1 läbi teise (Phileas Fogg läbi Passepartout´i ). Samamoodi on raske eristada muutuvat fokalisatsiooni ja nullfokalisatsiooni. Sisemise fokuseerituse tunnuseks on see, et fookuses olevat tegelasele ei viidata kunagi väljastpoolt, kuid selle kasutamist rangel viisil esineb väga harva. See on täiuslik näiteks "sisemistes monoloogides". Fokalisatsiooni ja jutustamise tasandid jäävad eraldatuks ka minavormis narratiivis (v.a juhul, kui see on oleviku-ajas sisemonoloog). Fookus ei pruugi ega pea olema püsiv terve teose vältel: muutus võib aset leida lõigu kaupa ja olla väga lühiajaline (näiteks vaatepunkti muutmised Madame Bovary´s). Fokalisatsioonimuutmisi saab analüüsida kui hetkelisi "koodimuutusi", ilma et seejuures kogu muutuks "kood" (nagu muusikas lühiajalised tonaalsusemuutmised ei muuda kogu tonaalsust). Selleks, et eristada neid hetkelisi muutusi (pr.k mode nii muusikas, kui
Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama). Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg. Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu. Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist. Lugu narratiivis esitatud sündmused Tekst sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis Jutustus jutustamine sündmuste jutustamine narratiivis Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Fiktsionaalne maailm (= fiktsiooni-maailm) fiktsionaalse narratiivi loodud ilmatervik, mis on asustatud narratiivi määratletud tegelastega. Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades, jutustamismeetod rõhutab Sündmustikku. Väline sündmustik: saaks ka filmis kujutada
kui teatavat laadi diskursust, mille sisu ongi vorm. Narratiivi ja ajaloo vahekord tõstatab kirjandusajaloos esile tähtsa probleemi: kirjandusliku modernismi ja realismi vahekorra selgitamise. Paljude arvates loobuti üleminekul realismislt modernismile narratiivi vormist kui ka huvist ajalootõeluse kujutamise vastu. White aga väidab, et modernism ei hüljanud narratiivsust, ajalugu ega realismi. Modernism avastas narratiivis keelelise ja troobilise sisu, mis võimaldas esitada ajalugu mitmemõõtmelisena, mida 19. sajandi realism ei suutnud nii hästi teha. See näitab, et moodne kirjandusteooria on ühtlasi ka ajalookirjutuse teooria.
"Kirjandusteos on midagi enamat kui keel, et keel vormib maailma, vormib peaaegu müstilisel kombel midagi hoopis muud kui tähemärgid paberil. Keele kaudu avanevad lugejaile inimesed ja elud, paigad ja saatused midagi sellist, mida lugeja tajub vähem või rohkem tervikliku maailmana" (Annus, Epp: Kuidas kirjutada aega. Tallinn: Underi ja Tuglase kirjanduskeskus 2002) Mõisteid vt Annus 2002: 19. Lugu narratiivis esitatud sündmused Tekst sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis Jutustus jutustamine sündmuste jutustamine narratiivis Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu
informatsioonihulk sealjuures mälestust kahjustamata. Seda tüüpi intervjuud alustatakse võimalikult üldiste, neutraalsete küsimustega, et tunnistajat mitte intervjueeritava poolt mingis suunas mõjutada. Mida enam intervjuu progresseerub, seda spetsiifilisemaks lähevad küsimused. Sellise tehnika puhul jäetakse tunnistajale vabadus ise enda narratiiv kujundada ning kui narratiiv on kujundatud, saab tunnistaja käest küsida spetsiifilisi küsimusi eelnevalt narratiivis mainitud detailide kohta. Kõige viimaseks osaks intervjuus on see, et tunnistaja kirjeldab kogu sündmust uuesti algusest lõpuni. Sellise meetodi puhul on tunnistaja mõjutamine intervjueeritava poolt võimalikult väike.
