Parem vaba varblane kui kanaarilind puuris Kui Mari varblasena Mäekülale saabus, polnud tal aimugi,mis tema elust edasi saab. Ta oli lõbus ja lapsemeelne, ent niivõrd arukas tegemast vahet, mis on õige ja mis on vale. Tööd mõisahärra juures ja kannatusi ta aga ette näha ei osanud. Mäekülal oli Tõnu elu raske, äsja oli ta kaotanud naise ja jäi lastega üksi, kuniks tõi tallu Leenu, oma kadunud naise õe Mari. Alguses oli nende läbisaamine keeruline, Mari oli lapsik ja tegi, mida ise vaid tahtis. Tõnu ei suutnud pikka aega Marit naiseks pidada. Lisaks sellele olid neil rahamured. Tõnu aga unistas piimamehe kohast, mis tunduski jäävat vaid kaugeks unistuseks. Kuid peagi kutsuti Mari mõisahärra juurde
Võllamäe Päärn: Vaikne, kindlameelne, astus naiste eest välja, eneseteadlik. Talle meeldib Miina. Ta elab koos oma emaga Uuetoa saunas. Ei tahtnud Miinat enne kosida kui saab oma ise maad tagasi.(Ta isa kaotas oma maad arusaamatuse pärast mõisnikuga). Käis sõjas sai seal käele haavad kui soldatat tõmbas püssi Päärna käest ära lohakalt. (Päärn hoidis soldati püssil täägist kinni). Pääses hilisemast (peale sõda) kohtumõistmisest tänu Miina palumisele noore mõisahärra ees. Mõisahärra saatis Päärna oma vanemate juurde puussepaks. Kui Miina oli opmann Vinteri juures oli teenijaks käis Päärn teda tihti vaatamas. Kui opmann Miinale ligi tikkus peale liigset napsutamist kargas Päärn talle kallale ja pekksis opmanni vaese omaks. Huntaugu peremees ehk Mihkel: omakasupüüdlik, salakaval, kahepalgeline. Miina isa. Tahtis Miinat Pritsule naiseks anda, sest Prits oli talle siis mõisas head kohta lubanud.
Ühe sündmuse lahti kirjutus(2.3) Mulle jäi kõige enam see sündmus meelde, kui mõisahärra saatis sulase Jaani kaugelt külast tooma advokaadi. Ta ei tahtnud algul minna aga selle eest sai ta tasu ja ta otsustas ikkagi minna. Ning kui ta kohale jõudis ja nägi, et advokaat tuli majast välja karvase kasuka ja karvamütsiga siis ta arvas, et see on ahv. Ta hakkas teda ahviks kutsuma ja torkis vahet pidamatta teda piitsaga, et ahv talle tantsiks. Aga advokaad oli võõrmaalane ja ei osanud seda keelt mida sulane Jaan rääkis ja tänu sellele ei saanud ta aga midagi Jaanile öelda.
kuid sellegi poolest on nad ülimalt vaesed: hurtsikutes valitseb pidev nälg. 2. Villu ema Marie oli õnnelik ja haritud talutütar, kes abiellus metsavahiga. Siis aga läks Villu isa peremehega tülli ja laskis jalga, jättes oma lapseootel naise maha. Marie kadus ka ise veidikeseks ajaks ära, samal ajal suri ta isa südamevalusse. Marie naases, kuid ta suri sünnitusel ja Marie ema jäi üksinda Villu eest hoolitsema. 3. Noor mõisahärra Hugo oli noor ja haritud, õiglane noormees, kes uskus uuendustesse. Ta seisis talurahva ja nende õiguste eest, oli mitmel korral heldem kui vaja. Vana mõisahärra oli aga õel vanamees, kes ei hoolinud talurahvast. Ta ei tahtnud neile mingisuguseid õiguseid anda, kartes, et siis nad ei tee enam tööd ega austa endast kõrgemal astmel olevaid inimesi. Kuid raamatu lõpu poole muutis ta oma meelt ja toetas koos oma pojaga uuendusi, müües talupoegadele maad. 4
· Ümbritsevat maailma kirjeldavad Top 10 · 1. Saar · 2. Tamm · 6. Karu · 3. Juhanson · 7. Mägi · 4. Lepik · 8. Peterson · 5. Sepp · 9. Kukk · 10. Kask. Jüri Parijõgi · Laupäeva õhtul käinud mõisa tallimees mööda küla ja käskinud kõigil meestel pühapäeval mõisa tulla, kus nad saavad uued nimed, sest nad on nüüd priid. Nimi lastud igaühel ise valida. Nii küsinud mõisahärra lähima mehe käest, mis nime ta tahab saada, see süganud kukalt ja vastanud, et ei tea. Saanudki nimeks Eitea. Järgmine öelnud, et mida tema vana patune teab tahta, eks mõisahärra ise otsustab. Saanudki nimeks Patune. Kasutatud materjal · http://www.miksike.ee/docs/lisa/8talu /kuidassaid.htm · http://merge.starman.ee/genea/pane kust.htm · http://www.virumaateataja.ee/147690 /kuidas-eestlased-perekonnanimed-sa id · http://www.ra.ee/et/kaokuld-kusnetso
näiline austus. Siiski lähemalt uurides näeme, et on miski, mille tõttu ei ole nende inimeste õnn terviklik. Puuduv osa ei ole materiaalne vaid hingeline. Vajaka jääb armastusest, aususest ning hoolivusest. Siinkohal võime tuua näite E. Vilde teosest ,,Mäeküla piimamehest", kus mõisnik Ulrich von Kremer ei olnud küll tohutult rikas kuid omas siiski nii palju vara, et teda kadestasid ümbruskonna mehed, kes ise virelesid veel suuremates raskustes. Sellest kõigest hoolimata oli mõisahärra oma kõrges vanuses poissmees, kes tundis puudust rõõmust ning lähedusest. Inimesed kel kõik peale hingelise rahulduse on olemas, kasutavad ära neid kellel on puudus materiaalsetest väärtustest. Ühtelugu kuritarvitavad jõukad ära vaeste kompleksi raha puuduse ees. Leivahädalistele pakuvad nad suurt vara, et saada omale ihaldatud asi (inimene), olgu selleks kasvõi vaese mehe naine või tütar. Nii tegi ka Kremer, kes hakkas ihaldama talumehe naist
Kremer hoolis Marist Kremer oli eakas mõisahärra, Mari aga noorik talutütar. Mees oli kogemusterikas ja arukas, neiu alles roheline täisealiseks saanu. Kuna härra pidas enda kõrgemast soost olevat, ei seltsinud ta palju kohalikega, kuid tüdruk jäi talle silma. Viimasel endal polnud alguses habemikust sooja ega külma. Kui aga olukord muutus, oli taluperenaine vahetuskaubana sunnitud mõisahärraga läbi käima. Juhtus nii, et see nende suhteid parandas.
Mõisahärrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi naine Mari, kes on abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Kremer tunneb Mari järgi huvi, kuid talutüdruk lihtsalt ära võrgutada käiks tema saksa-au pihta. Kremer otsustab Tõnuga kokku leppida, et pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub. Lõpuks Mari annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Alles nüüd saabTõnu aru, et Mari on küps ja ilus naine, kes on teda maha jätnud. Piimamehe töö algus pakub raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Maril tekib võimalus linnas käia ja saab endale iluasju ja raamatuid osta. Kremer muutub lahkemaks Mariga koos olles. Mida aeg edasi seda rahutumaks muutub Tõnu, sest teada vaevab armukadedus. Tõnu tunnistab mõisnikule, et on teinud suure vea selle kokkuleppega
Ilmselt ta ei tahtnud, et lapsed ilma emata kasvaksid ning tema oli neile väga lähedane ja tundis, et see on tema kohus. Mari oli noor, väga lõbus, isepäine ja kohusetundlik ning tal oli eneseväärikust ja ta ei lubanud end pilgata ega käskida. Marile meeldis väga lugeda, tantsida ja lõbutseda. Talle ei meeldinud, et teda koheldakse nagu mingisugust omandit ja ta hakkas meeste võimule vastu kuigi mehed võisid tol ajal naisi käskida. Näiteks kui mõisahärra von Kremer pakkus talle korterit linnas ja paremat elu, ei olnud Mari nõus. Ta ei lasknud ennast halvasti kohelda ja teda ei huvitanud tegelikult mõisnik, kes teda endale tahtis. Teda kasutati mingis mõttes ära, tema saatus otsustati tema eest kui Tõnu nõustus mõisahärraga kokkuleppe sõlmima, et von Kremer saab Mari endale ning Tõnu saab rentida piimavabriku. Mari oli Tõnu peale väga vihane ja üldse meestes väga pettunud.
au pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks tüdinud Mari annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga teda nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Mari pääseb linna käima ning saab endale üht-teist iluasju ja juturaamatuid lubada. Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ning süda lahkemaks. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks ja teda
MÄEKÜLA PIIMAMEES peategelased Mari- kena välimusega ja huvitava iseloomuga. Ta tajub meeste võimu kuid hakkab sellele vastu. Tal oli palju eneseväärikust ta ei lubanud ennast pilgata ja käskida. Mari oli mässajaliku iseloomuga. Prillup- prillupit huvitasid ainult raha rikkus ja võim. Selle nimel oli ta nõus isegi oma naise mõsahärrale andma.raamatu lõpupoole ta siiski hakkas oma tegusi kahetsema ja tundus et tema südametunnistus piinas teda Kremer-üksik vanapoisist mõisahärra natuke häbelik Tegevuskohad Mäeküla mõis-suht lagunenud välisilmega hooned. Peahoone oli poolik ülemine korrus valmis ehitamata võssa kasvanud viljapuuaed kus enam midagi söödavat ei olnud. Kõrvalhooned olid räämas ja lagunemisohtlikud. Rahapuudusel ei olnud võimalik maju korda teha. Piimakoht-piimakamber. Sinna toodi peale lüpsi alati piim sealt laaditi piimad peale et neid laiali vedada Tegevuse aeg
Kahekohaline 64,00 EUR Kahekohaline saunaga 96,00 EUR Kahekoheline sviit 96,00 EUR Kahekohaline Tärni sviit 179, 00 EUR Lisavoodi 15,00 EUR Hommikusöök 6,20 EUR Lisavoodi 15,00 EUR Hommikusöök 6,20 EUR Lemmikloom 18,00 EUR Konverentsisaal 96,00 EUR TOA HIND EI SISALDA HOMMIKUSÖÖKI ! Raadimõisa hotell * * * Modernses stiilis hotell asub Tartus Hotellis on kokku 40 tuba Raadimõisa hotell on Eesti hotellide ja Restoranide Liidu liige Pakutavad teenused Saun Konverentsiruum (Mõisahärra saal) Lasteväljak Toitlustus Koosolekuruum (Mõisahärra tuba) Tasuta internetiühendus (wifi) Allergikute toad Hinnakiri Invatoad Tegemist on 1 kohaliste tubadega, mis on varustatud inva WC ja muu vajaliku invavarustusega Invatube on kokku 2 tk, asuvad esimsel korrusel Toa hind: 38 eurot hommikusöögiga Toa hind: 33 eurot hommikusöögita HINNAD SISALDAVAD HOMMIKUSÖÖKI! Allegrikute toad Allergikute toad on planeeringult samasugused nagu standtoad. Asuvad esimesel korrusel.
