Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia? (0)

Miks osades riikides kehtestati diktatuurid , teistes aga säilis demokraatia?
Esimeses maailmasõjas ja enne seda oli levinuimaks valitsemisvormiks demokraatia. Demokraatia (kreeka k. demos – rahvas ning kratos - võim) on valitsemisvorm , mille tunnuseks on rahva osalemine poliitikas. Demokraatia otsene vastand on diktatuur, mis on autokraatlik valitsemisvorm, milles juhil e. diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel. Mitte millegagi piiratud, seadustega kitsendamata, jõule toetuv võim. Diktatuur jaguneb kaheks: autoritaarne ning totalitaarne diktatuur. Autoritaarses riigis on kogu võim koondunud ühe isiku või väikese rühma kätte, seadusi muudavad valitsejad oma suva järgi, rahval puudub õigus osaleda riigi juhtimises. Totalitaarset diktatuuri iseloomustavad lisaks võimu koonumisele ühe isiku kätte ka kontroll inimeste mõtteavalduste ja väljendamisvõimete üle, mille kaasnesid inimõiguste rikkumine ja inimeste pidev hirmu all hoidmine, mis saavutati näiteks küüditamisega.
Peale I maailmasõda oli Itaalias ja mujal maailmas olukord ränk. Valitsus vahetus, puhkesid mässud ja linnades valitses tööpuudus. Samuti oli sõda laastanud majanduslikult ja seepärast ei saabunud kohe ka majanduslikku õitsengut. Rahvas hakkas usku kaotama demokraatiasse ning taheti vahetust. Nii tekkisidki erinevad mittedemokraatlikud liikumised. Saksamaal natsism eesotsas Adolf Hitler , Venemaal kommunism eesotsas Jossif Stalin ning Itaalias eesotsas Benito Mussolini . Usuti, et just nemad saavutavad majandusliku õitsengu ja hävitavad rahva vaenlased. Kuigi nende mittedemokraatlike liikumiste juhid kutsusid üles kukutama olemasolevat riigikorda , anti neile vabad käed ja nõrga demokraatiaga riikides, haarasidki diktatuuri pooldajad võimu. 1922. aastal saigi ohjad enda kätte fašistlik partei, kelle juhiks Mussolini . Ta kehtestas 1925. aastal üheparteisüsteemi ning poliitiliste vaenlaste eest kaitseks loodi salapolitsei ja rajati koonduslaagreid. Kinnitati seadused, mis andsid Mussolinile kuningaga võrdsed õigused ning piiramatu võimu. Temast sai Itaalia rahva juht ehk “ duce ”.
Venemaal haaras peale I maailmasõda riigiohjad kommunistlik partei, kelle juhiks oli esmalt Vladimir Lenin , seejärel Jossif Stalin. Stalin surus maha kõik teised parteid ning arreteeris kõik politiilised vastased. Stalin tegi mitmeid muutusi riigikorras, mis muutsid Venemaa lühikese aja jooksul tööstusriigiks. Kuna ta valis industrialiseerimise , loobus ta NEP-i poliitikast . 1920. aastate teises pooles hakkas põllumajanduses massiline kollektiviseerimine e.kolhoseerimine. Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine ning nendega kaasnenud vägivallapolitiika muutsid oluliselt Nõukogude riigi senist palet. Majanduselus juurdus range plaanimajandus . Kollektiviseerimine sundis paljusid talupoegi maalt lahkuma ja linna elama asuma. Stalini ainuvõim tugevnes veelgi, sellega kaasnes poliitiliste vaenalste massiline hävitamine. Stalini võim tugines vägivallale ja tema arvates oligi see õige.
Saksamaal peale I maailmasõda, ei tahetud omaks võtta kommunismi, mida sakslased ajakirjanduses punaseks katkuks nimetasid. Saksamaa Kommunistliku Töölispartei põhivaenlaseks sai Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei, mille esimeheks sai Adolf Hitler . Hitlerlased lõid relvastatud rünnakurühmad, keda hakati riietuse pärast kutsuma pruuniks katkuks. Nad üritasid hirmutada rahva vaenlasi e. juute ja kommuniste ning püüdsid ka algatada mässu, peale mida natsism keelati ja Hitler veetis aasta vanglas . Kui see sai aga taas avalikult tegutsema hakata, kogus see palju poolehoidu. 1932. aastal said hitlerlased kolmandiku saadikukohtadest ning Saksamaa kantsleriks määrati Adolf Hitler. Peale Riigipäevahoone põlengut, aeti kõik erakonnad peale Töölispartei laiali ning Hitlerist sai peale riigipresident Hindenburgi surma füürer. Hitleril oli rahvaga sama soov – tõsta riigi sõjalist võimsust. Eesmärkide täitmiseks võttis riik suurettevõtjatelt ja pankadelt laenu, lubades peale vallutusi tagasi maksta. Kehtestati plaanimajandus, rajati tehaseid ja vabrikuid sõjatehnika ja –varustuse tootmiseks, ehitati tuhandete kilomeetrite jagu kiirteid , mis võimaldasid sõjaväge kiiresti transportida – kõik see tegevus andis rahvale palju tööd. Tänu sellele paranes elanike majanduslik olukord ja Hitleri valijaskond suurenes. Hitleri arvates oli üks natsismi õpetuse tugisambaks rassiline puhtus . Hakkasid toimuma massilised juutide mõrvad ning Hitleri eesmärk oligi teha Saksamaa juutidest puhtaks.
Prantsumaa ja Inglismaa jäid demokraatlikuks riigiks ka pärast maailmasõda. Inglastel oli rohkem kui kaks sajandit demokraatiakogemusi ning samuti süvendas usku demokraatiasse võit I maailmasõjas. Prantsusmaal prooviti teostada riigipööret, kuid selle surus politsei koos vabatahtlikega maha. Diktatuuriohuga võitlemiseks loodi Rahvarinne , kuhu koondusid pea kõik pahempoolsed erakonnad. 1936. aasta valimistel saavutas Rahvarinne ülekaaluka võidu ning moodustas valitsuse. Rahvarinne võttis vastu rohkelt seadusi, mis elavdasid riigi majandust. 1938. aastal Rahvarinne lagunes sisevastuolude tõttu, kuid diktatuurioht oli suudetud kõrvaldada. Siiski 1930. aastate lõpus tekkis suur välisoht, milleks oli Hitleri Saksamaa.
Kõige karmimad diktatuuri vormid olid Itaalias, Venemaal ja Saksamaal. Saksamaal ja Itaalias oli riigil rängad majandusprobleemid seepärast sai võimule diktaator. Venemaal tuli Stalin võimule vahendeid valimata. Suurbritannias ja Prantsusmaal oli tugev vastuhakk diktatuurile. Nemad suutsid toime tulla demokraatiaga, sest neil oli demokraatiaga juba varem kogemus.