jutustaja positsiooni. Võib jääda mulje, et autor ise on tegelane. Vaatepunkt sündmustele - Vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustiku nähakse. Jaani vaatepunktist, jaani kõhklused ja kahtlused, teiste inimeste need emotsioonid, mida jaan näeb - Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia: - Väline fokuseerimine (jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika-stiil) o Edastab ühe tegelase (Jaani) piiratud vaatepunkti, ei ava teiste tegelaste siseelu Tegelased - Peategelane (teose ideeline põhiraskus) o Kannavad teose ideelist põhiraskust – juhivad ja arendavad sündmustikku - Kõrvaltegelased (peategelaste teenistuses) - Episoodiline tegelane - esinevad põgusalt - Tegelane kui tüüp
(välja mõeldud, aluseks on kujutlusvõime). Narratiivi tunnused: o Väljendab sündmust. o On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt. o Topeltkronoloogilisus jutustamise ja sündmuste toimumise aeg. Narratiivil on kaks külge 1) mida jutustatakse? ja 2) kuidas jutustatakse? Ajaga on narratiivis võimalik manipuleerida, sellest tuleneb ka süzee. Lihtsamalt öeldes on olemas lugu ja selle esitus. Narratiivil on jutustaja ja teda iseloomustab see, milline on tema vaatepunkt loole ja milliselt positsioonilt ta lugu esitab, näiteks mina või tema vormis esitatud narratiiv on võrdlemisi subjektiivne, kuid kõiketeadva autori vaatepunkt on kõige objektiivsem, kuna tegelased saavad üsna võrdselt tähelepanu. 13. Kirjandusteose vaatepunkt
tavalisi ebaolulisena näivaid tegelasi elu ja lugu, mis mängib üsna olulist rolli loo jälgija jaoks tänapäeval. Juba selles, kui Gilgames Uruki müüril kõndides oma maavaldusi jälgib, avaldub sealse ühiskonna elu millega linnarahvas parajasti tegeleb ja kes milliseid ameteid seal peab. Kuna sellised kirjeldused õpetavad meile tolleaegse ühiskonna kultuuri ja elu, võibki öelda, et suur lugu on mööndustega kõigi lugu. Indiviid, kellest suures narratiivis räägitakse, on kujutatud enamasti silmapaistva, suursuguse ja kangelasliku inimesena ta on justkui oma aja inimideaal. Nii Gilgamesi, Illiast kui Oidipust kirjeldatakse mõjuvõimsa, tugeva ja targana. Nad on kangelased. Rääkides grupikuuluvusest, kajastab nii Gilgamesi ja Enkidu kui ka Iliase ja Patroklase ustav sõprus suurt meestevahelist armastust nende narratiivide ajasõlmedes. Legende antakse edasi ikka suuliselt ja seda põlvest põlve selle õpetlikkuse ja suursugususe
episoodide valikuks, antud edasi nende episoodide omavahelise seose ja viidatud nende tähendusele jutustaja jaoks. Narratiivi oluliseks tunnusjooneks peetakse ka kogetud sündmuste esitamise ajalist järgnevust. Narratiivides esitatakse sündmusi, mida rääkija on emotsionaalselt ja sotsiaalselt väärtustanud ja hinnanud, kuna need on sisenenud narraatori elulukku ja omandanud seal tähenduse. Narratiivide esitamisse on kaasatud kuulajaskond, kellele lugu esitatakse ning tavaliselt on narratiivis olemas vastuväited kuulajaskonna oletatava ebasoodsa reaktsiooni ja kriitika suhtes. Narratiiv luuakse ühe käsitluse kohaselt vastastikuse interaktsiooniprotsessi käigus koos kuulajaga. Narratiivuurimus erineb teistest uurimistraditsioonidest narratiivi määratlemise poolest, selle andmestik koosneb just narratiividest ning analüüsis luuake tüpoloogiaid või uurijapoolseid narratiive uuritava fenomenide kohta. Narratiivide analüüsimine algab narratiivide eristamisega
