Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Nattereri lendlane". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
nattereri, lendlane, nahkhiir, kehamass, küünarvarre, haruldane, eluviisiga, aprillini, talveunes, paekivist, koonduvad, emasloomad4. Piusa koobastiku looduskaitseala kaitse-eesmärk lk 7 5. Piusa koopa ürgorg lk 8 6. Piusa koobaste ajalugu lk 9 7. Loodus lk 10 8. Tiigilendlane lk 11-12 9. Veelendlane lk 13-14 10. Tõmmulendlane lk 15-16 11. Habelendlane lk 17-18 12. Nattereri lendlane lk 19-20 13. Pruun-suurkõrv ehk suurkõrv lk 21-22 14. Põhja-nahkhiir lk 23-24 15. Piusa matkarada lk 25-28 16. Kokkuvõte lk 29 17. Kasutatud allikad lk 30 1. Sissejuhatus Piusa koobastiku looduskaitseala on loodud kaitsmaks Piusa liivakivikoopaid kui
maksimaalselt 70 sentimeetrit, kaal kuni 150 grammi. Käsitiivalised on näriliste järel arvukuselt teine imetajate selts. Umbes 920 tänapäeval elavat nahkhiireliiki moodustavad imetajate liikide koguarvust ligi viiendiku. Käsitiivalisi ei esine üksnes polaarvöötmes ning üksikutel väga isoleeritud saartel. Palju on nahkhiiri troopikas - mõnes piirkonnas võib nende liikide arv ületada kõigi teiste imetajate liikide koguarvu. Kõige vanem fossiilne nahkhiir, Ameerikast Wyomingist leitud Icaronycteris, pärineb varasest eotseenist. Lendloomad Nahkhiired on ainsad imetajad, kes suudavad tõeliselt lennata, mitte lihtsalt liuelda või pikki hüppeid sooritada. Tiibadeks on nahkhiirel nahast lennused, mis asuvad eesjäsemete sõrmede, kere külgede, tagajäsemete ja saba vahel. Lennunahaga varustatud sõrmed on erakordselt pikad, vaid pöial on lühike. Laiade tiibadega nahkhiired on üldiselt aeglasemad
......................................................... 19 1.3.2 Tiigilendlane (Myotis dasycneme)..............................................................20 1.3.3 Veelendlane (Myotis daubentonii).............................................................. 21 1.3.4 Habelendlane (Myotis mystacinus)............................................................. 22 1.3.5 Tõmmulendlane (Myotis brandtii).............................................................. 23 1.3.6 Nattereri lendlane (Myotis nattereri)...........................................................24 1.3.7 Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus)...............................................................25 1.3.8 Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssoni).............................................................26 2. MATERJAL JA METOODIKA.............................................................................. 28 2.1 Peeter Suure Merekindlus......................................................
· Elupaik ja -viis Elupaikadeks on metsad, pargid, põõsastikud, jõgede ja järvede kaldavööndid. Kevadel ja suve alguses elab veekogudes - metsajärvedes, jõesootides, tiikides, ka soodes ja rabades ja kraavides (eelistab suuri, sügavamaid (0,5...0,7 m) ja jahedaveelisi veekogusid). Vees on aktiivne ööpäev läbi, maismaal ainult öösel. Päevaks varjub pehkinud kändudesse, lehtedega täidetud aukudesse, näriliste urgudesse. Oktoobrist aprillini talvituvad väikeste gruppidena (kuni mõnikümmend isendit) sambla all, urgudes, liivastes aukudes, pehkinud kändudes, kartulikeldrites. On vastupidav madalatele temperatuuridele (öökülmad ei tekita talle kahju). · Toitumine Vees toitub veemardikatest (ujurid, kukrikud), limustest, sääsevastsetest, kalamarjast, konnakullestest ja teiste kahepaiksete kudust. Kuival maal toitub harva, sel juhul vihmaussidest, nälkjatest ja putukavastsetest.
