Matriits RNA( mRNA) - vahendab geneetilist koodi Transpordi RNA( tRNA)- Kannab aminohappeid valgusünteesis Väike tuuma RNA( snRNA) - oluline eukarüootsete geenide esmaste transkriptide protsessingul küpseks mRNA ks enne eksporti tuumast tsütoplasmasse Väike interfereeriv RNA( siRNA) osaleb transkrriptsioonijärgses geenide vaigistamises RNA on disainitud kasutamiseks ja siis hävitamiseks Nukleaasid: Ensüümid, mis degradeerivad nukleiinhapet, lõhkudes fosfodiestersidemeid. Eksonukleaasid lagundavad nukleiinhappe ahelat kas 5' või 3' otsast (5'eksonukleaasid ja 3'eksonukleaasid). Endonukleaasid lagundavad nukleiinhapet, lõhkudes fosfodiestersidemeid ahelasiseselt Nukleiinhapete struktuurid: - Primaarstruktuur: Lämastikaluste järjestus polünukleotiidahelas - Sekundaarstruktuur : Polünukleotiidahela ruumilie struktuur - Tertsiaalstruktuur: Polünukleotiidahela ,,pakend" rakus v rakutuumas
Sugurakud moodustuvad gametofüüdi keharakkudes. Munarakud tekivad keharakkudes, mida nimetatakse oogoonideks. Viburitega isassugurakud – spermatosoidid – tekivad isassuguorganites, mida nimetatakse anteriidideks. Oogoonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid. Viljastumisel ühinevad spermatosoid ja munarakk. Selle tulemusena moodustub sügoot. Viirused Viirus koosneb valgust ja nukleiinhappest. Viirused sisaldavad ainult üht tüüpi nukleiinhapet (kas DNA või RNA). Nukleiinhappemolekul võib olla rõngasjas, lineaarne või fragmentaarne ja struktuurilt üksik- või kaksikahel. Nukleiinhapet ümbritseb kas lihtsam või keerukam kapsiid. See sisaldab lipiide ja struktuurvalke. Nakatumise esimest staadiumit, kus viirus end nö rakus "sisse seab" ja oluliselt viimase normaalset talitlust ei mõjuta, nimetatakse lüsogeenseks faasiks. See võib sõltuvalt tingimustest ja viirusest kesta mõnest minutist paljude aastateni
VIIRUSED on väga väiksesed (0.01-0.3µm), enamik on KERAJA, SILINDERJA või HULKTAHUKA kujulised. Nendes saab eristada ainult ühte tüüpi nukleiinhapet (DNA või RNA). Iga viiruse genoomi ümbritseb KAPSIID. LÜÜTILINE TSÜKKEL Viirus kinnitub rakule, sisestab sinna faagi DNA, milles sisaldub vajalik info valkude sünteesimiseks. Bakteriofaagi paljunemisperioodil toimub korduv replikatsioon ja kapsiidvalkude süntees, neist tekivad uued viiruseosakesed ning toimub bakteri surm. LÜSOGEENNE TSÜKKEL Rakku sisenenud GENOOM lülitub peremeesraku koostisesse ja säilib seal mingi aja mitteaktiivses olekus
surmaga. Jagunevad: 1. Normaalsed priionvalgud Teatud osa on alfaspiraalis a) kõikidel imetajatel ajus b) tegemist on ürgsete valkudega, mille koostis ja struktuur on liigiti väga sarnased c) Normaalsete priionvalkude funktsioon pole täpselt selge (pakutakse, et vastutavad ööpäevaste rütmide regulatsiooni eest) 2. Tõvestavad Sama osa on beetastruktuuris a) Haigusetekitaja koosneb ainult valgust, nukleiinhapet pole b) Haigus levib iduktsiooni teel - tõvestav valk kontakteerub tervega ja muudab ka selle tõvestavaks c) Tõvestavad valgud ensüümide toimel ei lagune, kuhujvad ajurakkudes ja tapavad neid d) Antikehi ei moodustu, kaitsesüsteemid ei rakendu, haigust on üliraske diagnoosida (valdavalt surmajärgselt alles) e) Tõvestavad valgud on denaturatsioonile eriti vastupidavad, taluvad hästi keetmist, ülerõhku kuumutamisega, etanooli, UV-d
puudub iseseisev paljunemisvõime, 3. üliväikesed mõõtmed (nanomeetrites). 4. puudub väljaspool rakku iseseisev ainevahetus. Tunnused, mille poolest viirused on elusorganismid: 1. viirustes on erinevad valgud ja osades ka lipiidid, süsivesikud. 2. viiruste koostises alati nukleiinhape: DNA või RNA. 3. evolutsioneeruvad. 4. omane suur muutlikus. Viirusosakese ehitus : * keskel on nukleiinhape (RNA või DNA) * siis tuleb valguline kate e. kapsiid, mis kaitseb nukleiinhapet. * mõnedel viirustel on ka superkapsiid (annab viirustele täiendava kaitse), mis koosneb kas valkudest, lipiididest, vähesel määral ka süsivesikuid Nakatumise viisid.Inimese organid ja neid kahjustavad viirused Organismi kaitse viirushaiguste eest. Bakteri raku ehitus. Bakterite ehitustüübid.Bakterite elutegevus.Bakterite paljunemiseks vajalikud tingimused.Spooride eripära Nakatumise viisid : 1) piisknakkus(aerosoolid) gripp levib läbi õhu
nimetas haigust põhjustava viiruse tubaka mosaiigiviiruseks (TMV). Järgnesid teated teistest viirushaiguistest: 1898 Loeffler ja Frosch - veiste suu- ja sõrataud 1908 Ellerman ja Bang - kodulindude leukoos 1909 Landsteiner ja Popper - poliomüeliit inimestel on viirushaigus 1915. a. näitasid Twort ning 1917. a. d'Herelle, et ka baktereid nakatavad viirused - bakteriofaagid, põhjustades bakterirakkude lüüsi. Viriooni ehitus. Viiruspartikkel sisaldab nukleiinhapet, mis kodeerib viirusspetsiifilisi valke. Viiruse geneetiliseks materjaliks on kas DNA või RNA molekul. Eristatakse üksikahelalise (ss -single strand) ja kaksikahelalise (ds - double strand) genoomiga viirusi. dsDNA viirused on näiteks loomaviirustest papilloomiviirus ning bakteriofaagidest T4 ja lambda faag; ssDNA genoomiga on bakteriofaag M13. Reoviiruste (põhjustavad hingamisteede haigusi) genoomiks on dsRNA. ssRNA genoomiga viiruste näiteks võib tuua retroviirused, näit