on leidnud aset minevikus.(Narratiiv lõppeb surmaga.) Narratiiv on väga tähtsal kohal tegevus (narratiivi vaadelda kui verbi asendusena; väga oluline üksus on justnimelt verb). Narratiiv põhineb lool, üksiksündmusel, mis leiab aset teataval ajal ja kohas. Loo sündmustega peab kaasnema teatav teisendus või muutus(verbid näitavadki tegevuste muutusi). Loos toimuv peab olema ebaharilik või normidest kõrvale kalduma. Narratiivis kirjeldavates tegevustes või sündmustes osalejad on enamasti inimesed või elusolendid. Jutustaja identifitseerib ennast ühe loos osalejaga. Narratiivi kolm tasandit: 1) Lugu (story) – sündmuste ahel 2) Tekst (text) – narratiivne tekst 3) Jutustamine (narration) – jutustamise toiming (Gerard Gebbette’i ja Shlomith Rimmon-Kenani järgi) Vaatepunkt – konkreetne vaade asjadele; narratiivne perspektiiv, mis identifitseerib
tegevuses võtab inimene endale mingi rolli ja edastab jumalale (et kogeda seda, mida näeb kapten, pead ise sillale minema = kaptenisilla näide; Koraan, Uus ja Vana Testament kirjeldab sündmusteahelat, mis kirjeldavad inimese ja jumala vahelist suhet ning suhtlust) Potentsiaalselt seestunud kuuldud usulisi narratiive ei unustata, kuigi need võivad meelest ära minna. Kui inimene satub situatsiooni, mis käivitab mälupildi, siis ta taaskogeb kogemust, mida narratiivis kogeti. Usulise kogemise mudel kirjeldab usu rolli inimese elus, selle elemendid on MINA, lõhe, piir, jälk, psüühika ja usuliste kogemuste sisu. 5. Usuline orientatsioon tähendab uskumiste või religioosne-olemise viisi. Usulise orientatsiooni käsitlemise aluseks võib olla ka suhtumine usulistesse tekstidesse. On sisemine e EESMÄRK ja väline e VAHEND ning küsiv e OTSIV orientatsioon.
anonüümsed patsiendid, kelle vajadused on vähem tähtsamad „tervemate“ inimeste omadest. Nende ravi peaks pikendama nende narratiivset identiteeti, mitte lühendama seda. Inimese narratiivi sidusat jätkumist toetab ka nt see, kui nt hooldekodusse paigutamisel on tal võimalik sinna kaasa võtta asju, mis on talle tuttavlikud tema eelnevast elust (meened, fotod, tuttavad asjad). Püsivas vegetatiivses seisundis patsiendid Kuigi neil puuduvad kognitiivsed võimed osalemaks oma narratiivis, on see eelnevalt siiski olemas olnud ja on näiteid, kus õed nendega vestlevad nende mineviku hobidest jms, mis kuulus nende narratiivi juurde. Seega on õed nende narratiivide konstrueerijaiks. Kuigi neil võib ontoloogilises mõttes puududa isiksus, pole nad seetõttu vähem väärtuslikumad. Nende lähedased ja põetajad on nende narratiivide konstrueerijaiks ning need narratiivid on seotud nende eelneva (mineviku) narratiiviga. Inimloode
informatsiooni, kasutas mees terminit "insekt", mis kaitseb tõlkijaid, kes on kasutanud just seda varianti. Kahjuks on Kafka soovidele vastu mindud ning kasutatakse reklaampilte, kus kujututakse transformeerunud Gregor Samsat. Seda näiteks Peter Kupke etenduse reklaampostril. Ungeziefer on ka tõlgitud "prussakana", "sitasitikana" ja "põrnikana". Terminit "sitasitikas" või "Mistkäfer" on kasutatud novelli lõpupoole koristaja poolt, kuid mitte narratiivis. Ungeziefer kajastab ka eemaldumist tema ning keskonna vahel: ta on räpane ja peab kaduma 13 Viited teistes töödes Laval Philip Glass kirjutas muusika kahele erinevale teatrile ja kahele erinevale etendusele. Need kaks teemat, koos teise kahe teemaga Errol Morrise filmist "Õhuke sinine joon" koondati viie osalisse klaverimuusikatükki pealkirjaga "Metamorfoos".
