Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Must-toonekurg". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
toonekurg, linnud, siruulatus, kehapikkus, kalad, konnad, roomajad, veetaimed, aasia, lodumetsad, segametsad, männikud, okstega, veed, haudumine, lahkuvad, taastuminemöödunud sajandi keskpaigast tugevalt kõikunud. Praegu pesitseb meil alla 80 paari must-toonekurgi. Millest tuleneb tema populatsiooni suuruse vähenemine ja kuidas kaitsta meie kauni toonela linnu säilimist ? TAKSONOOMIA Riik: Loomad (Ladina keeles Animalia) Hõimkond: Keelikloomad (Ladina keeles Chordata) Klass: Linnud (Ladina keeles Aves) Selts: Toonekurelised (Ladina keeles Ciconiiformes) Sugukond: Toonekurglased (Ladina keeles Ciconiidae) Perekond: Toonekurg (Ladina keeles Ciconia) Liik: Must-toonekurg (Ladina keeles Ciconia nigra) (1) Välistunnused Must-toonekurg on 1 m pikk (4) ja tema tiibade siruulatus on 185-205 cm (2). Keskmine kaal on umbes 3 kg (3). Ta sarnaneb valge-toonekurega, kuid on oma suguvennast pisut väiksem ja eristatav musta kaela ja tiibade alapoole järgi (2). Lisaks erinevalt valgest-toonekurest teeb ta peale nokaplagina ka häälitsusi (3).
kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine Saagialaks on merikotkal madalveeline rannikumeri ja sisemaal suuremad veekogud. Mõnda merikotkast võib kohata ka mõnel kalatiigil tegutsemas, kus ta ,,lööb üle" kalakotka saaki. Põhiliseks toiduks on siiski veelinnud ja kalad, talviti sööb isegi raipeid. Pesitsemine Vanemad merikotkad on enamasti paigalinnud Eestis, kuid nooremad juhtuvad ringi hulkuma. Pesapaikasid võib enamasti leida täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa. Pesa, mis on olnud aastakümneid kasutusel, võib kaaluda ligi tonn. Pesa kohendamine algab juba kesktalvel, kus merikotkapaar toob rohelisi männioksi. Munad on munetud märtsi teisel poolel
metsamassiivides ja raskesti ligipääsavates soodes või järvekallastel. Nad toituvad kaladest, konnadest, veeputukatest ning harvem roomajatest, keda käivad otsimas pikkadel rännakutel oma pesapaigast eemal. Need linnud moodustavad püsivaid paare ning elavad teistest liigikaaslastest eraldi. Pesa on harilikult ehitatud kõrge puu suurtele külgokstele ja on kasutatav hulka aastaid järjest. Sellesse muneb ta enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt udusulgedega kaetud pojad, kes alles rohkem kui kuu möödudes on võimelised jalgadele tõusma. Kui on pesas istutud 50 päeva, on pojad muutunud juba vanematest raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat. (http://veebikodu.blogspot.com/2006/04/must-toonekurg-jaak-judis-eestisse.html ) 2 Must-toonekured lendavad tavaliselt augusti teisel poolel oma talvitusalale, Aafrikasse
Linnu allpool on hele, enamasti tumeda tähnitusega(muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun; Toitumine: põhi toiduks on roomajad, enamasti rästikud ja arusisalikud; Saaki jahib avamaastikul lagerabade, niitude, liivikute, põlendike, raiesmike ja luhtade kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes; Pesitsemine: suhteliselt väike pesa männi ladvaosas; Pessa munetakse ainult 1 muna mai keskel, haudumine poolteist kuud; Pesitseb Eestis peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis; Võib kohata eeskätt suuremate rabade ja käänuliste jõgede ümruses. KONNAKOTKAD Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased; Tiibade siruulatus 130-180 cm; Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega; Välimuselt sarnanevad hiireviuga; Reeglina on suur-konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnkotkas;
(Wikipedia 2015. Suur- Konnakotkas) Suur- konnakotkaste keha pikkus on 59-71cm, tiibade siruulatus 157-179 cm, saba pikkus 23-27 cm. Kotkad võivad kaaluda kuni 3,2 kg, isased linnud kaaluvad tavaliselt 1,7-1,9 kg ja emased on reeglina suuremad ja nende mass võib olla isastest lindudest poole suurem 1,8-2,5 kg. (Wikipedia 2015. Suur-Konnakotkas) 1.2 Toitumine Suur- konnakotka saakloomadeks võivad sattuda: väikeimetajad, roomajad, kahepaiksed, linnud, väiksemad kalad, suuremad putukad ja raiped. Elupaikadest sõltuvalt on konnakotka toit seotud veega. Venemaal näitavad mitmed uuringud linnu saakloomadeks: mügrid, konnad, veelinnud ja uruhiired, Indias, aga konnad ja veelinnud. Talvitumisperioodil väga tähtis toidulaual suured putukad ja imetajate korjused. Konnakotkad peavad jahti maapinnalt, ja õhust patrullides. Saak püütakse hommikul ja keskpäeval, saagijahi aktiivsus tõuseb õhtul kella 8 ajal (Keskkonnaministeerium. 2005).
seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi
I kategooria II kategooria III kategooria ·Harilik kärnkonn · Kõre · Harivesilik ·Järvekonn · Rohe- · Mudakonn ·Rabakonn kärnkonn ·Rohukonn ·Tiigikonn ·Tähnikvesilik ·Veekonn Harivesilik Triturus cristatus Laurenti Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Kehamõõtmed Kehapikkus koos sabaga on 14...15 (...18) cm. Emased on pikemad kui isased. · Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaarel (Hispaanias ja Portugalis) ja Skandinaavia põhjaosas. Eestis asub oma levila põhjapiiril, esineb rohkem vabariigi lõunaosas, saartelt pole leitud. · Arvukus · Harivesilik on piiratud levilaga liik, kes pole eriti arvukas · Ohustatus ja kaitse Harivesilikud taluvad halvasti saastunud veekogusid ja inimtekkelist maastikku
REFERAAT BIOLOOGIA Tallinna Polütehnikum KALJUKOTKAS R.R TA-09 Õp. Eha Lõoke Tallinn 2010 SISUKORD 1.Eesti kotkad 2. Välitunnused 3.Pesitsemine looduses 4. Toitumine ja saagi püüdmine 5.Levikja arvukus 6.Kaljukotkaste kaitse 7.Kasutatud kirjandus 8.Pildid Eesti kotkad Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad röövlindude hulka. Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Suuremaid, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid. Eesti keeles "kotka" nime kandvad linnud ei ole lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Ülejäänud ku
Sissejuhatus Kassikakk : *Välimus *Toitumine *Pesitsemine *Arvukus ja kaitse Eestis *Rõngastamine ja eluiga Valge Toonekurg : *Välimus *Pesa ehitamine ja pesitsemine *Valge toonekurg on ränd lind *Toonekurg on ohustatud liik *Toitumine KASSIKAKK(Bubo bubo) Kassikakk on suur kehakas lind, meie suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka
Kasutasin töös erinevaid veebiallikaid. Valisin antud teema, sellepärast, et mulle meeldivad väga Eesti metsalinnud. Metsvint on nendest kõige kaunima häälega ning metsvindist tahaksin ma ka kõige rohkem teada saada. 3 1. Metsvindi üldiseloomustus 1.1 Välimus Metsvint on mõõtudelt varblasest natuke väiksem. Metsvindi keha on umbes 15 cm pikk ja kaalub 19-26 grammi. Tema ühe tiiva pikkus on 8,3-9,2cm, tiibade siruulatus, aga umbes 26 cm. Isaslind on sulestiku järgi kergesti äratuntav. Isaslinnu rind ja põsed on punakaspruunikad, selg pruunikashall ja pea sinakashall, tiival on valge triip. Ainus vahe isaslinnu ja emaslinnu värvuse vahel on see, et emaslinnu sulestik on tagasihoidlikum. Linnu pea on pruun, kõht helepruun ja tema tiiva peal on valge triip. Mõlema nokk on musta värvusega, lühike, kooniline ja kõver. Metsvindi võib segi ajada põhjavindiga, kellel on
Varsti kogunevad noored suurtesse parvedesse ja otsivad toitu. Lõunasse talvitama lendavad suitsupääsukesed septembri teisel poolel või oktoobri algul, kevadel saabuvad oma tuttavale pesapaigale tagasi aga aprilli lõpul või mai alguses. Suitsupääsuke kuulub looduskaitse alla. Täpsem info Levik ja rändamine. Suitsupääsuke on pääsulastest kõige laiema leviareaaliga. Ta on levinud haudelind peaaegu kogu põhjapoolkeral, väljaarvatud Lõuna-Aasia ja Arktika. Euroopa ja Aasia linnud talvituvad Kesk- ja Lõuna-Aafrikas ning Austraalias. Põhja-Ameerika linnud talvituvad Lõuna-Ameerikas. Sügisrände alguseks koondutakse suurteks parvedeks veekogude, soode ja roostike kohal. Rännatakse tavaliselt päevasel ajal ning öösiti kogunetakse roostikesse puhkama. Erandiks on Sahara kõrbe ületamine, kus pigem lennatakse öösel, et vältida ülekuumenemist. Eluviis. Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub inimestesse paraja distantsiga. Tegemist
