Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Must Mamba". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
maod, leviala, oranz, kiireim, madu, liikumis, isaste, emasloomad, poegimine, indiviididvõi kilpkonnalaadne. Siinkohal ei hakka me kirjeldama meil mitteelavate rühmade (nt. kilpkonnaliste ja krokodilliliste) välimust. Samas on aga kõigi roomajate nahk kuiv, näärmeteta ja kaetud erineva suurusega sarvplaadikestega. Need on looma kehale kaitseks. Sisalike keha liigendub peaks, kaelaks, kereks ja sabaks. Keha külgedel paiknevad nõrgalt arenenud jalad. Madude keha läheb sujuvalt üle kereks, mis omakorda lõpeb sabaga. Jalgu madudel ei ole. Pikim teadaolev madu on Kagu-Aasias elav võrkpüüton, kelle pikkus võib vahel harva ulatuda isegi 10 meetrini. Raskeim roomaja on sealsamas elav krokodill kehamassiga kuni 520 kg, väikseim Haitilt pärit 17 mm pikkune sisalikulaadne geko. Kus roomajad elavad? Roomajad on maismaaloomad. Kui osa roomajaid elabki ajutiselt või alaliselt vees, siis nende sigimiseks ja arenguks veekeskkond enam oluline ei ole. Roomajad on kõige arvukamad just soojemates ja kuivemates kohtades - kõrbetes ning poolkõrbetes.
Nepalis, Malaisias, Tais. Tiigri rahulikuks eksisteerimiseks on vaja sobivaid varjevõimalusi, sõraliste rohkust ja veekogude lähedust. Tiigreid on kaheksat liiki. Kolm neist on välja surnud: Java tiiger, Bali tiiger ja Kaspia tiiger. Praegu eksisteerib viit liiki tiigreid, kes on väljasuremise äärel: Bengali tiiger, Indo-Hiina tiiger, Sumatra tiiger, Lõuna-Hiina tiiger ja Ussuuri tiiger. Üldtuntud tiigri värvus on oranz, mille taustal on mustad ebamääraselt jaotatud ja erineva pikkuse ja paksusega triibud, kõhualt on tiiger valge mustade triipudega. Bengali tiigrite seas võib kohata ka haruldlast valget tiigrit. Valge tiiger võib sündida vanematel, kellel mõlemal on retsessiivne valge värvi geen. On nähtud ka üsna ebatavalist värvi tiigreid, kaasa arvatud üleni valge ja üleni must. Tiigrid näevad pimedas kuus korda paremini kui inimesed. Tiigrite pupillid on ümmargused ja silmad on kollast värvi
nägemiseks ( saavad otsida saaki vees ja vee peal; toituvad väikestest putukatest. o Ujurid Roll looduses · Toiduks röövputukatele, lindudele, kaladele, imetajatele, ussidele jne. · N. mudaujur, kukrikud, ninasarvikpõrnikas ( suurim Eestis), selgsõudur · Jaanimardikas ainsad helendavad mardikad Eestis, emase tagakehas helenduselund, isaste ligi meelitamiseks. · Kahjurid osad elavad inimese juures, toituvad toiduainetest, karusnahkadest, riietest, mööbli puitosast. · N. nahanäkk, toonesepp, kartulimardikas, jahumardikas, leivamardikas, kiireim on liivikas, jooksik, siklane, pehmekoor, sõnnikumardikas, kuldpõrnikas, maipõrnikas, õnnetriinu. Kiilid · Sale keha ja pikk tagakeha · 2 suurt liitsilma, millega näevad teravalt kuni 10 m kaugusele.
Eesti selgroogsed Roomajad Arusisalik Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub
vaskussid. Noored rästikud söövad ka putukaid (tirtse, mardikalisi, liblikavastseid, sipelgaid), nälkjaid ja vihmausse. Rästik Vipera berus L. · Sigimine Rästikud paarituvad 2...3 nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist - mai keskpaigast juuni alguseni. Rästik on elussünnitaja - munad arenevad ja pojad kooruvad emasorganismis. Isasloomad sigivad igal aastal, emasloomad üle 1 või 2 aasta. · Areng Rästik ei mune, vaid sünnitab elusaid poegi. Ta toob ilmale 8... 12 järglast. Munade areng kestab ligi 3 kuud ja pojad sünnivad augustis ning on alguses 16...18 cm pikkused. Emased saavad suguküpseks 5 aasta vanuselt, kui üldpikkus on üle 50 cm, isased 4 aastaselt, 45 cm pikkuselt. Eluiga ulatub 14...15 aastani. · Koht ökosüsteemis Vaenlasteks on mägrad, rebased, tuhkrud, ka mõned linnud, nt. madukotkad ja rätsud.
