· Vetikad paljunevad peamiselt eostega ja suguliselt, harvem vegetatiivselt. · Niitvetikad on kõige lihtsama ehitusega hulkraksed vetikad. · Pruunvetikad kasvavad peamiselt külmade merede rannikuvetes. · Veekogudes on vetikad esmase orgaanilise aine tootjad. · Punavetikatest toodetakse mitmesuguseid aineid, millest tuntuim on agar. · Agarit kasutatakse toiduaine-, paberi- ja tekstiilitüüstuses ning uurimislaborites. · Enamik seeni koosne seeneniitidest ehk hüüfidest. · Seeneniidid harunevad ja põimuvad omavahel, moodustades seeneniidistiku. · Seened on loomse toitumistüübiga. · Seened paljunevad eostega. · Looduses on seened olulised orgaanilise aine lagundajana. · Soodsates tingimustes, kus on piisavalt soojust ja niiskust, lõhestuvad hallitusseened orgaanilisi aineid. · Hallitavatel toiduainetel (jm.) moodustub hallitusseete hüüfidest kirme, mida võib olla mitut värvi.
Peremeestaime järgi jagatakse kuuse-, männi, lehise jne haigusteks. Haiguste välistunnused on väga mitmekesised: · Taimede närbumine seen ummistab juhtsooned, vesi ei saa liikuda, okkad kollakad, lehed longus (ka põua tõttu); · Värvimuutus; · Taimeosa deformeerumine kuju muutus; · Mädanik taimeosa lagunemine rakukestade hävimise tõttu, kahjustatud kude on pudru- või pulbritaoline; · Laiksus lehtedel, okastel erineva kuju ja värvusega seeneniitidest laigud; · Kirmetis seeneniitidest hele kirme taime lehtedel; · Eritis vaigujooks, mahlajooks, kleepuv ja õhus kõvaks muutuv vedelik kummivoolus, suhkrut sisaldav mesikaste jms; · Pahk rakkude arvu ebanormaalne suurenemine; · Mumifitseerumine taimeosa muundumine seeneniitide tõttu. Seeneniidid kasvavad taimeosast läbi ja see ei lagune vaid säilub (mumifitseerub); · Tuuleluuad uinuvate pungade puhkemise tulemusel hargnevad võrsed ebaloomulikult tihedalt;
Heterotroofid on loomse toitumistüübiga organismid. Seened toituvad väliskeskkonnast saadavatest orgaanilistest ainetest. Paljud seened toituvad surnud taimede, harvem loomade jäänustest, neid lagundades. Osa seeni saab toitaineid elusorganismidest, olled nende parasiidid või nendega sümbioosis. Elutegevuseks vajalikke toitaineid ja vett omastavad seened läbi rakukesta. 4. Enamik seeni koosneb peenikestest harunevatest seeneniitidest ehk hüüfidest. Need põimuvad omavahel ja moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. Elutegevuseks vajalikud ained ja energia saavad nad orgaanilisi aineid lagundades. Seened paljunevad enamasti eostega. Looduses on seened olulised lagundades. 5. Inimesed kasutavad seeni söögiks, pärmi valmistamiseks, antibiootikumide valmistamisel, juustu valmistamisel, alkoholi kääritamisel. 6. Pärmseened paljunevad pungudes ja eostega. Soodsates tingimustes paljunevad