kl Viirused(Vira; ladina sõnast virus 'mürk') on nukleiinhappest ja valkudest koosnevad bioloogilised objektid, millel puudub rakuline ehitus ning mis paljunevad nakatades elusorganismide rakke. Üksikut viiruse isendit nimetatakse virioniks. Viiruste osakesed - virionid - omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega . On ka viirusi, mis omavad virionis paljunemiseks või rakku tungimiseks vajalikke ensüüme, isegi ribosoome. Vastavalt päriliku info kandjale saame eristada DNA- ja RNA-viirusi
ebapiisavalt, asendatavad (9) - ise sünteesime. · Nimeta valkude neli struktuurivormi. Primaarstruktuur, Sekundaarstruktuur, Tertsiaarstruktuur, Kvaternaarstruktuur. · Nimeta kolm valkude põhifunktsiooni. Ensümaatiline, Struktuurne, Transport · Too näiteid valguliste struktuuride kohta inimorganismis. Primaarne - insuliin, Sekundaarne - juuksed, küüned. Tertsiaarne - globiliinid, fibrinogeen. Kvaternaarne - hemoglobiin · Nimeta kaks nukleiinhapet ja nende ülesanded. DNA - kannab geneetilist informatsiooni, RNA - kopeerib DNA infot ja viib selle rakus vajalikku kohta. · Mis on nukleotiid ja millest see koosneb? Nukleiinhapete monomeer: süsivesik, fosfaatrühm, lämmastikalus · Nimeta neli lämmastikalust, mis võivad olla nukleotiidi koostises. Adeniin, guaniin, tsütosiin, tümiin(uratsiil) · Kirjuta kaks komplementaarsusprintsiibi vastavust. C=G; A=T(U) · Mis on DNA põhifunktsioon
initsiaatorkodoomiga AUG paadub rRNA antikodoon UAC, seejärel siseneb ribosoomi teine tRNA molekul tuues endaga kaasa järgmisele koodonile vastava aminohappe. 12. . 13. Viiruste ehitus ja jaotus Viirused on bioobjektid, mis paiknevad elus ja eluta looduse vahepeal. Viirused on rakkust rakku rändavad parasiitgeenid. Ehitus- Viiruste osakesed - virionid omavad mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. 14. Nimeta RNA ja DNA viiruseid. DNA viirused klassifitseeritakse enamasti neis sisalduva DNA koostise järgi üksikahelaga DNA viirusteks ja kaksikahelaga DNA viirusteks (herpesviirus, papiloomviirus). RNA-viirused on viirused, mille genoomiks on RNA. Mõnede viiruste genoom on
1. Viiruste ehitus Viiruspartikli südamiku moodustab pärilikkusaine, mis on nukleiiinhape DNA või RNA. Nukleiinhapet nim. viiruse genoomiks. Viirusgenoomi DNA või RNA võib ola kahe-või üheahelaline. Pärilikkusainet ümbritesevad valgud, mis moodustavad kaitsva kapsiidi. Kapsiidi peal võib veel olla lipiididest ja valkudest ümbris. Kapsiidi või ümbrise pinnal asuvad valgud, mis tunnevad ära viiruse paljunemiseks oleva märklaudraku. 2. Viiruste lüütiline ja lüsogeenne tsükkel Lüütiline: 1)Nakatumine-viiruse antiretseptorid hakkuvad raku
puudub rakuline ehitus. 2. puudub iseseisev paljunemisvõime. 3. üliväikesed mõõtmed (nanomeetrites). 4. puudub väljaspool rakku iseseisev ainevahetus. Tunnused, mille poolest viirused on elusorganismid: 1. viirustes on erinevad valgud ja osades ka lipiidid, süsivesikud. 2. viiruste koostises alati nukleiinhape: DNA või RNA. 3. evolutsioneeruvad. 4. omane suur muutlikus. Viirusosakese ehitus : * keskel on nukleiinhape (RNA või DNA) * siis tuleb valguline kate e. kapsiid, mis kaitseb nukleiinhapet. * mõnedel viirustel on ka superkapsiid (annab viirustele täiendava kaitse), mis koosneb kas valkudest, lipiididest, vähesel määral ka süsivesikuid *lihtsamatel viirustel on väga korrapärane(geomeetriline) kuju. Viiruse nukleiinhape : *kas RNA või DNA. *nukleiinhappemolekul võib olla kas sirge või rõngjas, üksik või kaksikahelaline, suur või väike. *Viiruses on geenid. neid võib olla 3 - 1000 tk. geenid jagunevad : a) peremeesraku kontrolli mõjutavad geenid.
-virales, sugukondade nimed lõpu -viridae, ja perekonnad lõpu -virus. Liikide puhul ei rakendata ladinakeelset binaarset nomenklatuuri (liigi nime, mis koosneb perekonna nimest ja liigiepiteedist), nimedes võib kasutada ka kreeka tähti ja numbreid (nt faag, SV40). Viiruste ehitus Viiruste osakesed - virionid - omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võinb koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega (vt retseptor- vahendatud endotsütoos). On ka viirusi, mis omavad virionis paljunemiseks või rakku tungimiseks vajallikke ensüüme, isegi ribosoome (nt Ebola viirus).
mistõttu nad olid valgusmikroskoobis nähtamatud ja läbisid väikeste avadega filtreid, mis pidasid kinni ka väikseimaid tuntud baktereid · Sellest tuletati ka nende algne nimetus "filtreeruv mürk" (virus filtrans) · Viirused tuvastati kui "haigusi tekitav toimeaine, mis läbib bakterifiltreid" Viiruste ehitus: · Enamasti sisaldab viirus valkudest koosnevas kestas ehk nukleokapsiidis ühe või mitu molekuli nukleiinhapet (RNA või DNA) · Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest · On ka viirusi, mis omavad paljunemiseks või rakku tungimiseks vajalikke ensüüme ja isegi ribosoome Viiruste elutegevus: · Viiruste elutegevuses on kaks olulist etappi: 1. eluetapp on peremeesrakus, mida ta nakatab 2. eluetapp on väljaspool peremeesrakku, kus ta eksisteerib sisuliselt kui keemiline ühend.
