ÕIGUSKANTSLERI MENETLUSE ANALÜÜS (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
RIIGITEADUSTE INSTITUUT
ÕIGUSKANTSLERI MENETLUSE ANALÜÜS
Põhiseaduslikkuse järelevalve
Tallinn 2014

Õiguskantsleri pädevus ja funktsioonid

Õiguskantsleri seadus ütleb, et õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik , kes teostab järelevalvet nii seadusandliku ja täidesaatva kui ka riigivõimu ja kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide Eesti Vabariigi põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.1 Ajalooliselt on õiguskantslerit peetud nii täitevvõimu institutsiooniks kui ka seadusandliku võimu osaks. Tänapäeval peetakse õiguskantslerit sõltumatuks institutsiooniks, kuigi tema tegevuses võib leida sarnasusi nii seadusandliku-, täidesaatva- kui ka kohtuvõimuga. Seadusandliku võimu funktsioonidest on tal kontrollifunktsioon, täidesaatvast võimust on talle omistatud järelevalve haldustegevuse üle ning kohtuvõimuga sarnaselt on õiguskantsler täiesti sõltumatu oma tegevuses.2
Õiguskantsleri institutsioon on loodud Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi “PS”), kuid institutsiooni täpsem funktsiooni ja pädevust reguleerib õiguskantsleri seadus3. Õiguskantsleri seadus annab ka detailse loetelu õiguskantsleri mitmekülgsetest funktsioonidest, milleks on: 1) seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta ettepanekute tegemine ning ettepanekute Riigikogule ettekandmine; 2) Riigikogule ettepanekute tegemine Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks; 3) Euroopa Parlamendi presidendile ettepaneku tegemine Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmelt immuniteedi võtmiseks; 4) Riigikohtu üldkogule taotluse tegemine, tunnistamaks Vabariigi President kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma; 5) eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidluste lahendamine; 6) järelevalve õigusaktide välislepingutele vastavuse üle; 7) funktsioon piinamise ning muu julma , ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetusasutusena; 8) lapse õiguste konventsiooni alusel lapse õiguste kaitse ja edendamise ülesannete täitmine.
Nimetatud pikast loetelust on vaieldamatult õiguskantsleri olulisemad rollid järelevalve õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle ning järelevalve põhiõiguste ja –vabaduste järgimise üle.
Õiguskantsleri põhiseaduslikkuse järelevalve alla kuuluvad järgmised õigustloovad aktid : 1) seadused; 2) seadlused; 3) Vabariigi Valitsuse määrused; 4) ministrite määrused; 5) kohalike omavalitsuste volikogude ning valla- ja linnavalitsuste määrused; 6) avalik-õiguslike juriidiliste isikute õigustloovad aktid.4
Õigustloova akti põhiseadusele ja seadusele vastavuse menetluse algatamine võib toimuda kas õiguskantsleri omal algatusel (kui ta näeb, et õigustloov akt ei ole tema arvates kooskõlas põhiseaduse või seadusega) või isiku avalduse alusel. Juhul kui menetlus algatatakse avalduse alusel, peab avaldaja esitama avalduses põhjendused, milles seisneb tema hinnangul õigusakti vastuolu põhiseadusega või seadusega. Õiguskantsler võib temale esitatud avalduse jätta ka läbi vaatamata, kui ta leiab, et selle osas puudub avalik huvi või eksisteerib mõni alternatiivne õiguskantsleri seaduses nimetatud alus.