Neis võib harva esineda tõelisi kudesid. Strooma paljunemisorganite (sh. viljakehade) kandja tihe hüüfipõimik. Paljunemine Vegetatiivne, sugutu, suguline. Vegetatiivne: · Oiidid hüüfi rakkude jagunemisel tekkivad (ümarad) rakud (~eosed). Puudub puhkeperiood, suurem üleelamisvõime, neist areneb kohe uus hüüf · Klamüdospoorid paksukestalised üleelamisrakud hüüfides · Blastospoorid õrnad pungumisel eralduvad väikesed rakud (pärmidel) · Mütseel jaguneb aja jooksul kasvades sõltumatuteks osadeks Sugutu paljunemisrakud tekivad spets. eoslates, spets. hüüfidel ( erinevus vegetatiivsest): A. Rakusese tekkega eoslad (sporangiumid) enamasti ümarad: · Eosed viburitega: zoospoorid levivad veekeskkonnas · Aplanospoorid levivad tuulega B. Hüüfi tipmise tekkega eoslad · Koniidid (lülieosed). Koniidikandjate rühm: pükniid Suguline
Mõned toiduainetel kasvavad seened võivad eritada inimesele mürgiseid ühendeid ehk mütoksiine, mis põhjustavad sisse söömisel tervisehäireid või soodustavad vähi teket. Vaatamata sellel, et seened ümbritsevad meid kõikjal, jäävad nad märkamatuks enamasti oma väiksuse tõttu. Enamik seeni koosneb mikroskoopilistest torujatest rakkudest, mis harunedes võivad moodustada laiaulatusliku seeneniidistiku ehk mütseeli. Ühe seene mütseel võib mullas haruneda kümnetele ruutmeetritele, mis tagab suurte viljakehade arenguks vajalike toitainete hankimise. Teadaolevalt asub maailma suurim seen Ameerika Ühendriikides. Selle puujuurte parasiidi mütseel kasvab rohkem kui 600-l hektaril ja tema vanuseks hinnatakse kuni 1000 aastat. K uni hilise ajani käsitati seeni primitiivsete taimedena, millel puudub klorofüll. Samas puuduvad tunnused, mis näitaksid taimede ja seente lhedast sugulust ning seetõttu eraldatakse seened praegu
Neis võib harva esineda tõelisi kudesid. Strooma paljunemisorganite (sh. viljakehade) kandja tihe hüüfipõimik. Paljunemine Vegetatiivne, sugutu, suguline. Vegetatiivne: Oiidid hüüfi rakkude jagunemisel tekkivad (ümarad) rakud (~eosed). Puudub puhkeperiood, suurem üleelamisvõime, neist areneb kohe uus hüüf Klamüdospoorid paksukestalised üleelamisrakud hüüfides Blastospoorid õrnad pungumisel eralduvad väikesed rakud (pärmidel) Mütseel jaguneb aja jooksul kasvades sõltumatuteks osadeks Sugutu paljunemisrakud tekivad spets. eoslates, spets. hüüfidel ( erinevus vegetatiivsest): A. Rakusese tekkega eoslad (sporangiumid) enamasti ümarad: Eosed viburitega: zoospoorid levivad veekeskkonnas Aplanospoorid levivad tuulega B. Hüüfi tipmise tekkega eoslad Koniidid (lülieosed). Koniidikandjate rühm: pükniid Suguline
Tüssajad - sümbioosi parasiidid, kes imiteerivad sümbionti, kuid ei too mingit kasu sümbioosi tegelikele osapooltele. Endomükoriisa: Orhidoidne mükoriisa - Seenmantlit ja Hartigi võrgustikku ei esine. Taimed on vähemalt osa elust klorofüllita, moodustavad mükoriisat erinevate kandseentega. Nii seened kui orhideed kasutavad fotosünteesivatelt mükoriissetelt taimedelt saadavat orgaanilistsüsinikku. Kandseened. Käpalised. Erikoidne mükoriisa - Juurte ümber mullas ulatuslik mütseel, juure tippudel mantlit pole, puudub Hartigi võrgustik. Hüüfid sisenevad ka juurerakkudesse. Kottseened. Kanarbikulaadsed. Arbuskulaarse mükoriisaga sarnane - seenehüüfid kasvavad rakkude sees, kuid ei levi rakust rakku. Kasu kooselust: Seened varustavad taimi mullas leiduvate mineraalainetega Seened suudavad kergesti kätte saada nii mineraalset kui ka lihtsamat orgaanilist N ja P. Kõik heterotroofsed organismid olenevad peaaegu täielikult taimset päritolu C-ühenditest.