ja vastasid vanapaganale: „Alles jah! Olid teisel hiljuti veel kolm poega.” „Ei ma siis küll enam sinnapoole tohi minna! Oh kahju! Jätsin oma rahakoti reheahju peale; kust ma ta nüüd enam kätte saan!” kahetses vanatühi. Karjased olid aga tema salakõnest aru saanud ja rääkisid asja rehepapile. Rehepapp leidis reheahju pealt suure kotitäie kuldraha ja oli nüüd veel rikkam kui mõisahärra ise. Vanapaganaga ei olnud tal aga eluilmas enam tegemist. Paroodia Ükskord oli mõisahärral rehepapp, kes igatpidi oskamatu ja rumal mees oli. Ühel sügisel oli aga rehepapil õnn õnne peale: alati oli vilja üle jäänud, kui ta aidamehega arvet tegi. Vaene mees pidi igakord tagasi võtma suurema osa viljast. Härra ei olnud sellega üldse rahul, et tema ei suuda
Näited: Hääldus- city
Talurahvas täielikult balti aadli meelevallas, võrreldes Rootsi ajaga halveneb olukord tunduvalt, ei kuulu nekrutikohustuse alla. 1739 Roseni deklaratsioon ( vastus talupoeg Vohnja Jaani kaebusele ülekohtu vastu) A Talupoeg, koos oma varaga, on mõisniku oma B Rüütelkond võib koormised ise määrata C Rüütelkonnal on täielik õigus oma talupoegade elu ja surma üle otsustada J. G. Eisen, tema kriitika põhipunktid Talupoeg saab mõisahärralt kõik, mis vaja ning kaotus on mõisahärra kahju. Seetõttu on talupoeg mõisahärra võlgnik ja peab oma võlad tasuma. Talupoeg ei tunne millestki puudust ega arvesta kunagi oma tagavarasi. 1765 Liivimaa kindralkuberner Browne`nn. Positiivsed määrused Leia, mis seal oli positiivset, võrreldes varasemaga: A - Tunnustati talupoja õigust vallasvarale B - Piiritleti teokoormisi C - Anti talupojale õigus mõisnik kohtusse kaevata Kuidas talupojad reageerisid?
Andrus Kivirähk ,,Rehepapp" Kokkuvõte Tegelased: Rehepapp Heatahtlik mees, kes alati üritas inimkonda päästa, teda kutsuti ka Rehe-Sanderiks Hans Heatahtlik kubjas, kes oli armunud mõisapreilisse Nõid Abivalmis naine, päris nimega Minna Kaarel Mõisahärra, kes ei olnud alati just kõige viisakam oma sulasega Jaan Kaarli sulane, haub kättemaksu Kaarlile Endel Ropu suuga mees, pidi Lindale kosijaks minema ---------------------------------------------------------------------------------- Koera Kaarli sulane Jaan käis mõisas sahvris söömas, valus oli kõhus, arvas et sureb, arvati et mõisas tapeti ta ära, jutustas Jaan, et sõi valget roosi lõhnaga pehmet Idamaa maiusrooga. Tegelikult oli see seep
Pariisi küla Pariisi on küla Lääne-Virumaal Kadrina vallas. Tõesti, Neeruti maastikukaitseala servas asub Eesti oma Pariis, täpsemalt küll Pariisi küla, mille nimi ja nimesaamislugu on ehk vägevamgi kui küla ise. Pariisi nimi on rahvajutu järgi pärit mõisaajast. Nimelt, Saksi mõisahärra oli käskinud enda moonakatel ehitada majad mitmes reas kõrvuti, kuid moonakad nurisenud talle vastu, et nii jääb aiamaad väheseks. Sellepeale vastas aga mõisnik, et mida te virisete, vähemalt on teil puhtad tänavad- täpselt nagu Pariisis. Sealt sai ka küla endale nime. Samuti asub Pariisis ka oma puhkeküla - Pariisi Puhkeküla. Talvel pakutakse majutust 45-le inimesele ja suvel 70-le. Talvisel ajal saab kasutada puhkeküla ümbruses olevaid suusaradasid
,,Mäeküla piimamees" Kui Mäeküla mõisahärra Ulrich von Kremer näeb Marit, hakkab naine talle silmapilkselt meeldima. Talle kui mõisahärrale polnud sobilik Marit lihtsalt ära võrgutada ning ta soovi sõlmida lepingu Tõnu Prillopiga, Mari mehega kellel on 2 last Anni ja Juku. Lapsed ei olnud mitte Mari vaid tema õe ja Tõnu omad. Mari hakkas Tõnuga elama sel ajal valitsenud tava tõttu. Tõnu oli Kremeri pakkumise üle väga rõõmus ning teatas seda ka Marile. Mari, aga ei tahtnud vana Kremeriga kokku kolida
pigistasid taskus sõstrad katki ja siis tegid nii, et sõstra mahla hoopis tilgutasid vanapagana raamatusse. Ja nii nad saidki endale uue krati, kes teeb nende eest ära kõik asjad. Probleeme lahendati muidu nii, et kutsuti rehepapp ja tema juba teadis oma kavalusega mida peale hakata. Näiteks ükskord ta põletas katku ära nii, et lõi läbi katku käe noa otse piiblisse ja viskas katku ahju. 2.3 Ühe sündmuse lahti kirjutus Mulle jäi kõige enam meelde see sündmus, kui mõisahärra saatis sulase Jaani kaugelt külast tooma advokaadi. Ta ei tahtnud algul minna aga selle eest sai ta tasu ja ta otsustas ikkagi minna. Ning kui ta kohale jõudis ja nägi, et advokaat tuli majast välja karvase kasuka ja karvamütsiga siis ta arvas, et see on ahv. Ta hakkas teda ahviks kutsuma ja torkis vahet pidamata teda piitsaga, et ahv talle tantsiks. Aga advokaat oli võõrmaalane ja ei osanud seda keelt, mida sulane Jaan rääkis ja tänu sellele ei saanud ta Jaanile ka midagi öelda
Ennasttäis ja uhkustav.Aga samas hea sõber Emiiliale. Prohvet Pärt Ettenägija kes elas metsa sees.Koopas. Maanus Väike poiss kellest Jaanusel väga kahju oli. 2.Kuidas sai Vahur vabaduse? Metsas tuli Vahurile ja Piiskopile vastu karu.Vahur lubas karu tappa,kui Piiskop ta peale seda vabaks laseb.Piiskop nõustus ja Vahur tappis karu. Mida ta ütles oma surivoodil? Vahur ütles Jaanusele oma surivoodil,et mitte väga palju näidata oma vabadust. 3.Kirjelda Tambeti ja vana mõisahärra suhteid! Nad olid omavahel väga head tuttavad ja sõbrad. 4.Iseloomusta Oodot, kuidas Oodo iseloom mõjutas sündmuste käiku? Oodo oli ülbe ja ennasttäis.Lootes,et see mis tema ütleb,see ka nii on.Lõppus maksis see talle kätte. 5.Kuidas iseloomustad Jaanuse ja Emma suhteid.Jaanus ja Emma oli loo alguses suured sõbrad.Aga nende sõprust lõhkus Oodo ülbus ja põikpäisus. 6.Mida said jutustusest teada talupoegade elu kohta pärisorjuse ajal? Et see oli väsitav,kurvav ja kurb. 7
