Ludwig van Beethoven (1)

Ludwig van Beethoven
Referaat
Tartu 2009
Sisukord
Elulugu………….……………………………………………………………………………….4
Periodiseering..………………………………………………………………………………5
Looming………………………………………………………………………………………..6
Kasutatud materjalid………………………………………………………………………7
Elulugu
Beethoven sündis Bonnis. Tema vanaisa oli olnud õukonna kapellmeister, isa õukonnakapelli laulja. Isast sai ka Beethoveni esimene klaveri- ja viiuliõpetaja. Ta soovis, et pojast kujuneks teine Mozart, ning esmakordselt esines Beethoven klaveril seitsmeaastaselt. Tema esimene tõsine õpetaja oli Bonni õukonnaorganist Gottlob Neefe. Ta lasi poisil end teenistusel asendada, tutvustas teda Bachi `Hästitempereeritud klaviiriga` ning tänu temale sai Beethoven õukonnaorkestri klavessiinimängija koha. Bonni ülikoolis külastas ta vabakuulajana filosoofia, klassikalise kirjanduse ning prantsuse, itaalia ja ladina keele kursusi. Ema surma ja isa süveneva joomakire tõttu sai Beethovenist 19-aastaselt perekonnapea. Järgnesid neli aastat vabakunstnikuna Viinis , kus ta umbes aasta õppis Haydni juures. Kuid lähedast kontakti neil ei tekkinud, kuna isiksustena olid nad liiga erinevad. Viinis elatus Beethoven peamiselt kontserttegevusest ja teoste honoraridest. 1800. aastal esines ta esimest korda menukalt Viini avalikkuse ees (siiani oli tegutsenud aadliringkondades) oma 1.sümfooniaga. Sajandivahetuseks oli Beethoveni kuulmishäire sedavõrd süvenenud, et ta mõistis, et teda ootab ees täielik kurtus. Järgnes hingeline kriis, millega aga vallandus tohutu loominguline aktiivsus. Sel ajal välja kujunema hakanud beethovenlik väljenduslaad kulmineerus 1802. aastast alanud loomingu kõrgperioodiga, mis kestis 10 aastat. See oli kõige viljakam ajajärk tema loomingus: siis sündis enamik tema kuulsamaid teoseid. See oli ka aeg, mil Beethoven sai tuntuks Inglismaal ja Saksamaal. Paraku aga jäävad sellesse ajajärku ka tema ebaõnnestunud romantilised suhted, mis on oluliselt mõjutanud helilooja loomingu emotsionaalset häälestust.
Järgnes 3-aastane kriisiperiood, mil Beethoven kirjutas väga vähe. Pärast venna surma oli Beethovenil kasvatada vennapoeg , kes talle aga palju meelehärmi valmistas. Samas jõudis ta just sel ajajärgul oma kuulsuse haripunkti, need aastad olid talle ka majanduslikult edukad.
Hilisloominguperioodil 1816-1827 halvenes Beethoveni tervis, ta kurdistus lõplikult, hakkas jooma ning tõmbus üha enam endasse. Seda perioodi tema loomingus ongi vaadeldud kui üleminekut klassitsismilt romantismile, samuti on seda nimetatud heroilise ja patriootilise muusika ajajärguks. Nüüd pöördus Beethoven tihti polüfooniliste vormide poole: igas tema suuremas teoses on mõni fuuga. Positiivse lõpplahendusega kaasnes üha sagedamini pulbitsev tantsulisus.
Beethoveni matustel osales üle 10 000 inimese.
Periodiseering
Ludwig van Beethoveni elu ja loomingu võib jagada 4 perioodi:
1. 1770–1792 Bonni periood (kujunemisaastad).
1787. aastal kohtus Viinis Mozartiga. Kirjutas sel perioodil umbes 50 teost.
2. 1792–1802 Viini I periood (varane looming).
Elas vabakunstnikuna Viinis, kus aasta jooksul õppis Haydni juures. Vokaalmuusikat õpetas Antonio Salieri . Elatus kontsertidest ja teoste honorarist. 1800 esines esimest korda avalikkuse ees. 1795. aastal hakkas märkama oma kuulmisvaegust.
Tähtsamad teosed: 20 klaverisonaati, 3 klaverikontserti, 2 sümfooniat (kokku üle 100 teose).
3. 1802– 1812 Viini II periood (loomingu kõrgaeg).
Tähtsamad teosed: oratoorium "Kristus Õlimäel" ( 1803 ), 3. sümfoonia, mille pühendas esialgu Napoleonile, ooper " Fidelio " ("Leonore"), sümfooniad nr 4; nr 5; nr 6; nr 7; nr 8.
Kohtus Goethega (muusika tragöödiale "Egmont"). Sündis enamik kuulsaid teoseid. Sai tuntuks Inglismaal ja Prantsusmaal. Olid ebaõnnestunud romantilised suhted, mis on mõjutanud ka loomingut.
4. 1813 –1827 Viini III periood (hiline looming).
Loominguline kriis 1813–1815. Kirjutas väga vähe. Pärast venna surma tuli tal kasvatada vennapoega, kes talle meelehärmi valmistas. Jõudis oma kuulsuse haripunkti. Aastad olid majanduslikult edukad.
Tähtsamad teosed: Laulude tsükkel "Kaugele armsamale" (1816), Missa Solemnis (1823), 9. sümfoonia (1824), muusika Goethe " Faustile ". Tervis halvenes, kurdistus lõplikult. Hakkas jooma ja tõmbus endasse. See periood on loomingus kui klassitsismilt üleminek romantismile. Seda on ka nimetatud heroilise ja patriootilise muusika ajajärguks. Beethoven suri 26. märtsil 1827.