Jäälinnu kurgu all ja külgkaelal on valge laik, mida läbib sinakasroheline haberiba. Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest üle viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, ülalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jäälinnu mass on 3446 g, tiiva pikkus 7,68,1 cm, siruulatus 2729 cm. Sooline dimorfism peaaegu puudub ainsa erinevuse leiame vaid noka värvuses. Jäälinnu kehaehituses ilmneb mitmeid kohastumuslikke jooni. Nii on ta keel väga väike, lausa taandarenenud: et mitte takistada kala haaramist ja nokas hoidmist. Varvastest on kolm eesmist algusosas märgatavalt kokku kasvanud. Morfoloogid nimetavad sellist jäset istujalaks; jäälind kühveldab jalgade abil pesaurust liiva ja muud kobestatud pinnast välja.
häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid suuri pesasid ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune. Valge-toonekurg muneb 2-6 muna, haudumine kestab 30 päeva ning igas pesas kasvab üles keskmiselt 2-3 poega
Tema pesitsusala hõlmab suure osa Euroopast ja Lääne-Aasia aladest, talvitub Aafrikas. Tänapäeval on intensiivse põllumajanduse ja varajase niitmise (enne linnu pesitsemise lõppu) tagajärjel linnu arvukus Lääne-Euroopas ja Eestis tugevasti langenud. Eestis on ta suhteliselt laialdaselt levinud, kuid kuulub III kaitsekategooriasse. Välimus Rukkiräägul on lühike nokk. Linnu üldpikkus on 16–18 cm, tiibade siruulatus 32–35 cm. Eluviis Tema toidu moodustavad muu hulgas putukad, seemned, lehed. Sümboolika Aastal 1995 valiti rukkirääk Eesti aasta linnuks. 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Rukkir%C3%A4%C3%A4k 3 Rukkirääk on Eestis, nagu kogu Euroopas, väheneva arvukusega huvitav lind. Huvitavaks võib pidada näiteks tema kangekaelsust. Nimelt ei taha rukkirääk mitte kunagi õhku tõusta
Eesti Roomajate liigirikkuse võrdlus Eesti roomajate liigirikkuse võrdlus Soomega. Juhendaja: Tartu 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS Tabel 1. Roomajate taksonoomia. Taksonoomia Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Roomajad Reptilia Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa- eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Tabel 1. näeme, et roomajad kuuluvad Animalia riiki, Chordata hõimkonda ja Reptilia klassi. [13] Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm. Joonis 1. näeme ka maismaa eluviisiga Soomuselist Sauromalus obesus. Roomajate hulka kuulub äärmiselt mitmekesise kehaehitusega loomade rühmi. [13] Joonis 1
Räpina Aianduskool Keskkonnakaitse eriala mittestatsionaarne osakond Reimo Teder LAGRITS (ELIOMYS QUERCINUS) Referaat Räpina 2015 Sisukord LAGRITS (ELIOMYS QUERCINUS)..........................................................................3 Välimus.......................................................................................................................3 Käitmine......................................................................................................................3 Elupaik........................................................................................................................4 Areng..........................................................................................................................4 Paaritumine.................................................................................................