Vilde MÄEKÜLA PIIMAMEES Probleemiskeem Õnn: - Mari polnud mõisas õnnelik, kuigi sai uusi riideid ja kingitusi. - Alguses pidas Tõnu õnneks piimamehe ametit, sest ihardas raha. - Pärast lepingu sõlmimist muutus mõistahärra lahkemaks ja rõõmsamaks. - Lõpus muutus Tõnu arusaam õnnest. Ta tahtis naist endale tagasi, hakkas hindama abielu ja perekonda. - Mari polnud õnnelik, sest tahtis noort seppa nimega Juhan. - Mari lahkus mõisahärra juurest, sest ta polnud õnnelik. - Tõnu lapsed polnud Mari lahkumise üle õnnelikud. - Mari ja lapsed elasid üle Tõnu surma ja lahkusid perega maalt ära linna. Probleemi aken 1. Probleemi olemus 2. Probleemi tekkepõhjused Tõnu arusaam õnnest muutus. Teose algul Tõnu tundis kadedust vana piimamehe vastu pidas ta õnneks raha, kuid teose lõpus abielu ning soovis samuti palju teenida. Lõpus ja perekonda
Metsa Jaanus–Peategelane-Tasuja. Oodo –Junkur kes oli Lodijärve lossi valitsaja. Emmi –Oodo õde. Rüütel Kuuno –Emmi peigmees. Prohvet Pärt –Eremiit, kes õpetas Jaanust. Maanus –Talupoeg Jaanuse hoolealune ja sõber. 2.Kuidas sai Vahur vabaduse? Mida ta ütles oma surivoodil? Vahur sai vabaduse põgenedes, kuid piiskop sai Vahuri kätte. Karu tuli piiskopile kallale. Vahur tappis karu. Piiskop lubas ta vabaks. Vahuri viimased sõnad olid vabadusest. 3.Kirjelda Tambeti ja vana mõisahärra suhteid! Nad olid head sõbrad. 4.Iseloomusta Oodot, kuidas Oodo iseloom mõjutas sündmuste käiku? Oodo oli tormakas, vihane, tige, hooletu... Oodo iseloom mõjutas neid nii, et kõik raamatus olevad sündmused said hobuse seljast kukkumisest alguse. 5.Kuidas iseloomustad Jaanuse ja Emmi suhteid? Jaanus ja Emmi olid head sõbrad. 6.Mida said jutustusest teada talupoegade elu kohta pärisorjuse ajal? Talupojed pidid tööd tegema, Taanlaste ja Sakslaste heaks. Neil oli raske elu. 7
kubermang ja Liivimaa kubermang. Nüüd oli maa jaotatud ja rahvast täis, kuid kuidas talupoegade elu kulges? Enne Rootsi aega oli arusaam, et talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad. Talupoega peeti mõisniku isiklikuks omandiks pärisorjaks. Rootsi võimud üritasid lähendada eesti talupoegade õiguslikku seisundit Rootsi talupoegade omale. Mõisad läksid erakätesse, taaskehtestati sunnismaisus. Sunnismaisusega kaasnes talupoja allutamine mõisahärra politsei- ja kohtuvõimule, millega talupoeg seati mõisnikust olulisse sõltuvusse. Kuningas Karl XI kavatses kroonumaadel pärisorjuse kaotada ja vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad. Maapäev lükkas selle tagasi. Kroonumaade talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696. aastal avaldatud Liivimaa majandusreglemendis, mille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisatele. Taluperemeeste karistamine keelati, keelatud oli talupoegade võõrandamine maast lahus. Fikseeriti
mõis osta. Tõnu naine Mari, kes oli mehe endise naise õde, jäi mõisnik Kremerile silma ning too tegi Prillupile väga soodsa pakkumise, et annab enda valduses oleva Jaani maa ning ameti Tõnule, kui too Mari Kremerile nö kasutada annab. Nii hakkabki Tõnu Marit veenma, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks Mari tüdineb ning annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu ja Kuru Jaan lastakse lahti. Tõnu hakkab elama igapäevast piimamehe elu - käib linnas oma kaupa müümas, kuigi alati küsitakse vana Mäeküla piimamehe kohta. Raskustest hoolimata pakub algselt töö Tõnule rahuldust. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks, ka äri läheb kehvasti. Prillup hakkab märkama, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga teda nüüd maha jätnud. Meest hakkab
● Riisi-Tuunikala salat ● Singi-Hiinakapsa salat ● Toorsalat Kalaroad ● Kala punases marinaadis ● Kala taignas, külma tatari kastmega ● Heeringas hapukoorega Suupisted ● Tortillad (singi, lõhe, suitsukana, suitsukala täidisega) ● Singirullid juustutäidisega ● Täidetud tomatid (tursamaksa, seenesalatiga, toorjuustukreemiga) ● Rulaad sealihast Pulmatort Kaal 15 kg Summa 199.9€ Kõikidele külalistele ettenähtud soe söök Mõisahärra kõhutäis (pikitud sealiha porgandi ja mustade ploomidega šampinjoni ja rõõsa koore kastmes, toorsalat) Registreerimine Abielu registreerimine toimub Viljandi maavalitsuses kell 13.45 . Edasi toimub sõit Varbola linnuse juurde ja sealt edasi pulmapeole. Riigilõiv 30€ Abielusõrmused Abielusõrmused 2tk( klassikaline, rõngas), lisandub materjal ( ca 8-14g) 85 € Graveerimine käsitsi sõrmuse sisse freesiga 2tk/ 25€ Kleit Morri Lee 1965 Alghind 1 040€ Soodus hind 567€
