Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia (06.09.2013) Patoloogia - üldine õpetus haigustest Patoloogiline füsioloogia – haiguslikult muutunud toimimine Patoloogiline anatoomia – haiguslikult muutunud ehitus Organismi põhiomadused/-funktsioonid 1. Erutuvus – võime vastata ärritusele erutuse tekkega. Erutuvad koed: lihaskude, närvikoed. Stiimul võib pärineda lihasest endast. Võib olla erutus väljastpoolt, aga ei pea. 2. Ainevahetus – 2 vastandlikku külge: a) assimilatsioon – ainete süntees b) dissimilatsioon – ainete lagunemine. Need 2 vastandlikku protsessi
2. Ainevahetus assimilatsioon uute ainete süntees ja dissimilatsioon lagundamine (saadakse energiat glükoosi (C6H12O6) oksüdatsioonil H2O + energia), tekib soojus, assimilatsioon ja dissimilatsioon toimuvad paralleelselt, üks või teineülekaalus peale söömist assim, nälgimisel dissim 3. Paljunemine 4. Liikumine 5. Sisekeskkonna püsivuse e homöostaasi säilitamine sisekeskkond : veri, lümfid, rakkudevaheline vedelik need 3 kokku rakuväline koevedelik + rakusisene vedelik; säilitatakse rakuvälise vedeliku koostise püsivust, et rakusisene ei muutuks. Rakusisese vedeliku muutused tõsised häired Organism on enim tundlik järgmiste asjade suhtes: 1. Kehatemperatuur sisekeskkonna temp on normis 37 C 2. pH vesinikioonide kontsentratsioon, aluseliste ja happeliste ioonide suhe, vere pH
IV. VERI 1. Vere ülesanded. Erinevate vormelementide liikide funktsioonid. *Transpordifunktsioon veri kannab kopsudest hapnikku ja seedetraktist imendunud toitained kudedesse. Toitainete oksüdatsioonil kudedes vabanenud süsinikdioksiidi viib veri kopsudesse ja teisi ainevahetuse jääke neerudesse, veri toimetab hormoone ning muid bioloogiliselt aktiivseid aineid nende toimekohtadesse. Vere vahendusel jaotatakse organismis ühtlaselt ka ainevahetuses tekkinud soojus, mida keha pindmistest kihtidest antakse ära ümbritsevale ruumile *Kaitsefunktsioon Veri kaitseb organismi sissetungiva nakkuse eest tänu sellele, et üks osa vereliblesid on koos veres tekkivate ja ringlevate antikehadega võimelised kahjutuks muutma haiguse tekitajaid
Vesi inid jne. taimede ja lomad põhiline süsivesik.Veresuhkur ≈ sterool – inimorganismis on kolesterool,mille Valgud katavad 10-15% veri kannab glükoosi kudedesse,kus ta kasutab jaotub rakusiseseks –intratsellulaarne ICV66% esterifitseerimiseks rasvhappega annab tsüklilise energiavajadusest,kesk. Valguvajadus 0.7- peamiselt energia tootmiseks(KESKNE SÜSIVESIK
Liitvalgud ehk Sfingolipiidid närvikudede müeliintuppede ja aju pingreas(dekstroos,vinamarjasuhkur) taimede ja lomad proteiidid: hallolluse põhikomponendid vajadus 28-35 ml/kg,imikutel 120-170;naistel Fosfoproteiinid,kromoproteiinid,glükoproteiinid põhiline süsivesik.Veresuhkur veri kannab glükoosi Tsüklilised lipiidid (baasalkohooliks-sterool) põhiline 50%,meestel 60%,imik 75%.Vesi jaotub rakusiseseks jne. kudedesse,kus ta kasutab peamiselt energia
väävlit) Essentsiaalsed makrobioelemendid (makromineraalid) - Ca2+, Na+, K+, Mg2+, Cl- Kaltsium Levinum mineraalaine inimorganismis. Esineb kahes vormis: · lahustumatu kaltsiumfosfaat (99%) luudes ja hammastes · ioonne kaltsium - osaleb vere hüübimises, lihaskontraktsioonis, neurotransmissioonis, mitmete ensüümide aktiveerimises, vitamiin D metabolismis, hormoonide toime- mehhanismides, vere osmootse rõhu tagamises. Ioonsest kaltsiumist 50% on seotud vereplasma albumiiniga. Vaba iooniseeritud kaltsium hoitakse vereplasmas suhteliselt konstantsena. (70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 1 - 1,2 kg kaltsiumi). Naatrium ja kaalium Naatrium lokaliseerub valdavalt ekstratsellulaarselt (vereplasma, rakkudevaheline vedelik, lümf), kus teda on 8-20 korda rohkem kui rakus. Kaaliumi on rakus 30-50 korda rohkem kui rakuvälises vedelikus. (70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 100-110 g Na ja 130-170 g K).