Juhul kui õiguskantsler leiab, et õigustloov akt on kas täielikult või osaliselt põhiseaduse või teiste seadustega vastuolus , teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku see akt või selle säte 20 päeva jooksul seadusega kooskõlla viia. Kui õigustloova akti vastuvõtnud organ ei vii akti või selle sätet õiguskantsleri poolt antud tähtaja jooksul seadusega kooskõlla, pöördub õiguskantsler Riigikohtu poole, taotlusega õigustloov akt või selle säte kehtetuks tunnistada.
Teine olulisim õiguskantsleri funktsioon on, nagu varem mainitud , järelevalve põhiõiguste ja –vabaduste järgimise üle. Õiguskantsleri seaduse § 19 sätestab, et õigus pöörduda õiguskantsleri poole on igaühel, kes pöördub tema poole taotlusega kontrollida, kas riigiasutus , kohaliku omavalitsuse asutus või organ, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikke ülesandeid täitev füüsiline või eraõiguslik juriidiline isik järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava. Samuti on õigus pöörduda ka igaühel kes leiab, et füüsiline või juriidiline isik on teda diskrimineerinud ning nõuda, et õiguskantsler viiks läbi lepitusmenetluse. Põhiõiguste ja -vabaduste järelevalve menetluses kuuluvad õiguskantsleri kontrolli alla riigiasutused ja nende hallatavad asutused, kohalikud omavalitsused ning nende hallatavad asutused, avalikke ülesandeid täitvad füüsilised isikud (nt. notarid ja kohtutäiturid), avalik-õiguslikud juriidilised isikud ning avalikke ülesandeid täitvad eraõiguslikud juriidilised isikud.5
Põhiõiguste ja –vabaduste järgmise järelevalve menetluse saab algatada ainult läbi õiguskantslerile avalduse esitamise. Juhul kui õiguskantsler leiab analüüsi tulemusena, et haldusasutuse tegevus rikub õigusnorme, pöördub ta oma seisukohaga vastava asutuse poole, tuues lisaks tema poolt tuvastatud rikkumisele välja ka soovitused tegevuse õigusaktide ja hea halduse tavaga kooskõlla viimiseks või tehes konkreetse ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks. Õiguskantsleri seisukoht põhiõiguste rikkumise osas on lõplik ning seda seisukohta vaidlustada võimalik ei ole (mis ei välista inimese õigust iseseisvalt oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda).
Õiguskantsleri töö tulemuslikkuse tagamiseks on oluline, et õiguskantsleril on õigus nõuda asutustel, kelle tegevuse osas menetlusi läbi viiakse, teavet seisukohtade arvestamise ning tehtud paranduste osas. Samuti on õiguskantsleril õigus pöörduda ettekandega järelvalveasutuse, Vabariigi Valitsuse või Riigikogu poole ning avaldada menetlust puudutavat teavet avalikkusele.6
Kokkuvõttes võib õiguskantsleri pädevuse sätestavate õigusaktide pinnalt väita, et õiguskantsler on Eesti Vabariigis oluline institutsioon, kuna tema pädevusse on ülesanded, mis on küll ülimalt olulised, kuid mida erinevatel põhjustel täidesaatva-, seadusandliku- või kohtuvõimu kätte usaldada ei saaks. Õiguskantsler on võimeline erapooletult , aitama kaasa Eesti põhiseadusliku traditsiooni jätkumisele, tehes seda erinevalt kohtutest, omal initsiatiivil. Lisaks on äärmisel vajalik ka see, et õiguskantsler aitab üksikisikuid juhul kui nende põhiõigusi on riigi või ametiasutuste poolt rikutud, kuna sellised isikud ei ole tihtipeale iseseisvalt võimelised endast õiguslikult kompetentsemate isikute ja asutuste vastu astuma. Oma ülesannete täitmiseks on õiguskantslerile antud laialdased volitused, mis on märk sellest, et õiguskantsleri roll ei ole tähtis vaid inimestele, kes tema poole pöörduvad , vaid ka riigile, kelle tegevuse üle ta suuresti järelevalvet teostab.

