Modernismi II pool (0)

KIRJANDUS
MODERNISMI II POOL
Futurism
Tekkis 20 saj alguses Itaalias. Algatajaks oli itaallane Filippo Marinetti, kes oli ka peamine teoreetik. Futurism eitas traditsioonilist kultuuri, kirjandust ja keelekasutust. Futurism oli agresiivne . Futuristid olid kogu vana vaimse maailma vastu ( muuseumid , raamatukogud). Nende eesmärk oli kirjanduse toomine tänavale. Teemad – tööstus, tööline, hulkurlus, masinakultus, linnaülistus, patriatism, sõja, vägivalla tegevuse ülistamine. Inimene jäi tagaplaanile ja tundeid peeti nõrkuseks. Futuristid püüdsid luua uut keelt ja stiili, nad tõid luulesse tänavakeele ja ignoreerisid kirjavahemärke. Oluline oli luuletuse greaafiline pilt.
Esindajad – Majakovski , Marinetti, A. Kivikas , H.Visnapu.
Kubism
Tuleneb kreeka keelest, tähendab „ kuup ”. Tekkis 20 saj alguses Prantsuse maalikunstis, hiljem arenes ka kirjanduses, kuid ei arenenud omaette kirjandusvooluks. Kubistid ei püüdnud tegelikkust jäädvustada, vaid kujutasid seda sellisena, nagu see on. Sisul on teisejärguline tähtsus, peamine oli vorm. Luuletuse ülesehituses jäljendati geomeetrilisi kujundeid. Loobuti jutustavast sisust. Loodi teoseid, mis koosnesid katkendlikest lausetest.
Esindajad – Apollinaire, J.Barbarus, A. Suuman .
Ekspressionism
Tuleneb ladina keelest ja tähendab „ väljendus /ilme”. Tuli kasutusse 19 saj keskpaigas, kujutavas kunstis, impressionismi vastandina. Kirjanduslik ekspressionism tekkis 20 saj algul Saksamaal. Eristatakse varasemat (mis on vormikeskne) ja hilis (tähelepanu keskmes on sotsiaalne ja ühiskonnaga seonduv , eelkõige I MS üleelamised) ekspressionismi. Eesmärk oli kujutada seda, mida ei suuda traditsiooniline luule ehk närvilist kaasaega. Stiil on jõuline, meeleolult õudust taotlev, katastroofi ennustav. Sisu oli enamasti sõjavastane.
Esindajad – Bertolt Brecht , Marie Under, H.Visnapuu, J. Semper , M.Metsanurk, A.Kivikas.
Imazi(ni)sm
Tuleneb inglise keelsest sõnast image , mis tähendab pilti ja on modernistlik kirjandusvool inglise keelses luuletuses . Tekkis 20 saj Inglismaal ja Ameerikas. Kannab endas sümbolismi ja impressionismi jooni, pööratakse tähelepanu luuletuse kujundile, väljenduse konkreetsusele ja täpsusele, elavusele ja ilmekusele, püütakse vabaneda paljusõnalisusest ja liigsest ilutsemisest.
Esindajad – Ezra Pound, Thomas Stearns Eliot.
Dadaism
Sai alguse 1916 a Zyrichi kabarees. Dadaistide juht on rumeenia päritolu Tristan Tzara. Dadaistid ei usu senisesse religiooni, vihkavad silmakirjalikkust, avaldavad protesti kehtiva ühiskonna korralduse vastu, umbusaldavad loogikat, psühholoogiat, pooldavad luulespontaansust, eitavad klassikalist kirjandust. Nemad olid esimesed kes hakkasid kasutama automaatkirjutamist, mis sai ka sürrealistide meetodiks. Loomingu poolest tahtsid nad kõigist erineda. Nende teostel ei ole pealkirju, nad ei kasuta kirjavahemärke ega loogilist mõttekäiku. Nende luuletuste eesmärgiks oli vabanemine mõistuse kontrollist. Nende idee (moto) – skandaal skandaali pärast – ammendus kiiresti ja 1920’ndatel aastatel dadaism hääbus. See sai alguse põhiliselt sisemiste vastuolude pärast. Dadaistide jaoks on kõige olulisem märksõna – juhus .
Sürrealism
Tuleneb prantsuse keelest. Tekkis 1919 a, Prantsusmaal, futurismi ja dadaismi aluspõhjal. Mõiste võttis kasutusele Apollinaire. 1924 oli sürrelaistide koolkond täiesti välja kujunenud. Juhiks sai Andre Breton . Sürrealismi on mõjutanud Sigmund Freudi psühhoanalüütiline õpetus, mille järgi loomingu lähtealuseks on alateadvus, unenäod, nägemused, vaistlikud assotsiatsioonid . Nad kasutasid automaatkirjutamise meetodit. Nad tahtsid oma loominguga muuta suhtumisi, nt suhtumine erootikasse. Eristada saab kolme etappi :
1. 1919-1932 – automatismi ja teadvuse vool (täielik vabanemine mõistuse ja hea maitse kontrollist).
