Ilus õun, uss sees (14)

Ilus õun, uss sees.
Välimuse järgi hindamine on suhteliselt naiivne , kuna mitmed esemed ja ka inimesed tunduvad välisel vaatamisel väga kaunid ning ahvatlevad, kuid lähemalt uurima hakates võib juhtuda, et pettutakse rängalt. Nagu on öeldud, pole head ilma halvata. Seega peaks olema alati valmis ka läbikukkumisteks.
Läbi elu on enamikel inimestel juhtivaks mõtteks ütlus, et mida rohkem, seda uhkem . Kuid kõik see, mida on suurtes kogustes ei pruugi olla sama kvaliteetne ja väärtuslik, kui see, mida alati natuke liiga vähe on. Alatasa tundub parem ju see, mida endal ei ole. Tihti soovitakse enamat , kui omatakse, ilma et väärtustataks piisavalt seda, mis on juba olemas. Miski justkui sunniks inimest otsima paremat elu.
Pidev pürgimine lihtsuse ja mugavuse poole kaotab ka kergete tegevuste võlu ja naudingu. Tänapäeval on olemas isegi raamatud salvestatud lindile, mida saab kuulata „jooksu pealt“. Kuid mõnusam on ju seada end sisse pehmele diivanile, teetass ühes ja raamat teises käes, nautides aega, mis kulub. Raske on praeguses elutempos vastu panna võimalustele, mis aitaksid kõik vajaliku rutem valmis saada.
21. sajandil on aeg raha ja tähtis on ülikiire asjaajamine. Kuid kiirusest tuleneb lohakus ja lohakusest vead, aga kus on siis koht asjaarmastajatele ja gurmaanidele? Et vahest toimida nii, kuis hing ihaldab, peaks hoidma tasakaalus kõiki igapäevaseid tegevusi. Kõigil on ju kohustused, mida tuleb täita ning tegemised, millele tahaks üha enam ja enam aega kulutada. Ajaga muutuvad situatsioonid ja rutiin nii, et igaks tegevuseks jääb oma aeg ja koht.
Aeg loob eelduse kogemuste tekkeks. Õpitakse märkama pisiasju ja hindama tähtsaid iseloomuomadusi inimestel, kellega suheldakse. Kui kasutatakse otstarbekalt ära kõik päevad, kuud ja aastad võib tunda end peaaegu turvaliselt. Tundes ära olukorra, kus inimesel võib-olla mesi suus , aga madu südames.
Kuid ka kõige kogenenumatele hakkab algselt silma väline ilu, mis innustab tutvust tegema. On ju tõsi, et inimene, kelle silmad säravad rõõmust, naeratusest õhkub soojust ning on alati rõõmsameelne ja abivalmis, on ka lõbus ning hea seesmiselt. Kuid inimene, kellel on “viimsepeal” väline kest, aga on ülbe, kõrk ja isegi labane ning arvab, et kuna ta on kaunis, siis tuleb talle kõik iseenesest kätte, ei ole just väga meeldiv, võiks isegi öelda, et inetu.
Läbi elu tuleb pidevalt vasut võtta otsuseid, mis võivad muuta edasist elukäiku. Sageli ei mõelda otsuse langetamisel lähedase kaaslase, töökoha või mõne muu ihaldatud objekti seesmisele olemusele. Kui enda elu näib helge , siis ei tule mõttessegi, et keegi teine võib seda kadeduse tõttu sonkima hakata. Ka Lumivalguke usaldas pimesi nõiaks moondatud kurja kuningannat, kes talle tulipunast mürgiõuna pakkus, kuid selle tagajärjeks oli igavene uni.
Teoses „Mäeküla piimamees“ on edutamise kohta ehe näide. Tõnu Prillupit ahvatles hea töökoht parema palga ja rikkalikkuma eluga. Kõige selle nimel oli ta nõus oma naise andma mõisahärra Ulrich von Kremerile. Kuid kui ta töökoha sai, tundus palk naise kõrval tühine, aga lepngust taganeda enam ei saanud.
Seega on inimesel väga kerge ajada segamini tarvilikkuse ning mugavuse eesmärki. Pidevalt raske dilemma ees seismine ning mõtlemine, mida ja kuidas teha on pingeline . Tuleb otsustada, kas eesmärk saavutada „kasvõi üle laipade“ või tuletada meelde elu tegelikud väärtused ning sihi olulisus.
Igas inimeses peitub nii headus kui kurjus . Kumbagi ei saa lihtsalt välja juurida. Kahe vastandi olemasolu tähendab lõputut heitlust, valikute tegemist. Kurjuse abil saavutatavad teod võivad ahvatlevatena paista, kuid alati tuleb mõelda tagajärgedele. Sama kehtib ka headuse puhul. Liigne heasüdamlikkus teiste suhtes võib põhjustada kurjust enese suunas. Hea ja kurja vahel rabeledes tuleb meeles pidada, et mitte kalduda liigselt ühe poole, vaid hoida neid võimalikult tasakaalus.