Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia (0)

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia
Anatoomia – õp organismi ehitusest, käsitleb, kuidas organism töötab, funkts tervikuna ja üksikute elunditena/elundkondadena
Füsioloogia – püstitab küsimuse, miks org funkts just nii ja mitte teisiti; õpetus organismi talitlusest. Ealine füs uurin talitluse ealisi iseärasusi, nii arengu kui talitluse iseärasusi alates munaraku vilj kuni elu lõpuni
Norm füs – terve inimese org talitl. Patoloogiline füs – haige inimese org tallit
Pat anat – haiguslikult muutunud inimese ehitus(kasvaja – rakkude kuju/hulk on muutunud, healoom vähem, halvaloom rohkem, healoomulise rakud ei ole muutunud, neid onlihtsalt rohkem, ei anna siirdeid naaberkudedesse) atüüpilised rakud levivad, annavad siirdeid enamasti lümfisüst või vere kaudu
Osteoporoos – luu hõrenemine, muutused tiheduses ja talitluses
Füsioloogia on enim seotud anatoomiaga, biokeemiaga (uurib elusas organismis toimuvaid keemilisi protsesse ja nende iseärasusi), biofüüsikaga (uurib füüsikaliste protsesside omapära elusas organismis nt närvisüst talitlus, erutuse levik piki närve, levik kudede vahel, erutuvad kord närvi- ja lihaskude), farmakoloogiaga (uurib ravimite e mürkide toimet organismis, ebaõiges annuses või vale manust viisiga on kõik ravimid toksilised; õigesti kasut aitavadmuuta talitlust või asendad puuduva aine, nt hormooni, mediaatori mõju)
Kortikoliberiin (CRH) – tekib hüpotalamuse stimuleerimisel kortisooli väljutamiseks
AKTH – adrenokortikotroopne hormoon – neerupealistele jõudes hakkavad neerupealised tootma kortisooli, kui seda on liiga palju, produts CRH-d vähem.
Hormooni üle- j alatalitlus annab infi selle funkts ja tallit kohta
Mediaatorid vahendavad erutuse ülekannet ühelt närvilt teisele
Sünnaps – koht, kus mediator tekib ja om amõju avaldabm kus toimub erutuse ülekanne, nt uitnävi ( nervus vagus) lõpmetel vabaneb südamele mediator, mis aeglustab südametööd. Südametööd kiirendad sümp NS ( adrenaliin ), aeglustamisekskasutatakse B-blokaatoreid, mis blokeerivad sümp närvisüsti
Enamikul inimestel sümp ja parasümp tasakaalus, kui sump ülekaalus, aeglustatakse südametegevust tavaliselt B-blokaatori abil
Organismi mõiste ja põhiomadused
Organism – ühtne, terviklik, isereguleeriv süsteem (ei vaja oma talitluse juhtimiseks kunstlikku abisüsteemi) piklikajus hingamiskeskus , millega saab mõjutada hingamiskiirust (kui hapn sisaldus veres kõrge, hingamine aegl), kui hingamiskeskus ei tööta – kunstlik hingamine, trahhetoomia kaudu aparaat , mis regul hingamist; südametöö regulatsiooni häirete korral kasutatakse südamesimulaatorit rinnalihase all, mis saadab närviimpulsse südamesse
organism vajab kindlaid väliskeskkonna tingimusi ja on sellest mõjutatav, kestvaks elutegevuseks hädavajalikud tingimused:

Hapniku olemasole

Teatud temperatuur ( kohanemine on võimalik mingi piirini, vajalik kohanemisaeg)

Toit

Valgus (olenevalt individuaalsetest erinevustest saab olla yäielikus pimeduses paar päeva kuni paar kuud)
Organismi põhiomadused e elu iseloomustavad tingimused:

Erutuvus – võime vastata ärritusele erutuse tekkega, tekib organismi seest või väljastpoolt tuleva ärrituse mõjul

Ainevahetus – assimilatsioon – uute ainete süntees ja dissimilatsioon – lagundamine (saadakse energiat glükoosi (C6H12O6) oksüdatsioonil – H2O + energia), tekib soojus , assimilatsioon ja dissimilatsioon toimuvad paralleelselt, üks või teineülekaalus – peale söömist assim, nälgimisel dissim