Tõmmulendlane Tõmmulendlane on tumepruuni seljaga ja ta karv on märgatava siidja läikega. Kõhupool on kollakashall, kõrvad ja lennus hallikaspruunid või isegi mustad. Suvel tegutseb tõmmulendlane mitmesugustes paikades - aedades, parkides, metsaservades, lagendikel ning ka veekogude ümbruses. Ta on öise eluviisiga ja tiirutab suveöödel putukaid jahtides sageli puuvõrade vahel ning ka vee kohal, 1,5...8 m kõrgusel. Tõmmulendlase lend on kiire ja kerge ning ta teeb tihti järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse. Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi
grammi vahel on oksad, seened, nahakurd marjad Närilised Tüvepikkus 25- Vähearenenud Sigimisperiood Poolveelise Taimtoiduline: Jahiuluk Looduslik Ondatra 40 cm ujulestadega märtsist eluviisiga. järvekõrkjas, kodumaa on Ondatra Mass 0,9-1,3 tugevad taga- septembrini. Tegutseb pilliroog, Põhja- zibethicus (2,4) kg jäsemed ja videvikus. vesiroos, Ameerikas. nõrgad vesikupp
..................................12 Juttselg-hiir....................................................................................................................................12 Pisihiir...........................................................................................................................................13 Lendorav.......................................................................................................................................14 Brandti lendlane............................................................................................................................14 I osa Joonda kogu tekst kahelt poolt sirgjooneliselt (kehtesta rööpjoondus) Kehtesta vasaku veerise laiuseks 3 cm, parema veerise laiuseks 2 cm Kehtesta kogu teksti ulatuses lõikude vaheliseks kauguseks 1 cm Määra fondiks Times New Roman ning kirjasuuruseks 12 p Määra lõigu "Tiigikonn" reavaheks 1.5 ning lõigule "Lendorav" 2-kordne reavahe
Eesti Maaülikool Metsandus- ja maaehitusinstituut Maria Rebeca Soomaa Põhja-nahkhiir(Eptesicus nilssonii) Referaat Tartu 2014 Sisukord 1 Liigi kirjeldus…………………………………………………………………………………..……3 Liigi elupaigad……………………………………………………………………………….……..4 Liigi ohustatus ja selle kaitse…………………………………………………………….……….5 Liigi ohutegurid………………………………………………………………………….………….6 Liigi kaitse korraldamine…………………………………………………………………………..7 Peamised kohustused………………………………………………………………………...
Kõigusoojasus võimaldab nahkhiirtel säästa energiat, mis on eriti oluline talveperioodil, kui toidu hankimine oleks peaaegu võimatu. [5, lk 45] „Talvitumiseks sobiv temperatuur on 0…7,5 ° C (harilikult 3…7 ° C)“ [2]. Lisaks lendamisvõimele on nahkhiirte eripäraks saagi püüdmine ja orienteerumine kajalokatsiooni abil. Just see võime võimaldab neil saaki püüda öösiti, sest erinevalt nägemisest ei vaja kajalokatsioon valgust. Nahkhiir häälitseb ja vastavalt sellele, kui kiiresti häälitsus temani tagasi jõuab, suudab ta määrata teiste objektide asukoha ruumis. [3] Tõmmulendlane paaritub talvitusperioodi vältel, mil isane ärkab korra üles ja süstib oma sperma emasesse. Isaslooma sperma säilib emase suguteedes ja viljastumine toimub alles kevadel. Mai alguses moodustavad emased poegimiskolooniad, kuhu võib kuuluda 20-60 isendit. Igal emasel sünnib enamasti vaid üks järglane
Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel. Magevees ning vähesoolases vees Läänemere rannikul elavad peamiselt vaid emased angerjad, isased Läänemerre üldiselt ei satu. Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes jahile siirduvad. Angerjas on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest. Piisavalt suureks kasvanud angerjatega toimub taas muutus: nad omandavad heledama värvuse, süvaveekaladele sarnaselt pungis silmad ning lahkuvad magedast veest ookeani. Kaheksa tuhande
üle saanud, kuid meie viigrite tulevikku ei suuda teadlasedki ennustada. 3 Hüljeste elupaigad Eestis võib hülgeid kohata Läänemeres saarte ääres ja ka Läänemere kallastel. Maailmas on olemas aga mitut liiki hülgeid ja igale liigile meeldib olla oma kohas näiteks: Havail elav munkhüljes keda kohtab väga harva. Mõned hülged on rändava eluviisiga kuid sageli tulevad nad sigima samasse kohta kus eelmine aasta. Üldiselt elab hülgeid igal pool kus on piisavalt vett ja sobivat kohta sigimiseks. Levila ja alamliigid Eestis elavad hülged on hall- ja viigerhüljes ja neid kohtab Läänemeres, ka Sotimaal elavad hallhülged kuid seal on nende populatsioon palju suurem. Hülgeliike on veel, kõrvuhülged (kotikud, merikarud, merilõvid jt) neil on selgelt eristatavad väliskõrvad.
· saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Cervus elaphus L. · elada eelistavad rikka alusmetsa ja · tüvepikkus kuni 230 cm lagendikega segametsi, milles on lagedaid · 100...150 (200) kg, pullid on raskemad kohti. · kogu aeg olnud meie aladel väikesearvuline · paikse ja reeglina peidulise eluviisiga ning jahedamatel kliimaperioodidel täiesti puudunud · territooriumit märgistavad nad lõhnaga · korduvalt asustatud Abrukale, Hiiumaale, ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Saaremaale, kaasajal on ta sagedasem just · isasloomad elavad üksikult, emasloomad Eesti läänesaartel moodustavad koos järglastega väikeseid · taimetoidulised salku SOO/RABA LOOMAD
esindajaid: putuktoidulised, närilised ja käsitiivalised. Selts putuktoidulised (Eestis 7 liiki, maailmas 400) Sugukond Siillaased – harilik siil, kaelussiil Sugukond Mutlased – harilik mutt/Euroopa mutt Sugukond Karihiirlased – mets – karihiir, väike karihiir, laane- karihiir, vesimutt Käsitiivalised (Eestis 12 liiki, maailmas 1000) Veelendlane Tiigilendlane Tõmmulendlane lendlased Habelendlane Nattereri lendlane Suurkõrv Suurvidevlane Kääbus- nahkhiir 14 Pügmee- nahkhiir Pargi- nahkhiir Hõbe- nahkhiir Põhja- nahkhiir Kõrvanukk, lennus, kaanus, epibleem Osad liigid talvituvad Eestis ja teised lendavad ära. Eesti suurim liik on suurvidevlane. Närilised Sugukond Oravlased – harilik orav, lendorav Sugukond Unilased – lagrits, pähklinäpp, kunel Sugukond kobralased – kobras, nutria Sugukond hüpiklased – kasetriibik
Laanepüü on monogaamne liik, paarid moodustuvad kas kevadel või sügisel. Valdavalt ikka kevadel. Haub ainult emaslind. Pesa asub maapinnal lohus või puu otsas vanades viupesades. Muneb kuni 15 muna. Pojad on pesahülgajad. Kuulub kolmandasse kategooriasse. Peoleo: Levinud üle kogu Eesti. Elupaigaks on lehtmetsad, puisniidud, lehtpuudega salukuusikud, suured pargid ning kuivad valgusrikkad männikud. Elutseb ja rändab paariti. On päevase eluviisiga. Eestis on rändlind, saabub meile mai keskel. Lahkub tavaliselt juba augusti keskel. Talvitub Lõuna-Aafrikas ning Aafrika troopilises osas. On putuktoiduline, kuid suve teisel poolel sööb ka marju. Pesa asub maapinnast 16 meetri kõrgusel. Pessa munetakse 3 kuni 5 muna. Keskmine eluiga on 1,2 kuni 1,6 aastat ning maksimaalne eluiga on 14 aasat 10 kuud. Pole looduskaitse all. Kodukakk: Eestis on kodukakk kõikjal levinud tavaline haudelind. Eestis paregu 1000 kuni 2000 paari
Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10…14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva pärast - arusisalik sünnitab elusaid järglasi, olgugi et pojad arenevad siiski munas. Munad arenevad emaslooma kehas ning pojad kooruvad munemise hetkel. See on kohastumus niisketel ja jahedatel aladel
heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate 16 lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10...14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva pärast - arusisalik sünnitab elusaid järglasi, olgugi et pojad arenevad siiski munas. Munad arenevad emaslooma kehas ning pojad kooruvad munemise hetkel. See on kohastumus niisketel ja jahedatel aladel elamiseks, sest soojematel aladel sigivad
Eesti Roomajate liigirikkuse võrdlus Eesti roomajate liigirikkuse võrdlus Soomega. Juhendaja: Tartu 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS Tabel 1. Roomajate taksonoomia. Taksonoomia Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Roomajad Reptilia Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa- eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Tabel 1. näeme, et roomajad kuuluvad Animalia riiki, Chordata hõimkonda ja Reptilia klassi. [13] Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm. Joonis 1. näeme ka maismaa eluviisiga Soomuselist Sauromalus obesus. Roomajate hulka kuulub äärmiselt mitmekesise kehaehitusega loomade rühmi. [13] Joonis 1. Soomuseline Sauromalus obesus
