Õigussüsteem (0)

Õigusõpetus III
Õigussüsteem
Poliitika on riigi tegevus ühiskonnaelu korraldamisel
Poliitika onkorra jõustamine jõu jõustamise või rakendamise teel.
Õiguspoliitik akaudu määrtaletakse milliseid sotsiaalseid eesmärke ja milliste õiguslike vahenditega neid taotletakse.
Õigupoliitikat teostatakse tavaliselt kahel viisil:

• Õigusloome
  
• Õiguse realiseerimise/ rakendamise kaudu
  

Igas riigis one rinevad õigusnormid , kusjuures neil on erinev sisu ja väljendusvorm, vaatamata sellele nad ie kujuta endats mehhaanilist summat vaid valitatiivselt määratletud ühtsust või igussüsteemi.
Filosoofid väidavad, et süsteem tähendab hulka, omavahel seotud elemente, mis kujutab endast terviklikku moodustist.
Õigusnormide ja õigussüsteemi ühtsus on tingitud iga ühiskonna sotsiaalsete suhete ühtsusest. Ja see ühiskondlike suhete ühtsus määrab ära õigusnormide süsteemi.
Samal ajal selle ühtsuse raamides moodustavad õigusnormi teatavaid suhteliselt iseseisvad normide rühmi vastavalt reguleeritavatele ühiskondlike suhete spetsiifikale.
Eristatakse õigussüsteemide sees kindlaid tervikuna esinevaid õigusnormi rühme, mid animetatakse õigusharudeks.
Õigusharu – õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse sühme üheliigilisi ühiskondlikke suhteid. Õigusnormide õigusharudesse liigitamisel aluseks on õigusliku reguleerimise meetod ja subjekt .
Õigusliku reguleerimise objekt kujutab teatava eluvaldkonna ühiskondlikke suhteid. (suhted riigihalduses, töösuhted jne). Neid kõiki suhteid reguleeritaks eüheliigiliste õigusnormidega.ja ühesuguste reguleerimis meetoditega.
Õigusliku reguleerimise meetodeid on 2:

• Autonoomne meetod – reguleerimisel õigussuhte subjektid on võrdsed. (nt varaliste suhete reguleerimisel)
  
• Autoritaarne meetod – selle meetodi puhul on üks suhte subjekt teise suhtes kohustatud, st madalam pool. (nt haldusõiguslik suhe)
  

Alates roomaõigusest on õigussüsteemsi eristatud:

• Avalikku õigust – kuumuvad need normid, instituudid ja õigusharud , kus üheks suhte pooleks on riik. Ja reguleerimis meetodina on kasutusel autoritaarne meetod.
  
• Eraõigust – sinna kuuluvad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute või subjektide vahel. Need normid, instituudid ja õigusharud kasutavad autonoomset meetodit.
  

