Mäeküla piimamees (0)

Mäeküla piimamees
19. sajandi Eestis olid inimesed vaesed ning elu oli raske, tehti mõisnike juures tööd ning oma maad tavainimestel ei olnud. Talutööd tegevad inimesed pidid mõisnikele makse maksma. Selle aja eestlastel ei olnud perekonnanimesid. Mina sain vaadatu põhjal aru, et nii Tõnul kui Jaanil ei olnud perekonnanime vaid neid kutsuti nende talu nime järgi Tõnu Prillupiks ja Jaan Kuruks. Mõisnike elu oli uhke ja külluslik, nad elasid suures majas ning nende heaks töötasid teenijad ja talunikud. Mõisnikud riietusid uhketesse rõivastesse ning nende söögilaual oli serviis ja hõbenõud. Toidulaud oli mõisnikel palju külluslikum ja suurem kui tavainimestel, kel oli toitu vaid jao pärast. Talunike eluhooned olid ehitatud palkidest, uksed olid madalad ja lävepakud kõrged. Tubasid oli vähe, enamasti üks või kaks ning põrandat kattis muld . Mööblit oli toas vähe, ainult toolid /pingid, söögilaud, riidekirst ning voodid, mis olid väga pisikesed. Pererahval olid erinevad ülesanded: mehed tegelesid põllutööde ja tööriistade valmistamisega või loomadega , naiste peamisteks tegevusteks olid majapidamistööd, laste kasvatamine ning meeste abistamine põllutöödel. Lastel olid puust valmistatud mänguasjad ning alati leiti tegevust. Tol ajal kandsid inimesed mitut kihti riideid. Naistel olid paksust villasest riidest kleidid, mille all kanti alusseelikut, meestel olid seljas valged linasest riidest särgid, mille peal kanti vesti või pintsaku taolist riideeset. Talvel kanti mantleid või naised endi õlgadel ja peas villast rätikut.
Filmi keskseks tegelaseks on Mari, kes on abielus mehega, keda ta ei armastanud. Peale oma õe surma nõustus ta abielluma oma õe lesega - talupoeg Tõnu Prillupiga ning asus nende lapsi kasvatama. Ta abiellus Tõnuga ainult oma õe laste pärast, mitte armastusest Tõnu vastu. Mari oli väga noor ja ta oleks leidnud endale ka mehe, keda oleks tõeliselt armastanud, kuid tal ei olnud valikut. Ilmselt ta ei tahtnud, et lapsed ilma emata kasvaksid ning tema oli neile väga lähedane ja tundis, et see on tema kohus. Mari oli noor, väga lõbus, isepäine ja kohusetundlik ning tal oli eneseväärikust ja ta ei lubanud end pilgata ega käskida. Marile meeldis väga lugeda, tantsida ja lõbutseda. Talle ei meeldinud, et teda koheldakse nagu mingisugust omandit ja ta hakkas meeste võimule vastu kuigi mehed võisid tol ajal naisi käskida. Näiteks kui mõisahärra von Kremer pakkus talle korterit linnas ja paremat elu, ei olnud Mari nõus. Ta ei lasknud ennast halvasti kohelda ja teda ei huvitanud tegelikult mõisnik, kes teda endale tahtis.
Teda kasutati mingis mõttes ära, tema saatus otsustati tema eest kui Tõnu nõustus mõisahärraga kokkuleppe sõlmima, et von Kremer saab Mari endale ning Tõnu saab rentida piimavabriku. Mari oli Tõnu peale väga vihane ja üldse meestes väga pettunud . Iseloomu poolest oli Mari siiski hea, ta oli kaastundlik, elava fantaasiaga, hoolitsev ning tundis igatsust parema elu järele. Ta oskas kõiki talutöid aga tema unistused olid siiski seotud linnaga, kuid saamahimu temast võitu ei saanud. Lastele rääkis Mari sageli väljamõeldud lugusid linnast ja lapsed armastasid teda väga, nad nutsid alati kui Mari ära läks ja küsisid isalt, millal Mari juba tagasi tuleb. Filmi lõpus lähebki Mari linna, et olla sõltumatu, mida kinnitavad ka tema sõnad: „Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind.“ Minu arvates mõtleb ta selle lausega seda, et tahab küll linnas elada ja head elu nautida aga ta ei taha olla kellegi omand ja olla lõksus nagu kanaarilind, keda hoitakse puuris. Ta tahab olla varblane ehk vaba ja teha oma enda valikuid ning elada nii nagu tema ise tahab.