2. 1930’ndad – Sihilik juhus ja must huumor (periood, kus suudeti siseneda alateadvuse transi , seda tehti maagiliselt, läksid ise meelega sinna transi kui kõik mis pähe tuli oli juhuslik).
3. 1940-1960’ndad – müüditeooria (sürrealistide arvates vajab inimene vanast elulaadist vabastavaid, uut laadi müüte).
Esindajad – Apollinaire, Andre Breton, Aragon, Eluart, I. Laaban , A.Alliksaar, A.Ehin, S. Kivisildnik .
Eepiline teater
Eepilise teatri rajaja oli B.Brecht. Ta on 20 sajandi suurimaid teatriuuendajaid. Moodsale teaduseajastule vastav kunstivorm. Peategelaseks on Brechti teatris õigupoolest vaataja, sest just tema peab tegelikus elus leidma lahendused probleemidele, mida teater talle ette mängib. Eepiline teater väldib illusiooni ja kaasaelamist ning apelleerib vaataja mõistusele ja kriitikavõimele. Teater näitab ja jutustab, varjamata oma mängulist loomust. Loobutakse psühholoogilisest inimesekujutusest ja hingeelu uurimisest. Määrava tähtsusega saab tegelaste juures nende sotsiaalsed tunnused. Eepilise teatri vaimus on kirjutatud satiiriline komöödia „Mees on mees“.
Brecht Sündis saksamaal, Augsburgis. Töösturi perekonnas. Tema kirjanduslik tegevus algas ekspressionismi õitseajal. Tunnustuse tõi satiiriline luuleteos . „legend surnud sõdurist“. 1918 valmis ka esimene ekspressionistlikus stiilis näidend „Baal“. Tema õpetajaks ja eeskujuks oli poliitilise teatri ideoloog ning silmapaistvaim lavastaja Erwin Piscator. Berliini aastail hakkasid kuju võtma Brechti teatrivaated, mis on tuntud kui eepilise teatri teooria. Selle vundamendiks on marksistlik ühiskonnaõpetus. Hitleri võimuletulekuga, pidi Brech oma marksistlike vaadete pärast saksamaalt lahkuma . Oma rändeaegadesse kuulub ka ta draamaloomingu paremik: „Ema Courage ja tema lapsed“ „Galilei elu“. 1948 pöördus ta tagasi kodumaal.e 1949 alustas tegevust ta teater Berliner Ensemble. 1950-1960 ndail aastail lavastati Brechti näidendeid kogu maailmas, tema eepilise teatri teooria leidis poolehoidjaid ja järgijaid.
Absurditeater tekkis Prantsusmaal. Absurditeatri autorid ei lasku arutlustesse elu mõte või mõttetuse üle, vaid näitavad olemise absurdi mittetähenduslike visuaalsete metafooride kaudu. Eelistatakse keha- ja ruumikasutusel põhinevaid kujundeid, mis on suunatud pigem meeltele kui mõistusele. Absurditeatri peateema – inimese olemisseisund maailmas – on loomult universaalne, üldinimlik. Tegemist on seisundi teatriga. 1960’ndatel sooritas absurditeater läbimurde suurtele lavadele ja leidis vastukõla kogu Euroopas. Esindajad – Becett , Ionesio, Genet , Adamov.
Becett 1906-1989, Sündis Iirimaal , Dublinis. Pärast Trinity kolled˛i lõpetamist asus tööle Pariisi pedagoogilise ülikooli inglise keele õppejõuna. Omandas magistrikraadi, seejärel pühendus kirjandusloomingule. Jäi Pariisi elama. Oma luuletuste ja novellidega alustas inglise keeles, kuid tunnustuse saavutas prantsuse keelse romaanitriloogiaga „Molly” 1951, „Malone sureb ” 1951 ja „Nimetamatu” 1953. Tema teatri debüüdiks oli „ Godot ’d oodates” veel: „Lõppmäng”, „ Krappi viimane lint ”, „Õnnelikud päevad”, „Mäng”. Tema hilisem looming koosneb lühinäidenditest ja kuuldemängudest – „Tule ja mine”, „Hingus”, „Mitte mina”, „Sammud”. On kirjutanud sõnadetamimodraamad „Sõnadeta vaatemäng”. Becett on üks filosoofilisemaid ja abstraktsemaid kaasaja kirjanikke. Piiras oma väljendusvahendeid, liikudes vaikuse poole. On püüelnud kirjanduse ja teatri piiridele, omamoodi nulltasemele, kus inimeksistents nähtub viimsetes, taandamatustes vormides .