tunnusepaarid teises hübriidpõlvkonnas teineteisest sõltumatult ja kombineeruvad omavahel vabalt. 8. Morgani seadus. Ühes kromosoomis lähestikku paiknevad geenid on lineaarses ahelduses ning päranduvad järglastele enamasti üheskoos. 9. Kõik seened, näited. !!! Seened: Seente kasvuprotsessi on enamasti võimalik jagada kaheks faasiks - vegetatiivseks ja reproduktiivseks. Vegetatiivses faasis on rakud haploidsed, jagunevad mitoosiga. Enamus seentest kasvab "hallitusena", koosneb seeneniitidest (hüüfid) ja neil olevatest koniidiatest, kuid osa esineb ka ainuraksete vormidena (blastospoorid ehk pärmid). (Osa seene on suutelised muutma oma morfoloogiat - dimorfsed seened. Näiteks Candida spp. - kasvab pärmina 37°C juures ja hallitusena 25°C juures.) Reproduktiivses faasis paljunevad suguliselt või suguta. Suguta paljunemine toimub koniidiatega (ka spoorid e. eosed), suguline nõuab keeruliste rakustruktuuride olemasolu. Seente hôimkonnad
Sugutu ja vegetatiivse vahe on see, et vegetatiivne toimub sisuliselt suvaliste rakkudega, sugutu spetsiaalsetes organistes tekkinud rakkudega. Vegetatiivse alla pannakse kolme tüüpi rakke: 1) oiidid hüüti rakkude jagunemisel tekkivad (ümarad) rakud, puudub puhkeperiood, suurem üleelamisvõime, neist areneb uus hüüv. 2) Klamüdospoorid paksukestalised üleelamisrakud hüüfides. 3) Blastospoorid õrnad punfumisel eralduvad väikesed rakud (pärmidel). 4) Mütseel jaguneb aja jooksul kasvades sõltumatuteks osadeks. Sugutu paljunemine see tähendab seentel tekivad paljunemisrakkud kindlates eoslatres, kindlates seeneniitides. On kahte tüüpi: 1) rakusisese tekkega eoslad (sporangiumid), kus eosed tekivad ühe suure raku sisse. Enamasti ümarad. On kas viburitega eosed zoospoorid või ilma viburita (tuulega levivad) aplanospoorid. 2) Hüüfi tipmise tekkega eoslad, lülieosed ehk kiniinid. Koniidikandjate rühm: pükniid
Veel toimub väliskeksonnaga gaasivahetus, hingamine ja fotosüntes. Elusorganimid mõjutavad ka väliskeskonda- inimene, kobras, korall. Mis on püriit Püriit on sulfiidne mineraal.Püriit koosneb väävlist ning rauast (FeS2) Eluks vajalikud mineraalid. Seened: Seente kasvuprotsessi on enamasti võimalik jagada kaheks faasiks - vegetatiivseks ja reproduktiivseks. Vegetatiivses faasis on rakud haploidsed, jagunevad mitoosiga. Enamus seentest kasvab "hallitusena", koosneb seeneniitidest (hüüfid) ja neil olevatest koniidiatest, kuid osa esineb ka ainuraksete vormidena (blastospoorid ehk pärmid). (Osa seene on suutelised muutma oma morfoloogiat - dimorfsed seened. Näiteks Candida spp. - kasvab pärmina 37°C juures ja hallitusena 25°C juures.) Reproduktiivses faasis paljunevad suguliselt või suguta. Suguta paljunemine toimub koniidiatega (ka spoorid e. eosed), suguline nõuab keeruliste rakustruktuuride olemasolu. Seente hôimkonnad
tundmatuid seeni. Seente kohta otsisin infot bioloogia õpiku I osast gümnaasiumile, kasutasin bioloogia õpikut ja otsin infot erinevatelt interneti lehtedelt. Referaadi põhjal peaks lugeja saama informatsiooni seente tähtsusest keskkonnale. 3 1. SEENED 1.1. Ehitus Enamik seeni koosneb pikkadest seeneniitidest ehk hüüfidest. Need on pikad silindrikujulised rakud, mis soodsates tingimustes kasvavad ja harunevad kiiresti ning moodustavad omavahel läbipõimunud seeneniidistiku ehk mütseeli. Seene viljakehas asetsevad hüüfid tihedalt pakituna ja läbipõimunult, mis tagab viljakehale vajaliku püsivuse ja tugevuse. Enamasti jagunevad seeneniidid vaheseinte abil üksikuteks rakkudeks, mis on omavahel ühenduses vaheseinas oleva ava kaudu. Selle ava kaudu liigub tsütoplasma osadel seentel ka
