Mikroorganismid ja viirused (0)

Mikroorganismid
Bakterid on eeltuumsed organismid, sest neil puudub rakutuum. Bakterite keskmine pikkus on mõni mikromeeter . Bakterirakk on ehituselt lihtsam eukarüootsest rakust, ega sisalda viimasele omaseid membraanseid organelle. Kõiki bakterirakke ümbritseb tihe rakukest , mistõttu toit saab rakku siseneda ainult lahustunud kujul. Rakukesta ehituse järgi jaotatakse bakterid spetsiaalse värvimise alusel gramnegatiivseteks ja grampositiivseteks. Gramnegatiivsete bakterite ehitus on keerukam kui grampositiivsetel. Mõnedel bakteritel ümbritseb rakukesta kaitsev limakest ehk kapsel . Sageli on neil üks või mitu viburit, mida kasutatakse kulgemiseks. Rakud sisaldavad DNA spiraali ja teisi keemilisi aineid, kuid taime- ja loomarakkudele iseloomulikku eraldunud tuuma ning muid keerukaid organoide pole siin leitud. DNA paikneb bakteritel kromosoomis ja plasmiidides. Bakterite ribosoomid erinevad nii suuruselt kui koostiselt eukarüootide omadest . Mõned bakterid moodustavad ebasoodsate tingimuste üleelamiseks endospoore.
Bakterid paljunevad põhiliselt pooldumise teel, esineb aga teisigi mooduseid. Kuigi enamik baktereid paljuneb pooldumise teel, on mõnel liigil täheldatud ka omapärast sugulist paljunemist, kus ühe bakteriraku sisu voolab teise rakku. Sobiva temperatuuri juures, milleks on enamasti umbes 37° C, võib pooldumine toimuda iga 20 minuti järel.
Hallitusseened on niitjad seened, mis kuuluvad vetik-, kott - või teisseente hulka.Omane on klorofülli puudumine, eostega paljunemine ja seeneniidistiku ehk mütseeli moodustamine.Hallitusseeni on nii ainu-kui ka paljurakulisi.
Pärmid kuuluva seente hulka. Nad eksisteerivad üksikute rakkudena või rakkude kogumikena. Pärmid paljunevad järgmiselt: pungumine , pooldumine ja askopoorid.
Ainurakse ehk alglooma rakus on palju organelle, mille funktsioon on kulgemine , toidu otsimine, seedimine, eritamine ja sigimine. Mõned neist, näiteks rakusuu ja ekstrusoomid, on ainulaadsed. Rakumembraan on poolläbipaistev membraan raku pinnal. Ta on enamasti õhuke ning vormi muutev (näiteks amööbide puhul). Paljudel liikidel on koda. Ainuraksetel on üks või mitu rakutuuma, mis on võrdväärsete või erinevate funktsioonidega. Ainuraksed paljunevad mittesuguliselt pooldumise, mitmeks jagunemise või pungumise teel.
Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks ehk rakiseks. Suuruselt on enamik vetikaid mikroskoopilised. Paljud vetikad on nii väikesed, et palja silmaga pole nad nähtavad. Leidub ka suuremaid – makroskoopilisi vetikaid. Mõned neist võivad olla isegi nii suured, et nende pikkust mõõdetakse meetrites, näiteks lehtadru . Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Vähesed vetikad ka vegetatiivselt. Mittesuguline paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt. Suguline paljunemine annab elusolenditele suuri eeliseid ja enamus elusolendeid paljunebki suguliselt. Mõned organismid paljunevad küll suurema osa aega mittesuguliselt, kuid neil on siiski olemas ka võimalus suguliseks paljunemiseks. Suguline protsess on avastatud ka ränivetikatel. Vetikate emas- ja isassuguorganid arenevad kas ühel ja samal või erinevatel taimel. Sugurakud moodustuvad gametofüüdi keharakkudes. Munarakud tekivad keharakkudes, mida nimetatakse oogoonideks. Viburitega isassugurakud – spermatosoidid – tekivad isassuguorganites, mida nimetatakse anteriidideks. Oogoonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid . Viljastumisel ühinevad spermatosoid ja munarakk . Selle tulemusena moodustub sügoot.
Viirused
Viirus koosneb valgust ja nukleiinhappest. Viirused sisaldavad ainult üht tüüpi nukleiinhapet (kas DNA või RNA). Nukleiinhappemolekul võib olla rõngasjas, lineaarne või fragmentaarne ja struktuurilt üksik- või kaksikahel. Nukleiinhapet ümbritseb kas lihtsam või keerukam kapsiid. See sisaldab lipiide ja struktuurvalke. Nakatumise esimest staadiumit, kus viirus end nö rakus "sisse seab" ja oluliselt viimase normaalset talitlust ei mõjuta, nimetatakse lüsogeenseks faasiks. See võib sõltuvalt tingimustest ja viirusest kesta mõnest minutist paljude aastateni. Nakatumise teine staadium kannab nime lüütiline faas, mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse, ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued virionid väljuvad rakust (sellega võib kaasneda raku surm) ning üritavad nakatada uusi rakke. Kõige tõhusamaks viirushaigusi tõrjuvaks vahendiks on seni organismi enda immuunsüsteem , mille võimet viirustega võidelda suurendatakse vaktsineerimise abil. Viimasel ajal on teatud edu saavutatud ka viiruste kemoteraapias, kuid ravimite väljatöötamine viiruste vastu on raske (selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et viirused kasutavad oma elutegevusel raku enda vahendeid).