teatud prisma, mingist vaatepunktist + kognitiivsed, emotsionaalsed aspektid. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia: Nullfokuseerimine (kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt); sisemine fokuseerimine (jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti). Väline fokuseerimine (jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika-stiil). Autori mõiste. Asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega. Teksti poolt loodud autorikuju: tekstuaalne autor, selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist (hinnagulised kommentaarid, peategelase kuju, teoses positiivsena esitatud maailmavaade ja/või kriitika teatud nähtusetele tegelastele jne.). Võib erineda nn pärisautori isiksusest, maailmavaatest jne. (nn vihjeline autor, implied author). Career author (W
muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse. Nullfokusseerimine – kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokusseerimine – jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib esineda ka mitu piiratud vaatepunkti. Väline fokusseerimine – jutustaja teab vähem kui tegelane, tegevust ja tegelasi vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, krooniks-stiil). Autor asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega. Tekstuaalne autor – teksti poolt loodud autori kuju, selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist Vihjeline autor – võib erineda nn pärisautori isiksusest, maailmavaatest. Peategelane või –tegelased kannavad teose ideelist põhiraskust, juhivad ja kannavad sündmustikku. Kõrvaltegelased on peategelas(t)e teenistuses ning jäävad tähtsuselt nende varju.
ideaalsesse. Romanss avaldub suvemüüdina, mis kujutab ideaalse maailma süütust ja rikkalikkust. Tragöödia avaldub sügisemüüdina, mis kujutab liikumist ideaalsest maailmast reaalsesse. Talvemüüt avaldub iroonia/satiirina, mis kujutab tegeliku maailma kogemusi, ebakindlust ja läbikukkumisi. | A. J. Greimas tuletas narratiivi struktuuri (A ja B on vastandid, A ja –A ning B ja –B on jaatused/eitused; armastus vs. vihkamine, armastuse puudumine e armastuse eitus). Narratiivis avaldub see süžeemudelite (konflikt-lahendus, võitlus-leppimine) kaudu, mida realiseerivad aktandid (tegelaste funktsioonid). Süžeetüübid: otsing (quest), kommunikatsioon ja nende kombinatsioonid. | T. Todorov tuletas narratiivi grammatika (s.o seose narratiivi struktuuriühikute (tegelased/süžee) ja keele struktuuriüksuste (sõnaliigid) vahel (nt tegelased-nimisõnad, teod-tegusõnad, eeldused-laused, järjekord-lõigud)
Arriflex olid nüüd kättesaadavad ning valgustuse suhtes palju vähem nõudlikud 8 Nouvelle Vague: murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis (Hitchman & McNett, 2008). Sellest ajendatuna ei kasutatud tihti ka keerulisi valgustusskeeme ning võeti materjal linti naturaalsetes tingimustes. Laialt levinud komme oli ka eirata struktrureeritud aktide reegleid narratiivis, mistõttu filmide tempo on läbivalt kõikuv ning võib puududa põhjuste ja tagajärgede seos karakterite motivatsioonides. „Hiroshima mon amour“ on heaks näiteks ka sellest, kuidas lineaarne loojutustus, mis oli kvaliteedi traditsiooni tunnuseks, on pea peale pööratud. Kõik see ning lisaks amatööride või vähem tuntud nägude kasutamine rollides ja katkendlik montaaž pahandas vanakooli professionaalsete standardite pooldajaid, kes pidasid uut
Fokuseerimine jutustaja ja tegelas(t)e vaheline suhe nullfokuseerimine kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokuseerimine jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti. Väline fokuseerimine jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika-stiil) Fokuseerimine võib loo jooksul ka korduvalt muutuda (nt Kangro ,,Jäälätted"); see loob ebakindluse efekti. Jutustaja positsioon tekstis: Heterodiegeetiline väljaspool lugu (hierarhia tipus) seisev Homodiegeetiline jutustaja kui üks loo osalistest Autodiegeetiline peategelane kui jutustaja Ebausaldusväärne Jutustamise tasandid: Ekstradiegeetiline sellel asub jutustaja