Neid häälitsusi kasutatakse territooriumi tähistamisel, paaritumisel ning võitlustel. Suheldakse ka üksteise kehaeritisi nuusutades. Metssead on tuntud oma agressiivse temperamendi poolest. Kui metssiga üllatada või teda nurka suruda, siis ta kaitseb ennast kogu oma jõuga. Isegi kui metssiga on kurnatud või vigastatud, ründab ta kõhkluseta. See kehtib eriti just emise puhul, kes on koos oma põrsastega. Isased ja emased ründavad erinevalt, kuna nende kihvad on erinevad. Isaste kihvad ulatuvad suust välja, nemad ründavad pea madalal sööstes. Emased metssead, kelle kihvad pole nähtavad, hammustavad oma vaenlasi. Vastupidiselt levinud uskumusele, et metssead on räpased loomad, hoiavad nad ennast väga puhtana. Nende harjumusel mudas püherdada on mitu funktsiooni. See jahutab nende keha kuumadel suvepäevadel ning muda kaitseb neid omakorda kõrvetavate päiksekiirte eest. Muda aitab kaasa haavade ravimisele, mis võivad olla
kui ka varjus. Ta sobib kasvatamiseks püsilillepeenras, kiviktaimlas ja pinnakattetaimena kuivadel nõlvadel. Võib kasutada ka lõikelillena ning kuivatada. Lumelammas Lumelammas ehk pakssarv on üks kahest mägilamba liigist. Lumelammas on levinud Ida- Siberist kuni Kaug-Ida põhja- ja keskosani. Põhja-Ameerikas elavad lumelambad mandri lääneosa mägedes Alaskast Põhja-Mehhikoni. Sarved on rasked ja jämedad, laia eespinnaga, kuid üsna lühikesed. Isaste loomade tüvepikkus 148-182 cm, õlakõrgus 95-115 cm, kaaluvad 70-140 kilogrammi. Emasloomad on mõõtmetelt väiksemad. Lumelambad eelistavad asustada raskesti läbipääsetavaid ja kaljuseid mäenõlvu. Mõnes paigas elavad nad paikselt, toiduvaesemates piirkondades sooritavad regulaarseid rändeid. Lumelambad toituvad peamiselt rohttaimedest, eelistades kõrrelisi ja liblikõielisi; söövad ka seeni ja samblikke. Poegimine toimub mais-juunis. Emasloom sünnitab
Troopilistel aladel pole sigimine sessoonselt piiratud, muudel aladel on hooaeg kaks korda aastas: mais ja augustis. Tiinus kestab emastel kuni 75 päeva, mille järel sünnib ühte pesakonda 1-4 järglast. Esimesed neli nädalat pojad urust ei lahku. Poegi hakatakse emast võõrutama teisel elukuul, mil ema hakkab õpetama jahipidamist. Täieliku iseseisvuse saavutavad järglased umbes 10 kuuselt. Sigimisvõimelisteks muutuvad loomad 2 kuni 3 aastaselt. Jaguarundi leviala hõlmab suuremat osa Lõuna-Ameerikat ja ulatub ka Põhja-Ameerika lõunarannikule, kus teda ohustavad metsarraie ja loodusliku elupaiga hääbumine. Otselot (Felis pardalis) Otselot on suurimaid Lõuna-Ameerika kaslasi. Teda nimetatakse veel värvitud leopradiks ja tigrilloks. Praeguseks tuntakse 11 alamliiki. Keskmiselt elavad ostelotid 18 aastat. Otseloti üldpikkus on 135-150 cm, sellest saba 30-40 cm. Ta tugev ja sihvakas, massiivse peaga loom
poegima, karva vahetama või lihtsalt puhkama. Hallhülgeid võib näha ka lahtedes, jõesuudmetes ja mõnikord sadamates, kuid sinna satuvad nad enamasti kevadel ja sügisel, järgnedes kudealadele suunduvatele kaladele. Hallhülge karvkatte värvus ja varjund võib olla väga erinev. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Täiskasvanud isastel ja ka mõnedel vanematel emastel loomadel on iseloomulik pikk "Rooma" nina laiade sõõrmetega, millest tuleneb ka liigi Kanadas kasutusel olev nimi "hobusepea" ja ladinakeelne nimetus, mis tähendab tõlkes "rõngasninaga meresiga". Peamine sigimisperiood Läänemeres kestab veebruarist märtsini. Tavaliselt poegivad nad ajujääl või soojade talvede korral ka väikestel saartel. Harilikult on pesakonnas üks poeg kaaluga 1012 kg