Õigusinstituut – õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavates suhetes.
Riigiõigus ehk konstitutsiooniigus – kujutab endast sellist intituutide ja õigusnormid ekogumit, mis reguleerivadühiskonna poliitilist süsteemi ja määravad ühiskonna sotsiaalmajandusliku süsteemi. Siia kuuluvad järgmised suhted: ühiskondlik korraldus, riiklik korraldus, valimisigus ja kohalike omavalitsus süsteem. Kõiki neid loetletud suhteid reguleerivad õigusnormid on üldisel kujul antud riigi põhiseaduses, aga samuti ka teistes konstitutsioonilistes seadustes . Riigiõigusel on teiste õigusharude suhtes juhtiv osa ehk ta annab teistele õigusharudele lähtealuse. Määrab kindlaks ka riigi õigusloome põhimõtted. Riigiõigus erineb ka spetsiifilise meetodi poolest, st suhete üldine normeerimine ilma sanktsioonide kehtestamata.
Haldusõigus – üks suuremaid ja mahukamaid õigusharusid just reguleeritavate ühiskondlike suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Haldusõiguse põhisätted on kindlaks määratud põhiseaduslikes õigusaktides. Haldusõigus reguleerib riigi täitevkorraldavat tegevust sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad. Haldusõigus reguleerib suhteid riigiorganite vahel, samuti riigivalisemis organite ja kodanike vahel. Siin kasutatakse autoritaarset meetodit.
Finantsõigus – reguleerib suhteid, mis tekivad riigiorganite rahandussuhetes. Nt eelarve kehtestamine ja vastuvõtmine, riigivahendite kulutamis ekorra kehtestamine, maksude sissenõudmise kehtestamine. Finantsõiguse üldised põhimõtted on kehtestatud põhiseaduse kaheksanadas peatuükis ja riigi eelarve seaduses, maksukorralduse seaduses, krediitasutuste seaduses jne. Meetodiks on autoritaarne meetod.
Karistusseadustiku järgi jaotatakse kuritoed ja väärtoed.
Karistusõigus on suunatud võitlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanijate suhtes. Karistusõigus näitab ära ka need keelatud teod j akuidas riigiorganid ( prokuratuur , kohus) nende toimepanijate suhtes peavad käituma. Karistusõiguse normid on sätestatud karistusseadustikus.
Karistusõigus kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
Kriminaalprotsessiõigus – reguleerib uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust kriminaalasjade menetlemisel. Selle õigusharu normid määravad riigi organite ja protsessi osaliste õigused ja kohustused j anende kompetensi kuritegude menetlemises.
Kriminaalprotsessi üldised põhimõtted onsätestatud põhiseaduses
Tsiviilõigus – reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas (sõltumata subjektidest) ja ta on üks mahukamaid õigusharusid. Tsiviilõigus kasutab autonnoomset meetodit, sets ta reguleerib oma objekti kuuluvaid suhteid, kui võrdsete subjektide vahelisi. (nt: Võlaõigusseadus, asjaõigusseadus , äriseadustik,)
Tsiviilprotsessiõigus - reguleerib kohtu organite ja protsessi osalist etegevust kodanike õiguste kaitsmisel ja kodanike vaheliste vaidluste lahendamisel. Tsiviilprotsessi normid määravad kindlaks ka kohtuorganite õigused. Ja materjaal organite tegevust korraldavad normid jne.
Perekonnaõigus – reguleerib abielu ja perekonnasuhteid. Reguleerib ka suhteid, mis tulenmevad lapsendamisest, sugulusest, vanemate kohustustest laste vastu ja vastupidi ning reguleerib ka teatavat liiki majanduslikke suhteid, kuid ainult neid, mis tulenevad abikaasade varalistest suhetest. Olulisemaid seaudsi on perekonna seadus.
Tööõigus – Ta kuulub nii avaliku kui ka eraõiguse alla. Tööõigus reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid ja mõningaid teisi nendega seotud suhteid. Sellesse õigusharusse kuuluvad normid ja instituudid, mis reguleerivad töösuhte loomist, lõppemist ja töötajate tööaja kasutamist. Tööõigusnormid reguleerivad töötingimusi, töö ja puhkeaega, palga küsimusi, töö vaidluste lahendamise korda.. Kasutatakse autonoomia meetodit ehk tööõigusliku suhte poole don võrdses õiguslikus seisundis. Riiklik imperatiivne regulatsioon. Peamisteks õigusaktideks on EV töölepingu seadus.
Rahvusvaheline õigus – rahvusvaheline õigus on teiste harudega võrreldses eriline õigusharu. Ta reguleerib suhteid riikides ja organisatsioonide vahel, mis tekivad poliitilise, majandusliku, sõjalis eja kultuurilise suhtlemise pinnal. Rahvusvahelis eõiguse erisused võrreldes siseriikliku õigusega erinevad:

• Suhte subjektiideks on rigid ja rahvusvahelised organisatsioonid
  
• Rahvusvaheliste normide joaks ie ole ühtset seadusandjat, selle norme loovad uhtest osavõtjad ise mitmesuguste rahvusvaheliste lepingute sõlmimise teel.
  

