Demokraatia ja diktatuur Euroopas 1920.-1930. aastail. ,,Demokraatia" tähendab kreeka keeles rahva võimu, mida iseloomustab võimude lahususe põhimõte, rahva iseseisvus, valitsemine rahva valitud saadikute poolt. Diktatuur on valitsussüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa isikute grupi käes. Esimese maailmasõja tagajärjel muutus maailma poliitiline kaart ning paljude maade siseriiklik elukorraldus. Diktatuurid hakkasid tekkima, kui demokraatia ei suutnud enam lahendada riikide ja nende elanike ees seisnud raskeid probleeme. Kogu maailmas oli majanduskriis ja inimesed pettusid demokraatias ning demokraatlike ideede mõjuvõim langes järsult. Inimesed vajasid uut, karmikäelist juhti, kes suudaks riigi majanduse jälle tõusule aidata. Millised riigid olid kahe maailmasõja vahel diktatuurised ja millised demokraatlikud ning miks?
Itaalia siseriiklik olukord oli keeruline. Sõja järel vahetusid tihti valitsused, sest keskvalitsus oli nõrk, moodustusid koalitsioonivalitsused, kes ei püsinud kaua koos, sest tekkisid parteidevahelised erimeelsused. Itaalia linnades suurenes tööpuudus ning töölised sattusid kommunistide mõju alla. Tekkis Võitlusliit, kuhu põhiliselt kuulusid sõjaväelased ja töötud. Neid hakati kutsuma fasistideks. Rahvusliku Fasistliku Partei juhiks sai Benito Mussolini. Mussolinil oli palju toetajaid, sest loodeti Itaalias kord jalule seada ning majanduslikku olukorda parandada. Fasistid hakkasid kõikjal itaalias looma relvastatud salku, kelle tunnuseks oli see, et nad kandsid musti särke. Mussolini õpetus: · Tähtsaimal kohal rahvus · Kõik inimesed ja kõik klassihuvid tuleb allutada rahvuslike huvide teenimisele · Inimelude ohverdamine rahvuse nimel on lubatud Mussolini kujunes diktaatorite ja mittedemokraatlike liikumiste eeskujuks
Esimene maailmasõda tekitas osadele Euroopa riikidele, nagu näiteks Itaaliale, suuri raskusi. Mitu inimest sai rindel surma, sõja-aastail tekkis tohutu välisvõlg. Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia siseriiklik kord üsna keeruline. Keskvalitsus oli nõrk, pidevalt vahetuvad valitsused koosnesid mitme erakonna esindajatest. Nendes tingimustes tekkis üks väike rühmitus nimetusega Võitlusliit ja sinnakuulujaid hakati kutsuma fasistideks. Salga etteotsa sai Benito Mussolini, kellel oli varsti juba sadu tuhandeid toetajaid. Avalikes kohtades lubas juht, et Itaalia saab sama võimsaks kui oli Rooma impeerium. Paljude arvates oli Mussolini just see, kes suudab Itaalias korra jalule seada ja majanduse madalseisust välja tuua. Mida suurem oli Esimese maailmasõja järgses Itaalias inimeste rahulolematus, seda suuremat soosingut sai Mussolini nautida. 1921. aasta parlamendivalimistel saavutas fasistlik partei võidu.