SISUKORD 1. PRUUNKARU.............................................................................................................. 2 1.1. Levila..........................................................................................................................2 1.2. Välimus.......................................................................................................................2 1.3. Elupaik .......................................................................................................................2 1.4. Toitumine....................................................................................................................3 1.5. Sigimine......................................................................................................................3 1.6. Areng.......................................................................................................................... 3 1.7. Ohustatus ja kaitse.......................................
kokkukasvanud lülidest koosnev tundlapiug. Tirdiliste nokk on pea külge kinnitunud pea eesservast kaugele, peaaegu eespuusade vahele. Jalad on tugevad, tagajalad on sageli eriti hästi arenenud ja muutunud hüppejalgadeks. Käpalülisid on kolm. Eestiivad on tagatiibadest tugevamad. Tiibade aluse vahel paikneb kilbike, mis on selja poolt selgesti nähtav. Tirdiliste kehamõõtmed varieeruvad väga laiades piirides, mõnest millimeetrist 10 cm-ni. Eesti suurimate tirtide kehapikkus on kuni 1 cm. Praeguseks tuntakse umbes 40 sugukonda tirdilisi (Eesti punane raamat, 2011) Lutikalised (Heteroptera) Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga
Lääne-Euroopas. Ta võib elutseda nii üksikpaaridena kui ka kolooniatena. Toitub peamiselt putukatest. Pärast saabumist ja isegi läbirände ajal võib näha kiivitaja mängulendu, mida saadav "kii-vit" hüüde rida ja omapärane tiivavuhin. Pesa on kiivitajal küllaltki primitiivne, peentest kõrtest koosnev ja vähese vooderdisega. Kurnas on 4 pirnikujulist pruuni-musta laigulist muna. 33 päeva vanuselt hakkavad noored linnud lendama ning koonduvad järk-järgult salkadesse. 4 Header and footer ; nimi Kiivitaja äraränne toimub üsna vara. Enamjaolt kaovad nad kuidagi märkamatult juba augusti lõpuks või septembri esimesel poolel. Putuktoidulise linnuna piirab kiivitaja kahjurputukate levikut. Kiivitaja ei kuulu looduskaitse alla. Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni.
Talvel võivad koonduda väikestesse karjadesse. Toitumine - Põder sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti, okkaid ja koort. Leningradi oblastis läbi viidud uurimus näitas, et põder tarbib toiduks 30 puu- ja põõsaliiki ning 60–70 rohttaimeliiki. Põhitoiduks on neist vaid mõned liigid. Puudest-põõsastest mõned pajuliigid, haab, pihlakas, kadakas, saar, mänd, kuusk ja kask. Rohttaimedest pohl, mustikas, tarnad ning paljud soo- ja veetaimed. Suvel toitub põder lehtpuude ja -põõsaste lehtes võrsetest. Peamiselt eelistab kaske, pihlakat ja paakspuud. Suvel sööb ka rohttaimi, sealhulgas veetaimi. Veetaimi sööb eelkõige seepärast, et neis on kõrge naatriumisisaldus. Sügisel ja kevadel tarbib rohkem puhmarinde taimi ja puukoort. Talvel toitub põder peamiselt puuvõrsetest, eelistades paju, haaba, pihlakat, kadakat, paakspuud ja saart. Harvemini sööb kaske ning väga harva leppa.
Kokku teatakse umbes 130 liiki kakulisi. Miks röövlindude ja ka teiste lindude arvukus Eestis väheneb? Mida saab inimene lindude heaolu saavutamiseks parandada? Millised näevad välja röövlinnu nokk ja jalad? Kõige enam ohustatud lindudeks ongi just röövlinnud, kuna enamus liike on väljasuremisohus. Seetõttu tuleb röövlinde kaitsta. Kuid kuidas seda teha ja mis mõjutab lindude elu ja arvukust? ~3~ Röövlinnud Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Röövlindude nokk, millega ta saaki tükeldab, on terav ja kõveraotsaline. Väiksema saagi neelavad nad tervelt, suurema rebivad nad enne aga tükkideks. Seedimatud osad (nt. suled, luud) kogunevad pugusse ja oksendatakse välja räppetompudena. Ka merelinnud on röövlinnud, aga nad toituvad kaladest.
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge.