laikudega. Täiskasvanud isastel ja ka mõnedel vanematel emastel loomadel on iseloomulik pikk "Rooma" nina laiade sõõrmetega, millest tuleneb ka liigi Kanadas kasutusel olev nimi "hobusepea" ja ladinakeelne nimetus, mis tähendab tõlkes "rõngasninaga meresiga". Pringel Pringel on ainus Läänemeres elav vaalaliik Pringel on üks väiksemaid hammasvaalalisi, kellel on jässakas keha ja ümar koon ilma etteulatuva nokaosata. Emasloomad kasvavad tavaliselt isastest suuremaks, saavutades keskmise kehapikkuse 160 cm ja kaalu 60 kg (isastel 145 cm ja 4550 kg), ning nende elueaks arvatakse olevat ligikaudu 20 aastat.
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
peaaegu kogu oma elu avamerel, tulles ainult pesitsusperioodiks väikestele meresaartele. Teised linnuliigid on valinud elupaigaks rannikuala. Esineb ka linde, kes pesitsevad sisemaal, kuid väljaspool seda aega tegutsevad ainult merel või rannikul. MERELINNUD kunagi ei pesitse sisemaal kunagi( kui siis haruharva või täiesti juhuslikult) 1. HAHK ( somateria mollissima)peaaegu hanesuurune lind.Sulestik emastel pruun, tumedamate vöötide ja tähnidega. Isaste sulestik onpesitsusajal üsna kirev- musta ja valgekirju, helerohelise laiguga kuklal ja pea küljel ning kreemika pugualaga. Läänemerel laialt levinud. Pesitsuspaigana eelistab väikseid kaljusaarekesi ja lamedat kaljurannikut. On hea ujuja, võib sukelduda 10 m sügavusele. Talvitub mere lõunaosas, ei lenda ära. Sööb limuskeid, rannakarpe. Majanduslik tähtsus- mune süüakse, sulejoped haha udusulgedest. 2
Eesti sisalikud ARUSISALIK Arusisalik on 3 Eestis elavast sisaliku liigist kõige tavalisem. Täiskasvanud loomake on 10-16 cm pikkune, kel seljal ja külgedel tumedad triibud. Arusisalikku võime kohata nii koduõuel kui kaugel soos puurondil või kivil käikese käes. Talveks poeb ta maa-alusesse urgu talveunne. Kevadel, tihti veel enne, kui lumi viimseni sulanud, ilmuvad talvituspaikadest esimesena välja isasisalikud. Neile järgnevad emasloomad ja viimaks noored. Enamik roomajaliike saab järglasi munedes, arusisalik on üks väheseid, kes poegib. Tavaliselt saab üks sisalikuema korraga kümmekond poega. Pojad sünnivad alates juulikuu teisest poolest. Nad on alguses tumedat tooni ja ilma mustrita ning alustavad kohe iseseisvat elu. Arusisaliku toiduks on putukad, ämblikud jm väikesed selgrootud. Ta ise võib langeda saagiks rästikule, nastikule ja mitmetele lindudele. Selle loomakese huvitavaks kaitsevõtteks on saba mahajätmine
.......................................................................4 4 IMETAJAD..............................................................................................................................5 4.1 Jaaguar..............................................................................................................................5 Välimus..................................................................................................................................5 Leviala ja elupaigad...............................................................................................................5 Toitumine...............................................................................................................................6 Jaaguar püüab saaki enamasti öösiti, oma näljaste poegade toitmiseks ka päeval. Peamised saakloomad on hirved, metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid
Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures.Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust. Põhiliselt tegutseb tuhkur öösiti. Ta toitub kõigist organismidest, kellest jõud üle käib. Tema ohvriks langevad hiired, rotid, kahepaiksed, roomajad jne. Seega on tuhkur kasulik, kuna ta hävitab kahjureid. Jooksuaeg on tuhkrul märtsis või aprillis. Sel ajal jälitavad isaloomad emaseid ja isaste vahel tekivad verised võitlused. Emaloom sünnitab neli kuni kuus poega. Pojad sünnitatakse ja kasvatatakse üles varjatud kohas, näiteks hoone põranda all, puuõõnes või mõne teise looma poolt mahajäetud urus. Nägijaks muutuvad pojad ühekuuselt ja vanaloomadega hakkavad ringi liikuma kahekuuselt. Pojad peituvad nii, et neid on väga raske tabada. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärmete eritisega. Hais on nii tugev, et koer lõhnab ka pärast mitmekordset pesemist