Õiguskantsleri tegevus praktikas läbi viidud menetluse näitel

Asjaolud ja menetluse käik

Õiguskantsleri menetluse analüüsiks valisin menetluse, mille õiguskantsler ja Riigikohus viisid läbi poliitilise välireklaami piirangute põhiseadusele vastavuse hindamiseks. Nimetatud kaasuse alguspunktis võib lugeda 09.06.2005, kui Riigikogu võttis vastu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, Euroopa Parlamendi seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse.7 Kõiki kolme eelnevat nimetatud seadust täiendati sättega, mis keelustab aktiivse agitatsiooni ajal poliitilist välireklaami ning samuti nähti keelu rikkumise eest ette vastutus reklaami tellijale, vahendajale, tootjale, avalikule esitajale, üldsusele näitajale ja üldsusele ülekandjale. 6. septembril 2005 esitas õiguskantsler Riigikogule ettekande, milles sisaldus ettepanek analüüsida täiendavalt poliitilise välireklaami piiramise vastavust põhiseadusele ning ettepanek viia poliitilise välireklaami piirang põhiseadusega kooskõlla. Ettekandes andis õiguskantsler teada, et tema hinnangul on kaheldav, kas poliitilise välireklaami täielik keelustamine aktiivse agitatsiooni ajal on põhiseadusega kooskõlas. Riigikogu fraktsioonide esindajad lubasid küsimust täiendavalt analüüsida Riigikogu põhiseaduskomisjoni 13. septembri 2005. aasta istungil ning veelgi põhjalikumalt pärast 2005. aasta oktoobris toimunud kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi. Riigikogu arutles korduvalt poliitilise välireklaami keeldu aastatel 2006-2008, kuid seda sätestavaid seadusi ei muutnud.
9. juunil 2008 tegi õiguskantsler Riigikogule täiendava ettepaneku viia poliitilist väireklaami piiravad sätted põhiseadusega kooskõlla. 19. juunil 2008 toimunud hääletusel toetas õiguskantsleri ettepanekut 59 Riigikogu liiget ning vastu oli 29. Hääletuse tulemusel algatas Riigikogu põhiseaduskomisjon 15.09.2008 eelnõu Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ning Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse jaoks. Kuna aga nimetatud eelnõu menetlemisel ei jõudnud Riigikohus poolteist aasta jooksul lõpliku tulemuseni, esitas õiguskantsler 18.12.2009 Riigikohtule taotluse poliitilist välisreklaami piiravate sätete , ehk kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 6¹ ja § 67², riigikogu valimise seaduse § 5¹ ja 73² ning euroopa parlamendi valimise seaduse § 5¹ ja § 71¹ põhiseadusega vastuolu tuvastamiseks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis määrusega asja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