Saarmad mitte ainult ei märgista lõhnaga taimestikku ja puid, vaid katavad sellega ka oma karva (Kennedy, 2003). 2. LEVIK JA ARVUKUS 6 Joonis 2. Saarma levila (punane). (Ruiz-Olmo, Loy, Cianfrani, Yoxon, Yoxon, de Silva, Roos, Bisther, Hajkova, Zemanova, 2008) Saarma levila on väga lai: see hõlmab peaaegu kogu Euroopa, Aasia (peale Araabia poolsaare ja äärmise põhjaosa) ning Põhja-Aafrika (Loomade elu 7. köide, 1987). Praegust levikut Euroopas iseloomustab suur koridor, mis ulatub Taani keskosast läbi Saksamaa lääneosa, Hollandi, Belgia, Luksemburgi, Prantsusmaa idaosa, Sveitsi, Austria lääneosa kuni Kesk-Itaaliani, kus saarmas on väljasurnud või jäänud väikesteks ja isoleeritud populatsioonideks. Saarmas on levinud üle Venemaa, välja arvatud tundra ja
Pärast munemist haub sookurg umbes kuu aega, seda teeb peamiselt emalind. Mune on tal kaks. Pojad on pesahülgajad, kaetud pruunika udusulestikuga. Pärissulstik kujuneb 40 päevaga, aga vanalinnu suuruseni jõudmiseks kulub pool aastat. Kui pojad lendama õpivad, siis hakkavad nad ise endale koos vanematega toitu otsimas käima, aga ööseks kogunevad ikka veel oma kaitsvale pesapaigale. Toit on sookurel peamiselt taimne: kõikvõimalikud marjad, rohukõrred, aga tarvitab ka väikesi loomi: konnad, maod, putukad jms. Sügisel rändab ta Põhja-Aafrikasse talvitama, siis on tihti kuulda kurgede iseloomulikku kluugutamist ja kui üles vaadata, paistab ilus kolmnurka koondunud suurte lindude parv. Tõesti - sookure tiibade siruulatus on kuni kaks ja pool meetrit. Öeldakse ka: kured lähvad, kurjad ilmad. Nii see ongi, sest meilt lahkuvad nad septembris-oktoobris, et kevadel taas oma tuttavasse pesapaika tagasi pöörduda. Kõik
Toitumine ja jaht Hunt on kõige tüüpilisem kiskja, kes sööb taimset toitu ainult oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks või parema toidu puudumisel. Samuti on täheldatud lõunapoolsetel aladel huntide leidlikkust tarvitada näiteks arbuuse ja meloneid janu kustutamiseks. Peamisteks saakloomadeks on tavaliselt siiski metskits, metssiga ja jänesed. Suvel võivad toidumenüüsse lisanduda ka temast väiksemad kiskjad, hiired, linnumunad, putukad ja konnad, aga otsivad oma toitu ka prügi hulgast. Koduloomadest on lemmikuks lambad. Põhisaagiks on antud paikkonna arvukaim loom, kes võib eri aastatel muutuda. Nälja korral on täheldatud ka kannibalismi. On aegu, kus eluinstinkt ei luba isegi liigikaaslasele armu anda saagiks langevad enamasti haiged ning viletsad loomad. Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
väär, ehkki veidi üle pakutud. Valdav enamik liblikatest on nektaritoidulised. Nektari kättesaamiseks on neil elastne ja liikuv imilont, mille pikkus on ühel Madagaskaril kasvavat orhideeliiki tolmendaval liblikal kuni 35 sentimeetrit. (,,Extra" Elu 97.05.17) Tiivad koosnevad liblikatel katusekividena üksteise peal paiknevatest soomustest. Soomuste erinevast pigmendisisaldusest ja valguse murdumisest nendel tekib paljudele liblikatele omane sillerdav värvus. Tiibade siruulatus võib mõnedel troopilistel liikidel ulatuda kuni 30 cm-ni. Tiivad võivad kokkupandult paikneda kahte moodi: asetuda seljal üksteise vastu nagu päevaliblikatel või paikneda katusjalt voldituna tagakehale nagu ööliblikatel. (,,Extra" Elu 97.05.17) Erinevalt päevaliblikatest pole ööliblikate tiivad nii värviküllased. Enamasti on eestiibade ülakülg värvunud selle substraadi järgi, millel liblikas päeval peatub. Eestiibade
Põhja-Mongoolias, Koreas ja Primorjes. Laias laastus langeb levila põhjapiir kokku 65° põhjalaiuskraadiga ja lõunapiir metsapiiriga. Puhast okasmetsa ta Aasias väldib, aga Euroopas eelistab. Euroopas arvatakse elavat 82 tuhat paari händkakke, neist Venemaal 65 tuhat ja Kesk-Euroopas 1000. Mandri-Eestis on händkakk üldlevinud väikesearvuline haudelind. Mõnel aastal on ta põhjast tulnud isendite arvel ka arvukas talikülaline. 1.2. Välimus Händkaku kehapikkus on 5060 cm, tiiva pikkus 3238 cm, tiibade siruulatus 115125 cm, kaal 7001000 g. Emased linnud on suuremad. Vanalinnu ülapool on hele, ookrivärvi pruunide triibukeste ja vähemärgatavate ristipidiste märgistega. Tiiva väikesed kattesuled on pruunid, hoo- ja tüürsuled on ookerpruunid tumepruunide vöötidega. Alapool on valge, pruunide pikimärgistega. Karpaatides esineb tumepruune isendeid. Vikerkest on tumepruun, nokk on kollane ja küünised mustad. Näoketas on hästi arenenud