.. (Vegesack 2009:595) just sellised mõtted keerlesid romaani lõpus Aureli peas. Aurel ei suutnud seda muutunud elukorraldust välja kannatada ja lahkus Saksamaale nagu enamus baltisakslasi. Mõned jäid aga uhkusest, trotsist või armastusest oma kodukoha vastu siia. Aureli vend Reinhard näiteks ei suutnud oma maatüki juurest ära minna. Ta tõmbas mineviku ja oleviku vahele selge joone, ei tahtnud tagasi vaadata ja tahtis lihtsalt edasi töötada. Ta oli kaotanud oma mõisahärra staatuse ja pidi hakkama oma vilja nüüd ise veskisse vedama, kuid ta ei lahkunud. Ta arvas, et nii on õigem käituda. Tegelikult ei päästnud baltisakslasi ei Sakasamaale lahkumine ega ka siia jäämine. Vaikselt lihtsalt sulanduti, kaoti ja kõik see toimus märkamatult. Selles see tragöödia seisnebk
võrgutada käiks tema saksa-au pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks tüdinud Mari annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Mida tehing nende jaoks tähendab? Kremer- Saab endale lõpuks naise, seejuures enda au rikkumata. Prillup-Saab soovitud piimaäri e. soovitud rikkuse. Mari- Ohverdas end teadmises, et neid välja ei tõstetaks. Tegelikkuses enda abikaasa soovide täitumise nimel. Väited- 1. Prillup on ise oma surmas süüdi: Prillup jõi end purju ja hobusel koju minnes jäi magama, külmudes seejuures surnuks. 2
pärastlõunal tema enese kodus kohtab. Kuna Kremeri majanduslik olukord on väga hea, siis pakub ta Tõnule paremat ning suuremat piimatalu, et too Mari temale annaks. Tõnu Prillup on sellest ahvatlevast pakkumisest pimestatud. Kuna Tõnu peab Mari rohkem nagu oma kolmandaks lapseks, nõustub ta pakkumisega. Tõnu vaevarikas ja pikk keelitamistöö kannavad vilja ning kuna Maril puuduvad tunded mõlema mehe vastu, nõustubki ta mõisahärra armukeseks hakkama. Pärast Mari lahkumist mõistab Tõnu, et naine on tegelikult kaunis ja küps ning ta hoolib temast väga. Algul heana tundunud pakkumine võtab Tõnu jaoks uue suuna: uues piimatalus on kõik hakkanud allamäge minema. Peagi langeb Tõnu masendusse ja hakkab viina võtma. Ühel päeval purjus peaga linnast koju tulles külmub ta surnuks. Pärast Tõnu surma pöördub Mari linna elama.
Õigustuseks sellisele ,,võtmisele" võiks olla tolleaegne raske elu ikke all, kui inimesed üritasid endal hinge sees hoida ja lapsi toita. Raamatus selle kohta paraku näiteid ei leidnud. Hing oli sees ja varastati, et saak maha matta või kõrtsis juua ja ennast täis õgida. Need on Katku sõnad (lk.106). II.,,Rehepapp" - Eesti ühiskonna peegelpilt 1.Seigad raamatust, mis tänapäevalgi tüüpilised. Raamatus sõid suured Eesti hiired aida tühjaks ja kassi ka ei olnud Küll mõisahärra uue vilja muretseb, kinni maksab ja kassi ka veel ostab. Nii on ka meie paljude toetuste ja projektidega (EAS astus siin hiljuti väga suurde ämbrisse oma projektirahade jagamisega). Nuiame euroliidust raha, toetame ideid ja juba ette hukule määratud projekte ja küll selle pärast keegi kinni maksab. Mõisa köis, las lohiseb. Varastame ära, matame maha. ,,Teeme ära" prügi vedeleb siiani lennuväljal. Ja hea, et Eestimaal üldse veel metsagi alles on
pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks tüdinud Mari annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehelepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Kokkuvõte 2 § Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga teda nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Mari pääseb linna käima ning saab endale ühtteist iluasju ja juturaamatuid lubada. Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ning süda lahkemaks
leppida ja pakkus talle tulusat piimarentniku talu. Prillup rõõmustas hea pakkumise üle kuna teda piinas kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja tal oli suur lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüdis igati Marit veenda, kuid naine siiski puikles vastu. Tõnu jäi lausa haigeks ja hakkas sonima sellest, kuidas nad kodust minema aetakse kui Mari ei nõustu. Lõpuks tüdinud Mari andis järgi ja hakkas mõisahärra armukeseks. Tõnu sai oma piimamehe- lepingu ja Kuru Jaan lasti lahti. Niimoodi sattus noor Mari mõisniku juurde. Hiljem hakkas Prillup oma otsust kahetsema, aga Kremer ei tahtnud Marist lahkuda. Tõnul läks ka äris halvasti ning ta hakkas jooma. Ühel õhtul külmus Prillup rees linnast kojusõites. Peale Prillupi surma käis Maril mitu kosilast, kuid Marile ei sobinud ükski, ta soovis olla vaba naine ja kolida linna. Ühel kadripäeval kui Mari läks Kremeri juurde, soovis ka Kremer
Talurahva vaesus ei võimaldanud märkimisväärset varanduslikku kihistumist. Talurahvas pidid tasuma koormisi, mis peamiselt seisnes teotöös mõisapõllul. Reduktsiooniga seoses märgiti üles talupoegade koormised vakuraamatusse. See ei lasknud enam mõisnikel talupoegade koormisi oma tahtmise järgi suurendada ning andis talupoegadele suurema kindluse kui kunagi varem. Talupoegadel oli sunnimaisus, millega kaasnes talupoja allutamine mõisahärra kohtuvõimule,. Rootsiajal võib pidada talupoegi pärisorjadeks. Kuningas Karl XI kavatses kaotada kroonumaadelt pärisorjuse ja tegi ettepaneku ka rüütlimõisate talupojad vabastada, kuid sellest keelduti. Kroonumõisate talupoegadel oli seega rohkem õigusi: neile anti päritav talude kasutamisõigus, õigus kaevata mõisniku peale jm. Mingil määral arenes koos haridusega ka linnade elu. 17. Saj lõpul elas linnades 6% elanikest. Suurimaks linnaks oli Tallinn