Tuberkoloos Hingamisteede kaudu Kopsud 7 Viirused Viirused on eluta ja elusa looduse vahepealsel tasemel olevad rakulise ehituseta bioloogilised objektid. Viroloogia on teadusharu, mis uurib viiruseid. Viirusel tuum ja tsütoplasma puuduad. Nukleiinhapet ümbritseb alguline kapsiid, mis kaitseb viiruse genoomi keskkonna mõjude eest ja aitab viiruse genoomi peremeesrakku. Väljaspool peremeesrakku eksisteerivad viirused viirusosakestena. Kujult on viirused korrapärased. Viirused ohustavad kõiki elusorganisme. Tuntakse bakteriofaage, mis kahjustavad baktereid (bakteriviirused), putukate, taimede, loomade viirushaigusi, inimese viirushaigusi. Viiruste paljunemine
Viiruseid ei saa antibiootikumidega ravida, ravima peab organism ise või vaktsiinid. Ehitus · nukleiinhape (korraga ainult DNA või RNA), ümbritsetud kapsiidiga, mis koosneb valkudest · osade viiruste nukleiinhappe kapslitel olemas ka ümbris, mis koosneb lipiidide kaksikkihist, valkudest ja süsivesikutest · ümbrise küljes võivad olla ankurmolekulid e. antiretseptorid, mis on valgulise ehitusega · ümbris ja kapsiid kaitsevad nukleiinhapet välismõjude eest · geenidelt transkribeeritakse rakus mRNA-d, mida kasutatakse viirusvalkude sünteesiks · nukleiinhappes 3 tüüpi geene: 1. replikatsiooni ülesandeks pärilikkusaine paljundamine 2. regulatoori kontrollivad peremeesraku ainevahetust 3. struktuuri vastutavad (kapsiidi) valkude tootmise eest Viiruse genoom Viiruses korraga ainult üks nukleiinhape. DNA-d võib olla 1 molekul, RNA-d lõputult.
virales, sugukondade nimed lõpu -viridae, ja perekonnad lõpu -virus. Liikide puhul ei rakendata ladinakeelset binaarset nomenklatuuri (liigi nime, mis koosneb perekonna nimest ja liigiepiteedist), nimedes võib kasutada ka kreeka tähti ja numbreid (nt faag, SV40). Viiruste ehitus: Viiruste osakesed - virionid - omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega (vt retseptor- vahendatud endotsütoos). On ka viirusi, mis omavad virionis paljunemiseks või rakku tungimiseks vajallikke ensüüme, isegi ribosoome (nt Ebola viirus).
monomeerideks olemise? Nukleotiidtrifosfaadid on rakkudes kasutusel energia kandjatena, sest need on makroergilised ühendid, levinuim energiakandja on adenosiintrifosfaat (ATP), kuid kasutusel on ka teiste nukleotiidide trifosfaadid. Erinevate rühmadega seondudes moodustavad nukleotiidid koensüüme (näiteks koensüüm A). Tsüklilised nukleotiidid on signaalmolekulideks (näiteks cAMP). 6. Nukleiinhapete lühiiseloomustus. Rakkudes on laias laastus 2 erinevat nukleiinhapet-- DNA ja RNA-- millel on erinevad ülesanded-- DNA on geneetilise info kandja ja RNA on geneetilise info vahendaja. Nukleiinhapped on polümeerid, mille monomeerideks on nukleotiidid. DNA-l on kindel struktuur-- biheeliks, milles on kaks omavahel komplementaarset ja antiparalleelset ahelat. RNA molekule on erineva kuju ja pikkusega ning ka erinevate ülesannetega. Sünteesitav RNA on üheahelaline. 7. Fosfodiesterside. Side, mis moodustub ühe nukleotiidi fosfaatrühma ja teise nukleotiidi
pooride läbimõõt on < 0,4 μm Viiruspartikli ehitus Viiruspartikli südamikus paikneb geneetiline materjal – nukleiinhape, mis kodeerib viirusspetsiifilisi valke Geneetiliseks materjaliks on kas DNA või RNA molekul Viiruse nukleiinhapet ümbritseb valkate – kapsiid, millel loomaviiruste puhul on ka ümbris (envelope) Viiruse genoom on kas üksikahelaline või kaksikahelaline : dsDNA – bakteriofaagid T4 ja lambda, papilloomiviirus ssDNA – bakterifaag M13, parvoviirused (koinfektsioon adenoviirustega) dsRNA – reoviirused (hingamisteede haigused) ssRNA – gripiviirus, HIV
järku struktuuri. Valkude kuumutamisel seda ei toimu. (joonis 7) Ensüümid on biokeemilisi reaktsioone reguleerivad valgud. Antikehad on kõrgemates loomaorganismides, ka inimorgansimis, mis moodustuvad organismile mitteomaste orgaaniliste ühendite vastu võitlemiseks. Antigeen on võõr valk või võõr nukleiin happe. Sellega antikehad võitlevadki. Nukleiinhapped Biopolümeerid, mille monomeerideks on nukleotiidid. Tuntakse kahte nukleiinhapet: DNA Desoksüribonukleiinhape Biopolümeer, mille monomeerideks on desoksüribonukleotiidid. Desoksüribonukleotiid koosneb kolmest komponendist: fosfaatrühm, desoksüriboos, lämmastikalus. (Joonis 8) DNA ahel tekib desoksüribonukleotiidide ühinemisel. DNA koosneb kahest heeliksist, mis kokku teeb biheeliksi (spiraalne). DNA ahela näide: A-C-G-C-T-C-... Komplementaarsusprintsiip: A=T, CG ehk ühes ahelas on üks, teises teine monomeer. Järelikult biheeliks eelnevast ahelast on: A=T
2) Duplikatsioon- kromosoomilõik on kahekordistunud. 3) Iversioon- geenide järjestus on muutunud ümberpaiknemise tõttu. 4) Translokatsioon- geenide asukoht on muutund ümberpaiknemise tõttu. Nii võib tekkida näiteks skisofreenia. 33. Viiruste ehitus Viiruste osakesed - virionid (üksik viiruse isend)- omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega. On ka viirusi, mis omavad virionis paljunemiseks või rakku tungimiseks vajalikke ensüüme, isegi ribosoome (nt Ebola viirus). Neil 5 erinevat ehitustüüpi: keraviirus, silinderviirus, kristalliline