Fokuseerimine – jutustaja ja tegelas(t)e vaheline suhe nullfokuseerimine – kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokuseerimine – jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti. Väline fokuseerimine – jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika-stiil) Fokuseerimine võib loo jooksul ka korduvalt muutuda (nt Kangro „Jäälätted“); see loob ebakindluse efekti. Jutustaja positsioon tekstis: Heterodiegeetiline – väljaspool lugu (hierarhia tipus) seisev Homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest Autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja Ebausaldusväärne Jutustamise tasandid: Ekstradiegeetiline – sellel asub jutustaja
inimese rollide kirjeldus 2)usuline kogemus toimub õppimises (see on õpitav) 3)usuline kogemus on rollipõhine (inimesed kes on tuttavad usulise narratiiviga, kuidas v mis viisil jumal karistab v naitab eeskuju)need kes sellega kursis on, muutuvad potentsiaalselt seestdes potensiaalselt seestunud-tekib potensiaalne võimalus sarnaseks usuliseks kogemuseks “ma tean et sen võimalik” kui inimene satub sarnasesse olukorda nagu selles narratiivis kirjeldatud kuju ss ta samastub narratiivi kangelasega v tegelasega ja kogeb seda sama. Et narratiivist saaks sama usuline kogemus 4)(religioonid) järgijad on rolli inimesed( rollipõhised jumalakogemused, elav, kogemuspõhine religioon) ja teine dogma inimesed (kes teavad religiooni kohta aga usulised kogemused puuduvad). 6. Algsündmuse roll rituaali väljakujunemisel. Algsündmus on põhjus, mida haktakse ritualiseerima. See võib olla inimese süül
Fokusseerimine. Kes kõneleb? Vs. Kes ‘näeb’? Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia: Nullfokuseerimine (kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokuseerimine (jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti). Väline fokuseerimine (jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema- jutustus, kroonika-stiil) Autor- Asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega Teksti poolt loodud autorikuju: tekstuaalne autor, selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist (hinnagulised kommentaarid, peategelase kuju, teoses positiivsena esitatud maailmavaade ja/või kriitika teatud nähtusetele tegelastele jne.) Nt. Kurt Vonneguti “Tapamaja korpus viis” kannab endas kirjaniku enda sõjavastast maailmavaadet, see nähtav ka
Tähtsat tühisest eristab anakrooniate loomise võimalus. Sündmuste kestus - stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus - ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Intertekstuaalsus. Lugude tüpoloogiad. Intertekstuaalsus on kahe või rohkema teksti samaaegne nähtav kohalolu teise teksti piires. Tüpoloogiaid: Vladimir Propp - lugude süvastruktuur, funktsionaalsete elementide hulk narratiivis on piiratud. Algsituatsioon + 31 funktsiooni või süzee elementi. C.G.Jung - erinevais kultuurides esinevad sarnased müüdid - tekivad kollektiivsesse alateadvusesse talletunud arhetüübid, kirjandus väljendab neid. Müüt. Müüdi määratlus. Müüdi tüüpe. Müütide kasutamisest kirjandusajalooliselt. Vanasti peeti müüte pühaks ja tõeks. Müüdid püüavad seletada maailma olemust. Levinumad on loomismüüdid ja kangelasmüüdid. Kirjanduses kuni 18.saj. lõpuni nn. müüdiperiood
Kas sa homme sõitma tuled?) mõningais kõrvallauseis: Ma tean, kuhu ta eile kadus, Lind värises, kui ma ta pihku võtsin. 1 Verb kaldub olema lause algul: *inversioonküsilauses: Oled sa homme kodus? *tingimuslauses ja soovlauses: Oleksid sa homme kodus, tuleksin külla; Oleks ta kodus! *hüüdlauses: Oled sina alles tubli! *käsklauses: Tulge teie koju! *...oli teine õige väsinud. *narratiivis: Läksin mina ühel päeval trammi peale ja ... *lausealgulise elemendi puudumise korral: Ø tulen varsti. Sajab vihma. Inversiooni korral on alus vm algselt lausealguline element kohe pärast Vfin: Laupäeval läksid tudengid kesklinna meeleavaldusele. Täna oleks mul pidanud saksa keeles tunnikontroll olema. Infiniitse verbivormi laiendid verbivormi ees: Laps oli toolilt maha kukkunud. Määrustest jm. on sageli esimene valdajamäärus (kellele?): Isa andis pojale esimese