1930. aastate lõpuks oli enamikes Euroopa riikides aga kehtestatud diktatuur. Demokraatia on valitsemisvorm, kus sõnaõigus on suuresti rahva käes. Demokraatia vastandiks on diktatuur, mis on mitte millestki piiratud, seadustega kitsendamatu, jõule toetuv võim. Esimese maailmasõja põhjustas Itaaliale suuri raskusi. Itaalia keskvalitsus oli nõrk ja valitsused vahetusid pidevalt. Suurenes tööpuudus, mis tekitas rahutusi. Karmides tingimustes tekkis rühmitus Võitlusliit, kuhu kuulusid endised sõjaväelased ja töötud, keda hakati kutsuma fasistideks. Hiljem muutus see rühmitus Rahvuslikuks Fasistlikuks Parteiks, mille juhiks sai Benito Mussolini. Mida suurem oli inimeste rahulolematus peale Esimest maailmasõda, seda suuremat poolehoidu sai nautida Mussolini. Paljud uskusid, et just tema suudab Itaalias korra jalule saada ning majanduse madalseisust välja tuua.1921. a. parlamendivalimistel saavutas fasistlik parteid võidu. 1925. a
Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia? Peale Esimest Maailmasõda muutus maailma poliitiline kaart ja paljude riikide ühiskonna kord. Mitmetes riikides valitses demokraatlik kord (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA) ja rohkesti kehtestati diktatuure (Nõukogude Liit, Saksamaa). Demokraatia on poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu ning eksisteerivad demokraatlikud vabadused. Kogu valitsemine käib seaduste järgi ning inimeste huvid seatakse esikohale. Elanikud on vabad ja võim on avalik. 19. sajandi esimesel poolel tekkisid mitmed erinevad demokraatlikud liikumised. Kuna aga paljudes maades ei suudetud ületada sõjajärgseid
Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia? Demokraatlikku ühiskonda iseloomustavad rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamises, kodanikuvabaduste ning õiguste olemasolu. Samas levisid ka mittedemokraatlikud ideed, millest arenesid diktatuurid. Need jagunesid autoritaarseks, mis oli tol ajal Euroopas üpris levinud ja totaliaarseks nagu kommunism, natsionaalsotsialism ja fasism. Nende juhte nimetati diktaatoriteks. Kuigi totaliaarsetel valitsemiskordadel olid erinevad ideed ja eesmärgid, võis eristada ka ühiseid jooni- juhikultus, võimul võis olla ainult üks partei ja ideoloogia, rahvast hirmutati pidevalt sise- ja välisvaenlastega, väljaspool avalikuse kontrolli tegutsesid sala- ja julgeolekuteenistused, piirati demokraatlikke vabadusi ja inimõigusi, riigi huvid olid
näiteks küüditamisega. Peale I maailmasõda oli Itaalias ja mujal maailmas olukord ränk. Valitsus vahetus, puhkesid mässud ja linnades valitses tööpuudus. Samuti oli sõda laastanud majanduslikult ja seepärast ei saabunud kohe ka majanduslikku õitsengut. Rahvas hakkas usku kaotama demokraatiasse ning taheti vahetust. Nii tekkisidki erinevad mittedemokraatlikud liikumised. Saksamaal natsism eesotsas Adolf Hitler, Venemaal kommunism eesotsas Jossif Stalin ning Itaalias eesotsas Benito Mussolini. Usuti, et just nemad saavutavad majandusliku õitsengu ja hävitavad rahva vaenlased. Kuigi nende mittedemokraatlike liikumiste juhid kutsusid üles kukutama olemasolevat riigikorda, anti neile vabad käed ja nõrga demokraatiaga riikides, haarasidki diktatuuri pooldajad võimu. 1922. aastal saigi ohjad enda kätte fasistlik partei, kelle juhiks Mussolini. Ta kehtestas 1925. aastal üheparteisüsteemi ning poliitiliste vaenlaste eest kaitseks loodi salapolitsei ja rajati koonduslaagreid
Kõik diktatuuridest ja diktaatoritest kahekümnenda sajandi algul Krista Kallavus Märts 2010 Sisukord: 1. Sissejuhatus: Mis on diktatuur?...................................................lk 2 2. Venemaa diktatuur- kommunism................................................lk 3-4 3. Itaalia diktatuur- fasism...............................................................lk 5-6 4. Saksamaa diktatuur- natsism.......................................................lk 7-9 5. Kasutatud kirjandus.....................................................................lk 10 2 Sissejuhatus: Mis on diktatuur?