elupaigaline mitmekesisus. Siiski pole pärandkooslused enamikele liikidele püsivaks elupaigaks, vaid nad satuvad sinna enamasti toiduotsinguil. 14 Roomajad Rannaniitude roomajate fauna kohta on andmeid vähe. Ilmselt vaid ajuti toiduotsingutel elab neil nastikut ja servaaladel ka arusisalikku. Nastik (Natrix natrix) Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all
peamiselt kreemikasvalge. Sinkjasmust on ka puguvööt. Laup ja kurgualune on roostepunased. Noorlinnud on vähem harkis sabaga. Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub inimestesse paraja distantsiga. Tegemist on väga pesapaigatruu linnuga, tulles ikka oma vana pesapaiga juurde tagasi. Suitsupääsuke on väga kiire ja osav lendaja, kuna lõviosa toidust püüab ta õhust lennu pealt. Suudab lennata lausa kuni 120 km tunnis, olles sellega kiireim laululindude seas. Laulab pääsuke aprillist augustini ja seda nii paigal istudes kui ka lennates. Lauluks on üsna pikk vidin, mis lõpeb särinaga. Pereelu. Pesitsemiseks eelistatakse võimaluse korral siseruume. Pooliku kausi kujuline pesa tehakse märjast mudast ja savist ning ehitatakse loomalautadesse või kõrvalhoonetesse, aga ka sildade alla. Mai teisel poolel või juuni alguses munetakse täis esimene kurn (ca 37 punakaspruuni täpilist muna)
Pea ülapoolel on väga suured soomused. Ülahuule moodustavad 7 (harva 6 või 8) ülahuulesoomust (supralabialia), millest kolmas ja neljas moodustavad silma alumise ääre. Silma ees asetseb ainult üks soomus (praeoculare), selle taga enamasti 3 või 4 silmatagust soomust (postocularia). Nastik elab kogu Euroopas (välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad) ja Aasias kuni Mongooliani, samuti Põhja-Aafrikas. Ta on ainus roomaja rästiku kõrval, kelle leviala ulatub põhjapolaarjooneni. Eestis on ta levinud rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni. Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, nagu näiteks Natrix maura ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele.
Admiral Admiral (Vanessa atalanta) on liblikas koerlibliklaste sugukonnast. Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Toitumine Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist. Kevadel imevad nad paju- ja võilille nektarit, hiljem ohaka-, kirikakarde ja muude aiataimede nektarit. Nende maiuspalade hulka kuulub budleia nektar. Peale aiataimede otsivad nad ka vägiheina, luu
Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke. Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni. Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks. Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida. 7 Kasutatud kirjandus: www.sunesite.ee/loomad
Tumedalt tükitud loomaliikide kohta on vaja täita tabel Loomade häälitsused ja laul Kõrv loodusesse. 2012. ELF, TÜ loodusmuuseum. (http://www.loodusheli.ee/) Liik Selts Häälitsuse/laulu kirjeldus Välimus - iseloomulikud Kooslus, kus elab tunnused Metsalinnud Värvulised Laul on aed-põõsalinnul meeldiv, Ta on silmapaistmatu välimusega, Elutsevad lehtmetsades, kiire ja ühtlase tugevusega, nagu hiirekarva laululind. Aed-põõsalind puisniitudel, keegi jutustaks midagi ärevalt ja on ühtlaselt pruunikashall, väike lind. lehtvõsades, parkides ja *Aed-põõsaslind kiirelt. Alapool on heledam kui ülapool. aedades.
