Nimetu (0)

Elva Täiskasvanute Gümnaasium
Referaat
Ludwig van Beethoven
Hele- Riin Johanson
10 klass
2013

SISUKORD:

Contents

SISUKORD: 3
Elulugu
Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn – 26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsismiajastu, kuid elu lõpus romantistliku helikeeleni jõudnud helilooja ja pianist , kolmest Viini klassikust noorim.
Algselt jõukas, kuid vanaisa surma järel vaesustunud perekonnas elanud Beethoven pidi juba 10-aastaselt rahapuudusel koolist lahkuma. Esimeseks muusikaõpetajaks oli tema isa Johann, kes tahtis oma pojast teha imelast. Komponeerimist hakkas ta õppima 12-aastaselt C. G. Neefe juures. Kuid Bonn jäi talle väikseks ning 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida W. A. Mozarti juures. Pärast esimest ning lühikest reisi Viini läks Beethoven sinna taas 21-aastaselt, et õppida J. Haydni juures. Seekord läks ta Viini aga lõplikult.
Viinis tõid talle pianisti- ja heliloojakuulsuse kontserdid ehk akadeemiad, mida Beethoven ise korraldas. Kuid neli aastat enne esimest akadeemiat, 1796, hakkas tema kuulmine halvenema, 1814 . aastal oli see juba nii halb, et pidi suhtlemiseks kasutama kõnelustevihikuid. Täiesti kurt oli helilooja 10 viimasel eluaastal . Kurtus, aga ka ebaõnnestunud naiseotsingud ning kohtuvaidlused vennapoja hooldusõiguse pärast põhjustasid heliloojas masendust. Vaatamata kõhklustele ei sooritanud ta siiski enesetappu ning enne surma 56-aastaselt, oli ta niivõrd populaarne, et viimase akadeemia lõpetas viiekordne ovatsioon ning helilooja matustele tuli austust avaldama 20 000 inimest.
Beethoven on kirjutanud 9 sümfooniat, 5 klaverikontserti, 32 klaverisonaati, kaks missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi " Fidelio ", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on tema muusikas tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Samas on näiteks tema sümfooniatele iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid , pikemad kestused ja suuremad orkestrikoosseisud, kui tema klassitsismiajastu eelkäijate omadele omane.
Kolmest Viini klassikust (Haydn, Mozart ja Beethoven) kuulub Beethoven pisut hilisemasse aega, kui esimesed kaks. Mozart ja Haydn tulid muusikasse ajal, mil klassikaline stiil oli alles kujunemas ning kuulusid ise stiilinormide loojate hulka. Beethoven alustas aga siis, kui klassitsismiaja stiil ja žanrid olid juba välja kujunenud. Beethoveni vanaisa oli Bonnis õukonna kapellmeister ja bassilaulja, isa tenorilaulja. Isa õpetas Ludwigile ka lapsepõlves viiulit ja klaverit. Ta oli karm ja alkoholilembene ning tahtis näha oma pojas uut Mozartit -imelast. Nagu Mozart, nii sai ka Beethoven Viinis kuulsaks esmalt klaverivirtuoosina. Alles 1800. aastal sai tema looming laiemalt tuntuks , kui Viinis tuli ettekandele Beethoveni esimene sümfoonia. Paraku oli selleks ajaks helilooja kurdistumine juba sedavõrd süvenenud, et ta hakkas hoiduma inimestega suhtlemisest. Beethoven kaalus tol ajal suures masenduses koguni oma elu lõpetamist, kuid muusika ja peagi saabunud edu andsid uut jõudu. Aastatel 1800- 1812 lõi Beethoven suurema ja tuntuima osa omaloomingust: üheksast sümfooniast kaheksa, pooled klaverisonaatidest jakeelpillikvartettidest, 7 viiulisonaati, 3 klaverikontserti, ooper “Fidelio” jpm.Beethoveni looming lähtub sel perioodil klassikalisest loogikast, kuidlaiendab tohutult tavapärase sonaadivormi raame. See väljendub eelkõige klaverisonaatides, keelpillikvartettides ja sümfooniates. Juba tema kolmanda sümfoonia avaosa on tavapärasest kolm korda ulatuslikum . Kui Haydni jaMozarti sümfooniad kestavad paarkümmend minutit, siis Beethoveni IXsümfoonia enam kui tunni. 