Samas on mõnede rakuliste mRNAde asukoht tsütoplasmas reguleeritud, nii et uut valku sünteesitakse just selles raku osas (näit. närviraku dendriitides). 52. Kõik tuumakeses sünteesitavad RNA tüübid. Tuumake on osa rakutuumast, mis on spetsialiseerunud rRNA sünteesiks ja rRNA assambleerimiseks ribosoomidesse. Eukarüootides sünteesitakse rRNA tuumakeses RNA polümeraasi I poolt. Valgusünteesiks (translatsiooniks) vajatakse kolme komplementaarse funktsiooniga nukleiinhapet: mRNA kannab koodonitena informatsiooni valgu primaarjärjestuse kohta; tRNA identifitseerib koodi ja toob ribosoomi koodile vastava aminohappe ; rRNA assotsieerub ribosoomi valkudega moodustades ensüümkompleksi, mis otseselt sünteesib peptiidsideme. 53. miRNA ja siRNA vahe tuleneb nende päritolust: siRNA pärineb dsRNA-st; siRNA on kõige tavalisemalt vastus võõrale RNA-le ja on tihti 100% täiendav(komplementaarne) sihtmärgile
44. Selgitage DNA ahelate komplementaarsuse ja antiparalleelsuse põhimõtet. Komplementaarsus – kui ühe DNA ahela nukleotiidne järjestus on teada, on selle põhjal võimalik kirjutada vastasahela nukleotiidne järjestus. Just DNA ahelate komplementaarsus võimaldab geneetilist informatsiooni säilitada ja kanda põlvkonniti edasi. Antiparalleelsus – DNA ahela ühes otsas on vaba 3’-OH rühm, teise ahela otsas aga vaba 5’-fosfaat. Nukleiinhapet sünteesitakse 5’3’ suunas. 45. Bakterikromosoomi struktuur. Bakteritel asub geneetiline informatsioon ühes rõngaskromosoomis, mis esineb rakus kõrgelt struktureeritud kujul alas, mida nimetatakse nukleoidiks. Kromosoom on 1000x lühemaks kokku pakitud, moodustub 50-100 lingu. Ühe lingu moodustavad 40000 aluspaari. DNA kompaktsemaks muutmisel on oluline roll DNA superspiralisatsioonil. Üks DNA ahel on
Uted levitavad lootekestade, lootevedelike ja piimaga, jäärad spermaga Lihaste värin Haiged loomad tapetakse! BSE - Aeglane kulg, sümptomid avalduvad 4-5 aastat pärast nakatumist. Haigustekitaja kahjustab närvikudet, mille kahjustamise tõttu loom sureb. Elusloomal ei ole võimalik TSE-d diagnoosida. Kahjustatud koes esinevad tärklist meenutavad laigud. Tunnused kujunevad 25-30% nakatunutest. Prioonhaigused Prioonhaigused ehk valk infektsioonid. Nad ei sisalda nukleiinhapet ning looduses püsivad – termolabiilsed ning vastupidavad. Neid hävitades tuleb kasutada 133C kuumust, 3atmosfääri rõhku ning seda hoida kuni 20minutit ehk totaalse viiruse hävinemiseni -> hävinevad ainult põletamisel. Prioonhaiguseid on kahte liiki: Normaalsed ( rakumembraani välispinnal PrPc) ning patogeennsed (raku sees PrPsc). Prioonhaigused levivad närvirakkudes. HAIGUSTE NÄITED
DNA topoisomeraasid - katalüüsivad DNA ahelatesse ajutisi katkeid, et ei tekiks super- keerde. Superkeerd takistaks replikatsiooni jätkumist. Okazaki fragment - katkendlikult, lühikeste fragmentidena sünteesitav DNA Praimosoom - DNA sünteesi initsiatsiooniks on vaja valkkompleksi, mida nimetatakse praimosoomiks. · Praimosoom koosneb DNA helikaasist ja primaasist. · Primaas sünteesib RNA praimerid. (loeng 4 replikatsioon, transkr.) Nukleiinhapped - Kahte tüüpi nukleiinhapet · Deoksüribonukleiinhape (DNA) · Ribonukleiinhape (RNA) Nukleiinhapped rakus · DNA - Tuum, Mitokonder, Kloroplast · RNA - Kogu rakus Nukleiinhappe struktuur: nukleotiid Nukleotiidi struktuur: fosfaat, suhkur, lämmastikalus : Puriinid (Adeniin A, Guamiin G) Pürimidiinid (Tsütosiin C, Tümiin T, Uratsiil U) Selgroog: suhkur-fosfaat
nähtavad mitoosi või meioosi kromosoomide mikroskoopilisel uurimisel. Kromosoommutatsioonil võib mõni kromosoomi lõik kaduma minna või mitmekordistuda, muutuda võib ka kromosoomisisene geenide järjestus või asukoht. Vastavate mutatsioonide tekkepõhjused võivad olla vead mitoosis või meioosis. 32. Viiruste ehitus. Enamik keraja, silinderja või hulktahuka kujuga, keerulisemad on bakteriofaagid. Viirusosakeste seest leiab ainult ühtetüüpi nukleiinhapet. Vastavalt DNA (DNAviiruste koostises on vaid üks DNA molekul, lineaarne või rõngas) või siis RNA (RNA viiruste ehituses võib olla mitu RNA molekuli) Peremeesrakust väljaspool ümbritseb iga viirusosakese genoomi valguline kapsiid, selle korrapärane kuju annab viirusele kuju. Mõnedel viirustel jääb sellest väljapoole lipiididest koosnev ümbris, mis enamasti moodustunud peremeesraku ümbritsevast membraanist, kuid sisaldab ka viirusele omaseid valke. 33
nimetatakse virioniks. Viiruste tekke kohta puudub ühtne seisukoht, ning on tõenäoline, et erinevad viiruste rühmad pole ka ühesuguse päritoluga. Kuna viirused pole ilmselt ühisest "alg-viirusest" põlvnevad olendid, samuti mitte suguluses teiste elusolenditega, on kaheldud viiruste jaoks klassikalise bioloogilise taksonoomia reeglite kasutamise võimalikkuses ja mõttekuses. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Kõik viirused on elusorganismide siseparasiidid. Nad sisenevad peremeesorganismi rakku, või sisestavad sinna oma nukleiinhappe. Eeltuumsed Prokarüoot ehk prokarüont on eeltuumne rakk. Neil puudub membraaniga piiritletud tuum ning raku sisemuses on tunduvalt vähem erinevaid organelle ja membraanseid struktuure kui eukarüootidel. Prokarüoodid on jagatud kahte domeeni: bakterid ja arhead. Enamik prokarüoote on ainuraksed, kuid leidub ka hulkrakseid organisme.