Iktaalsed elamused hooaegsed epilepsia hood Luulud süstemaatilised eksimused Religioossed luulud süstemaatilised väärkujutlused, mis on seotud religiooniga. I paranoiline vandenõud II depressiivne maailma karistatakse tema pattude pärast III suurusluulu inimene on Jumal 1.7. Hjalmar Sundeni rolliteooria. Põhiideed: 1) Religiooni põhisõnum väljendub narratiivis igal ususl on lugu, mis kannab edasi seda sõnumit. 2) Rollides väljenduvad inimese ja Jumala suhted 3) Potesniaalne seesmus inimene, kes loeb narratiivi võib muutuda potentsiaalselt seestunuks (lapsed on piiblis kiidetud ja meie peama ka hästi suhtuma neisse) Jumala sekkumist tunnetatakse rollide kaudu. 1.8. Algsündmuse roll rituaali väljakujunemisel. Rituaali peetaksegi algsündmuse pärast
Skoor toetus sündmuse kokkuvõtmisele – tegelaste sisemiste või väliste reaktsioonide mainimine loo lõpus. Teemakohasuse puhul hinnati, kas olulised sündmused olid välja toodud ning sobivas ja loogilises järjekorras; kas eristuvad ebaolulised ja olulised detailid; kas esineb mõttelünki, mis takistaksid kuulajal jutustuse mõistmist. Arvestati esitatud info teemale vastavust ning oluliste/ebaoluliste sündmuste eristumist narratiivis. 3. Jutustuse mikrostruktuuri:viitsuhete võrgustik (viitamine), siduvate vahendite kasutamine, grammatiline õigsus ja keerukus Viitsuhete võrgustik (viitamine). Narratiivis hinnati viitesuhete võrgustiku selgust ja arusaadavust. Hinnati, milline on jutus esinev viitsuhete võrgustik; milliseid referendile viitamise võimalusi laps kasutab; kas jutust on aru saada ka piltide abita, kellest või millest on jutt. Siduvate vahendite kasutamine
jutustatakse, 2) orientatsioon: tegelane, aeg ja ruum, kes, kus, millal; 3) lisategevus; 4) hinnang; 5) tulemus; 6) coda: jutustuse suhestatus käesoleva olukorraga. USA sotsionarratoloogid on uurinud jutustamise traditsioone lokaalsetes kultuurides. Suulise jutustamise uurimisel on tähtis performance'i mõiste: jutustust saatvad ja dramatiseerivad võtted. Lõpuks on moodsaks teemaks biograafia uurimine ehk mina konstrueerimine suulises narratiivis. Narratiivide eluaegne kogumine: küsitlemine. Narratoloogiliste meetodite abil uuritakse sotsioloogilisi ja poliitilisi narratiive. M. Toolan. Keeleline, diskursiivne ja situatiivne eelteadmine, mis jutustajat kuulajaga ühendab. Kuidas on grammatilised vormid seotud teksti tähendusega. Mütokriitika. Kirjandusliku mütoloogia uurimine. J. G. Fraser Kuldne oks 1890. kirjutas raamatu innustatuna kultuuriantropoloogiast. See raamat on mõjutanud
Suhtlus. Veeuputuse müteem. Millised on tegelased ja mis ajas see toimub. Ruum, mis on loodud puhtalt jutustuse vahenditega. Diegeesi mõiste, jäänud väga elitaarseks, aga iseenesest hästi oluline ja isegi keskne mõiste. Võime tegelastest ja häältest rääkida palju tahes, aga tegelaste vaheliste suhete dünaamikat, siis ilma diegeesi mõisteta seletada ei saa. Kosmiline ruum on loodud nende jutustuste kaudu. Tilley "Aeg kollupseerub ruumiks müütilises narratiivis." Eeldatakse, et lood on maastikus sees juba olemas, võib ainult paari lausega edasi anda kuidas kivi kuhugi kukkus, kuidas org tekkis, kuidas keegi mingis koopas elas (fragmentaarsus). Eeldatakse, et kui lugu läbi saab, sisi on see maailm läbi. Pühade loodega on teistmoodi, neist ei lobiseta liiga palju, neid räägitakse teatud hetkel õiges kohas. Pikemate pühade narratiivide puhul on teatud keelud, võib ainult teataval aastaajal või päeval lugeda.