Õiguskantsleri argumentatsioon

Taotluses Riigikohtule esitas õiguskantsler oma seisukoha, mille kohaselt riivab poliitilise välireklaami keeld aktiivse agitatsiooni ajal intensiivselt PS §-dest 57, 60 ja 156 tulenevat isikute valimis-, kandideerimis- ning kandidaatide seadmise õigust.8 Vastuolu nimetatud sätetega seisneb selles, et põhiseaduslikkuse riive ei ole õigustatud, kuna loodud keeld ei ole keeluga taodeldud eesmärkide saavutamisel mõõdukas abinõu . Vaidlustatud sätted võivad piirata ka erakonnavabaduses sisalduvat tegevusvabadust, mis tuleneb PS §-st 48 lg 1, väljendusvabadusest tulenevat poliitilist sõnavabadust, mis on sätestatud PS § 45 ning PS § 44 lg-s 1 välja toodud igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Viimane punkt on eriti oluline valija perspektiivist, kuna valimistel oma arvamuse kujundamiseks on oluline, et valijal oleks piisavalt informatsiooni kandidaatide kohta. Lisaks tõi õiguskantsler välja, et poliitilise välireklaami keeld kui ka selle ette nähtud karistus rikkumise eest riivata omandiõigust (PS § 32), mille osaks on omanike õigus vabalt otsustada nendele kuuluva omandi valdamise ja kasutamise. Samuti leidis õiguskantsler, et piirang võib rikkuda üldise vabadusõigusega hõlmatud lepinguvabadust (PS § 19 lg 1).
Keelu kehtestamise eesmärkidena on õiguskantsler välja toonud eesmärgi vähendada valimiskampaania kulude vähendamise kaudu raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel, suurendada sisulist poliitilist argumentatsiooni ja vabastada avalikku ruumi liigsest välireklaamist.
Nagu varasemalt selgitatud, nägi õiguskantsler poliitilise väireklaami piirangu ning sellega taodeldavate eesmärkide osas probleemi selles, et piirang ei ole mõõdukas, ehk taodeldavad eesmärgid ei ole piiranguga võrreldes piisavalt olulised. Õiguskantsleri ei kahelnud, et tegemist on legitiimsete eesmärkidega, ehk et piirang sobiv abinõu eesmärkide saavutamisel. Küll aga leidis õiguskantsler, et kaheldav on piirangu vajalikkus eesmärkide saavutamiseks. Õiguskantsler analüüsis kahe alternatiivse lahenduse, ehk keelustamise asemel poliitilise välireklaami piiramist ning valimiskampaania kulude ülemmäära seadmist või siis selle täpsema regulatsiooni kehtestamist. Olles analüüsinud võimlike alternatiive, jõudis õiguskantsler seisukohale, et kuigi igal alternatiivil on plusse ja miinuseid, ei ole ükski alternatiiv teistest selgelt parem. Sellest tulenevalt oli õiguskantsleri hinnangul välireklaami täieliku keelu vajalikkus küsitav.
Nagu aga varasemalt mainitud, siis peamist probleemi nägi õiguskantsler poliitilise välireklaami keelu mõõdukuse osas, ehk selle osas, kas taodeldavad eesmärgid ning positiivne mõju kaalub üles negatiivse mõju, ehk põhiseaduse riive. Õiguskantsler möönis, et numbriliselt on näha piirangu kehtestamise järel valimisaktiivsuse suurenemist , aga samas kaaluvad õiguskantsleri hinnangul negatiivsed aspektid piirangute positiivse mõju üle. Lisaks tõi õiguskantsler välja kahtluse keelu efektiivsuse osas, kuna keelust kõrvalehiilimine oli tema hinnangul liialt lihtne. Nimelt ei takista välireklaami keeld kandideerijatel kasutamast teisi reklaamikanaleid ning oma raha panustamist alternatiivsetesse kanalitesse, mis tähendab seda, et valimiskulud tegelikult ei vähene. Lisaks, kuna poliitiline välireklaam on keelustatud ainult aktiivse agitatsiooni ajal, siis ei takista see kandidaatidel kasutamast välireklaami mõnel muul ajal nagu näiteks enne valimisi. Võttes arvesse eelnevalt esitatud argumente poliitilise välireklaami keelustamise kohta, asus õiguskantsler seisukohale, et taotlevate eesmärkide saavutamiseks ei ole valitud vahend efektiivne meede.
Lisaks keelu vähesele efektiivsusele, leidis õiguskantsler, et piirang ei ole mõõdukas ka seetõttu, et keeluga kaasnes võrdlemisi intensiivne põhiseaduse riive. Kuna valimisõigus on demokraatliku valitsemiskorraldusega riigis üks olulistest põhiõigustest, siis peab poliitilise sõnavabaduse piiramine olema põhjendatud väga oluliste eesmärkidega. Poliitilise välireklaami keeld oli õiguskantsleri hinnangul intensiivne riive seetõttu, et valimistel osalevate kandidaatide kohta ammutavad valijad vajalikku informatsiooni eelkõige just valimiste eel. Seega on ülimalt oluline, et enne valimisi toimuks teabe vaba ja piiramatu levik ning just aktiivne agitatsioon on see aeg kus kandideerijad on pühendatud oma vaadete tutvustamisele valijaskonnale.
Kokkuvõttes leidis õiguskantsler, et poliitilise välireklaami keelustamine aktiivse agitatsiooni (ajavahemik alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast kuni valimispäevani) ajal sekkub intensiivselt valimisõigusesse ning kuigi püstitatud eesmärgid, mille nimel põhiõigust piiratakse on demokraatia tugevdamise jaoks, on kasutatav meede ebaefektiivne, sellega kaasnev riive intensiivne. Sellest tulenevalt asus õiguskantsler seisukohale, et poliitilise välireklaami keelustamine ei ole mõõdukas meede ning sellest tulenevalt ei ole põhiseaduse riive õigustatud ning piirangud on põhiseadusega vastuolus.