Diktatuurile on iseloomulikud ühe ideoloogia pealesurumine valitseva partei poolt, sõna- ja liikumisvabaduse piiramine keskvõimu poolt ning plaanimajandus. Esimese maailmasõja ajal lubasid liitlased Itaaliale uusi valdusi, need lubadused aga peale sõda unustati. See tekitas Itaalias solvumist, mistõttu leidis Itaalia suurriigiks muutmise idee peale sõda suurt poolehoidu. See fakt, ning lisaks raske siseriiklik ja majanduslik kolukord, millele lubas lahenduse tuua Mussolini fasistlik rühmitus, tekitas rahvamassides poolehoidu Mussolinile. Need asjaolud andsis Mussolinile peale 1921 a. parlamendivalimisi võimaluse tõusta peaministriks. 1925 kehtestas Mussolini Itaalias üheparteisüsteemi ning algas fasistliku süsteemi kinnistamine. Mussolini diktatuuri aitas ka see, et paljud riigid Euroopas tunnustasid Itaaliat kui hästitoimivat riiki. Nõukogude riigi kujunemine algas 1917 peale esimest maailmasõda. Paari aasta jooksul
Prantsusmaa areng. Prantsusmaa majandus arenes 1920.ndail aastail soodsamates tingimustes kui Suurbritannia oma. Riik sai küll maailmasõjas kõvasti kannatada ning välisvõlg oli üsna suur, kuid tänu võidule liideti riigile uusi alasid. Majandust aitasid edendada ka reparatsioonimaksud. Prantsusmaa hakkas arenema suureks tööstusriigiks. võitlus demokraatia eest 1920.-30. aastatel. 1930. a tabas majanduskriis ka Prantsusmaad. Riigivõimu suutmatus majanduskriisi ületada innustas neid, kes soovisid Prantsusmaal diktatuuri. 1934.a korraldasid äärmuslased Pariisis
Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia? Demokraatia ja diktatuurid levisid maailmas 20. sajandil, täpsemalt aastatel 1920 - 1940. Riigikordade peamisteks muutumise põhjusteks olid ülemaailma majanduskriis ja Esimene maailmasõda. Mõisted diktatuur ja demokraatia on omavahel täiesti vastandid. Kui diktatuur on mitte milleski piiratud, seadustega kitsendamatu, jõule toetuv võim kui riiki juhib üks isik või mõni väiksem inimeste grupp, siis demokraatia ehk teisisõnu rahvavõim on poliitilise korra vorm,
Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia keskvalitsus nõrk ning linnades suurenes tööpuudus. Tööpuudus omakorda tekitas rahutusi ning tööliskond sattus aina tihemini kommunistide mõju alla. Tekkis väike rühmitus Võitlusliit (itaalia k Fascio di Combattimento). Faistideks (fascio tähendab itaalia keeles ühendust/liitu/kimpu) kutsuti endisi söjaväelasi ning töötuid ning nemad kuulusidki Võitlusliitu. Mõne aja pärast muutus see rühmitus Rahvuslikuks Faistlikuks Parteiks, mida hakkas juhtima Benito Mussolini. Mussolini oli palude arvates just see isik, kes suudab Itaalias korra jalule saada ning majanduse madalseisust välja tuua. Mussolini lubas, et Itaalia saab sama võimsaks, kui oli olnud Rooma impeerium. Faistidele oli iseloomulik must särk ning sellest tuleb ka nimetus ,mustsärklased'. Mussolini kavatsused ei läinud läbi ning Teise maailmasõja lõpul tema võim kukutati ja ta ise hukati.
Demokraatia ei suutnud lahendada riikide ja nende elanike raskeid probleeme. Pettumus ning demokraatlike ideede mõjuvõim langes järsult- demokraatia kriisiks. 1. Muutused ühiskonnas. Keskklass kaotas oma senise võimu. Töölisklass sai valimisõigusele võimu juurde,naised said valimisõigust- rahulolematust suutsid tulevased diktatuurid edukalt ära kasutada..2.Sõja mõju. Paljudes riikides inimesed harjunud karmikäelise riigivõimuga. Selline võim sõja tingimustes tõhusaks riigi juhtimise vahendiks.Pärast rahu kehtestamist- kes lubasid tegutseda kindlakäeliselt, karistada vaenlasi ja muuta inimeste elu paremaks- lihtne poolehoidu leida. Ning kui sellised juhid saavutasid edu, muutusid nad rahvuskangelasteks. 3
"MIKS OSADES RIIKIDES KEHTESTATI DIKTATUUR, TEISTES AGA SÄILIS DEMOKRAATIA?" Ühiskonnas eksisteerib palju valitsusliike. Nendest kaks on näiteks demokraatia ja diktatuurid. Demokraatia on ühiskonna organisatsioonivorm, mida iseloomustavad rahva määrav osa ühiskonna küsimuste lahendamises ning kodanikuvabaduste ja -õiguste olemasolu. Kogu valitsemine käib seaduste järgi ning inimeste huvid seatakse esikohale. Elanikud on vabad ja võim on avalik. Diktatuur on valitsemisvorm, kus võimul on üks partei ja üks ideoloogia, kodanike demokraatlikke õigusi ja vabadusi piiratakse ning rahval pole mingit võimalust osaleda riigi juhtimises.