Rahvusvaheline õigus on õigusnormide üldtunnustatud õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvaheliste õiguse subjektide omavehelisis uhteid. Jaguneb rahvusvaheline eraõigus kehtestab reeglid, millise riigi õigust kahantakse siseriiklikus kohtus, kui õigussuhtes esineb nn välismaine element.
Rahvusvaheline avalikõigus ei ole ainult abivahendiks siseriiklike õiguste konfliktide lahendamisel vaid moodustab iseseisva õigussüsteemi.
Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil.
Kontinentaalõiguse ehk romaanigermaani õigus kujuned välja euroopa mandirl alates 12. sajandist ja rooma õiguse rakendamise alusel. Selles õigussüteemsi on põhirõhm pandudd õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, mis vastab õiguse ja moraali normidelja kindlustama ühiskonnas vastava korra.
Sellesse perekonda kuulub ajaloolispoliitilise arengu töttu ja eesti õigussüsteem. Õigussüsteemi mõistet kasutataks eestis mitmes tähenduses:

• Selle all mõeldakse seesmiselt ja kooskõlastatud ja vastastiku seotud ning sotsiaalset ühtset juriidiliste vahendite kogumit, mille abil riigi võim avaldab reguleerivat toimet ühiskonna suhetele, inimeste käitumisele. (õiguspere)
  
• Õigussüsteemi alla mõeldaks ekitsamalt rahvuslikku õigust tema terviklikkuses ja ühtsuses ning nende liigitumist õigusharudeksja instituutideks.. Õigussüteemina kasutatakse ka teatud põhimõtete alusel loodud ja riigis kehtestatud õiguakte, mis omab struktuurilt ja funktsionaalselt on korrastatud ja vastatsikku omavahel seotud.
  
• Õigussüsteemina käsitletakse vahel ka nende riiklike ja õiguslike vahendite kogumite, mis tagavad inimese kaitsutuse tema õiguste ja vabaduste rikkumise eest.
  

Anglo ameerika ehk üldise õiguse perekond kujunes välja inglismaal ja hõlmab tänapäeval praktiliselt kõiki inglisekeelseid riike. Tema iseloomulik tunnus on et kõige tähtsam on kohtulahend.
Õigustraditsioon
Igus traditsioonide all mõistame inimese teadvuses sügavalt juurdunud ja nende ajalooliselt tingitud suhtumist õiguse rolli ühiskonnas õiguse olemusse, poliitilisse ideoloogiasse samuti õigussüsteemi/organisatsiooni funktsioneerimisse.
Läänelik õigustraditsioon on rajatud neljale sambale :

• Rooma eraõiguse tugevnemine
  
• Kanoonilise õiguse tugev mõju (kirikud vist)
  
• Õiguskultuuri kõrge tase
  
• Õigusriigi mõiste üldine toetamine
  

Õigusaktid ehk õiguse vormid, (õigusallikad)
Õigusvorm ehk õigusallikas on õigus vormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud/tunnustatud riigi poolt, mille kaudu riik annab normile üldkohustuslik jõu ja tnnuse.
Ajaloos on olnud mitmeid õiguse väljendamise vorme ehk õiguse allikaid.
Niisuguste õigusallikatena on olnud kasutusel:

• Õiguslike sanktsioneeritud tava – tekkis riigi ja õiguse algperioodil selliselt, et riik võttis kasutusele tava normid ja andis tava normidele õiguse tähenduse. Riik hakkas tavade täitmist tagama riikliku sunnijõuga, st ta andis tavade riikliku sanktsiooni. Oma kogumis moodustavad tavaõiguse.
  
• Õigusteadlaste arvamus – on õigus norm ainult üksikutel riikidel. (nt vanas roomas anti mndele juristidele riline privilege ehk eesõigus , st nende arvamus konkreetse vaidluse lahendamisel oli kohtule kohustuslik ja pikapeale kujunes nende arvamus õiguseks )
  
• Kohtu ja halduspretsedent – omandab õigusliku tähenduse ja muutub seega õiguse üheks vormiks järgmiselt: riik annab konkreetsele kohtulahendile või konkreetses asjas tehtud haldusorgani otsusele üldkohustuliku jõu, kohustades riigiorganeid edaspidi lähtuma nend elahenditest analoogiliste asjade lahendamiseks..
  