Hallhülgel on võrreldes viigerhülgega kolmnurksem pea kuju ja pikem koon. Hallhülge koon ei ole profiilis eristunud, vaid kulgeb sirgjooneliselt pealaest ninani. Isaste hallhüljeste koon lai ja ninamiku kohalt kumer, emastel on lamedam profiil ja saledam ninamik. Hallhüljeste tüvepikkus on 210–330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170–310 kg ja emastel 105–186 kg. Sigimine - Läänemerel on poegimisperiood veebruarist aprillini. Emane hallhüljes sünnitab korraga ühe, väga harva ka kaks poega. Pojad kaaluvad sündides 10–12 kg. Pojad sünnivad nägijatena ja on kaetud lootevillaga, mis asendub umbes 3 nädala pärast päriskarvaga. Laktatsiooniperiood kestab keskmiselt 17–19 päeva, selle jooksul võtavad pojad kaalus juurde 30–40 kg. Iseseisvalt toituma hakkavad pojad 1–2 kuu vanuselt. Suguküpseks saavad emased 4–5-aastaselt, isasloomad 5–6-aastaselt. Paaritumine toimub umbes 3 nädalat peale poegimist
Kärplased on suurim sugukond kiskjaliste seltsis, siis kuulub üle kuuekümne liigi lihatoidulisi loomi. Nad on väga laialt levinud. Neid leidub mistahes maastikes, ka jõgedes, järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt
heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Elupaik ja -viis Põldlõoke on väga sage haudelind peaaegukõigis lagemaastiku elupaikades - niitudel, laialdastel metsaväludel ja metsaservadelgi, eriti meelsasti aga põldudel (teravilja- ja heinapõllud). Elutseb ka steppides ja kinnistatud liivaaladel poolkõrbetes. Päevase eluviisiga, algul viibivad saabuvad linnud salkades, mõne päeva pärast jagunevad paaridesse. Ränne Oma leviala põhjapiirkondadest rändab talveks ära, lõunapoolsetele aladel on paikne. Talvituvad Lääne-Euroopa maades, Aasia lõunaosas ja Põhja-Aafrikas. Saabuvad pesapaikadesse varakevadel pärast esimeste lumevabade laikude teket, isegi veebruari lõpus; massiliselt märtsi lõpus. Lahkuvad oktoobri lõpuks.
oma elu, sünnist surmani. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on väga osavad ning vilkad elukad ning volksavad vette niipea, kui kellegi samme kuulevad. Seetõttu on veekonni raske näha. Vaatamata veelisele eluviisile püüavad nad põhiosa oma toidust - mardikaid, kahetiivalisi, kiile ja sipelgaid - maismaalt. Veekonnad on päevase eluviisiga ning kui hädaohtu pole märgata, siis lebavad nad kella 12...16 ajal massidena veepinnal. Öö veedavad konnad veekogu põhjas. Veekonnad talvituvad enda kaevatud urus või veekogu põhjamudas. Talveunest ärkamine toimub aprillis ning 2...3 nädala pärast, alates mai II poolest võib juba kuulda isaskonnade valju ja käredahäälset krooksumist. Et kontsert paremini emasloomadeni kostaks, pungituvad suunurkadest välja heledad-hallikad häälepõied
Punahirv (Cervus elaphus) on looduses laialt levinud hirve liik. Teda leidub enamjaolt kõikjal põhjapoolkeral (kaasa arvatud Eestis). Punahirve on ka viidud teistesse riikidesse näiteks Austraaliasse ja Argentiinasse. Punahirvedest on Eestis enim levinud Euroopa punahirv. Meie kodumaa aladel on punahirv vähese arvukusega, külmadel talvedel võib ta ka kohati puududa. Sageli on teda asustatud Abrukale, Hiiumaale ja Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Praegu on punahirve Eestis just Eesti läänesaartel. Punahirv on suuruselt põdra järel teine hirvlane. Punahirve värvus suvel ja talvel on erinev, suvel on ta punakaspruun ning talve poole muutub ta hallikaspruuniks. Nagu punahirve värvus on ka ta toit suvel ja talvel mõneti teistsugune. Suvel toitub see hirvlane rohttaimedest, talvel aga puude-põõsaste koortest ja võrsetest. Välimus Punahirvedel pole sarved aastaringselt, vaid os