Lisaks tegelemisele inimese mineviku, oleviku ja tulevikuga keskendub hingehoidja oma töös eksistentsiaalsetele teemadele. 33) Usulise rituaali eripärad võrreldes rituaaliga üldiselt. Religiooni üheks oluliseks komponendiks on rituaalne käitumine. Religioosne rituaal tähendab korduva käitumise mustrit, mille kaudu väljendatakse ja kinnitatakse usulisi veendumusi. Rituaalne käitumine on sümboolne, see tähendab, et rituaalis tehtav omandab oma mõtte ja tähenduse usulises narratiivis. Rituaaliga kaasnevad üldjuhul usulised kogemused nagu näiteks Jumala kohalolu kogemine või sisemise tasakaalu leidmine Jumala tahte täitmises. Oluline on täheldada, et rituaalne käitumine on inimesele üldiselt omane. See, kuidas me tervitame teisi inimesi, tähistame sünnipäevi, peame pulmi ja matuseid, vastame telefonile – kõik see on kitsamas mõttes rituaalne käitumine. Usulised rituaalid on rituaalse käitumise alaliik. See
- Uudise kui tekstiliigi tunnused: 1) Sündmusest jutustav pealkiri ja alapealkirjad. Pealkiri on uudise osa, mis peab sündmust edasi andma. Pealkiri võib koosneda 2 osast: põhipealkiri+alapealkiri. 2) Juhtlõik - teksti tuum on pealkirjas ja juhtlõigus. 3) Sisulõigud, kus uudise eri külgi käsitletakse täpsemalt. Sisulõikude arv on varieeruv ja sõltub tähtsusest. 4) Kokkuvõte, kommentaar – valikulised 5) Uudisel on narratiivne esitus. Narratiivis eristatakse 2 poolt: kronoloogiliselt järjestatud sündmuste kulg (= lugu ise) ja esitusviis ehk kuidas see on konstrueeritud tekstiks. Meedia veebiväljaanded ilmuvad enam-vähem kohe pärast sündmuse toimumist, seega pole neid mõtet järgmise päeva paberlehes enam avaldada. Enamik lehepinnast hõlmavad kommentaarid. Uudislood on muutunud vormiliseks. Tänapäeva ajalehel on ühel lehel kas üks suur uudislugu
kirjanduslikule korpusele). Horisontaal- ja vertikaaltelg lõikuvad, tuues esile fakti: iga sõna (tekst) on tekstide lõikumine, kus on võimalik lugeda veel vähemalt üht (sõna) teksti. Sõnal minimaalse teksti ühikuna on 2 staatust: mediaator (liites strukturaalseid mudeleid kultuurikeskkonnaga) ja regulaator (kontrollides muutumist diakrooniast sünkrooniaks s.t. kirjanduslikuks struktuuriks). Kui Bahtin räägib “kahest narratiivis sulanduvast teest”, siis mõtleb ta selle all kirjutamist eelneva kirjandusliku korpuse lugemisena ja teksti kui vastust teisele tekstile. Ta vaatab polüfoonilist romaani kui karnevali hõlmamist ning monoloogilist kui menipposliku (s.t. dialoogilise) struktuuri lämmatamist. Iga poeetilise keele üksus on alati vähemalt kahene, mitte mõttes tähistaja/tähistatav, vaid pigem nii see kui ka teine. Poeetiline keel funktsioneerib kui tabulaarne mudel,
põhiharidus 35%, keskharidus 8% ja kõrgem 12%). Teine rühm tegureid oli situatiivsed: teema, kõnestiil (neutraalne/emfaatiline/vastused), teksti tüüp (narratiiv/dialoog): - enam kasutatakse -h vorme kõneldes oma varasemast sotsiaalsest elust ja oma eluloost. Tänapäeva elust ja probleemidest kõneldes h vormide hulk väheneb; - neutraalses stiilis on üldiselt enam -h vorme kui afektiivses. St ebatavalist vormi kasutatakse enam emfaatilises kõnes; - dialoogis on vähem -h vorme kui narratiivis. St narratiiv on enam markeeritud kõneviis kui dialoog. 21 Kokkuvõtvaid järeldusi Näeme, et eesti keele sotsiolektide uuritus on minimaalne. Lisaks võime öelda, et uurimustes on välja valitud väga suur hulk erinevaid keelelisi, situatiivseid ja sotsiaalseid tegureid, mille korrelatsioone keelekasutusega on uuritud.