Elutsükli faasid (haploidne, dipoidne ja dikarüoosne e kasiktuumne faas). Paljunevad eoste abil nii suguliselt kui mittesuguliselt (mõisted homo- ja heterotallism; pleomorfism, tele- ja anamorf; eoste ja koniidide tüübid). Pikad torujad rakud e seeneniidid e hüüfid (rakuvaheseinte olemasolu või puudumine - tsönotsüütne seeneniit); hüüfi tipmine ja koloonia radiaalne kasv (nõiaring, Oregoni 900 hektari laiune hiiglane); mütseel ja viljakeha, viljakeha kui eoste levikut tagav osa seenest. Kasv hüüfidena (tõelised koed puuduvad) või ka üksikrakkude pungumisega (pagaripärm). Seeneraku ehitus, vakuoolid, glükogeen, kitiin kui seente rakukesta peamine ehitusmaterjal. Homotallism kui taandareng - sugulise paljunemisega seotud geenide kaotsiminek. Paraseksuaaltsükkel pintselhalliku näitel, somaatlilse ristsiirde sagedus ja kasu penitsiliini tootmisel. Seente suur plastilisuse ja kiire kohastumisvõime on tagatud
juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sageli näha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor. Eoslate ehitus ja asetus on sõnajalgade olulisteks määramistunnusteks. Kui eosed on valminud, siis loor ja eoslad rebenevad ning eosed paiskuvad hooga eemale. Sõnajalgadel maapealset vart ei ole. Nende võsu esineb mullas püstise või tõusva risoomina. Sellest saavad alguse lisajuured. Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme võsutüüpi: kolla-, osja- ja sõnajalatüüp. Koldadel on hulgaliselt pisikesi lehti, eoslad on koondunud varre tippudesse eospeadesse või asetsevad lehekaenaldes.Osjadel on lehed taandarenenud. Nende maapealsed võsud on hästi eristunud sõlmekohtade ja sõlmevahedega
juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sageli näha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor. Eoslate ehitus ja asetus on sõnajalgade olulisteks määramistunnusteks. Kui eosed on valminud, siis loor ja eoslad rebenevad ning eosed paiskuvad hooga eemale. Sõnajalgadel maapealset vart ei ole. Nende võsu esineb mullas püstise või tõusva risoomina. Sellest saavad alguse lisajuured. Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme võsutüüpi: kolla-, osja- ja sõnajalatüüp. Koldadel on hulgaliselt pisikesi lehti, eoslad on koondunud varre tippudesse eospeadesse või asetsevad lehekaenaldes.Osjadel on lehed taandarenenud. Nende maapealsed võsud on hästi eristunud sõlmekohtade ja sõlmevahedega
idanemiseks. Need on kuini mõne sajandiku millimeetri suurused mikroskoopilised kehad, mis valmides vabanevad viljakehadest ning mis kantakse seejärel õhu või putukate osalusel laiali. Kui eosed satuvad soodsatesse kasvutingimustesse ka idanevad, siis tekib puidu pinnal peenike mõik, millest moodustub hüüti alge, so seeneniit, mis läbimõduga ainult mõni tuhandik millimeetrit. Seeneniitide edasisel kasvamisel ja hargnemisel tekib mütseel e seeneniidistik. Kahjustus algab sellega, et seeneniidid hüüfid, tungivad puidu radiaalsetesse säsikiirtesse, milles leidub neile rikkalikult toitaineid. Sealt levivad hüüfid edasi läbi rakuõõnsuste koobaspooride rakuseintesse või siis söövitavad ensüümide abil augud otse läbi rakuseinte. Seened ei kahjusta kuiva puitu. Arenemiseks vajavad seente eosed: toitaineid; hapnikku; soojust; niiskust (vähemalt rakuseinte küllastuspunkti ulatuses);
kohest sissepääsu. Puidumädanikku tekitavad nn kõrgemad seened saavad alguse eosest e spoorist. Sobivale kasvupinnasele e substraadile langenud eosest idaneb seeneniit e hüüf, mis koosneb pikkadest voolikukujulistest rakkudest. Puusse tungides eritab see ensüüme, mis muudavad puidurakkude seintes olevad ained lahustuvaks ning need imenduvad seeneniiti niiviisi seen toitub. Seeneniitide kasvades ja harunedes moodustub puidu sisse seeneniidistik e mütseel. See areneb varjatult ning märkamatult aastaid, kuni ükskord ilmuvad puutüvele seene viljakehad: taelikud, torikud, pessud jm. Need koosnevad tihedasti põimunud seeneniitidest ning moodustuvad vaid paljunemiseks. Viljakeha allküljel asub selle tähtsaim osa eoslavakandja e hümenofoor, mis on sagedamini moodustunud püstistest torukestest, harvem narmastest, eoslehekestest (lamellidest) või on siledapinnaline. Torukeste allapoole avanevaid suudmeid nim poorideks
