Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia? (2)

Miks osades riikides kehtestati diktatuurid , teistes aga säilis demokraatia?
Sõna „demokraatia” tuleneb kreeka keelest ning tähendab rahvavõimu. Demokraatliku ühiskonda iseloomustavad rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamises, kodanikuvabaduste ning kodanikuõiguste olemasolu. Kehtib võimude lahususe põhimõte ja rahvas valib oma esindajad. Diktatuurides on võim koondunud ühe isiku või rühma kätte, seadusi muudetakse oma tahtmise järgi ning rahvas ei osale riigi juhtimises. Lihtinimese eeskujuks pidi olema juht, kes toetus valitsevale või ainsale lubatud parteile. Valitsevale korrale igasuguse vastupanu mahasurumiseks loodi võimsad sala- ja julgeolekuteenistused, totalitaarsetele riikidele oli iseloomulik inimeste meelsuse pidev töötlemine ehk propaganda .
Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia siseriiklik olukord üsna keeruline: keskvalitsus oli nõrk, pidevalt vahetuvad valitsused koosnesid mitme erakonna esindajatest. Parteidevaheliste erimeelsuste oli neil raske otsuseid langetada ning nad ei püsinud koos rohkem kui aasta. Itaalia linnades suurenes ka tööpuudus, mis omakorda tekitas rahutusi ja tööliskond sattus üha enam kommunistide mõju alla. Nendes tingimustes tekkis üks väike rühmitus Võitlusliit, kuhu põhiliselt kuulusid endised sõjaväelased ja töötud. Neid hakati kutsuma fašistideks. Mõne aja pärast muutus see rühmitus Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks, mille etteotsa sai Benito Mussolini . Peagi oli Mussolinil sadu tuhandeid toetajaid. Paljude arvates oli just tema see, kes suudab Itaalias korra jalule seada ja majanduse madalseisust välja tuua. Mussolini lubas ka, et Itaalia saab sama võimsaks, kui oli olnud Rooma impeerium . Samal ajal oli Venemaa majanduslikult ning sõjaliselt tugevnenud. Nõukogude Liit hakkas mõtlema uutele vallutustele. 1922. aastal moodustati Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ( NSVL ), millal võeti kasutusele ka totalitaarne süsteem. Totalitaarsed režiimid on olnud eranditult agressiivsed ja territoriaalsele laienemisele suunatud.
Pärast Saksa keisririigi langust kehtestatud demokraatlikul Weimari vabariigil oli palju mõjukaid vastaseid. Ohvitserkond, ametnikud, suurmaaomanikud ja töösturud olid avalikult demokraatia vastu. Nad süüdistasid Weimari vabariiki kõikides Saksamaad tabanud hädades. Kaotatud sõda, võitjate üleolev suhtumine sakslastesse, pettumus Versailles ’ süsteemis, majanduslik ebakindlus ning poliitiliste erakondade omavaheline kemplemine muutusid tugevaks väetiseks totalitarismi põllul. Sellele lisandus ka hirm kommunismi ees. 1919 loodi Saksa Töölispartei, mis 1920. aastal nimetati ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks. Erakonna esimeheks sai Adolf Hitler . Saksa Töölispartei põhilisteks vaenlasteks said kommunistid ja juudid . Natsionaalsotsialistides nähti jõudu, kes suudab pidurdada kommuniste. Seepärast toetasid Hitlerit nii töösturid, sõjaväelased kui ka keskklassi esindajad.
Prantsusmaal ja Inglismaal säilis demokraatia. Prantsusmaal olid demokraatlikud traditsioonid tugevalt juurdunud , seega ei olnud diktatuuri pooldajatel võimu haaramiseks piisavalt toetajaid. Kommunistide ettevõttel loodi riigis fašismiohuga võitlemiseks Rahvarinne , kuhu koondusid kõik pahempoolsed jõud. 1936 saavutasid nad parlamendivalimistel ülekaaluka võidu. Rahvarinne lagunes septembris 1938 ja suurenes taas parempoolsete erakondade mõjuvõim, kuid demokraatia oli päästetud. Inglismaal oli rohkem kui kaks sajandit demokraatiakogemust, põhiseaduslik monarhia toimis hästi, valitsus küll vahetus kiiresti, aga diktatuuri ohtu siiski polnud.
Eelnimetatud riikides oli poliitiline areng märgatavalt kiirelt arenenud. Inimeste elutingimusi parandati ning seadusi muudeti pidevalt, et kõigi elu muutuks veidi inimlikumaks, kuid totalitaarsete diktatuuridega riikides poldud nii mõistvad. Demokraatlike riikide plussid olid, et rahvas oli iseseisev, võrdsed demokraatlikud vabadused ja inimõigused, majanduslikult piiramatu, tagas rahvale vabaduse ja majandusliku heaolu. Valida said ka poliitikaga vähem seotud inimesed, lubatud oli mitu ideoloogiat. Miinusteks võib lugeda, et demokraatia oli äraostetav ning kuna demokraatia on enamuse võim vähemuse üle, siis alati jääb vähemus olla. Diktatuuri plussid olid järgmised: raskes majanduslikus olukorras oli diktatuuri puhul kergem negatiivsest situatsioonist välja tulla, karmikäeline võim suutis tavaliselt ära hoida suuremaid majanduslikke langusi. Tänu karmile valitsejale oli riik ühtmoodi mõtlev. Miinused olid, et kehtestati üks ideoloogia, rikuti inimõigusi ja piirati demokraatlikke vabadusi, inimeste valikuvabadus ja ettevõtlus oli pikas perspektiivis pidurdatud.