"Vari" J.Liiv (26)

„Vari“
Juhan Liiv
1. Kuidas võiks laiemalt tõlgendada lauset „Kui seda metsa ees ei oleks“ ?
Kui Villu oli väike, elas ta koos oma vanaema Madliga Kukulinna saunas. Kui ta vanem mees oli, sai tema sõber, mõisahärra poeg Hugo talle sinna samasse koha, siis elas ta Kukulinnas valges majas . Väiksena oli ta alati igatsenud näha Peipsi järve, mis asus metsa taga. Arvan, et tegelikult see lause tähendas palju enamat , nimelt seda, et Villul polnud väiksena võimalik Peipsit vaatama minna, sest nad elasid kitsikuses. Vanemana võis see peamiselt iseloomustada tema enda elu. Nimelt, oli Villule esmakordsest kohtumisest alates olnud sümpaatne mõisas elav Helene , kes oli aga Hugo mõrsja. Samuti oli Villul suureks takistuseks enda edasiarendamisel tema koht ühiskonnas, nimelt oli ta ju olnud vaid lihtne talupoeg .
2. Miks on raamatul naiiv-utopistlik idülliline lõpp? Kas see vastas tegelikkusele?
Raamatul on naiiv-utopistlik idülliline lõpp, sest selline oli arvatavasti raamatu kirjutamise ajal Juhan Liivi nn. unistus – et mõisahärrad oleksid suhtunud talupoegadesse inimlikumalt.
Selline lõpp aga ei vastanud tegelikkusele, sest mõisas elavad aadlikud olid enamasti omakasupüüdlikud ja kui ka keegi oleks talupoegadesse nii suhtunud, nagu Hugo, poleks ta inimlikukad ideed läbi läinud, sest suurem osa mõisarahvast oleks ta mõttet koheselt maha laitnud.
3. Kirjeldused, mis käivad Kukulinna kohta:
Ta ei ole suurem, kui üksteistkümmend hütti, üksteistkümmend sauna. Kõik ühesugused, ühesuurused. Üksi esimesel on vastu lõunat laud-, vastu põhja puukatus; teisel katust polegi, kolmas on upakil, neljandal või viiendal jälle kas seina nurk lagunemisel või maja ise küllakil jne. Midagi kurvemat, igavamat ei või enam mõelda, kui need saunad on lapitud katuste ja viltu seintega ja nende ukse- esised on kurva tühjusega, kui sealt kõle sügisetuul vingudes üle puhub ja liiva sinna-tänna keerutab – kuni narudega kaetud aknaauguni, kuni paljaks, varatuks jäänud roovikulattideni. Tühi, tühi – huu, huu! laulab tuul, nagu hakkaks temalgi siin igav, ja ruttab üle soo kaela kuusemetsa, kus koguni mõnus on mühiseda. Siin, see on lõuna pool küljes, kuhupoole on ka saunade aknad-uksed, on liivaku looga rõnga seespool linna kaevunud – veesopikesed, mõnel koguni rakkedki ning kook peal, see on teivas pika raudnaelaga. Natuke ülemal, looga kõveral turjal, juba selgel liivakul, seisab ilmatu suur kõrge kivi, mille üks nurk õige pikk on. See on kaunisti hobuse pea nägu ja vanast köietükist on talle päitsed tehtud, mis tunnistab , et siin ka lapsi on. Mõnigi sohu visatud saapapea, kausitükk, vikatikand kõlbab nii mõnusasti mänguasjaks ja neid näikse kivi ligidal küllalt.
See on kõigele vallale kuulus linn – Kukulinn.
4. Epiteedid, mis annavad edasi kukulinlaste elu, viletsust:

• porised lapid
  
• must, sutsunud vokk
  
• tõrvane peahari
  
• meelitav tangupuder
  
• paks mure piim
  
• kahvatud huuled