Demokraatia ja diktatuur Euroopas 1920. (0)

Demokraatia ja diktatuur Euroopas 1920.-1930. aastail.
„Demokraatia” tähendab kreeka keeles rahva võimu, mida iseloomustab võimude lahususe põhimõte, rahva iseseisvus , valitsemine rahva valitud saadikute poolt. Diktatuur on valitsussüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa isikute grupi käes. Esimese maailmasõja tagajärjel muutus maailma poliitiline kaart ning paljude maade siseriiklik elukorraldus. Diktatuurid hakkasid tekkima , kui demokraatia ei suutnud enam lahendada riikide ja nende elanike ees seisnud raskeid probleeme. Kogu maailmas oli majanduskriis ja inimesed pettusid demokraatias ning demokraatlike ideede mõjuvõim langes järsult. Inimesed vajasid uut, karmikäelist juhti, kes suudaks riigi majanduse jälle tõusule aidata. Millised riigid olid kahe maailmasõja vahel diktatuurised ja millised demokraatlikud ning miks?
Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia siseriiklik olukord keeruline. Keskvalitsuse nõrkus ja koalitisoonivalitsused tõid raskusi otsuste. Sellistes tingimustes tekkis fašistide rühmitus, mis hiljem muutus Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks, mille etteotsa sai Benito Mussolini . Mussolini lubas rahvale , et Itaalia saab sama võimsaks , kui oli olnud Rooma impeerium ja loodeti, et ta loob korra Itaaliasse. 1921. aasta parlamendivalimistel saavutaski fašistlik partei võidu, mõne aastaga kehtestas ta üheparteisüsteemi ning alustas fašistliku diktatuuri kehtestamist. Võitluseks poliitiliste vastastega loodi salapolitsei ja rajati koonduslaagreid. Riik kontrollis ettevõtlust, haridust ja ajakirjandust. Kinnitati seadused, mis andsid Mussolinile piiramatu võimu. Mussolinist sai Itaalia rahva juht ehk DUCE .
Venemaal hakkas kujunema totalitaarne diktatuur pärast bolševike võimule tulekut. Enamlaste võimuletulekuga ja ümberkorraldustega ei olnud rahul Venemaa teised poliitilised jõud ja ühiskonnakihid. See viis kodusõjani. Enamlased , kes kodusõja võitsid olid pärast võitu veendunud, et kogu maailm on võimalik kommunistlikuks muuta. 1920. aastatel sai võimule Jossif Stalin , kelle valitsemise ajal muutus diktaktuur eriti jõhkraks ja julmaks. Loodi vangilaagrid kuhu saadeti miljoneid inimesi. Venemaal oli totalitaarne valitsemine, inimesi hoiti pideva hirmu all ning sõnavabadust piirati. Uue ühiskonna ülesehitamine toimus pideva vägivallaga ja poliitiliste vastaste hävitamisega. Majanduselu juhtis range plaanimajandus . NSVL oli tugev nii majanduslikult kui ka sõjaliselt.
Saksamaal hakkas kehtima natslik diktaruur, sest kommunistid võtsid üha enam võimu. Hitleri juhitud Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteid peeti ainukeseks jõuks, mis võiks kommuniste peatada. Sellepärast toetasid Hitlerit majanduskriisis vaevlevas riigis nii töösturid, sõjaväelased kui ka keskklassi esindajad. Kõik erakonnad , peale Natsinaalsotsialistliku Saksa Töölispartei, saadeti laiali. Peale riigipresidendi surma, võttis Hitler üle võimu diktaatorina, et taastada riigi sõjalist võimsust, mis suruti esimeses maailmasõjas alla. Saksamaa kehtestas plaanimajanduse, rajas tehaseid sõjatehnika tootmiseks, ehitati teid sõjaväe kiiremaks transportimiseks– kõik see tegevus andis rahvale palju tööd. Tänu sellele paranes elanike majanduslik olukord ja Hitleri valijaskond suurenes.
Kõige paremini toimiv demokraatlik riik oli Suurbritannia . Juba kaks sajandit kehtinud demokraatia ei kadunud kuhugi , vaid tugevnes. Riik üritas tugevdada ka suhteid koloniaalriikidega ja hoida eemale konfliktidest mandri-Euroopaga. Esimesest maailmasõjast tuli riik võidukalt välja ja süvendas rahva usku demokraatiasse.
USA-le andis esimene maailmasõda majandusliku võimsuse. Kui enne sõda tuli USA-l maksta võlgu Euroopa riikidele, siis peale sõda maksid Euroopa riigid USA-le, mis oli saanud maailma töökojaks. Konveierisüsteemi laialdane kasutamine ja masstootmine võimaldas lühendada tööpäeva kaheksale tunnile, suurendada töötasusid ja alandada toodete hinda, muutes need kättesaadavaks enamikule ameeriklastest. Rahva heaolu oli püsiv. Peale pikka õitsvat majanduslikku heaolu pidi USA elama üle majanduskriisi, mille USA elas küll üle, aga kannatas Euroopa.
Nii, nagu Suurbritannia, oli ka Prantsusmaa 1. Maailmasõja tagajärjel tugev demokraatlik riik. Siiski Prantsusmaa paljuparteilisus ja sellest tingitud koalitsioonivalitsused viisid valitsuskriisi ja valitsuste pidevate vahetusteni. Prantsusmaa surus maha 1934. aasta äärmuslaste meeleavalduse, kes nõudsid diktatuuri ja neid innustas riigivõimu suutmatus majanduskriisist ülesaamiseks. Parlament võttis vastu rohkem kui 100 seadust, mille abil üritati tõsta elanike ostujõudu ning tagada neile väärikam elu. Majanduse elavnemisega suudeti siseriiklik diktatuurioht kõrvaldada.
Prantsusmaal ja Inglismaal ja USA’s oli pikk demokraatia ajalugu, majandusseis tugevam kui Itaalias, Saksamaal ja Nõukogude Liidus. On paratamatu, et diktatuurid tekkisid, kuna aeg ja olukord oli selleks piisavalt sobiv: majanduskriis peale sõda viis rahva hea olu meeleheitlikult madalale ja protestimeelne rahvas lootis saada abi tugevast diktatuurist.