Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia? (2)

Miks osades riikides kehtestati diktatuurid , teistes aga säilis demokraatia?
Demokraatia on rahvavõim. Demokraatlikku ühiskonda iseloomustavad rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamises, kodanikuõiguste ja kodanikuvabaduste olemasolu, valimisõiguse suurenemine. Diktatuuride iseloomulikuks jooneks on inimõiguste rikkumine ja pidev hirmu all hoidmine. Diktatuure jagatakse autoritaarseteks ning totalitaarseteks. Autoritaarses riigis on kogu võim koondunud ühe isiku või väikese rühma kätte, rahval ei ole võimalusi osaleda riigi juhtimises, seadusi muudavad valitsejad oma suva järgi. Totalitaarses riigis lisandub sellele kontroll inimeste mõtteavalduste ja väljendamisvõimaluste üle. Enamik Euroopa diktatuure olid autoritaarsed.
Esimese maailmasõja tagajärjel muutus maailma poliitiline kaart ning paljude maade siseriiklik elukorraldus. Maailmasõda näitas, et suured keisririigid, kus puudus täielik demokraatia (Venemaa, Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi), on oma aja ära elanud. Tugeva demokraatliku korraga suurriigid (Prantsusmaa, Suurbritannia , USA) aga tõestasid, et nad suudavad katsumustele vastu seista ning olla edukad ka suures sõjas. Enamik uusi riike valis samuti demokraatliku korra. Kuid samas oli tekkimas ka demokraatia kriis. Pahatihti ei suutnud demokraatia lahendada riikide ja nende elanike ees seisnud raskeid probleeme. Tekkis pettumus ning demokraatlike ideede mõjuvõim langes järsult. Sõjas ja selle järel kannatas kõige rohkem keskklass, kes kaotas oma poliitilise, ühiskondliku ja majandusliku mõjuvõimu. Samas tugevnes tööliskond, kes tänu valimisõiguse laienemisele sai võimaluse mõjutada riigi arengut. Naistele anti valimisõigus. Nii tekkisid uued suured valijate rühmad, kelle rahulolematust suutsid tulevased diktaatorid ära kasutada. Sõja ajal olid inimesed harjunud karmikäelise riigivõimuga. Ka pärast sõda oli lihtne rahva poolehoidu saavutada neil juhtidel, kes lubasid tegutseda kindlakäeliselt ja muuta inimeste elu paremaks. Pärast sõda kehtestatud riigipiirid ei arvestanud rahvaste ja riikide huve, nii leidsid toetust need juhid, kes lubasid ebaõigluse jõuga heastada. Paljudes Euroopa riikides kuulus parlamenti palju erakondi, seepärast oli otsuste tegemine raskendatud. Mittedemokraatlikud pisirühmitused kasutasid parlamenti demokraatia vastu võitlemiseks. 1930. aastail oli Euroopas tekkinud olukord, mis soodustas diktatuuride võidulepääsu. 1939. aastal valitses diktatuur enamikus Euroopa riikides.
Sageli nimetatakse enamikku 1920.-1930. aastail kujunenud diktatuure fašistlikeks. Kuid täie õigusega võib sõna “fašism” kasutada vaid Itaalias valitsenud diktatuuri kohta. Itaalia armee oli Esimeses maailmasõjas üpris nõrk suutes kogu sõja vältel võita vaid ühe lahingu. Pärast sõda pidi Itaalia leppima lubatust palju väiksemate aladega. Pariisi rahukonverentsil suhtuti itaallastesse üleolevalt. See solvas suurt osa itaallasi. Seepärast leidsid poolehoidu üleskutsed muuta oma maa suurriigiks, keda teised riigid austavad ja kardavad. Itaalias tekkis väike rühmitus nimega Võitlusliit, kuhu põhiliselt kuulusid endised sõjaväelased ja töötud. Neid hakati kutsuma fašistideks itaalia keelse sõna fascio järgi, mis tähendab ühendust või liitu. Selle rühmituse etteotsa sai Benito Mussolini . Mussolini toetajate arv kasvas kiiresti. Inimesed arvasid, et Mussolini suudab Itaalias korra jalule seada ja majanduse madalseisust välja tuua. Mussolini lubas, et Itaalia saab sama võimsaks kui oli olnud Rooma impeerium . Mussolini võim kasvas, võeti vastu seadused, mis andsid Mussolinile kuningaga võrdsed õigused ja piiramatu võimu. Võitluseks poliitiliste vastastega loodi salapolitsei ja rajati koonduslaagreid. Ettevõtteid kontrollis riik. Ajalehtedes võisid ilmuda vaid fašismimeelsed kirjutised , valitsuse kontrolli alla võeti ka haridus . Mussolini diktatuuri tunnustati paljudes riikides. Samas ei toimunud Itaalias nii suurearvulisi inimeste vahistamisi, koonduslaagritesse saatmisi ja mõrvamisi nagu Saksamaal või Nõukogude Liidus.