Riigikohtu seisukoht

Olles analüüsinud õiguskantsleri taotlust ning asjast huvitatud isikute, Riigikogu põhiseaduskomisjoni, justiitsministri ja Vabariigi Valimikomisjoni, seisukohti, asus Riigikohus seisukohale, et õiguskantsleri taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna selles nimetatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus.9 Otsuse juures tuleb panna tähele, et otsus ei kaugeltki mitte üksmeelselt, mis on nähtav sellest, et riigikohtunikud Jüri Põld, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu ning Julia Laffranque esitasid otsusega seoses ka oma eriarvamuse.
Riigikohtu menetluse käigus tõusetus lisaks sisulisele taotluse lahendamisele küsimus ka selle osas, et kas Riigikohtul on üldsegi õigust hinnata Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seadusest tulenevate piirangute põhiseaduspärasust. Küsimust analüüsides andis üldkogu hinnangu, et Riigikohus jääb üldkogu 19. aprilli 2005. aasta seisukoha juurde, milles on öeldud , et kui õiguskantsler taotleb Eesti õigustloova akti kehtetuks tunnistamist tuues põhjusena välja selle vastuolu Euroopa Liidu õigusega, siis ei ole see Riigikohtu pädevuses seda taotlust läbi vaadata. Siiski, analüüsi tulemusena leidis Riigikohus, et Euroopa Parlamendi valimisõigused tulenevad ka Eesti põhiseadusest, mille tõttu on see seadus Riigikohtu pädevuses ning Riigikohtu üldkogu saab õiguskantsleri taotluse selle kohta läbi vaadata. Kuna Euroopa Liidu õigus ei ole ole seadnud täpseid sätteid välireklaami osas, siis see ei takistanud Riigikogul välireklaami keelustamist ka Euroopa Parlamendi valimiste kampaania ajaks. Üldkogu leidis, et poliitilise välireklaami keelustamine riivab see Euroopa Parlamendi valimistega seotud hääletamisõigust ning kandideerimisõigust ning samuti ka ülevalpool nimetatud ettevõtlusvabadust, omandiõigust kui ka erakonna tegevusvabadust.
Poliitilise välireklaami keelu osas leidis Riigikohtu üldkogu, et nii kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse kui ka Riigikogu valimise seaduse sätted, mis keelavad poliitilist välireklaami aktiivse agitatsiooni ajal ning selle keelu rikkumise korral vastavat karistust, riivavad PS §-dest 57, 60 ja 156 tulenevaid valimisõigusi. Antud sätted riivavad lisaks veel omandipõhiõigust (PS § 32), väljendusvabadust (PS § 45), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ning PS § 48 lg 1 teisest lauses sätestatud erakonna tegevusvabadust.
Lisaks tõi Riigikohus välja, et hääletamisõigusest tulenevalt lasub riigil kohustus luua selle õiguse perioodiliseks kasutamiseks vajalikud tingimused, sealjuures kohustab see ka seadusandjat tagama valijaskonnale vaba ja teadliku otsuse tegemiseks vajalikku teabelevi. Samuti hõlmab hääletamisõigus ka hääleõiguslike kodanikke õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat infot ning selle põhjal kujundada oma arvamuse ning valimisotsuse. Sarnaselt õiguskantslerile, asus ka Riigikohus seisukohale, et välireklaam kuulub infoallikate alla ning selle keelustamisega pannakse piirang ka hääletamisõiguse kasutamisele. Teisisõnu piirab poliitilise välireklaami keeld valijate võimalust saada teavet valimisotsuse kujundamiseks. Riigi kompetentsi kuulub määramine, kuidas kandidaadid ja poliitilised ühenduse võivad oma valimiskampaaniat korraldada ja rahastada. Oluline on, et riigi poolt seatud regulatsioon võimaldaks kandideerijatel levitada ja tutvustada oma vaateid. Põhiseaduse §-s 45 lg 1 nimetatud õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või mõnel muul viisil, kehtib ka poliitilistele kandideerijatele. Kuna poliitilise välireklaami piiramine nimetatud õigust piirab, on piirangu puhul tegemist põhiseaduse riivega.
Poliitilise välireklaami keelu mõõdukuse hindamisel lähtus Riigikohus mõnevõrra teistsugustest eesmärkidest kui õiguskantsler, väitmata, et õiguskantsleri poolt nimetatud eesmärgid oleksid valed. Kui õiguskantsler tuletas keelu eesmärgid seaduse seletuskirjast, siis Riigikohus võttis aluseks oma varasema praktika, öeldes et keelu eesmärk on eelkõige erakondade, üksikkandidaatide ja valimisliitude võrdsuse tagamine selle kaudu, et vähendatakse erakondade kulutusi valimiskampaaniale ja raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel. Kuigi sõnastuselt mõnevõrra erinev, ei ole Riigikohtu poolt tuvastatud eesmärgid siiski õiguskantsleriga vastuolus, vaid pigem lihtsalt mõnevõrra abstraktsemad. Enda poolt tuvastatud eesmärkide osas asus Riigikohus seisukohale, et nimetatud eesmärkidel põhiseaduses ettenähtud põhiõiguste ja -vabaduste piiramine on iseenesest lubatud, kuna nimetatud eesmärkide saavutamine on osa riigi kohustustest tagada vabade valimiste toimimine vastavalt põhiseaduses sätestatule. Kuigi põhiseadusest ei tulene nimetatud piirangu jaoks otsest volitusnormi, on Riigikohtu hinnangul siiski tegemist piiratava põhiõigusega. Iga keeld mis vastu võetakse peab sobima eesmärkide saavutamiseks ehk Riigikogu ei tohi põhiõigusi piirata kui on näha, et selle meetmed ei sobi valitud