jutustus võib edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokuseerimine Jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvus vool) Ühes loos võib olla esindatud ka piiratud vaatepunkti. Reaalsuse väljendamine Väline fokuseerimine jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika stiil). Fokuseerimine võib tekstis muutuda. 24.Autori mõiste 12 Autor on teose looja. Erinevatel aegadel on autori loojarolli tähtsustatud erinevalt. Keskajal olid autorid anonüümsed, renessanssiajal (trükikunsti levik) tekstide seostamine autoriga, romantismiajal oli autor kui geenius, 20.sajandil tähtsustatakse pigem lugeja rolli. Autori kaudu kajastub teoses tema aeg (ajastu, mil on ta elanud)
See, kas külaelu nimeks on raudmeeste kultuur või Ameerika, pole selles kontekstis tähtis, igale poole tungib ta nii või nii. Esindatud on siin ka religiooni teema. Kivirähk on siin kriitiline nii kristluse kui hiieusuliste suhtes. Neid mõlema poole usuga seotud isikuid kirjeldatakse julma kriitika kaudu. Siin on ka üks vastuokslik arusaam, mis tekib. Tavaliselt on taaskord näidatud seda ja meie ajalooteadvuse narratiivis on oluline, et maausk on positiivse märgiga, kuid ristirüütlite toodud kristlus on negatiivse märgiga. Kivirähul ole aga ka maausku püütud idealiseerida. Loeng nr 12 (27.03.2008) 1990 aastast võib leida ühe aamatu, mis osutub järgneva 20 aasta jooksul suundanäitavaks ja mingeid arenguid mõjutavaks tekstiks Peeter Sauteri ,,Indigo". See on võrreldes Undi ja Unduskiga täiesti teistmoodi
Harrach Gallery, Viin, Austria. See meeleolukas stseen kaardim�ngust on loodud meisterlikult, kaasates v�ga mitmekesise karakterite koosluse, mis muudab pildi d�naamiliseks ja elavaks suhtluskeskkonnaks. Teos on veenev kirjeldus ajastu elulaadist, mis l�hemal vaatlusel dokumenteerib nii m�negi inimlikult koomilise momendi. Vaatamata seltskondlikule m�ngulisele seotusele on igal selle teose tegelasel olukorras oma s�ltumatu roll, osa Herpi antud narratiivis � kes seisab akna all, kes siseneb uksest, kes kiikab selja tagant m�ngijate kaarte. Teose puhul paelub selle �ksikliikmete isikup�rane individuaalsus, kus iga figuur ometi teisega ideaalselt kombineerub, luues paeluva terviku. Kunstniku kompositsioonidele on tunnuslikud teatud elemendid, t�nu millele on van Herpi t��d kergesti �ratuntavad: hea n�ide sellest on koerte ja kasside kujutamine, tavaliselt stseeni alumistes nurkades, mida paljud eksperdid peavad kunstniku
annaabi.ee 