Tõnu Prillup on lihtne ja vaene talumees , kes on maaga ühte kasvanud. Iseloomu poolest on ta kinnine ega oska rääkida oma tunnetest. Tõnu elus on esikohal materiaalsed asjad. Prillup tunneb kadedust jõuka piimamehe Jaani vastu ning unistab samuti kord endale mõis osta ja abikaasa Mari on temale vahend selle jõukuse ja edu saavutamisel. Tõnu teadis, et Marile meeldiks linnas elada, sest nad olid Mariga sellest varem rääkinud ja kui mõisahärra von Kremer tegi Tõnule pakkumise siis tahtis mees kohe sellest Marile rääkima minna, lootes, et naine nõustub ja on rõõmus. Mõisahärra pakkumine oli väga alatu ja omakasupüüdlik, ta tahtis, et Mari saaks temale, sest talle väga meeldis Mari ning vastutasuks pakkus ta Tõnule piimamehe kohta. Tõnu muidugi nägi sellest oma elu võimalust ning võttis vaatamata Mari soovidele selle pakkumise vastu. Sel hetkel Tõnu ja Mari suhted halvenesid. Piimamehe töö oli Tõnu jaoks alguses väga raske, kuid lõpuks pakkus mehele siiski suurt rahuldust, ta oli väga uhke. Sisimas heitleb ta armukadedusega, on rahutu ja märkab, et Mari on ahvatlev noor naine, keda ta tegelikult väga igatseb. Tõnu soovib nüüd, et mõisnik peaks Marita läbi ajama, kuid on juba hilja . Tõnu mõistab, et on eksinud ja ilma armastuseta ei ole võimalik elada. Ta ei tunne rõõmu piimatalust, äri hakkab halvasti minema, ta hakkab iga päev kõrtsis käima ja viina jooma, mis saab mehele ühel külmal talveõhtul kõrtsist koju sõites saatuslikuks - ta külmub surnuks . Tõnu oli väga ahne mees ja tema ahnuse tagajärjel muutub ta veel vaesemaks. Peale seda kui kõik tema elus vaevaliseks muutub mõtleb ta, et kõik oleks ikkagi võinud jääda vanaviisi, kui Mari veel temaga oli ja mingit vahetust polnud Kremeriga tehtud.
Tõnu avastas alles peale Mariga lahkuminekut, et tegelikult armastab ta naist aga siis oli juba liiga hilja. Prillup oli terve elu elanud vaesuses ja rasket tööd rabanud ja tema unistus oli saada rikkaks ja ma arvan, et oma raske elu tõttu ei suutnudki ta selgelt mõelda kui mõisahärraga kokkuleppe sõlmis. Tema uus elu ja rikkus, mis talle osaks oleks saanud, võtsid tema üle võimust ja ta ei mõelnud Mari peale, kuid lõpuks maksis see vahetus talle kätte ja ta suri, sest oli nii õnnetu ja süümepiinades, et hakkas jooma ja külmus surnuks.
Mäeküla mõisnik on vanapoiss, heasüdamlik ja väga üksildane ning tema elu on üksluine. Tema sooviks on kogeda armastust. Mõisnik Kremer kohtab Tõnu Prillupi noort naist Mari, kes talle kohe meeldima hakkab. Mõisnikule meeldib Mari naer ja tema elav fantaasia . Mari ilmumine toob tema ellu rõõmu ja värskust. Mõisniku südametunnistus tegelikult ei luba teise mehe naist himustada, kuid ta mõtleb välja plaani kuidas see oleks võimalik ja arvab , et see on õige tegu. Ma arvan, et mõisahärra von Kremer võis küll hea inimene olla aga ta tahtis endast poole nooremat Mari ainult selleks, et mitte tunda oma üksildases ja üksluises elus kibestumist ning ta tahtis oma ellu noorust ja värskust. Ta küll teadis, et tema plaan, teise mehe naine üle lüüa on väga vale aga tal oli kinnisidee ja vajadus naise järele ning ta mõtles välja plaani, et ikkagi oma tahtmine saada. Sel hetkel minu arvamus temast muutus, alguses tundus ta tore ja lahke mees, kuid tegelikult oli suhteliselt egoistlik mees.