Ludwig van beethoven (1)

Ludwig van Beethoven (1770-1827)
 
Beethoven ei olnud Haydni ega Mozarti eakaaslane. Kui Mozart suri, polnud Beethoven veel midagi erilist kirjutanud, ja kui Beethoven jõudis küpsesse loomeperioodi, ei kirjutanud Haydn enam peaaegu midagi.
Beethoveni kujunemisaastail toimus Suur Prantsuse revolutsioon . Muusikas jäid õukondlikud eelistused tagaplaanile ning tooni hakkas andma kodanliku publiku muusikaline maitse. Beethoven tuli muusikasse ajal, mil klassikaline stiil ja žanrid olid juba välja kujunenud ning kodanlikud muusikaühingud, avalik kontserdielu ja muusikaajakirjandus tegutsesid täie hooga . Muusikutes hinnati eelkõige annet ja omapära, mitte seisuslikku päritolu. Beethoveni looming juhatas sisse 19. sajandi ning temast sai üleminekuhelilooja klassitsismist romantismi. Beethoveni muusikaline mõte jäi valdavalt klassikaliselt loogilise ja tasakaalustatud vormistruktuuri raamidesse, kuid muusika programmiline tundeseisund oli tema jaoks palju olulisem kui teistel Viini klassikutel. Beethoveni muusika emotsionaalne jõulisus ja arenduslikud mastaabid kuuluvad juba järgnenud romantismiperioodi.
 
Beethoven sündis Bonnis. Tema vanaisa oli olnud õukonna kapellmeister, isa õukonnakapelli laulja. Isast sai ka Beethoveni esimene klaveri- ja viiuliõpetaja. Ta soovis, et pojast kujuneks teine Mozart, ning esmakordselt esines Beethoven klaveril seitsmeaastaselt. Tema esimene tõsine õpetaja oli Bonni õukonnaorganist Gottlob Neefe. Ta lasi poisil end teenistusel asendada , tutvustas teda Bachi `Hästitempereeritud klaviiriga` ning tänu temale sai Beethoven õukonnaorkestri klavessiinimängija koha. Bonni ülikoolis külastas ta vabakuulajana filosoofia, klassikalise kirjanduse ning prantsuse, itaalia ja ladina keele kursusi. Ema surma ja isa süveneva joomakire tõttu sai Beethovenist 19-aastaselt perekonnapea. Järgnesid neli aastat vabakunstnikuna Viinis , kus ta umbes aasta õppis Haydni juures. Kuid lähedast kontakti neil ei tekkinud, kuna isiksustena olid nad liiga erinevad. Viinis elatus Beethoven peamiselt kontserttegevusest ja teoste honoraridest. 1800. aastal esines ta esimest korda menukalt Viini avalikkuse ees (siiani oli tegutsenud aadliringkondades) oma 1.sümfooniaga. Sajandivahetuseks oli Beethoveni kuulmishäire sedavõrd süvenenud, et ta mõistis, et teda ootab ees täielik kurtus. Järgnes hingeline kriis, millega aga vallandus tohutu loominguline aktiivsus. Sel ajal välja kujunema hakanud beethovenlik väljenduslaad kulmineerus 1802. aastast alanud loomingu kõrgperioodiga, mis kestis 10 aastat. See oli kõige viljakam ajajärk tema loomingus: siis sündis enamik tema kuulsamaid teoseid. See oli ka aeg, mil Beethoven sai tuntuks Inglismaal ja Saksamaal. Paraku aga jäävad sellesse ajajärku ka tema ebaõnnestunud romantilised suhted, mis on oluliselt mõjutanud helilooja loomingu emotsionaalset häälestust.
Järgnes 3-aastane kriisiperiood, mil Beethoven kirjutas väga vähe. Pärast venna surma oli Beethovenil kasvatada vennapoeg , kes talle aga palju meelehärmi valmistas. Samas jõudis ta just sel ajajärgul oma kuulsuse haripunkti, need aastad olid talle ka majanduslikult edukad .
Hilisloominguperioodil 1816-1827 halvenes Beethoveni tervis, ta kurdistus lõplikult, hakkas jooma ning tõmbus üha enam endasse. Seda perioodi tema loomingus ongi vaadeldud kui üleminekut klassitsismilt romantismile, samuti on seda nimetatud heroilise ja patriootilise muusika ajajärguks. Nüüd pöördus Beethoven tihti polüfooniliste vormide poole: igas tema suuremas teoses on mõni fuuga. Positiivse lõpplahendusega kaasnes üha sagedamini pulbitsev tantsulisus.
Beethoveni matustel osales üle 10 000 inimese.
 