taime kinnitumisel pinnasesse. SÕNAJALGTAIMED: Paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sagely kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sagely näha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor. Eoslate ehitus ja asetus on sõnajalgade olulisteks määramistunnusteks. Kui eosed on valminud, siis loor ja eoslad rebenevad ning eosed paiskuvad hooga eemale. Sõnajalgadel maapealset vart ei ole. Nende võsu esineb mullas püstise või tõusva risoomina. Sellest saavad alguse lisajuured. Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme võsutüüpi: kola-, osja- ja sõnajalatüüp. Koldadel on hulgaliseks pisikesi lehti, eoslad on koondunud varre tippudesse eospesadesse või asetsevad lehekaenaldes. Osjadel on lehed taandarenenud. Nende maapealsed
Pimedas omastav silmviburlane orgaanilisi aineid läbi kehapinna. Silmviburlase toitumine sarnaneb loomse kui ka taimse toitumisviisiga. Paljuneb pikipooldumise teel. 9. SEENTE ÜLDISELOOMUSTUS Seened moodustavad omaette riigi. Nad on teistest riikidest erinevad, sest nad elavad igal pool, kus on toitaineid, soojust ja niiskust ja hapniku (va pärmseened). Enamus seeni elab maismaal, nii maa sees kui peal. Enamik seeni koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest. Nad kasvavad, harunevad, põimuvad omavahel ning moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. Seened on loomse toitumistüübiga organismid, kes omastavad valmis orgaanilisi aineid ja vett läbi rakukesta. Seened paljunevad peamiselt eostega. Seened erinevad nii taimedest kui ka loomadest. SARNASUS TAIMEDEGA SARNASUS LOOMADEGA puudub aktiivne liikumisvõime, seenrakkudes talletuvad samasuguseid
6. Vakuoolid on membraaniga ümbritsetud põiekesed, mis sisaldvad enamasti mitmesuguseid varu- ja jääkaineid. 7. Vakuoolides on lahustunud ainete kontsentratsioon kõrgem kui ümbritsevas keskkonnas, siis tekib nendes osmootne rõhk, mis avaldab survet tsütoplasmale kui ka rakumembraanile ja kestale. 8. Veepuudusel kasutab taim osaliselt ära vakuoolides vee, siserõhk langeb ja taim närbub. lk72 2. Hulkraksete seente keha koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest. Soodsates kasvutingimustes hüüfis kasvavad ja harunevad kiiresti ning moodustavad omavahel läbipõimunud seeneniidistiku ehk mütseeli. kandseente viljakeha koosneb jalast ja kübarast. Eosed valmivad kübara alaküljel paiknevate eoslehtede või torukeste pindadel. 3. Kandseened- puravikud, riisikad, pilvikud, sampinjonid. Kottseente hulka kuulub ntks pintselhallik. 4. Üherakulised pärmseened on ümarad, kuid hulkraksete seente hüüfe moodustavad rakud on
Inimesel 2-3 paari 1000 sünnituse kohta. Vöölastel näiteks 1 munaraku 4kud. On omased nii selgrootutele kui selgroogsetele. 5) Pedogenees nähtus, kus vastse sees areneb vegetatiivselt uus põlvkond vastseid. Esineb parasiitussidel, kellel on mitme peremehega keeruline arengutsükkel. Omane imiussidele, Eestis maksa-kakssuulane. Vegetatiivne paljunemine seeneriigis 1) Hüüfid e. seeneniidid 2) Mütseel e. seeneniidistik nt. niidistikku sisaldava pinnase ümberpaiknemine. Vegetatiivne paljundamine looma- ja seeneriigis 1) Loomariigis kasutatakse suhteliselt harva, inimese jaoks huvi pakkuvatel loomaliikidel on seda keeruline teostada. a. Embrüo jagamine kaheks põllumajandusloomadel 2) Seeneriigis a. Austerserviku pakud b. Sampinjonide paljundamine Vegetatiivse paljunemise bioloogiline eripära 1) Evolutsiooniliselt kõige vanem