selle lüüsi MÕÕDUKAD ehk tempereeritud ehk lüsogeensed faagid – säilivad bakteri genoomis ’’vaikivana’’ ja aktiveeruvad hiljem ; lõhuvad peremeesraku täitsa ära, võivad avalduda (nt herpes viirus) 28. Kirjelda viiruse lüütilist tsüklit 1. Faagi DNA integreerub ehk ühineb mikroobi genoomi ja allutab bakteri sünteesimehhanismid enda kontrollile: 2. sünteesitakse hulgi faagi nukleiinhapet ja struktuur-elemente 3. Umbes 30 min peale nakatumist rakk lüüsub 4. Vabanevad umbes 200-300 uut faagi 29. Kirjelda viiruse lüsogeenset tsüklit Tekib lüsogeenne mikroob: faagi DNA integreerub bakteri genoomi (enamasti kindlasse lookusesse). Sellist vaikivas olekus faagi genoomi nim profaagiks. Lüsogeenne bakterirakk ei nakatu teise viirusega (on immuunne superinfektsioonile). Teatud tingimuste toimel võib profaag genoomist väljuda ning viia bakteri
valgusmikroskoobis nähtamatud ja läbisid väikeste avadega filtreid, mis pidasid kinni ka väikseimaid tuntud baktereid · Sellest tuletati ka nende algne nimetus "filtreeruv mürk" (virus filtrans) · Viirused tuvastati kui "haigusi tekitav toimeaine, mis läbib bakterifiltreid" Viiruste ehitus: · Enamasti sisaldab viirus valkudest koosnevas kestas ehk nukleokapsiidis ühe või mitu molekuli nukleiinhapet (RNA või DNA) · Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest · On ka viirusi, mis omavad paljunemiseks või rakku tungimiseks vajalikke ensüüme ja isegi ribosoome. Viiruste elutegevus: · Viiruste elutegevuses on kaks olulist etappi: 1. eluetapp on peremeesrakus, mida ta nakatab 2. eluetapp on väljaspool peremeesrakku, kus ta eksisteerib sisuliselt kui keemiline ühend.
TTÜ | MIHKEL HEINMAA | SÜGIS MMIX 03/12/09 Blottimine, hübridiseerimine. Eelkõige nukleiinhapete uurimisel. Hübridiseerimine on meetod, mis võimaldab nähtavaks teha, enda jaoks, in vivo olevaid molekule molekule, mis pole sünteeside käigus märgistatud. Nukleiinhapete märgistamine: kuskil on nukleiinhappe ahel, kui me teame millise järjestusega nukleiinhapet me otsime, siis peame omama otsitavale komplementaarset järjestust. On elektroforeesi geel, kuhu oleme lauhtanud mingisugused nukleiinhapped. Kõikkide radade peal on tuhandeid erinevaid nukleiinhapete molekule neid on nii pelju, et me ei erista neid üksteisest. Esitame küsimuse, et kas nende molekulide hulgas on konkreetne molekul, millel see järjestus, mis meid huvitab. Esiteks peame geelis olevad nukleiinhapped kätte saama nii, et nad oleksid endiselt üksteisest separeeritud
Väga väikesed geneetilised elemendid. Viirus kujutab endast üht või mitut DNA või RNA molekuli, mida ümbritseb valkudest ja lipiididest kest. Viiruste algne definitsioon oli seotud nende väiksusega, mistõttu nad olid valgusmikroskoobis nähtamatud ja läbisid väikeste avadega filtreid, mis pidasid kinni ka väikseimad tuntud bakterid. Viiruse ehitus: Enamasti sisaldab viirus valkudest koosnevas kestas ehk nukleikapsiidis ühe või mitu molekuli nukleiinhapet (DNA/RNA). Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. On ka viiruseid, mis omavad paljunemiseks või rakku tungimiseks vajalikke ensüüme ja isegi ribosoome. Viiruse elutegevus: Kaks olulist etappi: 1. Toimub peremeesrakus, mida ta nakatab; 2. Väljaspool peremesakku, kus ta eksisteeribsisuliselt kui keemiline ühend. Peremeesrakuks võib olla bakterirakk, pärmirakk, taimerakk, loomarakk ja inimese rakk. Peremeesorganismi rakk
RNA’l tertsiaalset struktuui ei moodustu. 44. Selgitage DNA ahelate komplementaarsuse ja antiparalleelsuse põhimõtet. Komplementaarsus seisneb lämmastikalauste kindlas paardumises, ehk A-ga paardub T, ja C- ga paardub T. Antiparalleelsus seisneb selles, et kaks vastastikku ahelat asuvad üksteise suhtes erisuunaliselt. DNA ahela ühes otsas on vaba 3´-OH rühm, teise ahela otsas aga vaba 5´-fosfaat. Nukleiinhapet sünteesitakse ainult suunaga 5’ otsast 3’ suunas. 45. Bakterikromosoomi struktuur. Bakterikromosoom on rõngasmolekul, mis moodustub DNA tugeval kokkupakkimisel. Kokkupakitud DNA esmalt koosneb lingudest, mis saadakse kokkuvoltimisel. Seejärel toimub veel superspiralisatsioon, mis pakib DNA veelgi rohkem kokku. 46. Eukarüootsete kromosoomide koostis ja struktuur. Kromosoomid koosnevad valkudest ja DNA-st. Struktuurilt on kromosoomid väga tihedalt
Seejuures sisaldavad kõik viirused kas DNA või RNA molekulides paiknevat pärilikku infot. Viirust ei saa valgusmikroskoobiga uurida, sest nende suurus jääb vahemikku 0,01- 0,03 nm. Enamik on neist keraja, silinderja, hulktahuka kujuga. Bakteriofaagi ehitus on keerulisem kus me võime eristada päist, kaelust ja sabandit. Kui rakkudes esineb nii DNA kui ka RNA molekule, siis iga viiruseosakese sisemusest leiame vaid ühte tüüpi nukleiinhapet. DNA-viiruste koostises on vaid üks DNA molekul see on kas lineaarne või rõngakujuline. RNA-viiruste ehituses võib olla kas üks või mitu RNA molekuli. Peremeesrakust väljaspool ümbritseb iga viirusosakese genoomi kapsiid. Kaspiidvalkude korrapärane paigutus annab viirustele iseloomuliku kuju. Mõnedel viirustel jääb sellest väljapoole valkudest ja lipiididest koosneb ümbris. See on