laguproduktid ei lähe jalgadest ära ja põhjustavad väsimuse tekke kergemini (vastu aitab see, kui jalad kõrgemale panna). Lihaste väsimuse vastu (hüpoglükeemia – glükoosi järsk vähenemine org): 1. Puhkus – reservid võetakse kasutusele (makstast ja lihastest, glükoneogenees). Puhkuse ajal viiakse välja ka kogunenud ainevahetuse laguprodukte. Sellele aitab kaasa, kui väsinud jalad tõsta kõrgemale (raskuse tõttu veri jalgadest liigub paremini me poole) 2. Energiavarude täiendamine söömise kaudu. Kõige kiiremini aitab glükoosi, fruktoosi tarbimine (mis juba on monosahhariid, saab otse imenduda, sest imenduda saab ainult monosahhariid), veelgi kiirem on glükoosi süstimine otse vereringesse. Glükoosi järel: suhkur, kommid, sai, leib. 3. Massaaž – passiivne tegevus, kus masseerimise teel stimuleeritakse vereringet ja see
põhjustavad väsimuse tekke kergemini (vastu aitab see, kui jalad kõrgemale panna) Lihaste väsimuse vastu (hüpoglükeemia – glükoosi järsk vähenemine org): 1) Puhkus – reservid võetakse kasutusele (makstast ja lihastest, glükoneogenees). Puhkuse ajal viiakse välja ka kogunenud ainevahetuse laguprodukte. Sellele aitab kaasa, kui väsinud jalad tõsta kõrgemale (raskuse tõttu veri jalgadest liigub paremini me poole) 2) Energiavarude täiendamine söömise kaudu. Kõige kiiremini aitab glükoosi, fruktoosi tarbimine (mis juba on monosahhariid, saab otse imenduda, sest imenduda saab ainult monosahhariid), veelgi kiirem on glükoosi süstimine otse vereringesse. Glükoosi järel: suhkur, kommid, sai, leib. 3) Massaaž – passiivne tegevus, kus masseerimise teel stimuleeritakse vereringet ja see võimaldab
Füsioloogia eksami küsimused.
1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas.
Füsioloogia on õpetus elusorganismi talitlusest ja tema suhetest ümbrusega. Füsioloogia
peamiseks uurimisvaldkondadeks on eluavaldused, millega tagatakse nii indiviidi kui liigi
elutegevuse hoidmiseks vajalik organismi sisekeskkonna püsivus ehk homöostaas. Talitluse
tundmaõppimiseks on vaja korraldada katseid elusatel rakkudel, kudedel, elunditel ja
organismidel.
Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seostest ümbritseva keskkonnaga.
Talitlust ei saa mõista ilma elusorganismide ehitust uuriva õpetuse anatoomia (Anatoomia
(
FÜSIOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED HOMOÖSTAAS, ORGANISMI REGULATSIOONIMEHHANISMID 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaasi mõiste (C. Bernard, W.B. Cannon). Homöostaatilise kontrolli mehhanismid. Füsioloogia on teadus bioloogiliste organismi ja tema osade talitlusest ehk funktsioonist. CLAUDE BERNARD “Koordineeritud füsioloogilised reaktsioonid, mis peavad tagama enamiku püsiseisundit kehas on sedavõrd keerulised ja iseäralikud elava organismi jaoks, et nende püsiseisundite käsitlemiseks on kasutusele võetud termin – homoöstaas.