Paljunemine

Liikumine

Sisekeskkonna püsivuse e homöostaasi säilitamine – sisekeskkond : veri , lümfid, rakkudevaheline vedelik – need 3 kokku – rakuväline koevedelik + rakusisene vedelik; säilitatakse rakuvälise vedeliku koostise püsivust, et rakusisene ei muutuks. Rakusisese vedeliku muutused – tõsised häired
Organism on enim tundlik järgmiste asjade suhtes:

Kehatemperatuur – sisekeskkonna temp on normis 37 C

pH – vesinikioonide kontsentratsioon, aluseliste ja happeliste ioonide suhe, vere pH – 7,37 – 7,43 – nõrgalt aluseline; maonõre pH – 1 või alla selle; pH nihe happelises suunas – atsidoos ( acidum ld k), pH nihe aluselises suunas – alkaloos (alkalosis ld k)

osmootne rõhk – iseloomustab veres ning rakuvälises ruumis vere j aineosakeste suhet, selle loodav kehavedelikes aineosakesed (tähtis nende arv, mitte mass), põhilise osa rõhust tekitavad mineraalsoolade ioonid , eriti Na ja Cl ioonid – kehas on palju NaCl´I, palju on ka K, Ca, Mg ioone, vähem I, Zn, Sn, Co bionaarsel kujul – kõik osalevad osmootse rõhu kujunemisel.
Osmootse rõhu valem: P= c x I x R x T ; I – elektrolüütide dissotsiatsiooni constant , mis näitab, mitmeks iooniks dissotseerub vastav elektrolüüd
R – konstant – 0,082; T – tempertuur (K)
NaCl tarbimine mõjutab inimese osm rühku. Kui NaCl kontsentratsioonsuureneb, osm rõhk tõuseb. Toimuvad reaktsioonid, et hoida homöostaasi. Temperatuuri püsivust hoiab termoregulatsioonikeskus. pH-d aitab vähendada CO2 kontsentratsiooni suurendamine
Kui osm rühk tüuse, tekib janu – tuleb juua madala pH-ga vedelikke, nt vett (pH 0), kui osm rõhk langeb, viiakse vesi kehast välja – suureneb uriini väljutus neerude kaudu, millel on suur osa osm rõhu hoidmisel.
Osm rõhku võib muuta ka verekaotus, mille korral väheneb ringluses oleva vedeliku maht (vere ruumala), tekib janu (vedeliku mahtu suurendatakse joomise kaudu). Verd on ka maksas , põrnas ja osas lihastes, mitte ringluses.
Osm rõhu regulatsioonis osalevad hormoonid:

hüpofüüsi tagasagara poolt verre paisatav antidiureetiline (uriini tekkimist takistav) hormoon ADH

südame kodade natriureetiline hormoon KNP/ANP, mis soodustab vee väljutamist

RAAS -süsteem (reniin-angiotensiin- aldosteroon süsteem) – kuiosm rõhk langeb ja ringleva vere maht väheneb, vererõhk langeb, RAAS-süsteem viib veresoonte ahenemiseni, uriiniväljutuse vähenemiseni. Selle liigne tegevus viib kõrgvererõhutõveni
Enam-vähem kindlates piirides üritatakse hoida ka:

Üldine vererõhk (vereoontes) – kui tõuseb, suudab inimene kohaneda, kui pidevalt üle 140 – hüpertoonia, organism loob uue normi

Veresuhkri tase – norm 3,33-6,1 mmol/l

Ca ioonide kontentratsioon – norm 2,3-2,5 mmol/l
Homöostaasi säilitamine toimub regulatoorsete süsteemide osavõtul: närvisüsteem ja humoraalne süsteem (reguleerib veres ringlevate ainete vahendusel, hormoonide abil) Hormoone toodavad sisesekretoorsed näärmed – hüpofüüs, kõhunääre, sugunäärmed, kõrvalkilpnäärmed. Kui parameetrid muutuvad, teavitatakse keskusi, mis stimuleerivad närvide kaudu elunditebtegevust või sisesekretoorsete näärmete tööd ja hormooniväljutust. Hormoonid mõjuvad konkreetsetele elunditele, nt osm rõhu tõusu korral stimul ajus hüpotalamust, mille mõjul tekib rohkem ADH-d, rohkem ADH-d läheb läbi ajuripatsi tagasagarasse ja sealt väljutatakse see verre ja sealt neerudesse, väheneb lõpliku uriini teke ja väljutus, organismi jab rohkem vet ja osm rõhk väheneb.