Molotov-Ribbentropi pakt (0)

MOLOTOVI-RIBBENTROPI PAKT
 
NÕUKOGUDE SAKSA SUHTED 1920. AASTAIL
Pärast Esimest maailmasõda oli Nõukogude Venemaa ja Weimari Vabariigi olukord mõnevõrra sarnane. Mõlema riigi majanduses valitses kaos ning sõja võitnud lääneriigid ei tahtnud suhelda ei sõjasüüdlaseks tembeldatud Saksamaaga ega ka enamlaste Venemaaga. Rahvusvaheline eraldatus sundis Saksamaad koostööle Nõukogude Venemaaga, kuigi Saksa valitsus kartis kommuniste. Moskvast juhitav Komitern oli korduvalt korraldanud kommunistlikke ülestõuse Saksamaal. Kuigi need suruti maha, ei unustanud kommunistid oma plaane . Sellest hoolimata hakkasid Saksamaa ja Venemaa teineteisele lähenema.
1922. aastal toimus Itaalia linnas Genovas konverents , kus arutati majandus-ja rahandusküsimusi. Konverentsil osalesid 34 riigi esindajad, sealhulgas Saksamaa saadikud. Esimest korda osales rahvusvahelisel konverentsil ka Nõukogude Venemaa. Lääneriikidel ei õnnestunud saavutada venelastega kokkulepet tsaariaegsete võlgade tasumise osas. Seepärast ei soovinud ei inglased ega ka prantslased teha Venemaaga majanduskoostööd, kuid Saksamaa oli selliseks koostööks valmis. Genova lähedal asuvas kuurortlinnas Rapallos sõlmiti Vene-Saksa leping, millega seati sisse kahe riigi vahelised diplomaatilised ning kaubanduslikud suhted.
Weimari vabariik kasutas Nõukogude Venemaad selleks, et hiilida mööda nende Versailles ´ rahu tingimuste täitmisest, mis puudutasid sõjaväe ja relvastuse piiranguid. Venemaa ei olnud Versailles´ rahulepingule alla kirjutanud ega pidanud seda enda jaoks siduvaks. Nõukogude Venemaal koolitati Saksa sõjaväelasi ning katsetati Saksamaal toodetud relvi . Majanduskoostöö oli samuti üsna elav.
NÕUKOGUDE LIIDU JA NATSISTLIKU SAKSAMAA SUHTED
Pärast Hitleri võimuletulekut muutusid kahe riigi suhted väga teravaks. Natsionaalsotsialistide jaoks olid kommunistid vihatuimad vaenlased. Kommunistid vastasid natsidele samaga.
Saksamaa hakkas looma kommunismivastast ühisrinnet. Jaapaniga sõlmiti Kominterni-vastane pakt, millega liitusid ka teised riigid. Saksamaa pidas läbirääkimisi ka Suurbritanniaga, lootes abile võitluses Nõukogude Liidu vastu. Suurbritannias loodeti aga, et Saksamaa ja Nõukogude Liit astuvad omavahelisse sõtta, mis nõrgestaks mõlemat riiki. Seepärast polnud britid huvitatud liidust Hitleri Saksamaaga. Nõukogude Liit omakorda surus oma naaberriikidele peale julgeolekutagatisi Saksamaa kallaletungi puhuks ning nõudis vastastikuse abistamise lepingute sõlmimist, mis aga oleks tähendanud seda, et Punaarmee siseneb nendesse riikidesse. Kuid tol hetkel ei kartnud Ida-Euroopa maad kommunistlikku diktatuuri sugugi mitte vähem, vaid isegi rohkem kui Hitleri Saksamaad. Seepärast polnud neil soovi Stalini ettepanekutega nõustuda ning tavaliselt piirduti mittekallaletungilepingutega.
Saksa-vastasesse ühisrindesse üritas Stalin haarata ka Prantsusmaad ning Inglismaad. Saksamaa tugevnemist kartnud Prantsusmaaga arenesid asjad edukamalt ning selle riigiga sõlmis NSV Liit vastastikuse abistamise lepingu. Suurbritannia suhtus Stalini Venemaasse suurema umbusuga.
1939. aasta hiliskevadel algasid Inglise-Prantsuse-Nõukogude läbirääkimised. Nende eesmärgiks oli vastastikuse abi kokkuleppe sõlmimine, kellel oli piir NSV Liiduga. Need läbirääkimised lõppesid tulemusteta. Ühelt poolt ei tahtnud Poola, Rumeenia ega Balti riigid lubada Nõukogude vägesid oma territooriumile, teiselt poolt ei usaldanud Nõukogude Liitu ka inglased ja prantslased.
Inglaste ja venelaste vastastikune umbusaldus põhjustas selle. Et mõlema riigi diplomaadid pidasid samal ajal salajasi läbirääkimisi sakslastega. Saksamaal õnnestus need läbirääkimised oma huvides ära kasutada. Hitleril oli kavas rünnata Poolat ning selleks vajas ta koostööd Staliniga. Stalin aga otsustas, et on saabunud õige aeg naaberriikide alistamiseks. Mittekallaletungileping sakslastega sobis täielikult: pärast selle sõlmimist polnud vaja karta sakslaste vastuseisu . Salajas kavandas Stalin ka Saksamaa vallutamist tulevikus. Pakt pidi andma piisavalt aega selle vallutusretke ettevalmistamiseks.
PAKTI SÕLMIMINE
1939. aasta suvel asusid Nõukogude Liidu ja Saksamaa juhid mittekallaletungilepingut välja töötama. 22. augustil teatasid Nõukogude ajalehed, et nüüdsest on NSV Liidu välispoliitika esmatähtis ülesanne parandada suhteid Saksamaaga. Maailmas mõjus see teade pommuudisena. Juba järgmisel päeval saabus Moskvasse Saksa välisminister Ribbentrop. Pärastlõunal algasid tema läbirääkimised Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissari Molotoviga. Läbirääkimistel ei arutatud mitte ainult mittekallaletungilepingut, vaid ka sellele lisatavat salaprotokolli. Salaprotokolliga pidid Saksamaa ja Nõukogude Liit jagama Euroopa mõjupiirkondadeks. Sakslased soovisid jätta Leedu ja Lõuna-Läti endale, loovutades Põhja-Läti ja Eesti Nõukogude Liidule. Nõukogude Liit nõudis endale ka Lõuna-Lätit. Saksa pool nõustus sellega. Pärast keskööd pakt allkirjastati. Sellest hoolimata jäi lepingu ametlikuks sõlmimise kuupäevaks 23. august 1939. aasta.
Lepinguga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit 10 aasta jooksul mitte rünnata teineteist ega osaleda teisele poolele vaenulikus sõjalises liidus. See oli pakti avalik osa. Lisaprotokolli, millega Euroopa jagati huvipiirkondadeks, hoiti ranges saladuses. Sellest hoolimata imbus info sellise protokolli olemasolust ka teistesse riikidesse. Soome ja Läti välisminister pöördusid Saksa saadikute poole küsimusega, kas selline info vastab tõele. Sakslased vastasid eitavalt, kusjuures nad kooskõlastasid selle vastuse nii Molotovi kui ka Stalini endaga.