Miks osades riikides kehtestati diktatuur, aga osades säilis demokraatia? (0)

Miks osades riikides kehtestati diktatuur, aga osades säilis demokraatia?
Diktatuur ning demokraatia paistavad küll kirjapildilt sarnased, kuid sisult on need kaks täiesti erinevat mõistet. Diktatuuriks nimetatakse võimu, mis pole mitte milleski piiratud, seadustega kitsendamatu ning jõule toetuv . Samuti on see autokraatlik valitsemisvorm, mille juhil on piiramatu võim otsuste tegemisel. Diktatuuri juhiks on diktaator . Diktatuur jaotatakse autoritaarseks ning totalitaarseks. Nende erinevuseks on see, et autoritaatses diktatuuris on võim koondunud ühe isiku või kindlate isikute kätte ning seadusi võetakse vastu vastavalt oma soovidele, samuti puudub inimestel sõnaõigus. Totalitaarse riigikorra tunnuseks on ülikarm juhtimine. Inimestel puudub mõttevabadus, rikutakse inimõigusi. Demokraatiaks nimetatakse poliitilise korra vormi, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu ning eksisteerivad demokraatlikud vabadused . Demokraatlikute vabaduste alla kuuluvad sõna-, trükivabadus, demonstratsioonide ja koosolekute vabadus, südametunnistuse vabadus ning elukoha valiku vabadus.
Itaalias kehtestati faśistlik diktatuur, sest itaallastesse suhtuti Pariisi rahukonverentsil üleolevalt. Tänu sellele leidsid poolehoidu üleskutsed muuta Itaalia suurriigiks. Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia keskvalitsus nõrk ning linnades suurenes tööpuudus. Tööpuudus omakorda tekitas rahutusi ning tööliskond sattus aina tihemini kommunistide mõju alla. Tekkis väike rühmitus Võitlusliit (itaalia k Fascio di Combattimento). Faśistideks (fascio tähendab itaalia keeles ühendust/liitu/kimpu) kutsuti endisi söjaväelasi ning töötuid ning nemad kuulusidki Võitlusliitu. Mõne aja pärast muutus see rühmitus Rahvuslikuks Faśistlikuks Parteiks, mida hakkas juhtima Benito Mussolini . Mussolini oli palude arvates just see isik, kes suudab Itaalias korra jalule saada ning majanduse madalseisust välja tuua. Mussolini lubas, et Itaalia saab sama võimsaks, kui oli olnud Rooma impeerium . Faśistidele oli iseloomulik must särk ning sellest tuleb ka nimetus ‚mustsärklased’. Mussolini kavatsused ei läinud läbi ning Teise maailmasõja lõpul tema võim kukutati ja ta ise hukati.
Nõukogude Liidus hakkas kujunema totalitaarne süsteem 1917.aastal, kui võimule tulid kommunistid . Nende juhiks oli Vladimir Uljanov Lenin , kes oli nõukogude valitsuste esimees ja kommunistliku partei tegelik juht. 1918. aastal võeti vastu esimene nõukogude põhiseadus, mis fikseeriks võimu senise tegevuse riikluse ülesehitamisel. Riigi ametlikuks nimeks sai Venemaa Nõukogude Sotsialistlik Föderatiivne Vabariik (VNSFV). Leninit tabas 1921. Aasta detsembris raske haigus, mille tõttu ta 1924. aasta algul suri. Tema asemel tõusis võimule Jossif Stalin , kes kindlustas end lõplikult võimule 1927. aastal.
Stalini võimuletulekuga kaasnesid paljudes valdkondades muudatused. Loobuti NEP-i poliitikast ning tehti panus suurtööstuse eelisarengule- industraialiseerimisele, mis pidi muutma Venemaa tööstusriigiks, tagama riigi sõjalise võimsuse kiire kasvu njng võimaldama tulevikus edukalt maailmarevolutsiooni teostada. Põllumajanduses toimus kollektiviseerimine , mis tähenda seniste eraomandustele tuginevate talumajapidamiste vägivaldset ühendamist ühismajanditesse, s.o kolhoosidesse. Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine muutsid oluliselt Nõukogude riigi senist palet. Stalini ainuvõim tugevnes veelgi.Vägivallapoliitikat viisid ellu julgeolekuorganid ning loodi laiaulatuslik vangilaagrite süsteem ( GULAG ). Stalin otsustas sõjalise jõu kasuks ning oli veendunud, et Punaarmee abiga on võimalik maailma kommunistlikuks muuta.
Pärast Saksa keisririigi langust kehtestatud demokraatlikul Weimari vabariigil oli palju mõjukaid vastaseid. Ohvitserkond, ametnikud, suurmaaomanikud ja töösturid olid avalikult demokraatia vastu. Kaotatud sõda, võitlejate üleolev suhtumine sakslastesse, pettumus Verailles’ süsteemis, majanduslik ebakindlust ning poliitiliste erakondade omavaheline kemplemine muutusid tugevaks väetiseks totalitarismi põllul. Sellel lisandus ka hirm kommunismi (pruun katk) ees. 1933.aastal nimetas Saksamaa riigipresident vabariigi viieteistkümnendaks kantsleriks Adolf Hitleri, kes võttis juhtimise lõpuks üle ning Saksamaal valitses natslik diktatuur just tänu temale.
Suurbritannis ja Prantsusmaal säilis demokraatia, sest nad kaotasid huvi sõdimise vastu ning said omadega hästi hakkama. Samuti toetasid liitlased teineteist. Neis riikides oli demokraatia juba pikka aega valitsenud ning demokraatlikud juured tugevamini kinnistunud. Nendes riikides polnud ka suur majanduskriisi, mis oleks pannu rahvast karmikäelist poliitikat nõudma.
Arvan, et diktatuuride tekkepõhjuseks olid pettumine I Maailmasõja tulemustes ning majanduse allakäigus. Igal riigil olid oma tõusud-langused ning riigivormidel oma plussid-miinused. Kõike oleks saanud ka teistmoodi teha ning leian, et asju ei oleks tohtinud lahendada vägivallaga.