,,Vari" Juhan Liiv 1. Kuidas võiks laiemalt tõlgendada lauset ,,Kui seda metsa ees ei oleks" ? Kui Villu oli väike, elas ta koos oma vanaema Madliga Kukulinna saunas. Kui ta vanem mees oli, sai tema sõber, mõisahärra poeg Hugo talle sinna samasse koha, siis elas ta Kukulinnas valges majas. Väiksena oli ta alati igatsenud näha Peipsi järve, mis asus metsa taga. Arvan, et tegelikult see lause tähendas palju enamat, nimelt seda, et Villul polnud väiksena võimalik Peipsit vaatama minna, sest nad elasid kitsikuses. Vanemana võis see peamiselt iseloomustada tema enda elu. Nimelt, oli Villule esmakordsest kohtumisest alates olnud sümpaatne mõisas elav Helene, kes oli aga Hugo mõrsja
halltõvega. Kuid külarahvaski kipub ülekäte minema. "Mis elu see ka teil on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha!" ütles Katk, enne kui ta ahju kupatati. Ja tõesti... esines palju varanduse matmist, seebi õgimist ja halltõve raviks viina manustamist. Rahva ja rehepapi tarkuse järgi. Kuid riisuti peamiselt mõisahärra viljaaitu, ja kui kavalalt veel! Aga ega naabrigi sahver puutumata jäänud. Siiski oli Rehepapp ainult vanamees; kui tema jutt ei aita, minnakse sabaga külanõia juurde. Nõia käest on võimalik igasugu asju muretseda, ainult armurohtu mitte. Kiuste just seda kraami viimasel ajal tema käest nõutaksegi. Jah, novembris on õitsele löönud varajane kevad ning esineb nii mõnigi õnnetu armulugu. Seegi on raamatus olemas. Teos on üles ehitatud kalenderpäevaraamatu sarnaselt
Ema oli vanuses 60. Tema isa suri, kui ta oli 15 aastane. Neil oli enne seda suur talupidamine. Pärast isa surma, ei suutnud nad emaga seda enam üleval pidada ja nad olid sunnitud andma oma maa rendile. Ise kolisid nad väikesesse onni. Selle onni ääres oli väike tiik ja suur tamm. Liisale meeldis igal hommikul nautida loodust ja nautis seda suure rõõmuga. Ta oli väga õnnelik inimene, kuniks ta pidi ühel päeval minema linna müüma lilli. Ühel uulitsal sattus tema teele mõisahärra, kes oli silmipimestavalt ilus ja hell. Ta ostis Liisa käest kõik lilled ära. Liisa küsis lillede eest 5 kopikat, härra tahtis maksta 1 rubla. Liisa ei võtnud seda vastu. Härra päris, kus neiu elab.....Ja seejärel läksid nad oma teed. Kuid seekord läks Liisa seletamatu tundega, mis valdas tema südant. Ta polnud seda tunnet kunagi tundnud. Liisa läks koju ja rääkis sellest kõigest emale. Ema ütles tütrele, et ta on tubli, et rohkem raha vastu ei võtnud
Tol ajal oli kombeks panna kasvõi väikese vale või varguse eest pokri ning saata kaugele ära. On olemas midagi veel rohkem julmemat? Julm oli see küll, kuid igas halvas leidus midagi head. Neid "laulatati" enne kurba lahkuminekut, mida nad olid tahtnud teha ammu-ammu, kuid selleks polnud julgust. Peale "laulatust" saadeti nad kaugele üksteisest, teades, et ei kohtu enam kunagi ning arvatavasti ei naase oma kodumaale. Külaelu aga jäi nendeta kestma samamoodi, nagu oli nendega. Mõisahärra ehk unustas oma noorima tütre ning elas oma uhket rikast elu edasi. Taludes veeres elu edasi nagu uba. Talvel oodati suve ning suvel taheti aega seisma panna. Kõik tundus elu jaoks piisavalt hea. Lapsed jooksid väljas ringi ja mängisid ning polnud seda pakast, kes nõrgukeste elu kippus endale rebima. Sinna endisesse tallu jäid vana ema ning kaks väikest last ootama pereisa, teades sisimas, et teda pole enam nende jaoks. Ajad läksid alles siis raskeks, polnud kedagi, kes
Kui Prillup rääkis Marile Kremeri pakkumisest, siis Mari vihastus. Tema viha oli vägagi õigustatud, sest ilmselgelt ei sooviks keegi, et temaga käitutakse nagu esemega ja et teda vahetatakse millegi vastu. Alguses oma suures pahamees ei nõustnud Mari Kremeri pakkumisega, kuid kui teda enam ei sunnitud selleks, siis võttis ta pakkumise vastu. Mari nõustumine ettepanekuga võis olla tingitud soovist Prillupit armukadetaks teha või see võis olla ka põhjustatud huvist mõisahärra vastu. Siinkohal oleks võinud Mari siiski jääda kindlaks oma algsele otsusele, kuna kui ta juba alguses näitas välja oma tugevat ja vankumatud iseloomu, siis ta oleks võinud oma põhimõtetega lõpuni minna. Oma käitumisega saavutas Mari lõpuks olukorra, kus tal oli võim meeste üle. Ta oli oma perekonnapea, ta suutis kontrollida Prillupit. Mari käimisega mõisasse suurenesid veelgi lahkarvamused Prillupi ja Mari vahel. Mari hakkas käituma meestega üha julmemalt, püüdes
Kristjan Jaak Peterson Kristjan Jaak Peterson, ka Christian Jacob Petersohn (14. märts (2. märts vkj) 1801 Riia 4. august (23. juuli vkj) 1822 Riia) oli eesti kirjanik. Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena, Kristjan Jaak Petersoni isa Jaak (Jacob) oli eestlane, ema Anna Elisabeth oletatavasti läti-leedu päritolu. Virumaalt Karula (Uue-Võidu) mõisa Kikka talust pärit talupoeg Jaak sattus Riiga 1791. a. paiku koos mõisahärra Claudius Johann von Stadeniga. Kristjan Jaak Petersoni vanemad abiellusid 1793 ja neile sündis seitse last: pojad Johann Gottlieb (1795), Johann Heinrich (1798), tulevane filosoof ja luuletaja Christian Jacob (1801), Johann George (1803), kaksikud tütred Friederika ja Anna Juliana (1805) ning poeg daniel (1807), kelle sünnitamisel Kristjan Jaak Petersoni ema suri. Isa teisest abielust Anna Eberbergiga sündis tütar Gertrude Friederika