MIKROBIOLOOGIA ÜLDKURSUSE KORDAMISKÜSIMUSED 1. Mikrobioloogia aine ja ajalooline areng. Mikrobioloogia (micros — väike; bios — elu; logos — teadus) — teadus väga väikestest palja silmaga nähtamatutest organismidest, milliseid kutsutakse mikroorganismideks ehk mikroobideks. Jaguneb bakterioloogiaks – uurib baktereid, mükoloogiaks – pärm ja hallitusseened ,viroloogiaks – virused ja bakteriofaagid ja algoloogiaks – lihtsamad vetikad ja loomad. Robert Hooke (1635—1703) – tegi mikrsoskoobi, uuris seeni mikroskoobi all. Antony van Leeuwenhoeck (1632—1723) – avastas bakterid, vere ja spermarakud, ümarussid ja keraloomad, avaldas raamatu Looduse saladused. Louis Pasteur (1822—1895) – avastas aeroobsed ja anaeroobsed bakterid. R. Koch (1843—1910) tõi välja patogeensete (haigustpõhjustavate) organismide osa nakkushaiguste kujunemisel. M. W. Beijerinck (1851—1931) isoleeris ja avastas mügarbakterid. A. Fleming (1881—1955) – ava
Koniidikandja ots eraldub vaheseinaga, muutub ümmarguseks ja kukub ära koniidina. Sageli formeerub ta esimese koniidi alla seni kui see veel paigal püsib, samal viisil teine teise alla jne. Nii tekib koniidide ahel, kus kõige noorem koniid on aluse juures, kõige vanem aga tipus. Koniidid asetsevad koniidikandjatel üksikult, rühmiti või ahelatena. Valminud koniidid varisevad ja kanduvad edasi õhuvooluga. Soodsate tingimuste puhul moodustub neist mütseel. Spoorid (eosed) ja koniidid on mitmesuguse kuju ja värvusega ning neid moodustub suurel hulgal. Kuna hallituse eosed on väga väikesed ja kerged, siis võivad nad õhuvooluga väga kaugele kanduda. Suguline paljunemine toimub hallituste eriliikidel mitmel viisil, mõnikord väga keerukalt. Suguliselt paljunevad nad kahe raku ühinemise teel. Mõnel seenel hakkab ühinemisel moodustunud uus rakk kasvama, kattub paksu kestaga ja muutub eoseks,
Pärisraikad (kollad, lahnarohud). Ja kl. Keerdlehikud (seltsid: Maokeelelaadsed, pärissõnajalalaadsed ja salviinialaadsed). Aga õpikus väheke teisiti. 8. SÕNAJALGTAIMDE ARENGUTSÜKKEL. SÕNAJALAD KUI ÕISTAIMEDE EELASED Sõnajalgtaimede sporofüüt (2n) on varre ja lehtedega rohttaim. Ta paljuneb eostega või vegetatiivselt risoomi abil. Eosed (1n) moodustuvad eoslates ehk sporangiumites. Need arenevad sõnajala lehtede alakülgedel paiknevates eoskuhjades. Koldade ja osjade eoslad on koondunud eospeadesse, mis asuvad võsu tipus. Sporangiumi kuivades selle kest rebeneb ja eosed paisatakse välja. Soodsates tingimustes kasvab eosest gametofüüt (1n), mis on 2...20 mm suurune eelleht. Erinevalt liigiti kinnitub eelleht risoidide abil maapinda või asub üleni mullas. Viimasel juhul elab eelleht sümbioosis seentega. Eellehe alaküljel asetsevad sugulise paljunemise organid anteriidid ja arhegoonid. Anteriidides moodustub palju viburitega isassugurakke spermatosoide
puhastamisel, nahal ja seedimises (kasutavad seda, mis pole elus aga kui need eemaldada, tulevad asemele need, mis ei tee elusal ja surnud koel vahet). Tähtsus: jääkainete ja surnud org lagundajad (kujundavad mulda), piima hapendamiseks, seenhaiguste tõrjeks. SEENED: Seened: Üle 100 000 liigi, uurimisega tegeleb mükoloogia, päritolu pole selge. Osad rühmad põlvnevad klorofüllita viburloomadest, teised vetikatest. Seente ehitus: Tallus e mütseel e seeneniidistik koosneb hüüfidest (peened niidid). Hüüfide kestad arenenumatel (enamustel) tselluloosi sarnastest süsivesikutest ja kitiini taolisest lämmastikku sisaldavatest ainetest, algelisemal pektiinainetest. Plektenhüümist (hüüfidest põimik) moodustuvad eoseid kandvad viljakehad. Plastiidid puuduvad, varuaineteks glükogeen ja rasvad. Tärklist ei teki kunagi. Vee juhtimiseks kohastumused puuduvad, elavad ainult niiskes kliimas. Seente toitumine:
püsivad kogu elu paigal, kuid nad toituvad val mis orgaanilistest ainetest nagu loo mad, sest seened ei suuda fotosünteesida. Kuuldes sõna ,, S e en" tulevad k õigepealt m e elde jala ja kübaraga seened m etsas. Ne mad on tõesti seeneriigi kõige tuntumad esindajad, kuid ole mas on veel palju teisi seenerüh mi, näiteks hallitusseened, trühvlid. Suure m osa seeni on hulkraksed, ent on ka ainurakseid organis m e. Se ente keha koosneb ena masti pikarakulistest seeneniitidest. Rakke ühendavad o mavahel tillukesed poorid rakuvaheseintes. Se eneniite ni metatakse h üüfideks. Kui seeneniit seene keha m o odustades haruneb, siis tekib seeneniidistik ehk m ütsul. Seda võib piltlikult ette kujutada, kui vaadata pesunuustikut, mille iga kiud vastaks seeneniidile ja kogu nuustik seeneniidistikule. Se ened on heterotroofsed organis mid nagu m eie ise ja teised loo mad. Järelikult peavad seened toituma juba val mis orgaanilistest ainetest
Seente mitmekesisus: nende kasvukohad ja eluviis on mitmekesised. Mõni seen on kübara ja jalaga, mis kindlal ajal mullast välja trügib. Suur osa seeni on aga mikroskoopilised (neid on rohkelt mullas ja maapinnal kõdus). Paljud seened on roht- ja puittaimede parasiidid, osal on suured viljakehad, mida võib näha puutüvedel ja kändudel. Osa seeni aga moodustab koos teiste organismidega samblikke. Seente ehitus: hulkraksed seened koosnevad pikkadest peentest seeneniitidest, mis omakorda koosnevad piklikest rakkudest. Seenerakke ümbritseb õhuke rakukest, mis kaitseb lagunemise ja toitainete väliskeskkonda lekkimise eest. Seene rakukest koosneb kitiinist, samast ainest on ka putukate välistoes. Seenerakkudes on tuum, enamikel seentel on rakus tuumasid üks või kaks. Osal ürgsematel seentel pole rakuvaheseinu ning seeneniit on üks suur rakk, milles on palju tuumasid. Seeneniidid moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli.
· Tsütoplasma- seal toimub rakule vajalike ainete süntees ja transport. · Tsüst- tihe kaitsev kest ebasoodsates keskonnatingimustes. · Pooldumine- rakk jaguneb ja moodustuvad kaks uut tütarrakku. Seened, samblikud 12.teab seente ehituse, toitumise ja paljunemise iseärasusi, toob näiteid seente osa kohta looduses ning tähtsuse kohta inimese elus · Seente ehitus- seened koosnevad niitjatest harunevatest seeneniitidest ehk hüüfidest, nad kasvavad, harunevad, põimuvad omavahel ning moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. · Seente toitumine- seeneniidid omastavad vett ja selles lahustunud toitaineid kogu pinnaga. Põhiliselt toituvad seened surnud taimede, harvem loomade jäänustest. On heterotroofid. · Seente paljunemine- paljunevad eostega. Rakud sisaldavad vakuoole ja võivad piiratult jaguneda.
Veekogude aineringes on nad asendamatud. Vetikad osalevad veekogude gaasivahetuses, sest fotosünteesi käigus tarbivad nad süsihappegaasi ja rikastavad vett hapnikuga. Samas ka toiduks väikesteleselgroorutele loomadele nt vesikirbud ja sõudiklased. Rohe- puna- ja pruun vetikad on olemas nt klorella (rohevetikas) pleurorokk (rohevetikas) põisadru (pruunvetikas). 10. Seente põhiehitus ja nende võrdlus taimede ja loomadega. Näiteid liikidest. Enamik seeni koosneb niitjatest harunevatest seeneniitidest ehk hüüfidest, mida näeb vaid mikroskoobis. Nad kasvavad, harunevad, põimuvad omavahel ning moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. Seeneniidid omastavad neid ümbritsevast keskkonnast vett ja selles lahustunud toutaineid läbi rakukesta. Seente sarnasus taimedega Seente sarnasus loomadega Neil puudub aktiivne liikumisvõime. Seenerakkudes talletuvad samasugused Rakkudel on rakukestad. varuained (nt glükogeen). Rakud sisaldavad vakuoole
Kübarseenest kuuluvad kottseente hulka: mürklid, kogritsad. 3) HÕIMKOND: kandseened eosed valmivad spetsiifilistel rakkudel eoskandadel. Eosed valmivad rakuväliselt. Eoskannad moodustavad eoslava ja see paikneb kübara alaosas kolmel erikujul. Esiteks eoslehekesed pilvikud, riisikad. Teiseks- eoslava moodustab torukesed puravikud, tatikad. Kolmandaks eoslava esineb narmasja kihina: narmikud ja põdramokk. Selleks, et tekiks mütseel, mis annaks viljakehi peavad liituma kahest erinevast eoses pärinevad hüüfid ehk seeneniidid ja tekivad kahetuumalised struktuurid ja nendest tuleb mütseel, millest arenevad viljakehad. Eostega paljunemine eostaimedel. SAMMALTAIMEDE ELUTSÜKKEL: Eos (n) eelniit (n)(põlvnemine vetikatest) sammaltaimed (vars, lehed, risoidid), arenevad isassuguroganid anteriidid ja emassuguorganid ehk arhegoonid. Suguorganites tekivad sugurakud, mis on ka haploidses