Konstantsena hoitakse: · glükoosi kontsentratsioon · erinevate ioonide kontsentratsioon (nt. naatrium, kaalium, kaltsium) · süsihappegaasi kontsentratsioon · vee- ja osmoregulatsioon (vee ja lahustunud aine vahekord) · temperatuur · pH (happe ja leelise vahekord) Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seosest ümbritseva keskkonnaga. Talitlust ei saa mõista ilma organismide ehitust uuriva õpetuse anatoomia aluseid teadmata. Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest. Homoöstaas on bioloogiliste süsteemide (elusorganismide) võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu, vältida süsteemi põhiomaduste eluohtlikke kõrvalekaldeid ning kohaneda ümbritsevate tingimustega, et tagada eluks vajalik sisekeskkonna suhteline püsivus. Suuruste suhtelise püsivuse hoidmine toimub organismis tänu nende ja paljude teiste
1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest ehk funktisoonist. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada keemilisi ja füüsikalisi tegureid, mis vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest. Homöostaas on sisekeskonna suhteline püsivus; Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neist toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. Homöostaasi komponentideks on: O2 ja CO2 konsentratsioon; toitainete ja jääkproduktide konsentratsioon;
omavahelistst suhetest Füsioloogia (physiologia) - õpetus organismide elulistest talitlustest. Seletab, kuidas keha erinevad ehituslikud üksused töötavad. ORGANISMI SÜSTEEMSED TASANDID ORGANISMI MOODUSTAVAD FUNKTSIOON SÜSTEEMSED TASANDID Kattesüsteem Nahk ja selle derivaadid keha temperatuuri (karvad, küüned, higi- ja regulatsioon, rasunäärmed) kaitsefunktsioon, jääkainete väljaviimine organismist, temperatuuri-, rõhu- ja valuaistingute vastuvõtmine. Skeletisüsteem Moodustavad kõik keha luud toetada ja kaitsta keha,
Füsioloogia kordamisküsimused 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaasi mõiste. Homöostaatilise kontrolli mehhanismid. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest e. funktsioonist. Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Physis + logos, kr. physis tähendab loodust ja kr. logos mõistet või käsitlust. Aristotelese järgi hõlmab see kogu looduse tõlgendamist ja mõistmist, olles seega midagi natuurfilosoofia taolist. Aristotelese füsioloogia tegeleb looduses ettetulevate nähtuste, jõudude ja seadustega. Füsioloogia kuulub teadusliku meditsiini alusdistsipliinide hulka, sest nii tervis kui haigus on seotud teatud viisil organism
Looma kehamassist moodustab 60-70% vesi (noorloomadel rohkem). 1.1. Vedelikuruumide paiknemine, omavaheline seos. 1.2. Ekstratsellulaarsed vedelikud, intratsellulaarvedelik, transtsellulaarsed vedelikud: mõisted, osatähtsus organismi kogu vedelikuruumis. 1.3. Vedelikuruumide omavahelised seosed. Vedelikuruumid saab jaotada: * ekstratsellulaarvedelik – 1/3 veest asub väljaspool rakke ja mood. organismi sisekeskkonna. Koevedelik (15% kehamassist), vereplasma (5% kehamassist), lümf, seedesüsteemi ja kuseteede vedelik. * intratsellulaarvedelik – 2/3 veest asub rakkudes. Mood. 40% kehamassist. * transtsellulaarvedelik – õõnsustes nt sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, tserebrospinaalvedelik, peritoneaalvedelik, intraokulaarvedelik. Keha vedelikuruumide maht on suht. konstantne, kuid vesi on selle sees liikumises. Veebilanss – sisendi ja väljundi suhe. Organismi lisanduva ja väljutatava vee hulk on tavaliselt võrdsed
tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569 1660) prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 1894) formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 "Seedemahlad ja ainevahetus". Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet. II AINEVAHETUSE FüSIOLOOGIA · Ainevahetuse olemus ja üldine regulatsioon. Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus. AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise e. assimilatsiooni (orgaaniliste ainete süntees)
tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne regulatsioon on organismi talitluse regulatsioon verre või lümfi
tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne
ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON Referaat Koostaja: Helen Vinkel TÜ/TTÜ AVATUD ÜLIKOOL II semester 2009&2010 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND: VERERÕHU REGULATSIOON. 1. Närvisüsteemi reguleeritavad mehhanismid vererõhu homeostaasil. 2. Vere ja vereringesüsteemi normaalväärtused. 3. Kuidas organism säilitab normaalset vererõhku. 4. Süda ja liikumine. 1. NÄRVISÜSTEEMI POOLT REGULEERITAVAD MEHHANISMID VERERÕHU HOMEOSTAASIS. Kesknärvisüsteemi (KNS) pea-ja seljaaju toimivad minimaalse kulutuse ja maksimaalse paendlikkuse printsiibil, kus oluline on funktsionaalne hierarhia. Ilma ,,kõrgemate
tundlikkust.(lihasrakule motoneuronitelt lähetatud närviimpulsid, närvirakule teiselt närvirakult lähetatud närviimpulss, silm-valgus, kõrv-helilained) Mitteadekvaatsed ärritajad, mis füsioloogilistes tingimustes organite ja kudede ärritust esile ei kutsu, koed ei ole spetsiaalselt kohanenud.(elekter, meh faktorid, hape, alus, temp). ÄRRITUS Ärritaja toime eluskoele. Bioloogilise reaktsiooni alusel: Alaläviärritus läviärritusest väiksem ärritus, reaktsioon ärritaja toimele avaldub nõrga lokaalse vastusena. Läviärritus eluskoe minimaalne vastusreaktsioon ärritaja toimele Üleläviärritus läviärritusest tugevam ärritus ERUTUVUS Närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega. ERUTUS Keerukas energiatarbimisega seotud vastusreaktsioon ärritaja toimele. See on protsess, mille käigus muutub nii ärritunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus.
