Milles seisneb „balti tragöödia“ selle romaani kontekstis? (0)

Eva- Lotta Kivi
Milles seisneb „balti tragöödia “ selle romaani kontekstis?
“Tühine balti kõrvaltegelane: kui laev peaks uppuma , hästi, siis pole sul vaja rottidega koos lahkuda. Aga ainult narr hüppab uppuvale laevale. Ainult lambad jooksevad põlevasse lauta. Riigisakslane pole sa kunagi olnud. Ja selle tubli ennasttäis preislase üle pole sa kunagi vaimustust tundnud ” ( Vegesack 2009: 599).
Tragöödia on traagilise lõpplahendusega lugu ja just sellise lõpu said baltisakslased ka Vegesacki romaanis “Balti tragöödia”. Romaani keskmes oli küll üks kindel perekond ja suguvõsa, kuid tegelikult tabas sarnane saatus ka kõiki teisi baltisakslasi.
Romaani peategelase lapsepõlv ja baltisakslaste elujärg üldiselt oli olnud väga pikka aega muretu ja lausa idülliline, kuid sõjaga lagunes traditsiooniline baltisaksa ruum. Baltisakslased seisid äkitsi silmitsi olukorraga, kus neil ei olnud enam oma kohta. Eesti ja Läti aladel ei olnud nende jaoks enam väga ruumi ja sõjast kurnatud Saksamaa ei oodanud neid tegelikult samuti. Nad olid jäänud üksinda. Ilma maa ja kindla tulevikuta.
Sõjas oli palju hukkunuid , metsad raiuti maha ning maad ja mõisad võõrandati. “Heldeke! Halastust ! Need kartuli- ja linavabariigid – kuidas nad peaksid püsima jääma ? Kui kõik metsad on maha raiutud, saavad nad ainult liiva eksportida! See matside majandus kukub ju kindlasti kokku... Võõrandamine : see on ju puhas röövimine! Vargad ja röövlid ... (Vegesack 2009:595) – just sellised mõtted keerlesid romaani lõpus Aureli peas.
Aurel ei suutnud seda muutunud elukorraldust välja kannatada ja lahkus Saksamaale nagu enamus baltisakslasi. Mõned jäid aga uhkusest, trotsist või armastusest oma kodukoha vastu siia. Aureli vend Reinhard näiteks ei suutnud oma maatüki juurest ära minna. Ta tõmbas mineviku ja oleviku vahele selge joone, ei tahtnud tagasi vaadata ja tahtis lihtsalt edasi töötada. Ta oli kaotanud oma mõisahärra staatuse ja pidi hakkama oma vilja nüüd ise veskisse vedama, kuid ta ei lahkunud. Ta arvas , et nii on õigem käituda.
Tegelikult ei päästnud baltisakslasi ei Sakasamaale lahkumine ega ka siia jäämine. Vaikselt lihtsalt sulanduti, kaoti ja kõik see toimus märkamatult. Selles see tragöödia seisnebk