spordivõistlust võõrustavale maale võimaluse end maailmale näidata.
Antiikolümpiamängud olid iga nelja aasta tagant Olümpias peajumal Zeusi auks peetud religioossed spordipidustused, kus võistlesid Vana-Kreeka linnriike esindavad sportlased. Olümpiamängudel võisteldi nii spordi- kui ka võitlusaladel, näiteks maadlus , pankraation ja hobuste võiduajamine.
Pärast edukaid esimesi kaasaegseid olümpiamänge tabas olümpialiikumist mõõnaaeg, mis ohustas olümpiamängude traditsiooni jätkumist. Olümpiamängud olid nii 1900. aastal Pariisis kui ka 1904 . aastal Saint Louises maailmanäituse "kõrvaletendused". Pariisi olümpiamängud olid esimesed, kus lubati võistelda naissportlastel, kuid neil olümpiamängudel ei olnud staadionit. Saint Louise olümpiamängudel osales 650 sportlast, kellest 580 olid Ameerika Ühendriikidest.[37] Olümpialiikumine elavnes pärast Ateenas korraldatud 1906. aasta vaheolümpiamänge. Kuna 1906. aasta olümpiamängud olid teised mängud ühe olümpiaadi jooksul, ei olnud need ROKi poolt tunnustatud; ühtegi vaheolümpiamänge ei ole hiljem peetud. Ateena vaheolümpiamängude vastu oli suur avalik huvi ning neil osales palju eri maade sportlasi. Alates vaheolümpiamängudest on olümpiamängude populaarsus ja suurus üha kasvanud.
Taliolümpiamängud kutsuti ellu selleks, et sportlased saaks võistelda lumel ja jääl harrastatavates spordialades, mida on geograafilistel põhjustel suveolümpiamängude raames keeruline korraldada. Iluuisutamine oli suveolümpiamängude kavas nii 1908. kui ka 1920. aastal ning jäähoki 1920. aastal.
Olümpiamängude programmi kuulub 35 spordiala , 30 distsipliini ja peaaegu nelisada võistlusala. Maadlus on näiteks suveolümpiamängude spordiala, mis koosneb kahest distsipliinist – Kreeka- Rooma maadlusest ja vabamaadlusest, mis jagunevad omakorda kaalukategooriate järgi meestele 14 ja naistele 4 võistlusalaks. Suveolümpiamängude programmis on 26 ja taliolümpiamängude programmis 15 spordiala. Igas suveolümpiamängude programmis on olnud kergejõustik, ujumine , vehklemine ja iluvõimlemine ning igas taliolümpiamängude programmis murdmaasuusatamine , iluuisutamine, jäähoki, kahevõistlus, suusahüpped ja kiiruisutamine. Uued olümpiaspordialad, näiteks sulgpall, korvpall ja võrkpall, pääsesid programmi kõigepealt näidisaladena ning said hiljem olümpiaspordiala staatuse. Mõned spordialad, milles võisteldi varematel olümpiamängudel, on praeguseks programmist välja jäetud.
Olümpiaspordialade tegevust reguleerivad ROKi tunnustusega rahvusvahelised spordiföderatsioonid, kes tagavad oma spordiala ülemaailmse arengu. ROKi tunnustuse on praeguseks saanud 35 rahvusvahelist spordiföderatsiooni. ROK on tunnustanud ka spordialasid, mis ei kuulu olümpiamängude programmi – need spordialad ei ole ametlikud olümpiaspordialad, kuid neid võidakse olümpiamängude programmi arvata programmi ülevaatamisel, mis leiab aset esimesel ROKi istungjärgul pärast olümpiamängude toimumist.
2004. aasta oktoobris -novembris lõi ROK olümpiaprogrammi komisjoni, mille ülesandeks oli vaadata üle nii olümpiamängude programmi kuuluvad kui ka ROKi tunnustusega programmivälised spordialad; komisjoni eesmärk oli luua ühtne arusaam olümpiamängude programmi koostamisest . Olümpiaprogrammi komisjon sõnastas seitse kriteeriumit, mille põhjal hinnata, kas spordiala peaks võtma olümpiamängude programmi – spordiala ajalugu ja traditsioonid, mitmekülgsus, populaarsus ning avalik kuvand; sportlaste tervis; spordiala reguleeriva rahvusvahelise spordiföderatsiooni staatus; võistluste korraldamise kulud. Nende kriteeriumite põhjal valminud analüüsi tulemusel jäi sõelale viis spordiala, mida võtta 2012. aasta suveolümpiamängude programmi – golf , karate, ragbi , rulluisusport ja seinatennis. Pakutud spordialade nimekirja vaatas üle ROKi täitevkomitee, kes saatis selle arutamisele 2005. aasta ROKi instungjärgule Singapuris; komisjoni pakutud viiest spordialast pandi hääletusele karate ja seinatennis, kuid kummalgi ei õnnestunud saada vajalikku kahte kolmandikku häältest, et saavutada olümpiaspordiala staatus. 2009. aasta ROKi istungjärgul hääletati olümpiaspordialade hulka golf ja ragbi, milles võisteldakse 2016 . ja 2020. aasta suveolümpiamängudel.
2002. aasta ROKi istungjärgul Mexico Citys otsustati suveolümpiamängude programmi piirata kuni 28 spordiala, 301 võistluse ja 10 500 sportlaseni. Kolm aastat hiljem ROKi istungjärgul Singapuris otsustati 2012. aasta suveolümpiamängude programmist välja arvata pesapall ja pehmepall. Kuna hääletusele pandud uued spordialad ei saanud vajalikke arvu hääli, võisteldi 2012. aastal Londonis vaid 26 spordialal. 2016. ja 2020. aasta suveolümpiamängude programmis on taas 28 spordiala – lisanduvad ragbi ja golf.