hüpofüüsi eessagara tegevust. Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune. Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste autonoomsetefunktsioonide täitmisega: · Kehatemperatuuri kontroll · Reaktsioon stressile · Vererõhu regulatsioon · Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu. Hüpotaalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega (emotsioonid, uni/ärkvelolek jne.) Hüpofüüs. Hüpofüüsi eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone
hüpofüüsi eessagara tegevust. Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune. Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste autonoomsetefunktsioonide täitmisega: · Kehatemperatuuri kontroll · Reaktsioon stressile · Vererõhu regulatsioon · Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu. Hüpotaalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega (emotsioonid, uni/ärkvelolek jne.) Hüpofüüs. Hüpofüüsi eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone
Seega võib nahk teatud määral kompenseerida neerude vaegtalitlust, kuid täielikult neeru asendada ei saa. Seedetrakti sekretoorne osa seisneb peamiselt raskemetallide soolade eritamises, sapi ja vee eritamises soolestikku. Vett eritub seedetrakti kaudu umbes 0,15 l ööpäevas. Erituselundite peamiseks ülesandeks on organismi homöostaasi tagamine. Neerude funktsioonid: 1. kehavedelike tasakaalu tagamine organismis 2. osmootse rõhu säilitamine 3. happe-leelistasakaalu regulatsioon 4. ekskretoorne roll jääkainete ja võimalike võõrainete eemaldamine organismist (süsivesikute, valkude lõhustumisproduktide eritamine) 5. bioloogiliselt aktiivsete ainete sekretsioon (hormoonid) 6. vereloome regulatsioon (erütropoietiini produktsioon) 7. arteriaalse vererõhu regulatsioon (RAAS) Neeru funktsionaalseks ühikuks on NEFRON. Selles toimubki uriini teke. Nefronite hulk ühes neerus on umbes 1-1,2 miljonit. Nefroni ehitus Nefron koosneb päsmakesest e
Südant katab kolm kihti – endokard, müokard, epikard. Müokard on vatsakestes kolme-, kodades kahekihiline. Hüpertroofia – südamelihase paksenemine treeningu tagajärjel. Südame põhifunktsiooniks on vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis. Süda talitleb pumbana, mis vere kehas ringlema paneb. Suur ja väike vereringe. Südame verevarustus - Südant ennast varustavad verega vasak ja parem pärgarter, mis lähtuvad harudena aordi algusest. Venoosne veri kogutakse tagasi südameveenidesse, südameveenid omakorda kogunevad pärgurkesse ja pärgurge suubub südame paremasse kotta. Ülesandeks on varustada verega südame kõiki kudesid ja südamelihast. 2. Erutuse teke ja juhtivus südames. Automatism. Südame erutusjuhtesüsteem on moodustunud spetsialiseerunud südamelihaskiududest, mis tagavad südame automaatsed kokkutõmbed. Paremas kojas paikneb kaks sõlme:
Vajatakse üle 100 mg ööpäevas Enamuse makromineraalide ioonsed kontsentratsioonid on raku sees ja väljas erinevad: · Ioonse gradiendi tagavad spetsiifilised membraanvalgud KALTSIUM Levinum mineraalaine inimorganismis. (70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 1 - 1,2 kg kaltsiumi. Ööpäevane vajadus 1000-1300mg.). Esineb kahes vormis: · Lahustumatu kaltsiumfosfaat (99%) luudes ja hammastes · Ioonne kaltsium (Ca2+) (Ioonsest kaltsiumist 50% on seotud vereplasma albumiiniga. Vaba iooniseeritud kaltsium hoitakse vereplasmas suhteliselt konstantsena.) osaleb vere hüübimises, Tähtsus: 1. tasandab südame rütmi, vähendab unetust; lihaskontraktsioonis, 2. normaliseerib KNS ja lihaste ärrituvust; neurotransmissioonis, 3. vajalik neerude normaalseks funktsioneerimiseks; mitmete ensüümide aktiveerimises, 4
Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia 4.loeng Refleksid, refleksi mõiste Refleks on organismi vastus ärritusele. Refleks realiseerub mööda refleksikaart. Refleksikaar: Erutuse võtab vastu retseptor---aferentsed(sensoorsed)---keskus(KNS) levib edasi efektorile. Efektorile saadavad eferentsed kiud (motoorsed (juhul kui efektoriks on lihas) v sekretoorsed (juhul kui efektoriks on närvirakk). Tulemuseks on reaktsioon e. vastus (see pole enam tegelt refleksikaare osa). Refleks on organismi talitluse regulatsiooni põhiline vahend. Närvisüsteemi regulatsioon realiseerub reflekside kaudu. Et regulatsioon oleks efektiivne, on vaja tagasisidet. Reaktsioonist informeeritakse nii keskust, kui retseptorit. Seljaaju, ehitus ja funktsioonid Seljaaju paikneb lülisamba kaares. Ta koosneb üksikutest luudest, mille vahel on kõhrekettad. Need annavad lülisambale liikuvuse. Slejaaju ise on sekmentaarse ehitusega st
moodustab sakromeere. Pikk repolarisatsiooni ja pikk reflektaarperiood (aeg, mil südamelihas pole võimeline reageerima uuele erutusele, vältides püsiva kontraktsiooni teket). Jõudlus on suurem kui silelihasel, aga väiksem kui vöötlihasel. 2 Veri. Vere funktsioonid- trantspordifunktsioon, kaitsefunktsioon ja valgudepoo. Veri transpordib hingamisgaase, toimetab toitaineid nende imendumise või ladestamise kohta, transpordib jääkaineid erituselunditesse, kannab edasi kehaomaseid toitaineid (hormoone) salvestamiskohtadest toimimiskohtadesse, jaotab ainevahetuses tekkinud soojust vee kaudu ning annab selle hingamiselundite ja keha välispinna kadu ära. Verel on võime kahjustada organismi sattunud võõrkehi ja haigusetekitajaid (antikehade moodustamine),
Esineb ristivöödilisus aktiin ja müosiin paikneb filamentides ja moodustab sakromeere. Pikk repolarisatsiooni ja pikk reflektaarperiood (aeg, mil südamelihas pole võimeline reageerima uuele erutusele, vältides püsiva kontraktsiooni teket). Jõudlus on suurem kui silelihasel, aga väiksem kui vöötlihasel. Veri. Vere funktsioonid trantspordifunktsioon, kaitsefunktsioon ja valgudepoo. Veri transpordib hingamisgaase, toimetab toitaineid nende imendumise või ladestamise kohta, transpordib jääkaineid erituselunditesse, kannab edasi kehaomaseid toitaineid (hormoone) salvestamiskohtadest toimimiskohtadesse, jaotab ainevahetuses tekkinud soojust vee kaudu ning annab selle hingamiselundite ja keha välispinna kadu ära. Verel on võime kahjustada
Inimese koed: Rasvkude - rasvkoe ülesandeks on koguda varuained ja kaitsta organismi madalate temperatuuride ja siseorganeid kahjulike välismõjutuste, näiteks põrutuste eest .Sidekoed - Organismides on mitut tüüpi sidekudesid. Sidekoe rakud paiknevad hajusalt rakuvaheaines. Rakuvaheaine ehitus ja hulk määrabki ära sidekudede erinevused. Sidekudede hulka kuuluvad rasvkude, kõhrkude, luukude ja veri. Kõhr- ja luukude -nende peamiseks ülesandeks on kaitsta siseorganeid ja olla organismile toeseks. Kõhrkude on elastne, luukude kõva ja ainult veidi elastne. Veri on omapärane kude, sest tema rakuvaheaine on vedel. Veri koosneb vereplasmast ja vererakkudest. Vere põhiliseks ülesandeks on transportida toitaineid, hapnikku, süsihappegaasi ning lisaks ka teisi organismile vajalikke aineid. Verel on ka kaitsefunktsioon.