eesmärkide saavutamiseks. Üldkogu leidis, et välireklaami keeld on sobiv antud eesmärkide täitmiseks, milledeks olid näiteks sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu suurendamine , valimiskampaania abil kulude vähendamine, mis vähendaks raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel, valijate kohatu mõjutamise vähendamine ning avaliku ruumi vabastamine liigsest poliitilisest välireklaamist, mis tekitab rahvas üldist pahameelt. Samuti käsitles üldkogu õiguskantsleri poolt välja toodud võimalikke alternatiivseid meetmeid, milleks olid poliitilise välireklaami keelustamise asemel selle piiramine ning valimiskulutustele ülempiiri kehtestamine. Alternatiivid toodi välja sellepärast, et vaidlustatud keeld saab eesmärkide saavutamiseks sobiv olla ainult siis, kui selle asemel nende eesmärkide saavutamiseks ei leita mõnda muud meedet, mis oleks sama efektiivne kuid vähem põhiõigusi piirav . Kuigi osad Euroopa riigid nagu nt. Belgia ja Sloveenia, on võtnud kasutusele piirangud valimiskampaania korraldamiseks, siis Eesti osas leidis Riigikohus, et poliitilise välireklaami osaline piiramine ei oleks mitmete eesmärkide saavutamise puhul sama tõhus meede kui seda oleks keeld. Seda seetõttu, et ühetaoline keeld on lihtsam ja odavam kui piiramine, mis tooks kaasa palju probleeme piirangute kontrollimisel, hindamisel ja jõustamisel. Teiseks ei aitaks alternatiivsed piirangud kaasa kampaaniakulutuste vähendamisele ega ei aitaks ka avaliku ruumi vabastada poliitilisest välireklaamist, mille tulemusel ei väheneks ka avalikkuse vastumeelsus nii poliitilise reklaami kui ka üldiselt poliitika vastu. Kuigi üldkogu leidis, et valimiskampaania kulude ülempiiri seadmine võib olla tõhus meede nii raha osakaalu vähendamiseks võimu saavutamisel kui ka korruptsiooni vähendamiseks, nenditi siiski, et ka nende eesmärkide saavutamine oleks tingimuslik , sõltudes sellest, kui madalale valimiskulutuste ülempiir seatakse. Seega ei pruugi seesugune kulude piirang olla kehtiva keeluga võrreldes sama tõhus. Olles leidnud, et alternatiivsed lahendused oleksid ebaefektiivsed, leidis Riigikohtu üldkogu, et kehtestatud poliitilise välireklaami keeld on taodeldavate eesmärkide saavutamiseks vajalikud.
Riigikohus möönas sarnaselt õiguskantslerile, et keelu tegeliku positiivse ja negatiivse mõju analüüsimiseks puuduvad piisavad empiirilised andmed. Siiski leiti, et kuigi on võimalik, et välireklaami keeld on ebatõhus, ei anna see alust pidada keeldu põhiseadusevastaseks. Vastupidiselt, pigem on võimalik asuda seisukohale, et keeld on mõõdukas, kuna see on tõenäoliselt pigem vähese intensiivsusega riive. Seda seetõttu, et esiteks ei muuda poliitilise välireklaami keeld hääletamis- ja kandideerimisõigust, poliitilist väljendusvabadust ning erakonna tegevusvabadust, sest keeluga ei kaotata info vaba levikut aktiivse agitatsiooniperioodi ajal, vaid keelustatakse ainult üks infolevitamise kanal milleks on välireklaam. Teistes kanalites on võimalik edastada poliitilisi sõnumeid ja teavet edasi ka välireklaami keelu perioodil. Ka on näiteks ettevõtlusvabadust piiratud sellel perioodil ainult sellega, et ei keelatud on avalikustada poliitilise sisuga välireklaame, samas kui muu sisuga välireklaamid ning välireklaamideks mittekvalifitseeruvad reklaamid jäävad jätkuvalt lubatuks ka poliitilise välireklaami keelu ajaks.
Kokkuvõttes asus üldkogu seisukohale, et seatud eesmärgid on niivõrd kaalukad, et õigustavad nii hääletamis- ja kandideerimisõiguse, poliitilise väljendusvabaduse, ettevõtlusvabaduse, omandipõhiõiguse kui ka erakonna tegevusvabaduse piiramist poliitilise välireklaami keeluga, mis on kantud demokraatia tugevdamise ideest. Üldkogu lõplik hinnang oli, et kuigi sätestatud poliitilise välireklaami keeld agitatsiooniperioodil riivab valimisõigust, ettevõtlusvabadust, omandipõhiõigust ja erakonna tegevusvabadust, on piirangud kooskõlas põhiseadusega ning ei moonuta nende õiguste ja vabaduste olemust. Sellest tulenevalt otsustas Riigikohus, et õiguskantsleri taotlus tuleb jätta rahuldamata.
Leian, et Riigikohtu üldkogu seisukoht antud lahendi menetlemisel on põhjendatud ning jõutud on õigele järeldusele, et poliitilise välireklaami keeld aktiivse agitatsiooni ajal on põhiseadusega kooskõlas. Kuigi õiguskantsler tõi menetluse käigus välja argumenteeritud ning kaalukaid seisukohti, miks vaidlustatud sätted on põhiseadusega vastuolus, ei ole tegemist siiski riivega, mille negatiivsed mõjud kaaluksid üle keeldudega taodeldavad eesmärgid. Nüüd, ligi kümme aastat pärast poliitilise välireklaami keelustamist aktiivse agitatsiooni ajal on näha, et poliitilise välireklaami keeld ei ole avaldanud märgatavat mõju kandidaatide võimalustele kandideerida ja valiku teavet levitada, ega ka valijate õigusele saada vajalikku informatsiooni oma valimisõiguse teostamiseks. Pigem vastupidi, on tänu sotsiaalmeedia plahvatuslikule levikule, poliitikute võimalused poliitreklaamiks märgatavalt laienenud .
Kasutatud kirjandus
Akadeemiline kirjandus:

M. Ernits . Õiguskantsler- Juridica I/2003, lk 14-27
Õigusaktid

Eesti Vabariigi põhiseadus .- RT I 1992, 26, 349

Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seadus.- RT I 2005, 37, 281

Õiguskantsleri seadus.- RT I 1999, 29, 406 ( redaktsioon kehtivusega alates 01.01.2014)
Kohtuotsused :

RKÜK 1. juuli 2010 otsus nr. 3-4-1-33-09
Muud materjalid:

Põhiseaduslikkuse järelevalve. Õiguskantsleri koduleht . Arvutivõrgust kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/et/pohiseaduslikkuse-jarelevalve (21.11.2014)

Põhiõiguste kaitse. Õiguskantsleri koduleht. Arvutivõrgust kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/et/pohioiguste-kaitse (21.11.2014)

Õiguskantsleri 18. detsembri 2009. a. taotlus nr. 2: “Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse poliitilist välireklaami keelustavate sätete põhiseaduspärasuse kohta”. Kättesaadav arvutivõrgust: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_taotlus_nr_2_riigikohtule_poliitilise_valireklaami_keelustamine.pdf (19.11.2014)
1 Õiguskantsleri seadus.- RT I 1999, 29, 406 (redaktsioon kehtivusega alates 01.01.2014)
2 M. Ernits. Õiguskantsler- Juridica I/2003, lk 14-27
3 Eesti Vabariigi põhiseadus.- RT I 1992, 26, 349
4 Põhiseaduslikkuse järelevalve. Õiguskantsleri koduleht. Arvutivõrgust kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/et/pohiseaduslikkuse-jarelevalve (21.11.2014)
5 Põhiõiguste kaitse. Õiguskantsleri koduleht. Arvutivõrgust kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/et/pohioiguste-kaitse (21.11.2014)
6 Ibid.
7 Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seadus.- RT I 2005, 37, 281
8 Õiguskantsleri 18. detsembri 2009. a. taotlus nr. 2: “Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse poliitilist välireklaami keelustavate sätete põhiseaduspärasuse kohta”. Kättesaadav arvutivõrgust: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_taotlus_nr_2_riigikohtule_poliitilise_valireklaami_keelustamine.pdf (19.11.2014)
9 RKÜK 1. juuli 2010 otsus nr. 3-4-1-33-09