.........4 Toitumine..............................................................6 Pesitsus bioloogia.....................................................7 Rändefenoloogia.......................................................9 Kokkuvõte.............................................................10 Kasutatud kirjandus...................................................11 2 Sissejuhatus Kalakotkas on saleda kehaehitusega väiksem kotkas. Tema tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 1,7 meetrini. Ta on küllalt heleda põhivärvusega lind. Kalakotka jalad ("püksid" pole puhevil, vaid on "liibuvad") ja kõhualune on valged, samuti on seda ka tiibade hoosulgedeta alaosa. Rinnal on tume kolmnurk, millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha
...........................................................................8 4.3 Šimpans.............................................................................................................................9 5 MAOD....................................................................................................................................11 5.1 Anakonda.........................................................................................................................11 6 LINNUD................................................................................................................................12 6.1 Koolibri...........................................................................................................................12 Leviala..................................................................................................................................12 Välimus.........................................................................
ugglesafari/ http://www.svenska-djurparksforeningen.nu/Nordiska-ugglor.htm http://sv.wikipedia.org/wiki/Hornuggla http://sv.wikipedia.org/wiki/Tornuggla http://www.eoy.ee/kodukakk/eesti-kakud/loorkakk http://miksike.net/documents/main/referaadid/kakulised.htm http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kakulised1 http://et.wikipedia.org/wiki/Kaklased http://www.artfakta.se/GetSpecies.aspx?SearchType=Advanced T. Randla, 1976. Eesti rõõvlinnud "Kullilised ja kakulised". Valgus, Tallinn C. Couzens, 2005. Linnud, Varrak L. Jonsson, 2000. Euroopa linnud, Eesti Enstüklopeedia, Tallinn O. Renno, 1993. Eesti linnuatlas, Valgus, Tallinn
nokkimine, näugumine, alistumine, toidumangumine, häire jt. Ränne Ränd- ja hulgulind. Talvitab lahtistel vetel, peamiselt Kaspia ja Vahemere rannikul, Väike-Aasias, Lääne- Euroopas, Hiinas, Jaapanis ja Põhja-Ameerikas Californias. Eestist lahkub novembri lõpul või detsembri alguses, osa jäävad siia. Äralennanud saabuvad märtsi teisel poolel. Rändab salkades, tavaliselt 3...8, vahel ka 30...50 lindu. Ka läbirändaja. Sügisrändel sageli salkadena põldudel. Toitumine Kalad, raiped, konnad, ussid, hiired, veeselgrootud, õhus tabatavad kiilid jt putukad, ka marjad ja idanevad terad, tihti haudenaabrite munad ja nõrgad pojad. Pesitsemine Kaljudel, kividel, väikesaartel, jõeleedetel ja -saartel. Paar püsib kogu elu. Territoorium hõivatakse varakevadel, kaitstakse kogu pesitsusaja kestel. Pesitseb koloniaalselt, kuni 100 paari koos, pesad tihedalt, harva aga pesitseb ka üksikult. Ehitusmaterjaliks vetikad ja kõrred. Pesa asub kõrgemal kohal
Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Kassikakk on looduskaitse all. Hakk Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall ning paistab tumeda sulestiku taustal hästi silma.
Eesti hülged Hüdrobioloogia Referaat Juhendaja/õppejõud: Henn Kukk Üliõpilane Sirli Tooming 0924354 Üliõpilase meiliaadress [email protected] Õppekava nimetus Bioloogia Sisukor 1.Eesti hülged...................................................................................................................................7 1.1.Viigerhülge üldiseloomustus....................................................
annaabi.ee 
