E.Vilde elu ja looming. Ühe teose lähivaatlus (1)

E. Vilde elu ja looming. Ühe teose lähivaatlus
E. Vilde (1865-1933) sündis Pudiveres mõisateenija perekonnas. Ta kasvas Muuga mõisas. Õppis Tallinnas kreiskoolis. Peale kooli lõppu töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, peale seda ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 1890–1892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, Sellele järgnes töö Postimehe" toimetuses.
Aastal 1896 elas ta Moskvas. Eestisse naastes töötas ta mitmete ajalehtede juures, nagu Virmaline , Eesti Postimees, Teataja ja Uudised.
1905. aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos abikaasa Linda Jürmanniga Šveitsis, Soomes, Saksamaal, USA-s, Kopenhaagenis ja mujal.
Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta Estonia teatri dramaturgina.
Hiljem oli ta diplomaatilises teenistuses.
Aastatel 1920–1923 oli ta Berliinis vabakutseline, alates 1923. aastast elas Tallinnas.
Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886 , "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888).
Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel " Karikas kihvti" (1893) ja ""Linda" aktsiad " (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" ( 1898 , raamatuna 1910 ). Eduard Vilde peateos, ajalooliste romaanide triloogia 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisest: " Mahtra sõda" ( 1902 ), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905–1908). Eriti "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi.
Maapaoaastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1913) ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees " (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama " Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; ärieluaineline näidend "Side" ilmus 1917.
Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 1923–1935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet ); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 1951–1961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet).
Mäeküla piimamees" on Eduard Vilde romaan, mis esmakordselt ilmus trükist 1916. Realistliku kujutlaslaadiga ning süvenenud psühholoogilise vaatlusega teos erineb Vilde varasematest töödest ning seda peetakse tema tugevaimaks teoseks.
Manduva Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Kremer tunneb Mari järgi himu, kuid talutüdruk lihtsalt ära võrgutada käiks tema saksa-au pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks tüdinud Mari annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga teda nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Mari pääseb linna käima ning saab endale üht-teist iluasju ja juturaamatuid lubada. Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ning süda lahkemaks. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks ja teda vaevab armukadedus, ta tunnistab mõisnikule, et on olnud suur siga. Ka äri läheb kehvasti; Tõnu hakkab viina võtma. Kord, kui ta purjus peaga koju tuleb, tekib tal tõsine vastasseis Mariga, keda ta püüab keelata linna minemast ja kes talle kõrvakiilu annab, öeldes, et täidab lepingut. Mari tunneb tõmmet hoopis noore sepa Juhani poole. Kord linnast tulles külmub Tõnu purjus peaga rekke. Maril käib mitu kosilast, selahulgas Juhan, kes aga Mari kui ihaldusväärse positsioonika lese kõrval ennast enam vabalt ei tunne. Mari kihutab ta minema kui argpüksi. Mari läheb koos lastega mõisahärrale kadrisanti mängima ja teatab , et läheb iseseisvalt ära linna ning jätab oma saksast armukese.
Ulrich von Kremeri kuju sümboliseerib baltisaksa aadli allakäiku ja viljatust ning soovi vanade privileegide külge klammerduda. Tõnu Prillup on lihtne talumees, kelle elus on esikohal materiaalsed asjad ja kes ei oska oma tunnetes selgust saada. Mari on elava fantaasiaga kuid kinnine ja isepäine naine, kes ei ava teistele oma tegude motiive .