riik oli mitmeid. Esiteks oli Itaalia solvunud, selle tagasid suured majandusraskused ja suur välisvõlg, liitlaste üleolev suhtumine ning lubatust vähem maid. Itaalia eesmärgiks sai muuta oma maa austus- ja kartusväärseks. Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia siseriiklik olukord üpris keeruline. Keskvalitsus oli nõrk ning tänu sellele vahetusid tihti ka valitsused. Linnades tekkis tööpuudus, mis tekitas suuri rahutusi. Sellises olukorras tekkis rühmitus nimega Võitlusliit, sinna kuuluvaid inimesi hakati kutsuma fasistideks, kelle eesotsas oli Benito Mussolini. Fasistid kogusid kiiresti toetajaid lubades muuta Itaalia jälle suurriigiks. Ning ei läinudki enam kaua kui kehtestati fasistlik diktatuur, mille eesotsas oli Mussolini. 1917. a tulid Venemaal võimule enamlased ehk kommunistid, kelle juhiks oli Vladimir Lenini. Riiki hakati nimetama Nõukogude Venemaaks, hiljem Nõukogude Liiduks. Pärast Lenini surma sai riigijuhiks Jossif Stalin
Kreeka, Portugal, Jugoslaavia. Töövihikust ülesanne 2 Weimari vabariik Saksamaal sai alguse 1919. aastal, kui võeti vastu põhiseadus, mille järgi kuulutati Saksamaa demokraatlikuks vabariigiks. Saksa majandus oli 1924. aastani madalseisus. Sellises olukorras tugevnes NSDAP (natsionaalsotsialistlik Saksa töölispartei) partei tegevus, nad tulid võimule Suure ülemaailmse majanduskriisi ajal. Samal ajal kehtestati diktatuurid ka paljudes teistes riikides, näiteks Ungaris, Bulgaarias, Kreekas, Jugoslaavias, Hispaanias, Portugalis. Suurbritannia ja Prantsusmaa Vastused: 1. Suurbritannia polnud enam maailma juhtiv rahandus- ja tööstusriik. Muret tekitas suur tööpuudus. Raskeks koormaks oli võlg USA-le. Tehnika oli vananenud ja söe kasutamine energiaallikana muutus liiga kalliks. 2. Briti tööstusettevõtted kasutasid võõramaiseid tooraineid. Nende hinna langus
See oli tekitanud Itaaliale suuri raskusi. Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia siseriiklik olukord üsna keeruline. Keskvalitsus oli nõrk. Pidevalt vahetuvad valitsused koosnesid mitme erakonna esindajatest. Need aga ei püsinud koos kauem kui aasta, kuna neil oli parteidevaheliste erimeelsuste tõttu raske otsuseid langetada. Itaalia linnades suurenes tööpuudus ja see tekitas rahutusi ning tööliskond sattus üha enam kommunistide õimu alla. Nendes tingimustes tekkis üks väike rühmitus nimetusega Võitlusliit, sinna kuulusid põhiliselt endised sõjaväelised ja töötud. Neid hakati kutsuma fasistideks. Natukese ajapärast muutus see rühmitus Rahvuslikuks Fasistlukuks Parteiks, mille etteotsa sai Benito Mussolini. Kuna paljude arvates oli Mussolini just see, kes suudab Itaalia korra jalule seada ning majanduse madalseisust välja tuua, oli tal tuhandeid toetajaid. Varsti oli Mussolini juba Itaalia eesotsa tõusnud. Tema vaadete kärgi on tulenenud fasismi peamine
Mõisted: DOMINIOON- Briti Rahvaste Ühenduse autonoomne liikmesriik, millel on oma parlament, valitsus, kohtusüsteem ja seadusandlus. MAJANDUSLIK LIBERALISM- seisukoht, mille järgi riigi kontroll majanduse üle tuleb viia miinimumini. MAFFIA- kuritegelik organisatsioon. PROPAGANDA- uudised, teava, kihutustöö, mille eesmärgiks on panna inimesed omaks võtma mingit kindlat arvamust. Kommunism Poliitiline õpetus mis püüab saavutada sotsiaalset võrdsust töölisest valitsuse abiga. Selle eesmärgiks on täielik võrdsus ja eraomandi puudumine.