Enne talveuinakut võib ta teha mitu sellist pesa, mille suuruseks on enamasti 2m3. Seepärast valivad nad endale tavaliselt sellise metsa, kus on palju puude poolt mahalangetatud puid. Eestis pole karukoopaid selle sõna klassikalises tähenduses leitud, poolkoobasteks võib pidada mahalangenud tüve alla kraabitud auke. Enamasti magab ta aga kokku kraabitud lehtede ja sambla hunnikul ning ,,koobas" selle peale tekib tänu tema ümber kuhjunud lumele. Karud magavad talveund novembrist kuni aprillini. Sellega seoses langeb nende kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuinak erineb talveunest selle poolest, et kehatemperatuur langeb vaid paari kraadi võrra (talveune puhul langeb see nullilähedaseks). Seetõttu võib karu ka keset talve üles ärgata. Sigimine Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195225 päeva. Sügisel on pikk
Olles küllalt haruldane, on jäälind looduskaitse all. [1] TÄIENDAV INFO Liiginimi eesti Jäälind keeles Liiginimi ladina Alcedo atthis ispida L. 4 keeles Rahvapärasid Sinilind, jäärähn, sinisibu-tsirk, vahajalg. nimesid Kehamõõtmed Tiiva pikkus 7...8 cm, saba on lühike. Isaslinnud on emalindudest veidi suuremad. Kehamass Kehamass 27...38 g. Levik Eestis on levinud lokaalselt. Tavalisem on ta Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Maailmas levinud Euraasias alates Briti saartest ja Lõuna-Skandinaaviast kuni Sahhalini ja Jaapani saarteni ning Põhja-Aafrikas, Indo-Malaisia ja Indo-Austraalia saartel. Põhjapiir Euroopas 60. laiuskraadil. Arvukus Väiksearvuline.
Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse
Paljudel sotsiaalsetel putukatel, sh. kodumesilasel on tagajalgade sääred laienenud omapäraseks suirakorvikeseks, kuhu putukas kogub õielt õiele lennates õietolmu. Veeputukate jalad on tavaliselt kohastunud vees `sõudmiseks', ning on seetõttu aerjad või kamjad. Vahel on jalad kohastunud emase putuka kinnihoidmiseks paaritumise ajal, heaks näiteks on mitmed ujurlased. Vähestel putukatel on seoses väheliikuva eluviisiga jalad kadunud hoopis, tavalisem on jalgade taandareng siiski putukavastsetel. Tagakeha: Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on tavaliselt evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad putukatel suguelundid. Erinevalt teistest lülijalgsetest on putukatel jalad tagakehalülidel taandarenenud. Vaid kõige ürgsemates putukarühmades võib täheldada rudimentaarseid jalgu, mis ka neil on oma ülesande suures osas kaotanud. (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/)
Tartu Mart Reiniku gümnaasium EESTI KÄRPLASED Referaat bioloogiast Maria Kaare, 7. klass Juhendaja õp. Lauri Mällo Tartu, 2008 Sisukord Sissejuhatus lk 3 Kärp lk 4 Nirk lk 5 Mink ja naarits lk 6 Tuhkur lk 8 Metsnugis ja kivinugis lk 9 Saarmas lk11 Mäger lk13 Ahm lk14 Võtmesõnad lk16 Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärpla
........................................................................................................16 KIRJANDUS........................................................................................................................17 2 SISSEJUHATUS Saarmas on kärplaste sugukonda ja saarmaste perekonda kuuluv poolveelise eluviisiga imetaja. Ta on saleda kehaga väleda liikuvusega loomake ning Eesti vee-elulistest kiskjatest kõige suurem. Kunagi põhjapoolkeral väga laialt levinud saarmast on tänaseks suure küttimise tõttu saanud ohustatud liik. Referaati saarmast ajendas koostama tõsiasi, et minu teadmised meie ühest suurimast vee- elulisest kiskjast on üpriski kasinad. Referaat aitab mõista ja aru saada saarma omapärasest elust.