1818. aastal kurdistus Beethoven täielikult. Loomingulisel teel oli ta selleks ajaks jõudnud kokkuvõtete tegemiseni. Kui aastail 1800-1812 valmis 8 sümfooniat, siis järgmise 12 aasta jooksul vaid üksainus - IX sümfoonia. Selle esiettekandel oli kurt helilooja paigutatud küll dirigendipulti, kuid tegelikult mängisid pillimehedorkestri kapellmeistri juhatuse järgi. Helilooja tervis halvenes aasta-aastalt ning selle üks olulisemaid põhjusi oli alkoholi pruukimine. Kuidas sai aga kurt inimene muusikat kirjutada? Muusikutel kujuneb aja jooksul välja “sisemine kuulmine”. Beethoven mäletas, mismoodi üksvõi teine kooskõla või muusika instrument kõlas ning kujutas endale seda ette uute teoste loomisel.Hilisesse loominguperioodi kuulub ka Beethoveni suuremõõtmeline“ Missa Solemnis” ehk pidulik missa, mida helilooja ise pidas omatähtsaimaks helitööks. Selles ning teisteski hilise perioodi teostes kasutab Beethoven sageli polüfooniavõtteid. (Tema 7-osalise(!) keelpillikvarteti avaosakson fuuga ). Sümfonism Beethoveni III sümfoonias nähakse teose arenguloogika ja ulatuslike mõõtmete tõttu kogu 19. sajandi sümfonismi algust. Tema populaarseim –sümfoonia on allutatud üheainsa põhimotiivi teisendusele. Peakujundi sisemine liikumine algab nõrgalt taktiosalt (takti algul on paus) ja on suunatud viimasele noodile rõhulisel taktiosal: ta-ta-ta-taa! IX sümfoonias sidus Beethoven sümfoonia vokaalmuusikaga –esmakordselt osalevad sümfoonia ettekandel (finaalis) koor ja solistid . Tekstpärines F. Schilleri oodist (=kiidulaulust) “Rõõmule”. Kõiki osi läbivaks motiiviks on intervall – laskuv kvart . Beethoven loobus sümfooniates tavapärasest menuetist ning komponeeris selle asemel skertso. Ehkki tõlkes tähendab skertso nalja , võttis Beethoven asja siiski tõsiselt ning osa nimetus viitab ennekõike tormakale tempole. Loominguline inimene „Ta oli väike ning jändrik, atleedi kehaehitusega. Nägu oli tal lai, telliskivipunane. Erakordselt tihedad mustad juuksed, mis poleks nagu kunagi kammi näinud,hoidsid igasse külge harali. Silmadest hõõgus imelist jõudu. Nina oli lühike, kandiline ja lai, nagu lõvi koon. Hirmuäratavad lõualuud oleksid võinud pähkleid purustada…”. Nõnda kirjeldas üht muusika ajaloo huvitavamat isiksust – Beethovenit - kirjanik R. Rolland. Beethoven oli süngevõitu endassetõmbunud vanapoiss, esimene helilooja, kes loobus paruka kandmisest. Vanemas eas kirus ta avalikult keisrit , Viini aadlit ja riiki. Iga teine oleks selliste ütlemiste eest tol ajal kongi heidetud.Beethoven imetles Goethe luulet ja Goethegi soovis Beethoveniga tuttavaks saada, kuid paraku olid need kaks suurvaimu liialt erinevad, et nende vahel oleks võinud sõprus. Beethoven kirjeldab nende kohtumist 1812. aastal nõnda: “Eile kohtasime koduteel tervet keiserlikku perekonda, me nägime neid kaugelt tulevat. Goethe laskis minu käsivarrest lahti, et tee äärde tõmbuda. Mis ma talle ka iganes ütlesin, ei saanud ma teda enam sammugi paigalt. Ma surusin endale kübara pähe ja nööpisin kuue eest kinni ning läksin, käed selja peal, läbi kõige tihedama hulga ,vürstid ja õukondlased tegid mulle teed, hertsog paljastas pea, keisriproua tervitas mind esimesena… Need isandad tunnevad mind. Mulle oli suureks lõbuks vaadata, kuidas see
seltskond Goethest mööda läks. Ta seisis tee ääres paljastatud päi ja sügavasti
kummargil. Pärast tegin talle hea peapesu , mingit armu ma talle ei andnud.”
Samas kirjas lisas Beethoven: “Kuningad ja vürstid võivad küll professoreid ja
salanõunikke teha, neile tiitleid ja ordenipaelu külge riputada, aga nad ei saa teha suuri
inimesi, vaimusid, kes on kõrgemal maisest sõnnikust…”
Ärge lootke kohata normaalset geeniust! Normaalne inimene võib istuda
klaveri taha ja mõne aja jooksul välja "muneda" meloodia. “Geeniused” panevad aga
muusikat sageli paberile hoopis selleks, et temast vabaneda . Helilooja, kes “ vahendab ”
inimkonnale suurt helikunsti, ei peagi alati olema kaasinimestele mõistetav. Enamik
inimesi (mina, sina, tema) ju ei kirjuta sümfooniaid! Heliloojate seas võib kohata hulgaliselt veidrikke (näiteks Eric Satie 20. sajandi algul), kuid päris vaimuhaigeid on rohkem olnud ikka kirjanike hulgas.