punnis kõht valgete külgtriipudega Lapsuliblikas ja koiduliblikas on mõlemad Eestis tavalised, aga minu kodukohas on koiduliblikas üpriski haruldane. Koiduliblikas on lapsuliblikast väiksema tiibade siruulatusega. Värvi poolest on need liigid täiesti erinevad. Lapsuliblikas on sidrunkollane (isane) või rohekaskollane (emane), iga tiiva ülemisel küljel on oranžikaspunane täpp. Koiduliblika tiibade põhivärv on valge, isaste esitiibade tipud on oranžid. Koiduliblika tiibade alakülg on roheliste ja valgete laikudega. Lapsuliblikas elab 11-13 kuud, aga koiduliblikas ainult ühe kuu ,seega lapsuliblika eluiga on võrreldes koiduliblikaga väga pikk. Lapsuliblikas on elukoha suhtes vähe valiv ja teda võib igal pool ringi lendamas näha. Koiduliblikat võib põhiliselt kohata metsalagendikel ja jõeluhtadel. Lapsuliblika muna on heleroheline, koiduliblika muna värvub valgest erkoranžiks ja enne koorumist mustaks
sünnil suuremad. Pojad jäävad pesasse umbes 4 kuuks ning seejärel elavad emaga koos umbes 1,5-3,5 aastat. Selle ajaga õpivad nad toitu otsima, jahtima, end kaitsma. Pojad veedavad 3 esimese talve koos emaga, järgmise emakaru läheduses. Emapiimast võõrduvad nad kusagil 1,5 aastaselt. Suguküpseks saavad karud 3-aastaselt, poegivad esmakordselt 45 aastaselt, järeltulijad sünnivad üle aasta. Teistel andmetel saavad emasloomad suguküpseks 5-7- aastaselt ning isasloomad paar aastat hiljem, siis kui nad on piisavalt kogukad ja tugevad, et suuta vanematega võidelda. Täiskasvanud isasloom võib tappa teise karu pojad, et emasloom taas valmis paarituma oleks, või siis lihtsalt toiduks. Pojad põgenevad sel juhul puu otsa ning ema kaitseb neid isegi siis, kui isasloom on temast tunduvalt suurem. Pruunkarule kuulub karulaste vanuserekord tehistingimustes on ta elanud 47-aastaseks.
lehtlasse. (Parish 2006:49) 2.5.3. Sugukond: Amadiinlased Sebra-amadiini on Austraalias elutsav lind, keda võib kohata kõikjal alates poolkõrbetest kuni linnaparkideni. Toiduks tarvitavad nad rohuseemneid ja putukaid. 11 lk 3. Austraalia roomajad ja kahepaiksed Austraalias elavad krokodillid, kilpkonnad, sisalikud, maod ja konnad. 3.1. Krokodilliliste selts, Sugukond: Krokodilllased Maailmas elutseb umbes 27 krokodilliliiki, kellest kaks asustavad Kakaduu rahvuspargi soid, jõgesid ja veega üle ujutanud madalikke. Üks neist on vaid Austraalias elutsev kitsakoonuline austraalia krokodill (Crocodylus johnsoni). Ehkki tema pikkus ulatub peaaegu kolme meetrini, pole ta inimestele ohtlik. Tema kitsas ja teravate hammastereaga
RAKVERE GÜMNAASIUM ILVES Referaat Ilves ehk Lynx lynx on kaslaste sugukonna ilvese perekonda kuuluv loomaliik. Ilvese ladinakeelses nimes Lynx lynx viitab esimene Lynx perekonnale ning teine täpsustab, millise liigiga on tegemist. Eestis tegutsevat ilvese liiki nimetatakse Lynx lynx lynx'iks. Osa uurijaid arvab ilvese kassi perekonda. Sel juhul on ilvese nimi Felis lynx. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastat juba harva. Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku. Eestis mahalastud ilvestel avastatakse kõige sagedamini sügelislestadest Sarcoptes ja soolenugilistest põhjustatud haigusi. Keeritsuss avastatakse 2040% jahitud ilvestest. Ilvese levila saared asuvad Itaalia, Austria, Sveitsi ja Tsehhi mägimetsades, Balkanil ja Slovakkia, Ukraina ja Rumeenia Karpaatides, Poola Bialowiezas ja Valgevene Belovezas. Päris-leviala algab Põhja-Läti ja Lõuna-Rootsi laiuskraadidel ning seal
www.jahindusinfo.ee Eestis elavad kiskjalised Kärplased: Metsnugis ja kivinugis e kodunugis on enam-vähem ühesuurused, koheva sabaga kiskjalised. Teistest väikestest kärplastest on nad pisut suuremad -kõrgemate jalgadega ning kehavärvus varieerub pruunist hallini. Mets- ja kivinugisel saab vahet saab teha rinnalaigu kuju ja värvuse alusel. Metsnugisel on see reeglina kollakas kuni oranz ja aheneb allosas. Kivinugisel on rinnalaik valge või kollakasvalge ning see hargneb esijalgadel kaheks. Metsnugis (Martes martes) www.jahindusinfo.ee Eelistavad erinevaid elupaiku: metsnugis, nagu nimigi ütleb, on rohkem seotud metsadega ning kivinugis kultuurmaastikega. Kuna metsnugise tallapäkad on karvased, on kerge teha vahet mets-ja kivinugise jälgedel (kivinugise tallapäkad on paljad: lumme
kaelus. Täiskasvanud isend kaalub 80 kuni üle 1000 kg (Eestis max veidi üle 400 kg). SIGIMISBIOLOOGIA Sigimisküpsus saabub karudel enamasti 46 eluaastal. Karude jooksuaeg kestab ligikaudu mai teisest poolest juulini. Jooksuajast "võtavad osa" lisaks isasloomadele indlevad emased. Siinkohal tuleb tähele panna asjaolu, et kaugeltki mitte kõik täiskasvanud emasloomad ei kuulu aastal X indlevate emasloomade hulka. Seda seepärast, et parasjagu pesakonda üleskasvatavatel emasloomadel indlust ei esine. Kuna karu on polügaamne liik, siis emased võivad jooksuajal paaruda mitme erineva isasega, samuti võib üks isane viljastada mitut emast. Peale viljastumist areneb embrüo blastotsüsti staadiumini ning jääbki emakas seejärel u. 5ks kuuks sellesse staadiumisse. Loote aktiivne arenguperiood kestab 68 nädalat ning algab u. novembris
................................................................................................................7 1.1.Viigerhülge üldiseloomustus..................................................................................................7 Tallinn 2010 1.1.1.Eluviis..............................................................................................................................7 1.1.2.Tiinus ja poegimine.........................................................................................................8 1.1.3.Ohustatus ja kaitse...........................................................................................................8 1.1.4.Süstemaatiline kuuluvus:...............................................................................................10 1.2.Hallhülge üldiseloomustus...............................................................................
