Diktatuuride teke pärast majanduskriisi (0)

Diktatuuride teke pärast majanduskriisi
Pärast I Maailmasõja lõppu tekkis Euroopasse palju uusi riike, mis kõik olid demokraatliku korraga. Sõja võitjateks olid osutunud demokraatlikud suurriigid, mis tõestas väiksematele riikidele, et demokraatlik kord suudab katsumustele vastu seista ka suures sõjas. Demokraatia oli end tõestanud.
Läbi ajaloo on olnud kaks vastandlikku poliitilist jõudu- demokraatia ja diktatuur.
Demokraatia on igati rahva heaolu poole pürgiv poliitiline kord, isegi sõna demokraatia tuleb kreekakeelsetest sõnadest demos ehk rahvas ja kratos ehk võim. Rahvavõim ehk kodanike võimalus osaleda ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamises, inimõigused ja kodanikuvabadused. Vastuvõetavad on erinevad maailmavaated, mitme partei otsuste kooskõlastamine ning võimude lahususe põhimõte.
Diktatuur seevastu on täielikult juhikultus ning ühe partei ja ideoloogia ainuõiguslik seisund. Kõik konkureerivad parteid on kas seadusega keelustatud või tõrjutud. Kodanikuvabadused ning inimõigused on väga piiratud. Kodanikel ei ole eriti milleski sõnaõigust, võim on koondatud ühele isikule ning järgiti ainult tema maailmavaateid ning kujutlust ideaalsest ühiskonnast. Et inimesed diktatuuri toetaksid, hirmutatakse neid pidevalt ümbritsevate vaenlastega.
Tsaarivenemaa oli jõudnud nii suurde kriisi, et võimule olid pääsenud kommunistid . Kommunism oli diktatuurne kord, mille põhieesmärgiks oli klassivõitlus. Ülistama hakati lihttööliseid, panustati suurtööstuse eelisarengule. See pidi muutma Venemaa kiiresti tööstusriigiks, tagama sõjalise võimsuse kiire kasvu ja võimaldama tulevikus edukalt maailmarevolutsiooni teostada.
Enamlaste võimuletulekuga ei olnud Venemaa teised poliitilised jõud ja ühiskonnakihid rahul. Mitmel pool võideldi avalikult nõukogude võimu vastu. 1918. aastal kasvas sellest kodusõda, mis kestis 1920. aastate alguseni . Nõukogude võimuga polnud rahul ka välisriigid, kes asusid Venemaale enamlaste vastu võitlevate poliitiliste jõudude poolele. Kodusõjas hukkus palju inimesi mõlemalt poolelt, kuid kommunistid jäid siiski võimule ning see suurendas veelgi poolehoidu ning usku maailma kommunistlikuks muuta.
Kommuniste nimetati ka punasärklasteks või punaseks katkuks, sest nad kandsid punast värvi särke. Kommunistide eesotsas oli pärast esimest diktaatorit, Vladimir Leninit, Jossif Stalin .
Venemaal oli raskusi ka viljavarumisega.Otsustati vägivaldselt talupoegadelt nõuda, et kogu ülejäänud vili tuli riigile anda. Vägivalda kasutati väga palju kõigi uute muudatuste jalule seadmiseks ning kommuniste ei huvitanud, et see oli nende oma rahvas, keda nad nii kohtlesid.
Itaalia vaevles pärast sõda suurtes raskustes. Sõja-aastail oli tekkinud suur välisvõlg ning mahajäänud Itaalia majandusele oli selline olukord üleliia raske koorem .