ajal Põhja sõda sajandi lõpul 1696. aasta Talupoegade peamiseks majandusreglement jäi vastupanuvormiks oli eriti Sunnismaisusega kaasnenud kroonumõisate jaoks ulatuslik. 18 sajandi talupoja allutamine kehtima ka Vene ajal, algupoolel, kui pärast mõisahärra politsei- ja kroonumõisate eneste arv Põhjasõda leidus veel kohtuvõimule, millega aga vähenes. Enamik neist hulgaliselt tühje talusid. talupoeg seati mõisnikust anti endistele omanikele Pageti ka üle olulisse isiklikku sõltuvusse, tagasi. Nõnda sattus suurem kubermangupiiri lubab Rootsi ajal kõneleda osa seniseid Pihkvamaale, sammuti
koolis, vaid ka kodus. Lugema õppimiseks oli vaja aga eestikeelset lugemisvara. Peamiseks lugemisvaraks olid kiriklikud palve ja lauluraamatud. 4. Talurahva omavalitsused loodi vallakogukonna näol, mis olid mõisniku kontrolli all. Talupoegadesse puutuvad funktsioonid koondusid Vallakohtusse, vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi. 4.1. Talupoeg jäi endiselt maa külge kinnistatuks. Talle anti õigus omada vallasvara ning kaevata mõisahärra peale. Mõisnik võis talupoegi müüa ilma maata ning neid talust ära ajada. Mõisniku kodukariõigust piirati 30 kepihoobi piiresse. Talurahva kohustused määrati kindlaks vakuraamatutes. 4.2. Eestimaal aastal 1816 ja Liivimaal 1819. Talupojad muudeti teoorjadeks. Nad vabastati ilma maata, pidid maad mõisnikult rentima (teorent), nende liikumisvabadus jäi piiratuks, said perekonnanimed. 4.3. Kujunes vallakogukond; loodi vallakohtud, magasiaidad, vaestehoolekanne.
et tänu kõrgtasemel koolide rajamisele Rootsi ajal on eestlastele väga oluline hea haridus. Peale Poola-Rootsi sõda oli Eesti rahvaarv oluliselt vähenenud. Lisaks sõjale tegi suurt laastamistööd ka veel 1601.-1603. aastal kestnud nälg ning katk. Kuna rahvaarvu Rakvere Gümnaasium Maris Toomel 11B kahanemise järel oli palju vaba maad, said talupojad ka endale maad. Siiski jäi talupoeg mõisahärra omandiks. Rootsi võim muutis talupojad sunnismaiseks, kui 1671. aastal pärisorjus seadustatakse. Kuid talupojad ei jäänud ka täiesti ilma õigusteta. Tõsi, igapäevaelus jagas mõisnik jätkuvalt üksinda nii hirmu kui armu, kuid makse ja koormisi ei saanud mõisnik päris ise tõsta ning kui ta seda tegi, jäi talupojal võimalus mõisnik kohtusse kaevata. 1695. aastaks olid eestlased taas kosunud ning nende rahvaarv küündis ligi 40 000.
Teose algul hoolib Tõnu vaid varast ja rikkusest, kuid hiljem ka perekonnast kelle ta oli kaotanud. Mäeküla Piimamees Peatähelepanu on pööratud ,,Mäeküla piimamehes" tegelastele ja sündmustele, mis on toimunud päris elus. Peategelasteks on põhiliselt kolm tegelast: Ulrich von Kremer, talumees Tõnu Prillup ja tema naine Mari. Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari. Mari oli vaikne ja kinnise iseloomuga. Mõisahärra Ulrich von Kremer oli vanapoiss. Ta tahtis oma ellu värskust, sest ta kartis üksindust. Mõisahärrale meeldis Tõnu uus naine Mari aga ta teadis, et pole ilus teise mehe naist vaadata Tõnu tahtis kiiresti rikastuda ja tõusta tähtsaks meheks, kui tal avaneb võimalus siis ta kasutab seda ära. Kremer pakub Tõnule lepingut müües maha oma noore naise mõisnikule saab Prillup endale piimamehe koha. Mari ei olnud algul nõus, kuid lõpuks andis järgi, kuna Tõnu haigena sonis sellest
Kristjan Jaak Peterson Kristjan Jaak Peterson sündis 14.03.1801, Viljandimaal kirikuteenri pojana. Tema isa oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja. Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena.Kristjan Jaak Petersoni isa Jaak (Jacob) oli eestlane, ema Anna Elisabeth oletatavasti läti-leedu päritolu. Virumaalt Karula (Uue-Võidu) mõisa Kikka talust pärit talupoeg Jaak sattus Riiga 1791. a. paiku koos mõisahärra Claudius Johann von Stadeniga. Kristjan Jaak Petersoni vanemad abiellusid 1793 ja neile sündis seitse last, Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena. Kokku sündis vanematel 7 last: pojad Johann Gottlieb, Johann Heinrich, tulevane filosoof ja luuletaja Christian Jacob (1801), Johann George (1803), kaksikud tütred Friederika ja Anna Juliana ning poeg Daniel kelle sünnitamisel Kristjan Jaak Petersoni ema suri. Isa teisest abielust Anna Eberbergiga sündis tütar Gertrude Friederika
Ta oli üks agaramaid ja osavamaid kaikaga võitlejaid, ent õnnekombel pääses ta sellest siiski eluga ja isegi suuremate vigastusteta. Kui röövimiseks ja rüüstamiseks läks oli Päärn üks tagasihoidlikumaid. Ta pätsas vaid paar hõbelusikat nagu ka hiljem selgus. Neist süüd tõendavatest argumentidest sai ta lahti aga tänu, teda sõtta otsima tulnud pruudi Huntaugu Miina tähelepanelikkusele. Päärn pääses karistusest vaid Miina palve ja Juliette Marchandi eestkostele ( Noor mõisahärra parun Herbet Heidegg saatis Päärna koos Jüriga vana paruni uude mõisa, ülekuulamiste ja läbiotsimiste ajaks, Kose kihelkonda uut mõisamaja ehitama ). Teose lõpus jõuab Päärn oma õnneni. Ta saab endale talukoha ja abiellub Miinaga.