loomaliiki. Hallhüljes (Halichoerus grypus) RIIK Loomad HÕIMKOND Keelikloomad KLASS Imetajad SELTS Kiskjalised ALAMSELTS - Loivalised SUGUKOND Hülglased PEREKOND Hallhüljes LIIK - Hallhüljes Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Peale läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), mereselgrootuid ja taimi Hallhüljest ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine toiduahela lõpplülina kuhjuvad temasse praktiliseld kõik elukeskkonna mürgid. Roherähn (Picus viridis L.) RIIK Loomad HÕIMKOND Keelikloomad KLASS Linnud
On võimeline hästi ujuma ja sukelduma. Kui võimalik, elab ta teise looma valmistatud urus või mõnes lihtsas varjes, näiteks hoone põranda all või pööningul. Vajadusel kraabib ise uru. (Tuhkur). Tuhkur Tuhkrute põhitoiduks on närilised: tuhkrul hiired ja uruhiired. Tuhkur murrab peale nende tihti ka konni, kärnkonni, osalt linde, vahel ka küülikuid. (Loomade elu 1987). Jooksuaeg on tuhkrul märtsis või aprillis. Sel ajal jälitavad isaloomad emaseid ja isaste vahel tekivad verised võitlused. Emaloom sünnitab neli kuni kuus poega. Pojad kasvatatakse üles varjatud kohas, näiteks hoone põranda all, puuõõnes või mõne teise looma poolt mahajäetud urus. Nägijaks muutuvad pojad ühekuuselt ja vanaloomadega hakkavad ringi liikuma kahekuuselt. Pojad peituvad nii, et neid on väga raske tabada. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärmete eritisega. Hais on nii tugev, et koer lõhnab
konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. Toitumine Konnakotkad jahivad oma saaki enamasti vähe majandavatel rohumaadel, kuid ka märgaladel, põldudel ja muudel avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saaki püütakse umbes 1- 2km kaugusel pesast. Suurem osa saagist püüab konnakotkas õhust, kuid võib otsida ka süüa maas kõndides. Rikkalikuks saagiks eelistab pidada varitsusjahti. Saakloomadeks on väiksed imetajad: uruhiired, mutid, vahest ka konnad ja linnud, maod ja suuremad putukad. Pesitsemine Konnakotkad on rändlinnud. Nende talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Suur-konnakotkas saabub Eestisse tavaliselt märtsi lõpus ja väike- konnakotkast võib kohata aprilli alguses. Lahkuvad septembri alguses, kuid võib ka üksikuid kohata oktoobriski veel. Konnakotkaste elupaigaks on tavaliselt mosaiikne maastik. Metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega
Selleks osutub tavaliselt mõni sisalik. Oma peidupaigast väljub roomaja alles öösel, liikudes edasi kaldvaksamisega (külg ees). Tema käitumine ja välimus on sarnane Põhja-Ameerika kõrbetes elava sarvik-lõgismao omaga. Kobra Kobra peab jahti öösel. Ta ajab oma kaela puhevile, enne kui hakkab enesekaitseks mürki sülitama. Rünnates oma saaki, väikesi roomajaid ja imetajaid, salvab kobra neid mürgihammastega. Nagu paljud teised kõrbes elutsevad maod väldib ta päevavalgust ja peab jahti öösel. Et kobral oleks toitu lihtsam neelata, avaneb tal suhu hingetoru. Kobra näeb ainult liikumist, mitte kujusid. Lõgismadu Ka lõgismadu oskab vett kokku hoida. Erinevalt teistest madudest tema mitte ei sisista, vaid väristab kiiresti oma saba otsas olevat õõnsate lülidega moodustist, lõgistit. See ei põhjusta nii suurt niiskusekadu, kui sisistamine. Lõgisti moodustub kestajäänustest ning suureneb iga aasta ühe lüli võrra. Rähn
mõnel pool võib kujuneda ka väikesi kolooniad, nagu neid on stepi-tuuletallajatel. Tuuletallajate ränne ja lisainfot tuuletallajate kohta Kui ümbruskond on sobiv, jääb tuuletallajate paar pärast munemist mõnikord paigale, enamasti aga rännatakse mujale ja võetakse seal sisse kindel toitumisterritoorium. Põhjapoolsemad pistrikud lendavad talveks Lääne-Euroopasse, mõnikord isegi Aafrikasse. Tuuletallaja on rändlind ka Euroopa leviala idaosas. Hõlpsam on ju saagi leidmine kõrgest rohust kui paksu lume alt - see sunnibki lindu minema lendama ja pidama jahti mujal. Eestis muutub tuuletallaja tavaliseks alles aprilli alguses, kuigi tuuletallaja esimesed isendid jõuavad Eestisse juba märtsi keskpaigas. Tuuletallajate kevadine läbiränne kestab maini. Arvukam sügisene läbiränne jääb augustisse ja septembrisse, viimaseid isendeid võib näha kuni novembrini. Tuuletallaja arvukus vähenes Eestis 1970.-1980
annaabi.ee 