dissimilatsioon vaheainevahetuse käigus.dissimilatsiooni lõppsaadused on CO2, H2O ja NH3, ühtlasi vabanevad orgaaniliste ainete koostises olnud mineraalühendid (ortofosfaat, vesiniksulfiid j Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus. Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid. Homöostaas:. kajastab reguleerimisprotsesse, mille abil organism hoiab oma tegevuseks vajalikud tingimused konstantsena. Regulatsioon toimub nii raku kui kogu organismi tasandil. Raku AV tasandid: *tegevusAV, *valmidusAV, *säilitusAV. Kogu organismi AV( on teised tingimused) kui hingamislihaste või südamelihaste AV langeb valmidusAV tasemele, siis nende aktiivsus lakkab, hukuvad kõik rakud ja ka organism. AV tase *puhkeolekuAV ja *PõhiAV
Rasvkude- Varuaine kogumiseks, pehmendab lööke, soojusisolatsioon, talletab kehavõõraid aineid. Fibrillaarne sidekude- kollageeni kimbud paralleelselt, moodustavad kõõluseid ja ligamente, mis hoiavad skeletti koos. Kõhrkude- kollageen võrgustikuna, tugevad painduvad tugistruktuurid(luude otstes, kõrvalestas) Luukude- jäik kollageeni ümber Ca ja fosfaadi soolad.Veri- vedel, hapniku, toitainete, hormoonide ja teiste ainete transport, immuunsuse tagamine. Veri jaguneb vererakkudeks ja vereplasmaks. Lihaskude- Kokkutõmbumine tänu neis olevatele müofibrillidele. Silelihaskude- Käävjad rakud, siseelundkonna kude, ei allu tahtele. Vöötlihaskude- pikad, paljutuumalised. Skeletilihased- alluvad tahtele. Südamelihased- rakud väiksemad ja moodustavad omavahel võrgustiku, ei allu tahtele. Närvikude- Võtab vastu ärritusi, töötleb neid, kannab erutust edasi ja salvestab. 5) Mis on neutraalne regulatsioon ja refleksikaar?
Inimese füsioloogia kuidas organism funktsioneerib. Täiskasvanud in on 70% vesi organismis. Kudedevahelises, rakkude vahelises koostises. Organismi vesi on vesilahus. Sisekeskkond- veri, lümf, koevedelik. Kindel koostis. Veri on sidekude. Koostis jag kaheks- vererakk, vereplasma. Kindel ül. Vereplasma 55% verest. Koosneb veest, lahustunud toitained. Rasvad lümfi. Vereplasma kaudu trasporditakse veres sinna kus organism neid kõige rohkem vajab. Hormoonid reguleerivad kogu organismi talitlusi ja reguleerivad organismis toimuvat. Trasporditakse erinevaid antikehi, mis tagavad meie organismis immuunsuse. Trasporditakse edasi muid aineid. Verel on 3 ül. 1. trantspordi funkts. Vereplasma, punased verelibled tähtis ül. Transpordivad organismis laiali hapnikku. ka. Hingamisfunktsioon (transport. Hapniku laiali). 2
munarakust kuni lootekestadest vabanemiseni 5) mikroskoopiline anatoomia e. erihistoloogia 6) võrdlev anatoomia 7) funktsionaalne anatoomia jne Füsioloogia on teadus elusorganismide talitlusest. Nii ajalooliselt kui ka sisuliselt rajaneb ta anatoomial õpetusel organismide makro- ja mikrostruktuurist Physis kr. loomus, loodus ; = ld. Natura Füsioloogia alajaotused: 1) normaalfüsioloogia 2) patoloogiline füsioloogia 3) spordifüsioloogia - muutused rakkude ja organite funktsioneerimises kehalise koormuse korral 4) neurofüsioloogia - närvisüsteemi funktsioneerimine ja mõju organismile 5) endokrinoloogia hormoonide ja nende mõju uurimine 6) immunoloogia 7) rakufüsioloogia 8) kardiovaskulaar(jne)füsioloogia 9) võrdlev füsioloogia 10) loomafüsioloogia jne Organismi struktuuri ja funktsioneerimise tasemed: · Molekulaarne tase · Rakuline tase · Koeline tase · Organi tase · Organismi tase
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