puudub või on kevadvõsu. risoom fotosüntees Leht pikk leheroots, leht taanarenenud kitsas väike leht, kus toimub milles toimub fotosüntees fotosüntees Paljunemine paljuneb eostega, mis eosed asuvad eospeades või eostega, eoslad paiknevad peades lehekaenlas asuvad lehe alumisel küljel või eraldi eoste kandelehtedel Sõnajalgtaimed ei õitse kunagi ega moodusta seemneid, vaid paljunevad ja levivad eoste abil. Eoseid moodustav taim koosneb varrest, lehtedest ja juurtest. Eosest areneb pisike eelleht, millel moodustuvad suguorganid. Viljastunud munarakust areneb sobivates kasvutingimustes uus sõnajalgtaim.
Sisukord Sisukord................................................................................................................................................ 1 Sissejuhatus...........................................................................................................................................3 TAIMED..............................................................................................................................................4 MITTESUGULINE PALJUNEMINE..............................................................................................6 SUGULINE PALJUNEMINE..........................................................................................................7 ÕISIKUD.............................................................................................................................................. 8 LISAD..........................................................................................................................
Bioloogia arvestus 8. kl. 1. Kes või mis on bakterid? Kuidas paljunevad? Bakterid on kõige väiksemad üherakulised organismid, kellel on kõik elu tunnused. Esinevad looduses kõikjal. Bakterite laialdast levikut soodustavad väikesed mõõtmed ja kiire paljunemine sobivates tingimustes. Bakterid paljunevad pooldudes: rakk jaguneb ja moodustub kaks uut tütarrakku. Pooldumine toimub iga 20-30 min. Järel. 2. Mis on spoorid? Millal moodustuvad? Spoorid on erilised mitme paksu kestaga kaetud rakud, veesisaldus on neis vähenenud ja ainevahetus aeglustunud. Tekivad siis kui on äärmuslikud tingimused kuiv kõrged või madalad temperatuurid, kiirgus jne. Selleses olekus saavad bakterid üle elada äärmuslikke tingimusi. Kui keskkonnatingimused muutuvad soodsaks areneb spoorist bakter. Bakterite spooride eluvõime säilib tuhandeid aastaid. 3. Milline on bakterite tähtsus looduses ja inimese elus? Bakterid osalevad Maal toimuvas aineringis. Nad
tugevad: taimed saavad kasvada pikkusesse SOONEOSTAIMED (seemneteta soontaimed) Praegu elavad jaotatakse kahte (nelja) hõimkonda: koldtaimed (pärisraigastaimed) ja lehtsooneostaimed (kl. sõnajalgtaimed, kl.ositaimed (kidataimed), kl. raagraigastaimed) Ürgne taimerühm, olid valitsevad karboni ajastul Kuna nende arengutsükkel on sarnane, domineerib sporofüüdifaas (2n) ja paljunemine toimub eostega, käsitleti varem ühe hõimkonnana, praegu mitme hõimkonnana Sporangiumid e. eoslad asuvad varre harudel või lehtedel Sooneostaimed on kas homospoorsed (kõik tekkivad eosed on ühesugused, aga annavad biseksuaalseid gametofüüte) või heterospoorsed (moodustavad mikrospoore ja makrospoore, milles kujunevad vastavalt isas- ja emasgametofüüdid) Eosest areneb lühiealine vähe diferentseerunud autotroofne või heterotroofne pisike eelleht (gametofüüt). Eellehe pindmistest rakkudest arenevad anteriidid ja arhegoonid. Pärast munaraku
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