• Leping – enamasti akt, mille lei ole õigus etähendust. Ta on tehtud õiguse alusel ja väljendab ainult lepingu osaliste ja poolte tahet, mitte riigi , kui terviku tahet.
  
• Normatiiv ehk õigusdeokument, õigusaktid – erilisel viisil moodustatud dokumendid, milles riigiorganid vastavad oma pädevusele või kompetensile kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad kohustusi. Eristataks enormatiivseid ehk iõgust loovaid akte ja mitte normatiivseid ehk individuaalselt ehk õiguse rakendamise akte. Normatiivsed erinevad individuaalsetest selel poolest, et nad on suunatud õigusnormi kehtestamisele, st nad sisaldavad õigusnorme; nad sisaldavad üldkohustuslikke käitumisreegleid. Sageli neid nimetetaks eõiguse üldaktideks. Individuaane õigusakt on akt, mis annab õigused ja paneb kohustused konkreetsetele subjektidele või määratud subjektide liigile (nt kohtuotsused ). Iga riigi normatiivsed aktid moodustavad teatava hierarhilise süsteemi, mille kõige krgemaks normatiivseks aktiks on seadus
  

Normatiivaktide süsteem, õigusakti mõiste ja liigid
Normatiivakte kehtestatakse erinete riigiorganit epoolt ja iga riigiorgan omab õigusloomes teatud pädevuse , sõltuvalt selle riigiorgani kohast riigiaparaadis.
Kõige kõrgemas riigiorganis kõikides riikides, kellele kuulub seadusandlik võim, on parlament , mmis kannab erinevates riikides erinevat nimetust . Seetõttu on parlamendi poolt kehtesatud aktid kõige kõrgemad aktid, st seadused. Ja kik mud õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega. Neid võetakse seadused avstu erinevate protseduuride tulemusel. (EV kuulub seadusandil võim riigikogule ja riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid). Seadused kujutavad endast normatiivseid akte, aga otsused on mittenormatiivse iseloomuga . Seaduse vastvõtmise protsessis eristatakse 5 staadiumit:

• Seaduse algatamine – teatavate isikute, riigoarganite, organisatsioonide õigus esitada parlamendile seaduseeelnõu, mille see on kohustatud läbivaatama ja võtma seisukoha. See õigus on riigikogu liikmetel, fraktsioonidel, komisjonidel, vabariigi valitsusel ja vabariigi presidenti (põhiseaduse muutmiseks).
  
• Seadus eelnõu arutamine – seda vaatab läbi komisjon, mis luukase vastavalt eelnõu sisule. Arutatakse eelnõu vastavalt riigikogu kodukorra seadusele, kolmel lugemisel. Esimesel lugemisel kuulataks eära eelnõu algataja võui tema esitaja ja juhtiva komisjoni kaasettekanne.järel esitatakse ettekandjale küsimused. Ja kui juhtiva konisjoni otsus on pos ja ükski fraktsioon ei ole teinud tagasilükkamise ettepanekut, lõpetataks eesimene lugemine ilma hääletuseta. Siis esitataks ejuhtivale komisjonile parandused . Teatud aja möödudes toimub teine lugemine. Hääletatakse, kui riigikogu liege nõuab. Riigikogu aktid lähevad kolmandale lugemisele, kui selleks tehakse vastav ettepanek ja riigikogu hääletab selle poolt.
  
• Seaduse vastuvõtmine – toimub hääletamise teel. Võetakse vastu poolthäälte enamusega. Va. Nende seaduste vastuvõtmisel, mis on loetletud PS § 104.
  
• Seaduse väljakuulutamine e promulgatsioon – EV president kuulutab seaduse välja, st president võtab vastu drafarentse sisuga otsuse. Tal on sellega järelvale võimalus parlamendi töö üle. Seaduse väljakuulutav institutsioon on seotud veto õigusega. Eestis on edasilükkav ehk suspensiivne vetoõigus. Absoluutne veto. Vastuvõetud seadus tagastatakse parlamendile uueks aruteluks.
  
• Seaduse avaldamine Riigi teatajas