Looming
Suurem osa Beethoveni instrumentaalmuusikast on kirjutatud klaverile. Helilooja alustas oma karjääri pianistina, tema esimesed tuntud teosed olid kirjutatud klaverile ja selle instrumendiga oli ta seotud terve elu. Varastes klaveriteostes kujunevad välja mõned tema hilisemale käekirjale omased jooned, nagu tihtiesinev marsikarakter, sagedane variatsioonivormi kasutamine ja c-moll helistik , mida ta kasutas kui pateetilise alatooniga helistikku mitmetes etapilise tähtsusega teostes. Oma klaverikäsitluses püüdleb Beethoven orkestraalse kõlakäsitluse poole.Beethoven on kirjutanud 32 klaverisonaati (`Pateetiline`, `Appassionata`, `Kuupaistesonaat` - viimane nimetus on lisatud hiljem), 5 klaverikontserti, palju väikepalu ja variatsioone.
Sümfooniate juurde jõudis Beethoven alles küpse heliloojana, 30. eluaasta paiku. Selleks ajaks oli sümfooniast saanud sajandi esinduslikem muusikažanr. Beethoveni sümfooniaid valmistasid ette tema varasem instrumentaalmuusika ja ooper `Fidelio` (Beethoven pidas üheks suurimaks heliloojaks Glucki ja imetles tema hiliste ooperite dramatismi). Beethoveni sümfooniaid iseloomustab jõuline dramaatiline väljendus, mis otsekui viitaks vormilisele vabadusele. Ent lähemal uurimisel selgub , et kuigi elu lõpupoole käsitles ta klassikalist sonaaditsüklit üha vabamalt, jäid tema sümfooniad siiski klassikaliste ratsionaalsete vormistruktuuride raamidesse.
Beethoven asendas sümfoonias 3. osa menueti skertsoga, mis kinnistus sümfooniatsüklis kuni 20. sajandini.
3. sümfooniaga (`Eroica`, 1804) algab heroilise stiili kõrgaeg Beethoveni loomingus (`Appassionata`, ooper `Fidelio`). Algul oli teos pühendatud Napoleonile, kuid pärast seda, kui viimane end keisriks kuulutas, raevus helilooja ja rebis pühendusega tiitellehe puruks. Sümfoonia II osa on leinamarss ning surma märkiv kujund ilmub edaspidi enamikus Beethoveni heroilistes teostes. `Eroicast` alates kasvavad tema sümfooniate osade mõõtmed. Teemad ei ole enam lõpetatud voolavad meloodiad, lühikesed motiivid võivad olla aluseks erinevatele teemadele, suurendades nii sümfooniate vahelist seotust. Hakkavad hägustuma vormiosade piirid, töötluslikkus ei piirdu ainult töötlusega, vaid kandub ka teistesse vormiosadesse.
5. sümfoonia (1807, `Saatusesümfoonia`), Beethoveni lemmiksümfoonia on tema heroilise sümfonismi tipp. See on ka parim näide teose temaatilisest terviklikkusest ning sellest tingitud ühtsest kulgemisest teose alguseni lõpuni. Kogu sümfoonia temaatilise materjali aluseks on teose avataktides kõlav nn saatuse koputuse kujund, mis läbib kõiki osi kõige erinevamates variantides.
9. sümfooniat (1825) võib pidada Beethoveni elutöö kokkuvõtteks. Selle teose kulminatsioon saabub finaalis , kus orkestrile lisanduvad nii koor kui ka solistid ; tekst põhineb Fr. Schilleri teosel `Ood rõõmule`. Sümfoonia kestab 70 minutit, olles seega peaaegu kaks korda pikem kui ülejäänud Beethoveni sümfooniad. Teose põhiidee on saatuse ja rõõmu kujundite vastandamine . Viimaste apoteoos toimubki finaalis, koori esituses kõlavad variatsioonid nn rõõmu teemale.
Beethoven on kirjutanud veel ooperi `Fidelio`, mis ei olnud aga eriti menukas. Vokaalsümfooniatest teostest on tuntuim Missa solemnis (`Pidulik missa`, 1823), mida helilooja ise pidas oma tähtsaimaks tööks. Esialgselt oli see mõeldud liturgiamuusikana pidulikuks teenistuseks, kuid lõpuks kasvas sellest välja oratooriumi mõõtu suurteos.

Kasutatud materjal
Internetilingid:
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2007/beethoven_kaidikobar.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Ludwig_van_Beethoven