surmalaagritega. Peale esimest maailmasõda oli Itaalia suurtes raskustes. Sõja-aastatest oli järgi jäänud suur välisvõlg, rinnetel oli surma saanud tuhandeid inimesi ning sõjakulud olid suureks koormaks. Kuna Pariisi konverentsil suhtuti itaallastesse üleolevalt, solvas see suurt osa itaallasi. Solvumine polnud küll põhjendatud, kuid see aitas Itaalial pürgida millegi suurema poole. Üritati siseriiklik olukord jalule saada mis osutus üsna keeruliseks. Esialgu väike rühmitus Võitlusliit aga sai palju toetajaid ning mõne aja pärast oligi valmis Rahvuslik Fasistlik Partei, mille etteotsa sai Benito Mussolini. Varsti oli juba Mussolinil sadu tuhandeid toetajaid, mis aitas partei jalule ja Mussolini võimule. Tema fasismi peamine idee oli: kõik inimesed ja kõik klassihuvid tuleb allutada rahvuslike huvide teenimisele, rahvuse areng on riigi tähtsaim ülesanne. Hakati juba looma ka relvastatud salke, keda hüüti mustsärklasteks. Aina
Itaalias olid sõjajärgsed aastad rasked. Majanduse kehv olukord, suurenev tööpuudus, suur välisvõlg, liitlaste üleolev suhtumine ja parteide erimeelsused tekitasid rahva hulgas rahutust. Lisaks soovis Itaalia omale saada asumaid juurde, sest nad ei saanud maailmasõja osalemise eest piisavalt asumaid. Kõik see tekitas olukorra, kus rahvas lootis Rahvuslik Fasistlik Partei juhtimisel majanduses korra saavutada. 1922. aastal tuli Itaalias võimule Benito Mussolini, kes kehtestas Itaalias fasistliku diktatuuri. Nende ideoloogiaks oli aaria rahvuse ülistamine ja valitsemine toimus jõu abil võimu haaranud diktaatori kaudu. Riigis oli ühepartei süsteem, demokraatlikud õigused olid väikesed. Riik kontrollis haridust ja ajakirjandust. Majanduses toimusid suured muudatused, kuid see oli inimeste allutamise arvel. Fasism Itaalias oli siiski mõõdukam kui Saksamaal ja Venemaal (rahva hävitamist oli vähem). Venemaal kehtestati diktatuur juba 1917
Esimeses maailmasõjas tõestasid demokraatlikud riigid oma elujõudu ja suutlikkust raskest olukorrast võitjana välja tulla. Demokraatia on valitsemisvorm, kus sõnaõigus on suuresti rahva käes. Demokraatia otseseks vastandiks on diktatuur - valitsussüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa isikute grupi käes. Peale sõda oli Itaalia olukord väga nõrk, valitsus vahetus ja olid rahutused. Itaalia linnades valitses tööpuudus. Karmides tingimustes tekkis rühmitus, kuhu kuulusid endised sõjaväelased ja töötud. Neid hakati kutsuma fasistideks. Mida suurem oli inimeste rahulolematus peale Esimest maailmasõda, seda suuremat soosingut sai nautida fasistide juht Mussolini. Paljude arvates oli just tema see, kes suudab Itaalias korra jalule seada ning majanduse madalseisust välja tuua. 1921. aastal parlamendivalimistel saavutas fasistlik partei võidu. Mussolini kehtestas 1925. aastal üheparteisüsteemi ning alustas fasistliku diktatuuri kehtestamist
aastate alguseni. Nõukogude võimuga polnud rahul ka välisriigid, kes asusid Venemaale enamlaste vastu võitlevate poliitiliste jõudude poolele. Kodusõjas hukkus palju inimesi mõlemalt poolelt, kuid kommunistid jäid siiski võimule ning see suurendas veelgi poolehoidu ning usku maailma kommunistlikuks muuta. Kommuniste nimetati ka punasärklasteks või punaseks katkuks, sest nad kandsid punast värvi särke. Kommunistide eesotsas oli pärast esimest diktaatorit, Vladimir Leninit, Jossif Stalin. Venemaal oli raskusi ka viljavarumisega.Otsustati vägivaldselt talupoegadelt nõuda, et kogu ülejäänud vili tuli riigile anda. Vägivalda kasutati väga palju kõigi uute muudatuste jalule seadmiseks ning kommuniste ei huvitanud, et see oli nende oma rahvas, keda nad nii kohtlesid. Itaalia vaevles pärast sõda suurtes raskustes. Sõja-aastail oli tekkinud suur välisvõlg ning mahajäänud Itaalia majandusele oli selline olukord üleliia raske koorem.