Nõukogude Liidus algas riigiaparaadi kujunemine 1917. aastal pärast bolševike võimuletulekut. Enamlaste võimuletulekuga ja ümberkorraldustega ei olnud rahul Venemaa teised poliitilised jõud ja ühiskonnakihid. See viis kodusõjani. Enamlased, kes kodusõja võitsid olid pärast võitu veendunud, et kogu maailm on võimalik kommunistlikuks muuta. 1920. aastatel sai võimule Jossif Stalin , kelle eestvedamisel rajati sotsialistlik suurtööstus ja talumajapidamised asendati kolhoosikorraga. Samal ajal tugevdati riigi sõjalist võimsust. Uue ühiskonna ülesehitamine toimus pideva vägivallaga ja poliitiliste vastaste hävitamisega. Majanduselu juhtis range plaanimajandus. Stalini ainuvõim tugevnes, sellega kaasnes poliitiliste vastaste hävitamine, terror saavutas suure ulatuse. Rajati vangilaagrite süsteem, kus 1940. aastail kandis karistust 1,7 miljont inimest. Majanduslikult ja poliitiliselt tugevnenud Nõukogude Liit hakkas mõtlema uutele vallutustele. Stalin oli veendunud, et Punaarmee abiga on võimalik maailm kommunistlikuks muuta. Kommunism aga hirmutas Saksamaad, kus kommunismi nimetati punaseks katkuks. Punaste põhivaenlaseks sai Saksa Töölispartei, mille esimeheks sai Adolf Hitler . Saksamaa oli hea kasvuala diktatuurile. Lisaks hirmu ees kommunismile mõjutas sakslasi kaotatud sõda, võitjate üleolev suhtumine sakslastesse, pettumine Versaille’ s süsteemis, majanduslik ebakindlus ja erakondade omavaheline kemplemine. Hitlerlased lõid relvastatud rünnakrühmad. Neis nähti jõudu, kes suudab pidurdada kommuniste. Seepärast toetasid Hitlerit nii töösturid, sõjaväelased kui ka keskklassi esindajad. Hitleri meelest pidi Saksamaa saama jälle suureks, tugevaks ja jõukaks. Selleks tuli tühistada Versailles ’ ja teised alandavad lepingud ning laiendada sakslaste eluruumi. Aaria rass, mille kõrgemateks esindajateks pidas Hitler sakslasi, pidi muutuma maailmavalitsejaks. Siseriiklikult oli eesmärk luua uus kord, mis tähendas demokraatia, juutluse, kommunismi ja teiste “õõnestavate tegurite” kõrvaldamist ja sakslaste rassi puhtuse saavutamist. Näiteks keelati abielluda teiste rahvuste esindajatega, jälgiti, et vaimuhaiged ja kurjategijad ei saaks lapsi. Noorte kasvatamine toimus noorsooliidu Hitlerjugend kaudu. Nii võttis riik endale õiguse sekkuda inimeste eraellu. Majanduskriisi püüdis Hitler ületada majandusliku riikliku juhtimisega. See tähendab, et kõigil oli üks eesmärk- tõsta riigi sõjalist võimsust.
Demokraatia säilis aga Suurbritannias ja Prantsusmaal. Suurbritannias toimis põhiseaduslik monarhia, demokraatial oli pikk ajalugu. Sisepoliitiline elu ei olnud nii kirju nagu Saksamaal. Ka majanduskriis ei olnud Suurbritannias nii terav kui teistes riikides. Briti tööstusettevõtted kasutasid võõramaiseid tooraineid. Nende hinnalangus alandas ka Suurbritannias toodetud kaupade hindu. Tänu sellele said britid oma toodangut võrdlemisi edukalt müüa ka kriisiaastatel. Samuti oli Suurbritannia osa Briti impeeriumist, kuhu kuulusid veel asumaad Indias, Aafrikas, Kanada , Austraalia, Uus- Meremaa . Kõik nad tunnistasid riigipeana Inglise kuningat.
Prantsuse majandus oli veelgi paremas seisus kui Suurbritannia oma. Tänu võidule liideti riigiga uusi alasid (nt. söe ja rauamaagi poolest rikas Elsass -Lotring). Majandust aitasid edendada ka reparatsioonimaksud. Varem põllumajandusmaa olnud Prantsusmaa hakkas kiiresti arenema võimsaks tööstusriigiks. Samuti tugevdas prantslaste usku demokraatiasse võit Esimeses maailmasõjas. Prantsusmaal oli ka palju parteisid, seetõttu oli valitsuste eluiga lühike. Äärmuslased üritasid 1934. aastal korraldada riigipööret, kuid see õnnestus maha suruda. See sündmus aga äratas Prantsuse ühiskonnas ohutunde. Diktatuuriga võitlemiseks loodi Rahvarinne. Parlament võttis vastu rohkem kui 100 seadust, mille abil üritati tõsta elanike ostujõudu ning tagada neile väärikam elu. Näiteks vähendati töönädala pikkust 48 tunnilt 40-le, kusjuures palk jäi samaks. Puhkuseseadus võimaldas töötajatele iga-aastase kahenädalase tasustatud puhkuse. Majanduse elavnemisega suudeti siseriiklik diktatuurioht kõrvaldada.
Kokkuvõttes saab öelda, et demokraatia säilis riikides, kus majandus oli tugevam, inimeste rahulolu riigiga ja eluoluga suurem. Neis riikides, kus inimesed tundsid, et nende rahvustest ja inimestest piisavalt ei hoolita, oli ka suurem valmisolek diktatuuri kehtestamiseks. Prantsusmaal ja Inglismaal oli pikk demokraatia ajalugu, majandusseis tugevam kui Itaalias, Saksamaal ja Nõukogude Liidus. Itaallased , sakslased ja venelased tundsid vajadust oma rahvuse kehtestamise järele, samuti soovisid nad oma riikide suurendamist. Kuna majandusseis oli neis riikides nõrk, nähti võimalust elujärje parandamiseks läbi tugeva juhi. Need juhid aga hakkasid neile pandud ootusi enda kasuks ära kasutama, hakates end tundma riigi ja seejärel ka maailma valitsejatena. Seetõttu kujuneski Itaalias, Saksamaal ja Nõukogude Liidus välja diktatuur.