pöördfaaskromatograafia, geelfiltratsioonkromatograafia. Geelelektroforeesi põhimõte – lahutamine poorses keskkonnas elektrivälja toimel. Kasutatavad polüakrüülamiid geel ja agaroos. Isoelektriline fokuseerimine. Biomolekulide detekteerimise meetodid geelis. Geel värvitakse valgu spetsiifilise värviga/spets antikehad. 11. Nukleotiidid Nukleiinhapped on biomakromolekulid, milles nukleotiidijäägid on seostunud fosfodiestersidemega. Inimkehas on kaks nukleiinhapet – DNA ja RNA. Nukleotiidid on nukleiinhapete monomeerid, rakus esinevad anioonidena, on happed. Nukleotiid koosneb lämmastikalusest (N-alustest, pentoosist ja ühest või enamast fosfaatrühmast: • N-aluseks on puriin voi pürimidiin • Pentoosiks on D-riboos voi 2-desoksü-D-riboos N-aluse ja pentoosi kompleks on nukleosiid. Nukleiin hapete monomeerid. Nukleotiidid on nukleosiidide (puriin- või
(1 aine liigub teiste suhtes, liikuma panev jõud- elekter). Kasutatavad polüakrüülamiid geel ja agaroos. Isoelektriline fokuseerimine. Biomolekulide detekteerimise meetodid geelis. Geel värvitakse valgu spetsiifilise värviga/spets antikehad. Geeli sisu peab olema aluseline, kõik valgud aluselises KK on neg. laenguga- ioonid liiguvad 11. Nukleotiidid Nukleiinhapped on biomakromolekulid, milles nukleotiidijäägid on seostunud fosfodiestersidemega. Inimkehas on kaks nukleiinhapet DNA ja RNA. Nukleotiid koosneb lämmastikalusest (N-alustest, pentoosist ja ühest või enamast fosfaatrühmast: · N-aluseks on puriin voi pürimidiin · Pentoosiks on D-riboos voi 2-desoksü-D-riboos N-aluse ja pentoosi kompleks on nukleosiid. Nukleotiidid on nukleiinhapete monomeerid, nukleosiidide (puriin- või pürimidiinaluse ja pentoosi kompleksid) mono-, di- või trifosfaatestrid (AMP, ADP, ATP). Riboosi
Viiruste avastamine § Dimitri Ivanovski (1892) § Näitas, et tubakataime haigust põhjustas filtreeruv agens arvas, et toksiin § Martinus Beijerinck (1898-1900) § Nimetas seda agensit contagium vivum fluidum (lahustuv elus germ) § Loeffler and Frosch (1898-1900) § Näitas, suu ja sõratõve põhjustaja on filtreeritav viirus § Ernst Ruska - 1933 - elektronmikroskoopia sai viirust näha. Morfoloogia § Genoom - DNA või RNA § Kapsiid - nukleiinhapet ümbritsev kest § Nukleokapsiid - genoom + kapsiid § Envelope - lipiidne välisümbris. Ei esine kõigil viirustel. Envelope määrab enamasti ära makroorgnismi rakk, seal paiknevad valgud ja glükoproteiidid aga on viirusliku päritoluga (HA ja NA gripiviirusel). Envelop'ega viirused on enamasti vähem resistentsed väliskeskkonna mõjuritele. Viiruste kapsiid § Kapsiidi ülesandeks on kaitsta nukleiinhapet kahjustavate
säilitamine & ülekandmine tütarrakkudesse raku jagunemisel; RNA võtab osa geneetilise info realiseerimisest (t-, m-, r-, snRNA). 44)DNA komplementaarsuse ja antiparalleelsuse põhimõte. Dna komplementaarsus - tuleneb lämmastikaluste spetsiifilisest paardumisest, kui ühe DNA ahela nukleotiidne järjestus on teada, siis selle põhjal saab kirjutada vastasahela nukleotiidse järjestuse. DNA komplementaarsus võimaldab säilitada geneetilist infi ja kanda põlvkonniti edasi. Nukleiinhapet sünteesitakse 5' otsas 3' otsa poole, kuna see on ainuvõimalik DNA ahela sünteesi suund, on DNA-d kaksikheeliksis antiparalleelsed. DNA ühe ahela otsast on vaba 3' OH rühm ja teise ahela otsas vaba 5' fosfaat.Fosfodiestersidemed polünukleotiidiahelas tekivad sel viisil et kasvava DNA ahela viimase nukleotiidi suhkru vabale 3'OH rühmale lisatakse nukleosiidtrifosfaat, kus fosfaadid on seotud suhkru 5'C-ga
Viiruse paljunemine rakus toimub viiruse struktuursete osade sünteesi ja kokkupanemise teel (mitte pooldumise teel). Viirus ei kodeeri täielikku translatsioonisüsteemi. Viirused erinevad mobiilsetest geneetilistest elementidest selle poolest et: viirus on võimeline peremeesrakust väljuma ja uusi rakke nakatama. EHITUS: Kui rakkudes esineb nii DNA kui ka RNA molekule, siis iga viirusosakese sisemusest leiame vaid üht tüüpi nukleiinhapet. Eristatakse DNA- ja RNA-viirusi. DNA-viiruste koostises on vaid üks DNA molekul. RNA-viiruste võib olla üks või mitu RNA molekuli. Viirusosakese genoomi ümbritseb valguline kapsiid. Mõnedel on sellest väljaspool valkudest ja lipiididesr koosnev ümbris- enamasti moodustunu peremeesrakku ümbritsenud membraanist, kuid sisaldab ka viirustele omaseid valke. Kapsiid ja ümbris on enamasti kaitseks, kui osa aitab kinnituda peremeesrakule ja lagundada selle ümbriseid