Romantilise ajastu lävel
Baroki ja klassitsismi ajastute vahele jäi lühike üleminekuaeg, mil uus
stiil vastandas end vanale. Klassitsismi ning talle järgnenud uue ajastu -
romantismi vahel sellist selget piiri pole. Beethoven lähtus klassikalistest
vormiideaalidest, kuid tema loomingus on palju ka romantikutele tüüpilisi
jooni. Beethoveni looming on sillaks klassikalise ja romantilise muusika
vahel. Muusikaloolased käsitleksid meelsamini klassitsismi ja romantismi
ajastuid ühise funktsionaalharmoonia ajastuna.
Beethoveni tähtsamad teosed
9 sümfooniat
Avamängud „Leonore” ja „Egmont” (kokku 11 avamängu)
Ooper „Fidelio”
Oratoorium „Kristus õlimäel”
Missa solemnis ja C- duur missa
16 keelpillikvartetti
„Fantaasiasonaat” (ehk „Kuupaistesonaat”), „Pateetiline”, „Appassionata” ja
„Hammerklavier” (kokku 32 klaverisonaaati)
5 klaverikontserti
BEETHOVENI LOOMING:
Beethoveni loomismeetod oli aeglane- ta töötas pidevalt oma teoseid ümber, täiendas ja parandas neid alatasa. Seetõttu on Beethoveni loomingunimekiri lühem kui teistel Viini klassikutel.
Kuna Beethoven oli silmapaistev pianist, siis suur osa tema loomingust moodustabki klaverilooming.
32 KLAVERISONAATI. Esimesed neist sarnanesid paljuski Haydni helikeelega. Mida aeg edasi, seda tõsisemaks ja omanäolisemaks Beethoveni muusikaline „käekiri” muutus. Mitmed sonaadid on nimelised,näiteks „APPASIONATA”, „ KUUPAISTE ”, „PATEETILINE”.
Tuntud on tema variatsioonid „32 variatsiooni ” ja „33 variatsiooni Diabelli valsi teemale” ehk „Diabelli variatsioonid“.Need on ulatuslikud klaveriteosed .
5 KLAVERIKONTSERTI
1 VIIULIKONTSERT
Kuulsaim VIIULISONAAT kannab nime „KREUTZERI SONAAT ”.
9 SÜMFOONIAT
Sama lugu on sümfooniatega- esimesed kangesti Haydni ja Mozarti tooni, hilised aga täiesti omanäolised teosed. III sümfoonia pühendas ta algselt Napoleonile, aga saades aru, et ka seda suurmeest huvitas eelkõige võimutroon , nimetas ta sümfoonia ümber „EROICA”.
V sümfoonia on „SAATUSESÜMFOONIA”, VI „ PASTORAALNE ”.
IX sümfoonias aga teeb ta midagi enneolematut- IV osa esitab koos sümfooniaorkestriga KOOR ja SOLISTID! Tekst pärineb F.Schilleri oodist „RÕÕMULE”. Selles osas kõlav muusikamotiiv on valitud EUROOPA LIIDU HÜMNIKS.
Lisaks palju KEELPILLIKVARTETTE.