seesmisele olemusele. Kui enda elu näib helge, siis ei tule mõttessegi, et keegi teine võib seda kadeduse tõttu sonkima hakata. Ka Lumivalguke usaldas pimesi nõiaks moondatud kurja kuningannat, kes talle tulipunast mürgiõuna pakkus, kuid selle tagajärjeks oli igavene uni. Teoses ,,Mäeküla piimamees" on edutamise kohta ehe näide. Tõnu Prillupit ahvatles hea töökoht parema palga ja rikkalikkuma eluga. Kõige selle nimel oli ta nõus oma naise andma mõisahärra Ulrich von Kremerile. Kuid kui ta töökoha sai, tundus palk naise kõrval tühine, aga lepngust taganeda enam ei saanud. Seega on inimesel väga kerge ajada segamini tarvilikkuse ning mugavuse eesmärki. Pidevalt raske dilemma ees seismine ning mõtlemine, mida ja kuidas teha on pingeline. Tuleb otsustada, kas eesmärk saavutada ,,kasvõi üle laipade" või tuletada meelde elu tegelikud väärtused ning sihi olulisus. Igas inimeses peitub nii headus kui kurjus
aastaks ligi 400 000 inimeseni. 1680. aastal hakati teostama Karl XI absolistliku valitsusreformi ajendil reduktsiooni erakätesse antud riigimaad võeti tagasi. Nõnda langes Liivimaal reduktsiooni alla tervelt 4/5 maadest. Eestimaal oli vastav näitaja 54% ning Saaremaal 30%. Koos mõisate erakätesse minekuga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnismaisus. Sunnismaisusega kaasnenud talupoja allutamine mõisahärra politsei- ja kohtuvõimule, millega talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse, lubab Rootsi ajal kõnelda talupoegade pärisorjastamisest. Juba reduktsiooni alguses teatas kuningas Karl XI oma kavatsusest kroonumaadel pärisorjus kaotada ning tegi Liivimaa maapäevale ettepaneku vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad, maapäev lükkas selle aga üksmeelselt tagasi. Talurahva kaitse seisukohalt oli oluline,
kogu majapidamishoonete ansambel. Mis annab hea ettekujutuse mõisa õuest ja selle ümber paiknevatest hoonetest. Kahjuks on hävinenud mõisa peahoone, mille asemele on ehitatud nõukogudeaegne kivihoone. Hooned on kasutusel ka tänapäeval. Üle saja aasta kuulus mõis perekond Pilar von Pilchaudele, kes olid viimased mõisa omanikud kuni võõrandamiseni. PILT MÕISNIKU PEREST Perekonna vapil on rohelisel murul kolme poega toitev hõbedane pelikan. Valgeranda laskis mõisahärra ehitada sveitsi stiilis väikese majakese esimese poja ristimispidustusteks. Mõisa ajal nimetati majake Doberaniks, nimi kestab tänaseni. MILLEST NIMI TULI... Hiljem ehitati kahekordseks villaks ümber. Teise maailmasõja ajal paigutati Doberani villasse elama vene sõjasalk. Sõdurid lammutasid maja pikkamööda küttepuude tarvis, lisaks kasutasid ruume samagoni ajamiseks ja nii ta lõpuk maha põletati. Eesti ajal ehitati
haua ja kirikuga ja eraldi vaeste surnuaed. Joonis 1. Kersalu küla Eesti maaamet (E.Piibeleht, isiklik vestlus, 30.10.2015) (Rahvaloendus, 2011) 1.2 Aaviku talu Aaviku talu on üks esimesi registreeritud talusi Kersalus.Inimesed on selles kohas või selle koha lähistel elanud juba rauaajal kuna 1940.aastal talu maadel korraldatud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti rauaaegne kalme. Perelegendide järgi olevat praeguse Aaviku talu elaniku vanavanaema olnud mõisahärra vallaslaps. Kes seda nüüd, 130 aastat hiljem,enam tõestada või tõestamata jätta suudaks. Faktid on aga sellised, et kirikuraamatutes on vanavanaema isanime koha peal kriips, ja täpselt samal aastal, kui talutüdruk Miina salapärasest isast käima peale sai, leidsid kirjaoskamatu rannakalur Jüri ja tema naine Anna 200 hõberubla vaba raha, et Aavik talu eest käeraha maksta. Ja ühtlasi ka vallaslapsena sündinud pisitüdruk oma lastetusse peresse kasulapseks võtta.
lihtsalt ära võrgutada käiks tema saksa-au pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks tüdinud Mari annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga teda nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Mari pääseb linna käima ning saab endale üht-teist iluasju ja juturaamatuid lubada. Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ning süda lahkemaks. Aja möödudes muutub
rootslannaga, Margareta Eriksdotteriga. Kokku sündis neil 10 last, Margareta suri 1551. aastal. Hiljem abiellus Vasa Katarina Stenbockiga, et mitte surra lesena. Aastal 1512 ründas Taani kuningas Christian Stockholmi, mille tõttu mõlemad pooled kannatasid suurte kaotuste järel. Vaherahu sõlmimise tõttu saadeti kuningas Christiani laevale Gustav Vasa, kuid reetlik kuningas võttis saadikud vangi ja viis endaga koos tagasi Taani. Seal elas Gustav Vasa ühe mõisahärra juures Kalos, kust ta mõne aasta pärast Lübeckisse ära põgenes. Seal üritas ta inimesi taanlaste vastu sõtta astuma panna, kuid lübecklased ei olnud sellest huvitatud ning ta tundis ennast Lübeckis kasutult ja ohustatuna ning ta naases Rootsi. Gustav Vasa läks abi saamiseks ühte Dalnara maakonda, kuid ka seal keerati talle selg. Siis otsustas ta minna Norrasse abi paluma. Peale Vasa teele asumist said
annaabi.ee 