DNA mudel on paremalepöörduv kaheahelaline heeliks. Komplementaarsuse põhimõttel moodustuvad lämmastikaluste vahel vesiniksidemed. A=T, G=C. AT vahele tekib kaks sidet, GC vahele kolm. Nukleotiidid on suhkur-fosfaatteljes kovalentselt seotud fosfodiestersidemetega. Kui toimub DNA ahela pikenemine, saab see ainult ühes suunas toimuda. DNA ahelad on antiparalleelsed; ühe ahela otsas on vaba 3'OH rühm ja teise otsas 5' fosfaat. Nukleiinhapet sünteesitakse 5' otsast 3' suunas. Antiparalleelsus on vajalik selleks, et vastastikused ahelad lämmastikaluste osas komplementaarsed oleks. (Võivad moodustuda ka heterodupleksid e renaturatsioonil liituvad teineteise suhtes mittetäielikult komplementaarsed ahelad.) 45. Bakterikromosoomi struktuur. Bakteritel asub geneetiline info ühes rõngaskromosoomis, mis asub tsütoplasmas nukleoidis (sest rakul puudub selgelt eristatav tuum). Mõnel bakteril võib olla ka
Mitterakutud struktuurid ehk molekulkompleksid Priionid kesknärvisüsteemi tõvestavad valgud, mis põhjustavad alati surma 1) Normaalsed priionvalgud teatud osa alfaspiraalis. Kõikidel imetajatel ajus. Tegemist ürgsete valkudega, mille koostis ja struktuur on sarnased. Normaalsete priionvalkude funktsioon pole päris selge 2) Tõvestavad priionvalgud sama osa beetastruktuuris a. Haigustekitaja koosneb ainult valgust. Nukleiinhapet pole b. Haigus levib induktsiooni teel. Induktsioon tõvestaja puutub okku normaalse valguga ja muudab viimase tõbiseks c. Tõvestavad valgud ensüümide toimel ei lagune. Kuhjuvad ajurakkudes ja tapavad neid d. Antikehi ei moodustu kaitsesüsteemid ei rakendu e. Tõvestavad valgud on denaturatsioonile vastupidavad. Taluvad edukalt: keetmist, ülerõhku, etanooli, uv-kiirgust f
Mõlema koostises on fosfaatjääke. 44. Selgitage DNA ahelate komplementaarsuse ja antiparalleelsuse põhimõtet. · Komplementaarsus kahe ahela lämmastikalused paarduvad selle alusel, mitu vesiniksidet nad omavahel moodustvad A ja T moodustavad kaks vesiniksidet ja G ning C kolm. Kui on olemas ühe ahela nukleotiidne järjestus on selle põhjal võimalik kirjutada vastasahela nukleotiidne järjestus. · Antiparalleelsus - nukleiinhapet sünteesitakse 5' otsast 3' suunas. Kuna see on ainuvõimalik DNA ahela sünteesi suund, on DNA ahelad kaksikheeliksis antiparalleelsed. DNA molekuli ühe ahela otsas on vaba 3' OH-rühm, teise ahela otsas aga vaba 5' fosfaat. 45. Bakterikromosoomi struktuur. · Bakteril asub geneetiline info ühes rõngaskromosoomis, mis esineb rakus kõrgelt struktureeritud kujul alas, mida nimetatakse nukleoidiks. DNA on kaksikahelaline.
jagunemisel; RNA võtab osa geneetilise info realiseerimisest (t-, m-, r-, snRNA). 44. Selgitage DNA ahelate komplementaarsuse ja antiparalleelsuse põhimõtet. Komplementaarsus tuleneb lämmastikaluste spetsiifilisest paardumisest vesiniksidemete abil. Ühe ahela baasil on võimalik kirjutada (A=T, C=G) teine. Just komplementaarsus võimaldab geneetilist informatsiooni säilitada ja kanda põlvkonniti edasi. Antiparalleelsus Suhkru aatomeid tähistatakse C1', C2', C3', C4' ja C5'. Nukleiinhapet sünteesitakse 5' otsast 3' suunas. Kuna see on ainuvõimalik DNA ahela sünteesi suund, on DNA ahelad kaksikheeliksis antiparalleelsed. 45. Bakterikromosoomi struktuur. Kogu geneetiline info ühes kromosoomis, mis on rõngasmolekul esineb nukleoidis. DNA rõngasmolekul moodustab 50-100 lingu, millest igaüks sisaldab ligikaudu 40000 aluspaari. 46. Eukarüootsete kromosoomide koostis ja struktuur. Kuigi võrreldes E
Mõõdukalt kordistunud DNA piirkonnad (12,5 % genoomist) on sellised, kus igat lõiku on 104 - 105 koopiat. Siia kuulub geneetilist infot mittekodeerivaid alasid, mis asetsevad genoomis rühmiti (tandeemsed kordused) või ka hajusalt laiali (hajuskordused ehk polündroomsed kordused). Palindroomsed - geneetilised laused, kus teatud sümmeetriateljest paremale ja vasakule lugedes on järjestus sama. 93. Restriktaasid. Ekso- ja endonukleaasid. Nukleaasid - ensüümid, mis degradeerivad nukleiinhapet, lõhkudes fosfodiestersidemeid. Restriktaasid - rõngasmolekulist lineaarse vormi tagasi moodustumine alusspetsiifilise endonukleaasi toimel. Eksonukleaasid- eemaldavad nukleotiide DNA ahela otsast (lagundavad nukleiinhappe ahelat kas 5' või 3' otsast (5'eksonukleaasid ja 3'eksonukleaasid) Endonukleaasid- atakeerivad ja võtavad ära nukleotiide DNA ahela seest. 94. DNA polümeraas I omadused. Kornbergi polümeraas
Võib olla erinev valik 1. ehk siis esimene neist (DNA peaks olema vist desoksüribonukleiinhape... ja DESOKSÜ... viitab sellele, et üks O on ära kadund ehk OH asemel on aint H ;) ) 3.(99.) Joonistage DNA ahelas nukleotiidijääke ühendav keemiline side (ka RNA kohta). Monomeerid on omavahel ühendatud ühe monomeeri suhkrujäägi 5`C hüdroksüüli ja teise monomeeri suhkrujäägi 3`C hüdroksüüli ühendava fosfordiestersideme kaudu. Vaata nukleiinhapet osast (5. loeng) joonist 5.1 (joonisel phosphodiesterlink) 4.(100.) Kas DNA on füsioloogilise pH juures: a) laenguta b) positiivse laenguga c) negatiivse laenguga 5.(101.) Milline nukleotiid on kujutatud joonisel ja kas ta kuulub DNA või RNA koostisesse (kõik neli NMPd ja neli dNMPd)? Guanosiin5monofosfaat, DNAs. Järgnevalt kõik nukleotiidid(RNAs), desoksünukl(DNAs). erinevad vaid selle poolest, et roosaga märgitud(ärge värvi igaks juhuks meelde jätke:P) OH asemel on H 6.(102
