Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia? (0)

Miks osades riikides kehtestati diktatuurid , teistes aga säilis demokraatia?

Demokraatia ja diktatuurid levisid maailmas 20. sajandil, täpsemalt aastatel 1920 - 1940. Riigikordade peamisteks muutumise põhjusteks olid ülemaailma majanduskriis ja Esimene maailmasõda .
Mõisted diktatuur ja demokraatia on omavahel täiesti vastandid. Kui diktatuur on mitte milleski piiratud, seadustega kitsendamatu, jõule toetuv võim kui riiki juhib üks isik või mõni väiksem inimeste grupp, siis demokraatia ehk teisisõnu rahvavõim on poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu ning eksisteerivad demokraatlikud vabadused .
Peale sõda oli Itaalia olukord väga nõrk, valitsus vahetus ja olid rahutused. Itaalia linnades valitses tööpuudus. Karmides tingimustes tekkis rühmitus, kuhu kuulusid endised sõjaväelased ja töötud . Neid hakati kutsuma fašistideks. Mida suurem oli inimeste rahulolematus peale Esimest maailmasõda, seda suuremat soosingut sai nautida fašistide juht Mussolini . Paljude arvates oli just tema see, kes suudab Itaalias korra jalule seada ning majanduse madalseisust välja tuua. 1921. aastal parlamendivalimistel saavutas fašistlik partei võidu. Mussolini kehtestas 1925. aastal üheparteisüsteemi ning alustas fašistliku diktatuuri kehtestamist. Kaitseks poliitilisete vaenlaste vastu loodi salapolitsei ja rajati koonduslaagreid. Kinnitati seadused, mis andsid Mussolinile kuningaga võrdsed õigused ning piiaramatu võimu. Mussolinist sai Itaalia rahva juht ehk DUCE .
1917. a tulid Venemaal võimule enamlased ehk kommunistid , kelle juhiks oli Vladimir Lenini. Riiki hakati nimetama Nõukogude Venemaaks, hiljem Nõukogude Liiduks. Pärast Lenini surma sai riigijuhiks Jossif Stalin . Tema võimuletulekuga kaasnes poliitiliste vastaste arreteerimine, igasuguse parteisisese mõtlemise mahasurumine ja suurtööstuse eelisarendamine. Riigis oli välja kujunenud Stalini ainuvõim, kelle valitsemise ajal muutus diktatuur eriti julmaks, miljoneid inimesi küüditati. Kommunistlik Venemaa oli totalitaarne riik.
Saksamaal kehtestati natslik diktatuur. 1933. aastal tuli võimule natsionaalsotsialistlik partei, mida juhtis Adolf Hitler . Hitleri meelest pidi Saksamaa saama jälle suureks, tugevaks ja jõukaks. Kui toimus Riigipäevahoone põleng, sai valitsus parlamendilt erakorralised volitused kehtestada üheparteisüsteem. Kõik erakonnad, peale Natsinaalsotsialistliku Saksa Töölispartei, saadeti laiali. Peale riigi presidendi Hindenburgi surma võttis Hitler ka tema koha üle ning hakkas diktaatoriks. Rahvas toetas natse, sest neis nähti kommunismi pidurdavat jõudu, kuid nad suutsid juba paari aastaga kehtestada hirmuvalitsuse. Ametlik poliitika oli rassism . Miljoneid inimesi saadeti surmalaagritesse. Saksamaa oli totalitaarne riik.
Samas säilitasid osad riigid ka demokraatliku korra. Näiteks suutsid prantslased hoida oma demokraatliku korda, kuigi paljud soovisid diktatuuri. Diktatuuriohuga võitlemiseks loodi Rahvarinne, kuhu koondusid pahempoolsed erakonnad ning 1936.a parlamendivalimistel saavutas Rahvarinne ülekaaluka võidu ja moodustas valitsuse. Inimestele püüti tagada väärikam elu ning Prantsusmaal jäi kehtima demokraatia. Suurbritannia oli pika demokraatia kogemusega riik, ta kuulus sõjavõitjate hulka ning sellepärast oli ka eeskujuks paljudele riikidele, kes otsustasid demokraatia kasuks. Liberaalide asemele tõusis tööliste huve kaitsev Tööerakond, mis sai ka konservatiivide põhiliseks vastaseks. Nende arvates oli riigi kohus aidata abivajajaid ja et elanike vahel ei oleks suurt varalist ebavõrdust. Sellega võitsid nad valijate poolehoiu ning ka Suurbritannias säilis demokraatlik kord.
Kõige arenenum poliitiliselt oli minu meelest Suurbritannia, sest tal oli kõige vanem ja pareminini toimiv demokraatlik riigikord. Sellele jääb veidi alla Prantsusmaa, kus oli kehtinud samuti pikk demokraatlik kogemus, kuid keda siiski 1934. aastal ohustas siseriiklik diktatuur. Minu arvates diktaatorlikke riike nagu fašistlik Itaalia, Saksamaa ja Nõukogude Liit ei saa eriti arenenuks pidada, sest rahvas ei saanud osaleda riigi juhtimises ning neid hoiti pidevalt hirmu all. Riik, kus rahval pole mingit võimu ei saa olla arenenud, sest poliitiliselt arenenud peaks tähendama hästi korraldatud ja toimivat riigikorda , kus rahvas ja kodanikud on kõige tähtsamad.