Arutlus Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga demokraatia ? Esimese maailmasõja tagajärjel muutus paljude made siseriiklik elukorraldus. 1930.aastate lõpuks oli enamustes Euroopa riikides kehtestatud kas diktatuur või demokraatia. Diktatuur on võim, mis on mittemilleski piiratud, seadustega kitsendamatu ning joule toetuv. Sellele iseloomulikuks jooneks on inimõiguste rikkumine. Diktatuurid jaotati autoritaarseteks ning totalitaarseteks. Euroopas valdas enamusi riike, kus oli diktatuur, autoritaalne valitsemisviis. Riigis oli kogu võim ühe isiku või väikse rühma kätes. Nendes riikides, kus ei kehtinud diktatuur, valitses demokraatia. Demokraatia on rahvavõim. Rahvas oli määrav osa ühiskonna tähtsate küsimuste lahendamisel. Igal kodanikul oli õigus vabadusele ning õigustele. Itaalia oli ainuke riik, mille valitsemiskorra kohta võib öelda "fasistlik diktatuur" .
ning see soodustas mittedemokraatlike liikumiste teket. Lubati rahvale majanduslikku õitsengut ning hävitada karmikäeliselt rahva vaenlased. Hirmuvalitsemine oli fasistide ja natsionaalsotsialistide meelepäraseim riigijuhtimise viis, nende lipukirjas oli rahvuse ülistamine. Õnneliku elu saavutamiseks, tuli neil vaenlased hävitada. Nõrga demokraatiaga riikides haarasidki diktatuuri pooldajad võimu, üheks selliseks oli Itaalia. Sõjajärgsetel aastatel tekkis seal väike rühmitus nimega Võitlusliit, eesotsas Benito Mussoliniga. Fasistid kuulutasid oma eesmärgiks muuta Itaalia sama võimsaks, nagu oli kord Rooma keisririik. Mussolini õpetuses oli tähtsamail kohal rahvus. Sealt tuleneb ka fasismi peamine idee: kõik inimesed ja kõik klassihuvid tuleb allutada rahvuslike huvide teenimisele, rahvuse areng on riigi tähtsaim ülesanne. Varsti oli tal juba tuhandeid toetajaid ja kuna Itaalia president oli
grupi inimeste kätte. Peale sõda olid Itaalias olukord keeruline ning tekkisid rahutused. Pidevalt vahetusid valitsused, mis koosnesid mitme erakonna esindajatest. Erimeelsuste tõttu ei püsinud parteid koos rohkem kui aasta. Itaalias suurenes tööpuudus. Karmides tingimustes tekkis väike rühmitus, kuhu kuulusid põhiliselt endised sõjaväelased ja töötud. Neid hakati kutsuma fasistideks. Mõne aja pärast muutus see rühmitus Rahvuslikuks Fasistlikuks Parteiks, mida hakkas juhtima Benito Mussolini. Paljud arvasid, et Mussolini on see, kes suudab Itaalias korra jalule seada ning majanduse madalseisust välja tuua. 1921. aasta parlamendivalimistel saavutas võidu fasistlik partei. 1922. aasta sügisel määrati Mussolini peaministriks ja 1925. aastal kehtestati üheparteisüsteem ning algas fasistliku diktatuuri kinnitamine.Poliitiliste vastastega võitlemiseks loodi salapolitsei ja rajati koonduslaagreid
Diktatuurid Euroopas Miks tekkisid diktatuurid? I maailmasõjas tõestasid demokraatlikud riigid oma elujõudu ja suutlikkust raskest olukorrast välja tulla. Võitjate eeskuju innustas paljusid teisi riike valima samuti demokraatlik riigikord. Kuid pahatihti ei suutnud demokraatia lahendada riikide ja nende elanike ees seisnud raskeid probleeme. Tekkis pettumus ning demokraatlike ideede mõjuvõim langes järsult. Seda on nimetatud demokraatia kriisiks ning selle kriisi tekkimist soodustasid mitmed tegurid. 1. Muutused ühiskonnas