Fosfodiestersidemed polünukleotiidahelas tekivad sel viisil, et kasvava DNA ahela viimase nukleotiidi suhkru vabale 3'C-OH rühmale lisatakse nukleosiidtrifosfaat, kus fosfaadid on seotud suhkru 5'C-ga. Suhkru 3'C küljes olev OH-rühm ühineb lisanduva nukleotiidi (nukleosiidtrifosfaadi) suhkru 5'C-ga seotud fosfaadi H-aatomiga ning 3'C ning järgmise nukleotiidi fosfaadi vahele tekib fosfodiesterside. Sideme tekkel eraldub vesi ja vabaneb pürofosfaat (PPi). Nukleiinhapet sünteesitakse 5' otsast 3' suunas. Kuna see on ainuvõimalik DNA ahela sünteesi suund, on DNA ahelad kaksikheeliksis antiparalleelsed. DNA molekuli ühe ahela otsas on vaba 3' OH-rühm, teise ahela otsas aga vaba 5' fosfaat. DNA kaksikheeliks püsib stabiilsena tänu paardunud lämmastikaluste vahel moodustunud vesiniksidemetele. Lisaks stabiliseerivad DNA-d ka külgnevate aluspaaride vahelised hüdrofoobsed sidemed. DNA kaksikheeliksi alternatiivsed vormid
Fosfodiestersidemed polünukleotiidahelas tekivad sel viisil, et kasvava DNA ahela viimase nukleotiidi suhkru vabale 3'C-OH rühmale lisatakse nukleosiidtrifosfaat, kus fosfaadid on seotud suhkru 5'C-ga. Suhkru 3'C küljes olev OH-rühm ühineb lisanduva nukleotiidi (nukleosiidtrifosfaadi) suhkru 5'C-ga seotud fosfaadi H-aatomiga ning 3'C ning järgmise nukleotiidi fosfaadi vahele tekib fosfodiesterside. Sideme tekkel eraldub vesi ja vabaneb pürofosfaat (PPi). Nukleiinhapet sünteesitakse 5' otsast 3' suunas. Kuna see on ainuvõimalik DNA ahela sünteesi suund, on DNA ahelad kaksikheeliksis antiparalleelsed. DNA molekuli ühe ahela otsas on vaba 3' OH-rühm, teise ahela otsas aga vaba 5' fosfaat. DNA kaksikheeliks püsib stabiilsena tänu paardunud lämmastikaluste vahel moodustunud vesiniksidemetele. Lisaks stabiliseerivad DNA-d ka külgnevate aluspaaride vahelised hüdrofoobsed sidemed. DNA kaksikheeliksi alternatiivsed vormid
Just DNA ahelate komplementaarsus võimaldab geneetilist informatsiooni säilitada ja kanda põlvkonniti edasi. Ühte DNA kaksikheeliksi pöördesse mahub 10 lämmastikaluste kaudu paardunud nukleotiidi. Suhkrus tähistatakse C- aatomeid C1', C2', C3', C4' ja C5'. Fosfodiesterside moodustub kasvava nukleiinhappe ahelas oleva viimase nukleotiidi suhkrujäägi 3'-OH rühma ja lisanduva nukleotiidi suhkrujäägi 5' C-ga seotud fosfaadi vahel. Nukleiinhapet sünteesitakse 5' otsast 3' suunas. Kuna see on ainuvõimalik DNA ahela sünteesi suund, on DNA ahelad kaksikheeliksis antiparalleelsed. DNA molekuli ühe ahela otsas on vaba 3' OH-rühm, teise ahela otsas aga vaba 5' fosfaat. DNA kaksikheeliks püsib stabiilsena tänu paardunud lämmastikaluste vahel moodustunud vesiniksidemetele. Lisaks stabiliseerivad DNA-d ka külgnevate aluspaaride vahelised hüdrofoobsed sidemed. 4. DNA kaksikheeliksi alternatiivsed vormid.
1. Valkude ja nukleiinhapete sünteesi sarnasused Nii valgud kui nukleiinhapped on koostatud piiratud arvust monomeeridest · Monomeere lisatakse ahelasse ükshaaval · Iga polünukleotiid ja polüpeptiid sünteesitakse kindla orientatsiooniga ja see lõpeb kindlaksmääratud kohas · Primaarne produkt modifitseeritakse 2. RNA funktsioonid valkude sünteesil RNA-l on kolm funktsiooni valgusünteesis Valgusünteesiks (translatsiooniks) vajatakse kolme komplementaarse funktsiooniga nukleiinhapet: 20 · mRNA kannab koodonitena informatsiooni valgu primaarjärjestuse kohta · tRNA identifitseerib koodi ja toob ribosoomi koodile vastava aminohappe · rRNA assotsieerub ribosoomi valkudega moodustades ensüümkompleksi, mis otseselt sünteesib peptiidsideme 3. Translatsiooniprotsess, presibosomaalne ja ribosomaalne etapp
Viirusi võib käsitada rakkude vahel rändavate parasiitgeenidena. Väljaspool peremeesrakkse viirusosakestel elu tunnused puuduvad. Kõik viirused sisaldavad kas DNA või RNA molekulides paiknevat pärilikku infot. Pärilik muutlikus ja evolutsioonivõime. 37 Ehitus. Kui rakkudes esineb nii DNA kui ka RNA molekule, siisiga viirusosakese sisemusest leiame vaid üht tüüpi nukleiinhapet. Eristatakse DNA- ja RNA-viirusi. DNA-viiruste koostises on vaid üks DNA molekul. RNA-viiruste võib olla üks või mitu RNA molekuli. Viirusosakese genoomi ümbritseb valguline kapsiid. Mõnedel on sellest väljaspool valkudest ja lipiididesr koosnev ümbris- enamasti moodustunu peremeesrakku ümbritsenud membraanist, kuid sisaldab ka viirustele omaseid valke. Kapsiid ja ümbris on enamasti kaitseks, kui osa aitab kinnituda peremeesrakule ja lagundada selle ümbriseid. Paljunemine.
annaabi.ee 