 
LOOMING
Beethoveni loomisprotsess oli aeglane ning ta lihvis kannatlikult iga detaili. Tal on küll vähem teoseid kui Mozartil ja Haydnil, kuid kui võrrelda kõigi kolme klassiku ühes ja samas žanris kirjutatud töid, siis Beethoveni oopused on oluliselt arendatumad ja pikemad . Tavaliselt oli heliloojal käsil korraga  mitu suurt teost. Ta tegi palju visandeid, säilinud originaalpartituurides on rohkesti parandusi, mis näitab, et töö käigus muutis ta oluliselt esialgseid ideid. Beethoveni muusika kõige iseloomulikumaks joonteks on peetud selgelt väljajoonistatud karaktereid, jõulisi filosoofilise alatooniga konflikte (pimedus – valgus, elu – surm, isiklik vabadus – saatus) ning pateetilisust ja heroilisust. See on ka põhjus, miks neid jooni kandvaid Beethoveni teosed enim tähelepanu on pälvinud ning lüürilise alatooniga looming on tagaplaanile jäänud.
Suurem osa Beethoveni instrumentaalmuusikast on kirjutatud klaverile. Helilooja alustas oma karjääri pianistina, tema esimesed tuntud teosed olid kirjutatud klaverile ja selle instrumendiga oli ta seotud terve elu. Varastes klaveriteostes kujunevad välja mõned tema hilisemale käekirjale omased jooned, nagu tihtiesinev marsikarakter, sagedane variatsioonivormi kasutamine ja c- moll helistik , mida ta kasutas kui pateetilise alatooniga helistikku mitmetes etapilise tähtsusega teostes. Oma klaverikäsitluses püüdleb Beethoven orkestraalse kõlakäsitluse poole. Mida lähemale elu lõpule, seda kitsamaks jäävad talle klassikaliste vormide raamid , seda vabamaks muutub tema tsüklikäsitlus. Beethoven on kirjutanud 32 klaverisonaati (`Pateetiline`, `Appassionata`, `Kuupaistesonaat` - viimane nimetus on lisatud hiljem), 5 klaverikontserti, palju väikepalu ja variatsioone.
Sümfooniate juurde jõudis Beethoven alles küpse heliloojana, 30. eluaasta paiku. Selleks ajaks oli sümfooniast saanud sajandi esinduslikem muusikažanr. Beethoveni sümfooniaid valmistasid ette tema varasem instrumentaalmuusika ja ooper ` Fidelio ` (Beethoven pidas üheks suurimaks heliloojaks Glucki ja imetles tema hiliste ooperite dramatismi). Beethoveni sümfooniaid iseloomustab jõuline dramaatiline väljendus, mis otsekui viitaks vormilisele vabadusele. Ent lähemal uurimisel selgub , et kuigi elu lõpupoole käsitles ta klassikalist sonaaditsüklit üha vabamalt, jäid tema sümfooniad siiski klassikaliste ratsionaalsete vormistruktuuride raamidesse.
Beethoven asendas sümfoonias 3. osa menueti skertsoga, mis kinnistus sümfooniatsüklis kuni 20. sajandini.
3. sümfooniaga (`Eroica`, 1804) algab heroilise stiili kõrgaeg Beethoveni loomingus (`Appassionata`, ooper `Fidelio`). Algul oli teos pühendatud Napoleonile, kuid pärast seda, kui viimane end keisriks kuulutas, raevus helilooja ja rebis pühendusega tiitellehe puruks. Sümfoonia II osa on leinamarss ning surma märkiv kujund ilmub edaspidi enamikus Beethoveni heroilistes teostes. `Eroicast` alates kasvavad tema sümfooniate osade mõõtmed. Teemad ei ole enam lõpetatud voolavad meloodiad, lühikesed motiivid võivad olla aluseks erinevatele teemadele, suurendades nii sümfooniate vahelist seotust. Hakkavad hägustuma vormiosade piirid, töötluslikkus ei piirdu ainult töötlusega, vaid kandub ka teistesse vormiosadesse.
5. sümfoonia (1807, `Saatusesümfoonia`), Beethoveni lemmiksümfoonia on tema heroilise sümfonismi tipp. See on ka parim näide teose temaatilisest terviklikkusest ning sellest tingitud ühtsest kulgemisest teose alguseni lõpuni. Kogu sümfoonia temaatilise materjali aluseks on teose avataktides kõlav nn saatuse koputuse kujund, mis läbib kõiki osi kõige erinevamates variantides.
9. sümfooniat (1825) võib pidada Beethoveni elutöö kokkuvõtteks. Selle teose kulminatsioon saabub finaalis , kus orkestrile lisanduvad nii koor kui ka solistid ; tekst põhineb Fr. Schilleri teosel `Ood rõõmule`. Sümfoonia kestab 70 minutit, olles seega peaaegu kaks korda pikem kui ülejäänud Beethoveni sümfooniad. Teose põhiidee on saatuse ja rõõmu kujundite vastandamine . Viimaste apoteoos toimubki finaalis, koori esituses kõlavad variatsioonid nn rõõmu teemale .
Beethoven on kirjutanud veel ooperi `Fidelio`, mis ei olnud aga eriti menukas. Vokaalsümfooniatest teostest on tuntuim Missa solemnis (`Pidulik missa`, 1823), mida helilooja ise pidas oma tähtsaimaks tööks. Esialgselt oli see mõeldud liturgiamuusikana pidulikuks teenistuseks, kuid lõpuks kasvas sellest välja oratooriumi mõõtu suurteos.