Diktatuur on mitte millestki piiratud ning seadustega kitsendamatu jõule toetuv võim aga demokraatia on rahva võim. Peale Esimest maailmasõda oli Itaalia suurtes raskustes ning seetõttu oli siseriiklik olukord üsna keeruline. Endised töötud ja sõdurid moodustasid oma organisatsiooni Võitlusliidu, selle organisatsiooni liikmeid hakati nimetama fasistideks. See organisatsioon kogus kuulsust ja mõne aja pärast sai sellest Rahvuslik Fasistlik Partei, mille eesotsa asus Benito Mussolini. Kuna tal oli väga palju toetajaid, siis enam kinnitas rahvas, et tema on see, kes seab Itaalias korra jalule ning toob riigi majanduse madalseisust välja. Mussolini andis suuri lubadusi ta lubas teha Itaalia sama võimsaks, kui oli olnud Rooma Impeerium. Parlamendivalimistel saavutas Mussolini fasistlik partei võidu ja peale selle sai temast peaminister. Kuigi paariks aastaks väliselt säilis Itaalias demokraatia, siis 1925 kehtestati üheparteisüsteem ja sai alguses
Arutlus: Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia? Kui rääkida diktatuuridest ja demokraatlikest riikidest, tekib küsimus, mida need mõisted küll tähendavad. Lühidalt öeldes on diktatuur mitte milleski piiratud, seadusega kitsendamatu, jõule toetuv võim, demokraatia aga seevastu rahvavõim. Sageli piinab mind küsimus, miks üldsegi diktatuure vaja oli. Kas demokraatiast ainuüksi ei piisanud? Diktatuuri riigid jagatakse autoritaarseks ja totalitaarseks
isikute grupi käes. Esimeses maailmasõjas aga tõestasid ennast demokraatlikud riigid, eriti oma elujõu ja suutlikkusega rasketest olukordadest võitjana välja tulla. Pärast esimest maailmasõda oli Itaalia olukõrd halb, valitsus vahetus ja olid mitmed rahutused. Valitses tööpuudus. Nendes tingimustes tekkis rühm endistest sõjaväelastest ja töötutest, keda hakati kutsuma fasistideks. Fasistide juht oli Benito Mussolini. Paljud arvasid, et sellest raskest olukorrast suudab ainult Mussolini itaallased välja tuua ning Itaalias korra jalule seada. Fasistlik partei saavutas 1921. aasta parlamendivalimistel Itaalias võidu. Mussolini kehtestas 1925. aastal üheparteisüsteemi ning alustas fasistliku diktatuuri kehtestamist. Poliitiliste vaenlaste kaitseks loodi salapolitsei ja rajati koonduslaagreid. Kinnitati seadused, mis andsid Mussolinile kuningaga võrdsed õigused ning piiaramatu võimu
osalemine poliitikas ja sõnavabadus. Demokraatlikes riikides kehtis mitmeparteisüsteem ja võimude lahusus. Demokraatia vastand on diktatuur, mis on mitte millegagi piiratud, seadustega kitsendamata, jõule toetuv võim. Diktatuuririigis oli kogu võim ühe isiku või väikese rühma kätes. Võimu haaranud juhti nimetati diktaatoriks. Diktatuur jagunes autoritaarseks, mis oli tol ajal Euroopas üpris levinud ja totalitaarseks nagu kommunism , natsionaalsotsialism ja fašism. Totalitaarset diktatuuri iseloomustas peale võimu koondumist ühe isiku või rühma kätte, ka kontroll inimeste mõtteavalduste üle, millega kaasnesid inimõiguste rikkumine ja inimeste pidev hirmu all hoidmine. Lisaks iseloomustab totalitaarset diktatuuri ühe partei ja ideoloogia süsteem ning juhikultus. Pärast esimest maailmasõda oli Itaalia siseriiklik olukord üpris keeruline.
