Andrus Kivirähk "Rehepapp" (14)

Andrus Kivirähk
" Rehepapp "
Andrus Kivirähk on 17. augustil, 1970. aastal sündinud kirjanik ja ajakirjanik. Ta on ehk Eesti noorema generatsjooni üks viljakaimaid autoreid , kes kirjutab nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kuulsust kogus ta 1990. aastal Pühapäevalehes ilmuma hakanud järjejutuga Ivan Oravast ja tema seltsilistest. Kivirähu romaane on mitmel juhul ka lavateosteks kohandatud ja ka tõlgitud võõraisse keeltesse. Romaan "Rehepapp ehk November", mille on oma sulest välja võlunud ei keegi muu kui Kivirähk ise, tõusis aastal 2002 menukaimaks eesti raamatuks, müües 4805 eksemplari. “Rehepapp” pajatab lugejaskonnale eesti vanarahva igapäevaelust ühe kuu, novembri, vältel. Peategelaseks ongi vana Sander ehk Rehepapp. Tema on küla nutikaim mees ja tihti pöördutakse mure korral just tema poole. Novembri, selle lumise, vihmase, lobjakase ja lörtsise kuu vältel tuleb papil päris kõvasti ringi sebida, nagu mainib talle ka tema vana seltsiline ja teener kratt Joosep. Küll selleks, et katku, küll selleks, et Vanatonti ninapidi vedada. Tegemist on ka pisuhändade, krattide, külmkingade, esivanemate hingede, kodukäijate, virvatulukeste, näkkide, tuulispaskade, libahuntide,  puukide ja  halltõvega. Kuid külarahvaski kipub ülekäte minema. "Mis elu see ka teil on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha!" ütles Katk, enne kui ta ahju kupatati. Ja tõesti... esines palju varanduse matmist, seebi õgimist ja halltõve raviks viina manustamist. Rahva- ja rehepapi tarkuse järgi. Kuid riisuti peamiselt mõisahärra viljaaitu, ja kui kavalalt veel! Aga ega naabrigi sahver puutumata jäänud. Siiski oli Rehepapp ainult vanamees ; kui tema jutt ei aita, minnakse sabaga külanõia juurde. Nõia käest on võimalik igasugu asju muretseda, ainult armurohtu mitte. Kiuste just seda kraami viimasel ajal tema käest nõutaksegi. Jah, novembris on õitsele löönud varajane kevad ning esineb nii mõnigi õnnetu armulugu . Seegi on raamatus olemas. Teos on üles ehitatud kalender-päevaraamatu sarnaselt. Iga peatüki pealkirjaks on kuupäev. Tundub, nagu oleks keegi asjaosalistest päevikut pidanud, kuid end targu tegevustest välja jätnud. Siiski ei tule tegevuse jooksul ilmsiks mingit progressi või silmnähtavat arengut. Võiks ikka arvata, et kord seebi üledoosi saanud hingevaakuv  sulane enam teist korda mõisasse lillelõhnalist asjandust sööma ei lähe. Jääb vaid loota , et Kivirähk jutustab meile edasi ka detsembri, oktoobri ja kes teab, võib-olla ka järgnevate kuude seikluseid juba tuttavaks saanud külarahva elus. Samuti annab tunda väike keelekasutuslik apsakas. Arvata võib, et 300 aastat tagasi ei esinenud veel nii mõningaid ebatsensuursed väljendeid. Üldjoontes võib siiski julgelt väita, et "Rehepapp" on kirjutatud rahvakombeid läbi ja lõhki tundva mehe poolt. Kivirähk on teinud suurepärase töö kirjeldades kõikvõimalikke talitlusi, toiminguid ja traditsioone, mis on kahjuks enamikule meist uue aja autode, lennukite, mobiilide ja veekeetjate õnnelikele omanikele  unustuste hõlma vajunud. Seepärast ongi igati kasulik see raamat kätte võtta ja lugedes esivanemate värvikasse igapäevaellu tagasi vaadata.