PRUUNKARU Liiginimi eesti Pruunkaru keeles Liiginimi ladina Ursus arctos L. keeles Rahvapäraseid Mesikäpp nimesid Kehamõõtmed Tüvepikkus 160...250 cm Kehamass 150...250 kg Levik Eestis ja Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. maailmas Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Arvukus Eestis Üle 500 isendi. Elupaik ja -viis Elupaigana eelistab rabadega metsamassiive, milles leidub tuulemurdu. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas, harva päevavalgel. Nad on üksikeluviisiga. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist
metssiga, metskits, hirv ja karu. Söödapõldude rajamine söödapõldudelt leiavad ulukid toidulisa põhiliselt vegetatsiooniperioodil, s.o. ajal, kui enamasti pole puudust ka looduslikust toidust. Seega rajatakse neid pigem ulukite suunamiseks, et vähendada põllukahjustusi ja hõlbustada jahti. Söödapõllud rajatakse metsadesse, külapõldudest eemale. Levinud kultuurid on raps, söödakapsas, rukis, kaer, nisu, hernes. Haabade langetamine peaks toimuma novebmrist aprillini ja kokkuleppel maaomanikuga. Puud langetatakse 4-5 kaupa. Soolakute rajamine ulukite suunamiseks üks kindlamaid meetodeid. Sõraliste hoole! Metskits tähendab eeskätt talvist lisasöötmist, mis tähendab heine söödasõime viimist. Kindlasti jääb ainult henasit muidugi metskitsele väheks. Metskitse talvine sööt peaks koosnema 3 komponendist koresööt, mahlakas sööt ja jõusööt. Koresööt on kuivatatud roheline sööt, enamasti hein ja lehisvihad. Hein peab olema
kui talvel karu üles aetakse (jahi, metsaraie vm tegevuse käigus) jätkab uinakut mõnes teises sügisel ettevalmistatud kohas. Taliuinakus karu on tegelikult täiseti ärkvel. Soojadel talvedel võivad isased karud ka lihtsalt ringi hulkuda. Emased karud veedavad talved reeglina siiski ,,pesades" et kindlustada poegade ellujäämine. Taliuinak kestab märtsi-aprillini, poegadega emased väljuvad pesadest hiljem kui isased karud (aprilli lõpus, mai algul). Karu on öise eluviisiga loom, päevast aktiivsust on rohkem sügisel marjadest toitumise ajal ning häirimise puhul. Segatoiduline loom, kuid taimse toidu osakaal on suurem sügisel marjad, vili, rohttaimed ja silopallide sisu on sügisel oluliseks ,,nuumtoiduks". Kevadel on olulisem loomne toit: tõugud, sipelgad, putukad, hiired, linnumunad ja pojad, raibe. Vajadusel murrab ka suurulukeid ja koduloomi. Võimalusel sööb mett,
Lahtikaabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3...1 meeter ja selle uuristamiseks kulub aega sõltuvalt pinnasest 7...12 päeva. Uru lõpus olevasse pessa munetakse 6...7 muna. Neid hautakse kordamööda ja 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab ainult emalind. Poegadega epsaurud on väga räpased, kihavad kärbestest ja lõhnavad ebameeldivalt. Soodsatel aastatel kasvatavad vanalinnud üles 2...3 pesakonda. Olles küllalt haruldane, on jäälind looduskaitse all. - 6 Header and footer ; nimi Musttihane Musttihane on üks meie väiksemaid tihaseid. Looduses tunneb ta hästi ära laia valge kuklalaigu järgi. Eluviisilt sarnaneb musttihane teiste tihastega: on niisama vilgas ja ripub tihti oksakesel, pea ja selg allapoole. Eriti eelistab ta tegutseda kuuskede oksastikus. Väljaspool pesitsusaega on ta kõige seltsivam tihane, kes sügisel moodustab vahel isegi tuhandepealisi parvi.
69. Kammeljas, Scophthalmus maximus (L.) 28. sugukond: Lestlased, Pleuronectidae 70. Soomuslest, Limanda limanda (L.) 71. Merilest, Pleuronectes platessa (L.) 72. Lest, Platichthys flesus trachurus (Duncker) Eesti kalad Ahven Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega
annaabi.ee 