Sõjas polnud Itaalia võitnud rohkem kui ühe lahingu ja seetõttu kohtlesid liitlased neid üleolevalt. Itaalia pidi leppima lubatust palju väiksemate aladega. Itaalia oli solvunud ning seetõttu leidsid poolehoidu üleskutsed muuta oma maa suurriigiks, mida teised riigid austavad ja kardavad. Koalitsioonivalitsuse tagajärjel oli riigis palju valitsusega seotud rahutusi, Itaalia linnades suurenes tööpuudus ning tööliskond sattus üha enam kommunistide mõju alla. Tekkis väike rühmitus nimega Võitlusliit, mis koosnes endistest sõjaväelastest ja töötutest. Mõne aja pärast muutus see rühmitus Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks, eesotsas Benito Mussoliniga. Arvati, et tema on inimene, kes suudab riigis korra jalule seada ning Itaalia majanduse madalseisust välja tuua. Mussolini ise lootis ja lubas Itaalia muuta võimsaks nagu seda oli olnud Rooma impeerium . Fašistid kandsid musti särke, mis andis neile nimetuse mustsärklased. Nad võitlesid kommunistide nind kurjategijatega, vahetades välja paljudes kohtades isegi politsei.
Fašistid pääsesid ainuvõimule, Mussolini määrati peaministriks. Temast sai kogu rahva juht, kel olid kuningaga võrdsed õigused. Keelustati streigid, fašistlik valitsus kontrollis ettevõtteid, ajakirjandust ja haridust.
Saksamaal oli pärast I Maailmasõda palju põhjuseid demokraatias pettuda. Oli kaotatud sõda, võitjad suhtusid Saksamaasse üleolevalt, Versailles ´ süsteemis oldi pettunud ning riigis oli majanduslik ebakindlus, mida süvendas veeldi poliitiliste erakondade vahelised tülid. Samuti kardeti kommuniste, kes Saksamaal väga aktiivselt mässe korraldasid.
1929. aastal halvas majanduskriis nii Ameerika kui ka Euroopa majandused ning kõik riigid olid väga nõrgad. Saksa kommunistliku parteiga üheaegselt tekkis ja Saksa Töölispartei, mis 1920. aastal sai nimetuse Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. Rahutusi ning ebakindlust oskas targalt ära kasutada selle partei esimees Adolf Hitler .
Pruuni värvi särkide kandmine kommunistide punaste vastu tõi neile nimetuse pruunsärklased või pruun katk. Pruunsärklastes nähti kommunistide pidurdajaid ning seetõttu oli neil palju poolehoidjaid. Hitler võitis valimised, ning pärast Saksamaa riigipea surma tõusis ta ka presidendiks. Saksamaa diktaator pidas oma eesmärgiks rassilise puhtuse tagamist. Keelustati abiellumine juutidega, üritati hoida kurjategijas ning vaimuhaiged lapsi saamast.
Enamuses uutes demokraatlikes riikides mindi samuti pärast majanduskriisi üle diktatuurile. Soome ja Tšehhoslovakkia järgisid aga Suurbritannia ja Prantsusmaa eeskuju, jäädes demokraatlikeks. Nende riikide vastupanuvõime säilitada demokraatlik kord diktatuurse asemel, on imetlusväärne.
Nende riikide põhjus selleks on väga pikaajaline demokraatlik kord. Inglismaal on see kehtinud juba alates 1265. aastast. Demokraatia on end neis riikides igati tõestanud. Samuti olid mõjutavateks teguriteks kindlasti ka see, et nende riikide majanduslik seis oli natuke kergem, kui näiteks Saksamaal või Itaalias. Loomulikult oli ka demokraatlikel riikidel raske, kuid kui võrrelda seda, mis jäi alles kõigist neist riikidest, mis diktatuurseteks pöördusid, nendega, mis jäid demokraatlikeks, oli viimane variant kindlasti vastupidavam.
Loomulikult on seda kõike lugedes lihtne öelda, et kindlasti poleks mina pooldanud diktatuuri. Kuid keegi ei osanud ju ette näha, milliseks need pealtnäha intelligentsed ja võimukad inimesed juhina kujunevad. Rahvas oli meeleheitel ning üle kõige vajati muutusi, mis võiksid rebida riigi välja raskustes rabelemisest. Ja kui ilmus välja keegi, kelle näol usuti see võimalikuks kujunevat, siis haaratigi kinni sellest näiliselt päästvast juhtfiguurist. Keegi ei tea, kas midagi oleks päästetud, kui neid inimesi oleks hakatud maha suruma. Võib-olla oleks kõik veel hullemaks kujunenud? Ajalugu igatahes muuta pole võimalik.