Beethoveni LAVATEOSED: ooper „FIDELIO”, ballett „PROMETHEUS”, 2 missat ( üks neist „MISSA SOLEMNIS”), oratoorium „KRISTUS ÕLIMÄEL”
KLAVERIMUUSIKA :
Beethoven oli andekas ja tuntud pianist, mistõttu on klaveril tähtis koht ka tema loomingus, olulisem kui mistahes teisel pillil . Kõige tähtsama osa Beethoveni klaveriloomingust moodustavad tema 32 klaverisonaati. Neid iseloomustavad julge ja novaatorlik kompositsioon ning tihedad klassikalistest žanripiiridest väljaastumised. Hilisemates sonaatides kasutab Beethoven rohkelt polüfooniavõtteid fuugavormi. Sonaadid olid mõeldud kodus mängimiseks: Beethoveni elu ajal on neid praeguseks teadaolevalt kontserdil esitatud vaid kahel korral, samas kui nende nootide müük oli silmapaistvalt edukas. Sonaatide kõrval on Beethoven klaverile loonud veel variatsioonitsükleid ja väikepalu: bagatelle, prelüüde, rondosid, ühe poloneesi, nokturni ja fantaasia [84]
SÜMFOONIAD:
Beethoveni orkestrimuusika tähtsaim žanr on sümfoonia, mida on tal kokku üheksa. Sarnaselt Haydnile hakkas ta neid kirjutama hilja, esimene sümfoonia valmis aastal 1800, mil Beethoveni teoste hulk oli suur ja tema nimi tuntud. Beethoveni sümfooniates on ühendatud ülev, dramaatiline väljendus ning loogiline ja ökonoomne ülesehitus.[85]
Beethoven toob oma sümfooniatesse mitmeid uuenduslikke jooni. Esiteks laiendab ta orkestrikoosseisu: 3. sümfoonias lisab ta kahele metsasarvele kolmanda, üheksandas sümfoonias juba neljanda . Viiendas sümfoonias lisab ta orkestrikoosseisu pikkoloflöödi, kontrafagoti ja kolm trombooni. Puhkpillide, eriti aga vaskpillide tähtsus suurenes, enam ei olnud nende ülesandeks vaid orkestri koloriidi täiendamine.[86]
Teiseks muutis Beethoven sümfoonia vormi – neljaosalist sonaaditsüklit. Kui esimeses sümfoonias püsis see sarnasena võrreldes tema klassikutest eelkäijatega, siis alates teisest sümfooniast on ta asendanud tantsulise kolmanda osa, menueti , skertsoga (it k scherzo – nali). Kuues sümfoonia on hoopis viieosaline ning üheksandas osas on aeglane osa kolmas, mitte teine, nagu tavaliselt.[87]
Beethoven pikendab sümfooniate kestusi. Kui Mozarti sümfooniatest vältasid vaid vähesed üle kolmekümne minuti ning tihtipeale oli nende pikkused lausa alla kümne minuti, siis Beethoveni kuuenda ja seitsmenda sümfoonia esitused kestavad umbes 40, kolmanda sümfoonia omad 50 ja üheksanda sümfoonia esitused umbes 70 minutit.[88][89]
INSTRUMENTAALKONTSERDID:
Instrumentaalkontserte on Beethovenil seitse : lisaks viiele klaverikontserdile veel viiulikontsert ja kontsert viiulile, tšellole, klaverile ja orkestrile. Kolm esimest klaverikontserti, mis on kirjutatud varem kui viiulikontsert ja kolmikkontsert, on lähedased Mozarti selle žanri teostele. Eriliseks teevad need teosed aga julge tonaalne plaan ja tarmukus, mis muudavad need teosed lähedaseks Beethoveni sümfonismile.[90] Neljanda osa peamine fenomenaalsus seisneb selles, et esimest korda žanri ajaloos alustab klaver kogu teost.[45] Instrumentaalkontserdile omast topeltekspositsiooni ta seal siiski ei kaota. Beethoveni neljandat ja viiendat klaverikontserti ning viiulikontserti iseloomustavad erakordselt pikad, 20–25 minutit kestvad esimesed osad. Viiulikontserdist tegi Beethoven Muzio Clementi soovitusel hiljem ka redaktsiooni klaverile ja orkestrile ning pärast väljaandmist hakkas see kandma oopusenumbrit 61a.[91]
Orkestrile on Beethoven kirjutanud veel 11 avamängu, muusika kuuele näidendile, tantsusid, muusikat sõjaväeorkestrile. Teostest solistile ja orkestrile on lisaks seitsmele instrumentaalkontserdile veel Fantaasia klaverile, koorile ja orkestrile, Kaks romanssi viiulile ja orkestrile ning Rondo B-duur klaverile ja orkestrile.[92]
KAMMERMUUSIKA:
Beethoveni kammermuusika tähtsaima osa moodustavad tema 16 keelpillikvartetti. Eristatakse Beethoveni varaseid (kuus kvartetti, kirjutatud aastatel 1798 –1800), keskmisi (viis kvartetti, kirjutatud aastatel 1806–1810) ja hiliseid keelpillikvartette (viis kvartetti ja "Suur fuuga", kirjutatud aastatel 1823– 1826 ). Beethoveni keelpillikvartetid said populaarseks alles 19. sajandi teisel poolel. Tema kaasaegsed pidasid nende meeleolude vaheldumisi häirivateks, samuti ei meeldinud neile teravate kooskõlade eelistamine, vormitult pikad fraasid ega ebaharmooniline polüfoonia.[93]
Kümnest viiulisonaadist üheksa komponeeris ta vahemikus 1797– 1803 . Algselt nimetati neid teoseid tihtipeale "sonaadiks klaverile koos viiuliga" või isegi "sonaadiks klaverile viiuli saatega". Tema viiulisonaadid ei osutunud populaarseks: dünaamikakontrastid, üllatuslikud modulatsioonid ja uudsed rütmid sundisid kriitikuid nimetama Beethoveni viiulisonaate liiga koolmeisterlikeks ja ebameloodilisteks.[94]
Kammermuusika žanrist on Beethoven kirjutanud veel viis tšellosonaati, ühe metsasarvesonaadi, klaveritriosid, keelpillikvintette, keelpillitriosid, teoseid flöödile, viiulile ja vioolale, kahele klarnetile, kahele metsasarvele ja kahele fagotile, kahele viiulile, vioolale, tšellole ja kahele metsasarvele jpm.[95]
ORATORIAALSED SUURVORMID:
Beethoven on kirjutanud ühe oratooriumi, "Kristus õlimäel". Selle teose komponeeris ta vähem kui aasta pärast "Heiligenstadti testamenti" vaid kahe nädalaga.[96] Teos kanti esmakordselt ette 5. aprillil 1803, samal hommikul lõpetas ta veel tromboonipartiisid.[97] Teos pälvis lisaks positiivsetele hinnangutele ka ohtralt negatiivset kriitikat. Rahul polnud ka Beethoven, kes kritiseeris Franz Xaver Huberi libretot, aga ka teost esitanud koori ja orkestrit.[98]
Beethoven on kirjutanud kaks missat: Missa c-moll ja "Missa solemnis", mis on loodud vastavalt vürst Esterhàzy ja helilooja õpilase ertshertsog Rudolfi peapiiskopiks pühitsemise auks. Tõsi, neist viimane valmis alles viis aastat peale pühitsemist. "Missa solemnist", mida Beethoven kirjutas samaaegselt 9. sümfooniaga, pidas helilooja ise oma suurimaks teoseks.[99]
OOPER:
1804. aastal tehti Beethovenile ettepanek komponeerida ooper Jean-Nicolas Bouilly süžeele, mille nimeks sai algselt naispeategelase järgi "Leonore". Sama loo olid varem ooperiks komponeerinud Ferdinando Paer ja Pierre Gaveaux. Fideliole kirjutas Beethoven koguni neli avamängu, mida nimetatakse "Leonore nr 1", "Leonore nr 2", "Leonore nr 3" ja "Fidelio". Samuti on ooperist valminud kolm eri redaktsiooni. Nii avamängudest kui ka ooperitest mängitakse teatrites hiliseimat. Praegu tuntakse seda ooperit nimega "Fidelio".[100]
Kuigi Beethoven alustas 1803 ka ooperi "Aleksander Makedooniast" komponeerimisega, on "Fidelo" tema ainus ooper. "Aleksander Makedooniast" libretist oli sama, kes Mozarti "Võluflöödilgi", Emanuel Schikaneder. Kuid ajad olid vahepeal muutunud ning tema süžeed ei paelunud enam publikut. Sellest ooperist valmis Beethovenil vaid üks trio, mille muusikat kasutas ta hiljem Florestani ja Leonore duetis ooperis "Fidelio".[101]
VOKAALMUUSIKA ORKESTRISAATETA:
Edinburghi Thomsoni kirjastuse tellimusel seadis Beethoven suure hulga eri rahvaste, eriti aga iiri ja šoti rahvamuusikat. Beethoveni ülesandeks oli 164 laulu varustamine saate, ritornellide ja sissejuhatustega. Seejuures oli Beethovenile seade aluseks vaid rahvaviis , seatava laulu sõnu kirjastus Beethovenile ei saatnud.[102]
Beethoveni originaallaululooming hõlmab 112 laulu. Tema viimased , 1816. aastal kirjutatud laulud moodustavad tsükli "Kaugele armsamale", mis on muusikaajaloo esimene terviklik, ühe idee, ühtse meeleolu ja samm-sammulise arendusega laulutsükkel.[102]
Lisaks nendele on Beethoven loonud veel 25 neljahäälset lõbusasisulist pillisaateta kaanonit, millest igaüks on pühendatud ühele tema sõbrale;[103] koorimuusikat, aariaid ja vokaalansambleid, instrumentaalmuusikast veel teoseid mandoliinile.
Kasutatud kirjandus :
http://opetaja.edu.ee/trump/klassitsism.pdf
http://et.wikipedia.org/wiki/Ludwig_van_Beethoven
2