Rahval pole õigust osaleda riigi juhtimises ja seadusi saavad muuta ainult valitsejad, nii kuidas neile parem on. Totalitaarne riigikord on veel ragem kui autoritaarne. Selles lisanub peale autoritaarsete tunnuste veel kontroll inimeste mõtteavalduste ja väljendamisvõimaluste üle. Enamus Euroopa diktatuure olid autoritaarsed, aga totalitaarse riigikorraga olid Venemaa ja Saksamaa. Demokraatlikes riikides on võim rahval. Riigi seadused on väga demokraatlikud ja valimisõigus oli nii meestel kui ka naistel , sõltumata nende varanduslikust seisundist. Demokraatlik riigikord oli nii Suurbritanias kui ka Prantsusmaal. Demokraatia säilimisele aitas kaasa nende riikide minek, sest nad võitsid esimese maailmasõja demokraatlike riikidena ja see suurendas rahva usku demokraatiasse. Neil oli ka pikem demokraatlik valitsemiskord. Itaalias kehtestati fasistlik diktatuur, sest Pariisi rahukonverentsil suhtusid liitlased
Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia siseriiklik olukord üsna keeruline: keskvalitsus oli nõrk, pidevalt vahetuvad valitsused koosnesid mitme erakonna esindajatest. Parteidevaheliste erimeelsuste oli neil raske otsuseid langetada ning nad ei püsinud koos rohkem kui aasta. Itaalia linnades suurenes ka tööpuudus, mis omakorda tekitas rahutusi ja tööliskond sattus üha enam kommunistide mõju alla. Nendes tingimustes tekkis üks väike rühmitus Võitlusliit, kuhu põhiliselt kuulusid endised sõjaväelased ja töötud. Neid hakati kutsuma fasistideks. Mõne aja pärast muutus see rühmitus Rahvuslikuks Fasistlikuks Parteiks, mille etteotsa sai Benito Mussolini. Peagi oli Mussolinil sadu tuhandeid toetajaid. Paljude arvates oli just tema see, kes suudab Itaalias korra jalule seada ja majanduse madalseisust välja tuua. Mussolini lubas ka, et Itaalia saab sama võimsaks, kui oli olnud Rooma impeerium. Samal ajal oli Venemaa
aga valimisõigused. Valida said nii naised kui mehed , sõltumata nende varanduslikust seisusest .Demokraatlikku ühiskonda iseloomustab :rahva määrav osa ühiskonna tähtsamete küsimuste lahendamisel, kodanikuvabadus ja kodanikuõiguste olemasolu . 2.Tähtsamad demokraatlikud riigid maailmas 1920.-30. aastail Demokraatlikku riigikorra valisid paljud sõjapäevil ja pärast sõda tekkinud uued riigid. Tugevad demokraatlikud suurriigid olid Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA . Demokraatlikud riigid olid veel Eesti, Ungari, Bulgaaria, Kreeka , Jugoslaavia, Hispaania, Portugal, Saksamaa, jne. 3. Peamised mittedemokraatlikud liikumised Euroopas 1920.-30. aastail nimetus, selgitus, Liberalism kujunes poliitiliseks liikumiseks 19. sajandil. Liberaalid kaitsesisd isiksuse vabadusi ja vabaturumajandust. Olid uuendajad ja tormasid kõike muutma. Konservatism - poliitiline liikumine nemad pooldasid seda, mis juba ajaloos läbi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
